Polaarjoone taga

Ütlesime varahommikul head aega oma armsaks saanud Levile ja võtsime suuna Rovaniemisse ning sinna me ka täiesti mõistlikul ajal jõudsime. Vat Rovaniemis ei saanud enam üldse öelda, et me oleks üksinda Lapimaal olnud. Jõuluküla parkla oli siiski üsna täis erinevate välismaiste numbritega autosid, campereid ja ka suuri reisibusse. Jõuluvana on ilmselgelt igal aastaajal populaarne. Ja muidugi on Rovaniemis ka maagiline põhjapolaarjoon, mis meelitab ennast ületama.

Ka meie tõttasime esmalt kohe jõuluvana kontorisse, et saab põhiatraktsiooni tehtud ja siis saab rahulikult veel ringi vaadata. Kui me kolm aastat tagasi jõuluvana juures käisime, polnud seal mingit järjekorda, ühed inimesed läksid enne meid sisse ja siis oligi juba meie kord. Viimati me käisime muidugi augustis ja nüüd juulis, see ehk oligi vahe. Jõuluvana vastuvõturuumi ukseni viib pikk koridor, kus seekord ootas meid järjekord, mitte väga pikk, aga siiski arvestatav.

Võtsime aga sappa ja jäime oma korda ootama. Keelekõla ja nägude järgi võis tuletada, et külalisi oli nii Euroopa riikidest kui ka palju kaugemalt. Oli lastega peresid ja oli ka lihtsalt täiskasvanute paare. Ma tegelikult mõistan seda täiesti, et kui kusagilt kaugelt Põhja-Euroopasse tulla, siis jõuluvana külastus oleks kindlasti üks raudkindel reisi osa, isegi suvel. Meie ees ootasidki suurte seljakottidega naine ja mees, kes minu hinnangul võisid olla jaapanlased. Ma mõtlesin selle üle, et kui nad on Jaapanist, siis neil ei ole ju mitte mingisugust jõuluvana kultuuri, aga ometi on see muhe taat ka nende jaoks oluline.

Mida lähemale me jõuluvana kontori uksele jõudsime, seda enam me kuulsime, et jõuluvana juures oli päris lustlik, muudkui naerdi ja naerdi. Ja lõbus tundus olevat kõigil seltskondadel. Nüüd vist on paslik ära rääkida meie esimene jõuluvana juures käimise kogemus 2022. aastal. Me kõndisime sama moodi mööda pikka koridori jõuluvana ukse taha. Üks seltskond läks just enne meid sisse ja mõne minuti pärast oli meie kord. Seal see jõuluvana siis istuski, tervitas ja küsis, kust me tuleme. Lastel olid suurest aukartusest nagu joonlauad kõhus ja peale ühesõnalise napi vastuse nende suust midagi ei tulnud. Nad lihtsalt vaatasid suurte silmadega jõuluvana ja olid vait kui sukad. Vahetasime jõuluvanaga paar lauset ja siis ta juba kutsus meid enda kõrvale istuma, meist tehti pilti ja aidaa. See oli toona selline kiire sutsakas, mis oli natuke hirmus ka, sest ikkagi jõuluvana ise. Sestap ma imestasingi, et kuidas teised nüüd jõuluvana juures nii palju naeravad.

Me ootasime seekord täitsa pikalt, sest inimestel läks jõuluvana juures ikka palju rohkem aega kui paar minutit nagu meie varasem kogemus ütles. Aga sellest polnud midagi, sest selleks me olimegi ju Rovaniemissse tulnud ja olime igatahes valmis ootama. Aga kui me siis oma kambaga peale eriti lustakalt naernud oletatavaid jaapanlasi sisse pääsesime, ootaski jõuluvana meid seal muhedalt naeratades ja kohe meid küsitlema hakates. Ta uuris personaalselt meist igaühe nime ja vestles lastega kooli teemadel. Ka suurtelt päris ta, millega me tegeleme ja viskas tublisti nalja. Meie muidugi naersime siis ka umbes nii nagu eelnevad grupid olid naernud. Jõudsime jutuga Poolani ja jõulumees demonstreeris, mida ta poola keelest teab. Ja siis läks jutt Natole ja sealt edasi Putinile ja no ausõna, jõuluvana ütles selge sõnaga ja igasugust poliitkorrektsust taga ajamata eelmainitud härra kohta, et ta on crazy ja tegi seejuures veel sõrmega pea juures ka vastava käemärgi. Ma natuke imestasin ja samas mõtlesin, et nojah, milleks ilmselget mitte välja öelda. Ja siis ma mõtlesin veel, et huvitav, kas crazy ise ka kunagi mõtleb, et ta on jõuluvana pahade laste nimekirjas?

Igal juhul oli seekordne jõuluvana külastus erakordselt vahva ja me kõik muhelesime veel tükk aega hiljem. Ma arvan, et selline peabki see taadi juures käik olema, et sa pakatad veel tükk aega hiljem positiivsetest emotsioonidest ja isegi kui sa mingil hetkel enam ei mäleta, millest te vestlesite, siis sa mäletad seda head tunnet, mis seal su sisse jäi. Ja kui nüüd Liisbet või keegi teine peaks mõne aja pärast jälle avaldama soovi jõuluvana juurde minna, siis mina ütlen, et muidugi.

Vaatasime veel jõulukülas ringi ja hingasime jõulumaagiat endale sisse. Või siis püüdsime hingata, sest mina ikkagi keset suve eriti jõulutunnet ei tunne. Aga tõsiasi on see, et ega seal nii väga peale poodide ei olegi midagi vaadata. Või no jaa, kuskil läheduses on ka jõuluvana põdrafarm ja kuusekasvatus, aga meie olime põhjapõtru juba nii palju vabas looduses näinud, et farmi meid ei tõmmanud. Jalutasime siis ringi, luusisime poodides ka, sõime jõuluvana buffees lõunat ja otsustasime, et aitab selleks korraks jälle küll.

Meie teine käik Rovaniemis oli Arktikumi külastus. See on Arktika uurimisele pühendunud teaduskeskus ja muuseum. Seal me polnud varem käinud ja ma olin ka natuke kahtlev, kas see minek ikka on väärt, aga võin juba ette öelda, et oli vägagi väärt. Mulle väga meeldis.

Arktikumi hoone ise on pilkupüüdev. Üks osa sellest on nagu pikk klaasist kuppelkasvuhoone. See näeb väljast efektne välja ja seest muidugi ka. Kui sa Arktikumi hoonesse sisened, siis ootabki sind üsna kohe piletimüügilaud ja kui sa sellest läbi lähed, siis sa oledki selle kasvuhoone moodi kupli sees. See on hele ja päikeseline kuppelkoridor, mille keskelt läheb trepp alla ja mille mõlemal küljel, on suletud uksed. Ma arvan, et see kuppel võib talvel hästi efektne olla, no oli praegu ka tegelikult. Aga temperatuuri mõttes, vaatamata sellele, et meie käisime Lapimaal jahedate ilmadega, oligi päikeselise ilmaga see kuppel ikka otseses mõttes kasvuhoone. Seal oli PALAV. Aga kuna kuplis ongi vaid koridor, siis seal polnud tegelikult vajalik viibida. Minu isiklik probleem oli jälle selles, et muuseumis olid ainult erinevad uksed ja ei ainsatki vihjet, et meie näitus hakkab siit ja liigu niipidi.

Vaatasime vasakule ja paremale ning hüppasime Meelisega sisse esimesest vasakpoolsest uksest. Hiljem selgus, et tüdrukud ja Mehis, kes meie ees vudisid, läksid hoopis paremale. Uksest sisenedes sattusime meie Meelisega tõelisesse Arktika maailma, virmaliste, lume, hüljeste ja jääkarude keskele. Arktikumis oli palju lugemist ja palju fotosid ning filme, mida vaadata, palju skeeme ja selgitusi ning nii palju põnevaid interaktiivseid lahendusi, kus sai ise käe külge panna, vähemasti ekraani külge. Seal me tõesti lugesime detailideni kõik läbi, vaatasime iga fotot ja vajutasime iga nuppu ning vaatasime kõik filmid läbi. Oli põnev!

Kui mõningaid lemmikatraktsioone nimetada, siis näiteks virmaliste joonistamine. Nii äge võimalus ise käega mööda seina tõmmata ja tume taevalaotus kattub värvide mänguga. See joonistamine meeldis lastele ka väga. Minu teine lemmik oli jääpanga joonistamine. Sul oli ekraan, kus oli juba ootamas vesi ja sina said sinna vette jääpanga joonistada. See demonstreeris tegelikult seda, kuidas jääpangast on vee peal vaid üsna väike osa ja suurem osa on alati vee all. Joonistades saigi siis proovida, et aga kui ma teen sellise panga, siis kuidas see vee pealt ja vee alt paistab. Sinu joonistatud jäätükk plumpsas nimelt peale valmimist sulps oma õigesse asendisse. Ma proovisin ikka kümneid ja kümneid variante, et mis siis saab kui ma teen sellise, aga sellise ja kas ma suudan ka sellise jääpanga teha, et see ennast täiesti pea peale pööraks. Suutsin küll. Selle masinaga mängiks veelgi.

Seal oli ka üks ruum, mille seina ääres olid istmed ja lakke oli projitseeritud virmaliste mäng. See oli päris ilus ja äge ja mõned meist nautisid seal kauem olemist, aga mina kimasin kiirelt edasi, sest nii palju põnevat uurimist oli veel tegemata. Kui ma vaatasin teisi seal istumas, meenutas see virmaliste tuba mulle nii väga sauna. Inimesed isutvad ja naudivad. Ja mõtlesin, et aga miks ei võiks mõnes mahedamas saunas ollagi selline elav lagi? Ehkki Lapimaal ma kujutan ette kindlasti on hulgaliselt saunasid, mille laes või akendest saab ka otse päris virmalisi vaadata.

Ja muidugi meeldisid mulle väga arktika näituse fotod ja videod. Suured imeilusad fotod loomadest, lumest, liustikest, taimedest jne.

Aga ühel hetkel tundus, et olime Arktika näitusel kõik tasandid ja ruumid läbi käinud ning enam polnud muud valikut, kui uks koridori. Teisel pool koridori vaatasid vastu järgmised uksed. Millisest sisse minna? No ühest läksime sisse ja seal pool koridori avanes hoopis teine maailm – saamide elu. Sellel muuseumi poolel oli veel rohkem lugemist, aga ka videoid ja fotosid ning palju vähem nuppe, kuhu vajutada. See oli ka kõik väga põnev, aga nagu ma olen juba varem kirjutanud, siis isegi väga põnevas ja sind huvitavas muuseumis väsid sa ühel hetkel ära ja lihtsalt ei jaksa enam süveneda. Mina olin kogu oma õhina sinan teisele poole koridori Arktikasse jätnud ning saamide poolel ma vaatasin üldjoontes üle, millest seal juttu oli. Nagu ma ütlesin, et mingeid nooli või viitu polnud, et alusta siit ja meie sattusime saamide väljapanekule ka täiesti keset näitust. Olin alguses mõnda aega segaduses, sest kogu jutt tiirles mingi ühe koha ümber, mille nime ma olen praeguseks juba peast lasknud minna. Kes ja kuidas seal kohas väiksena suviti käis, mida sellest kohast mõeldi jne jne. Minus muudkui kasvas küsimus, aga mis koht see siis on, kus see asub, miks mina seda ei tea. Ringi lõpupoole, mis tegelikult oli ilmselt algus, nägin kaardilt, et see paik asus Soome neiu teisel käsivarrel ja kuulub praegu Venemaale. Ahah, seda oleks jah hea olnud kohe teada. Just sellepärast peavadki muuseumis viited olema, et mine nüüd sinna poole ja alusta siit. Tegime saami poolele ringi peale aga süvenemiseks tuleks sinna uuesti minna.

Kui me ühel hetkel kõik muuseumist väljas olime, arutasime me, et mõnele meist meeldis muuseumis vähem ja teisele rohkem, aga kõigile meile meeldis Arktika pool rohkem. Minule meeldis Arktika pool üliväga. Igal juhul Arktikumi soovitame küll külastada, kui jõuluvana poole juhtute minema ja alustage ka sealt Arktika poolelt – virmaliste ja liustike keskelt.

Muide Rovaniemi on oma pindalalt Euroopa suurim linn. See on ilmselt fakt, mida enamik inimesi ei tea. Linna pindala on 8016 ruutkilomeetrit. Enamik linlasi elab linna keskuses või selle lähedal, aga ka need, kes elavad keskusest 90 km kaugusel, on ikka veel Rovaniemi linna kodanikud. Rovaniemi nimi tuleb saami keelsest sõnast roavve, mis tähendab metsaga kaetud mäge. Rovaniemi sai iseseisvaks asulaks 1785 ja hakkas sealt edasi kiiresti arenema just tänu metsatööstusele.

Muide, kas te teadsite, et põhjapõtru on 7 liiki ja nad kõik näevad üsna erinevad välja?