Go Hel

Poolsaar on kohati vaid 100 meetrit lai, aga laiemas tipu osas suisa 3 kilomeetrit lai. Kuni 17. sajandini oli poolsaare asemel saarte ahelik, mis aja jooksul poolsaareks kasvas. Ka praegu võib tugevate talvetormidega poolsaarest vahepeal saar saada. Heli poolsaarel saab kuni üsna tippu välja sõita autoga, rongiga ja bussiga. Buss, mis Trojmiastost Heli sõidab, on nii kaua, kui gdansklased, sopotlased ja Gdynia elanikud mäletavad, alati kandnud numbrit 666. Pulli pärast! Ma ei tea, kui kaua mõned katoliiklikud rühmitused selle osas kaeblesid, aga nüüd siis, aastal 2023 muudeti liini number 669-ks. Nüüd kaeblevad teised inimesed, et kas huumori meel ja traditsioonide hoidmine on täiesti kadunud, et bussi number ei või 666 olla. Näis, kas nüüd jääbki nii või millalgi siiski muutub olukord jälle. Tegelikult saab Heli lisaks veel ka laevaga üle lahe minna.

Heli poolsaar on oma ajaloo jooksul korduvalt olnud erinevate riikide jaoks oluline punkt kaitse aspektist. Olulist rolli on see koht mänginud paljudes sõdades ja Heli poolsaarel on ka praegu Poola sõjaväele kuuluvaid piirkondi.

Meie oleme juba ammu pidanud plaani Helis ära käia ja me oleme paar korda peaaegu või päriselt minema ka hakanud, aga ikka on midagi juhtunud nii, et minek on katki jäänud. Heli minek ei olegi alati niisama lihtne. Ma olen kuulnud jutte sellest, kuidas vahel tipphooajal autod lihtsalt ei mahu poolsaarele ära. Ja see, kui sujuvalt Heli minek või sealt tulek kulgevad, sõltub väga palju kellaajast. Ma kujutan ette, et talvel ja halva ilmaga on Heli poolsaarele hoopis lihtsam minna, eriti siis, kui torm on poolsaarest saare teinud:D.

Aga pikk sissejuhatus saab tähendada ainult seda, et nüüd oleme ka meie Helis käinud. Olen ammu mõelnud, et meie veelembestele lastele leida võimalus purjelauaga sõitmise õppimiseks. Ja no mis võiks parem olla, kui seda teha Helis? Mõeldud ja peaaegu tehtud. Heli poolsaarel on surfikoole, vaata, et jalaga segada. Studeerisin nende kodulehti ja uurisin, kus saab inglise keelset juhendamist ja kus saab ka vajaliku varustuse ja kus saab veebis registreeruda jne jne. Jäin pidama Surf Pointi juurde, millel on Heli poolsaarel lausa kolm baasi. Registreerisin lapsed kohe järgmiseks päevaks viietunnisele algkoolitusele ära, aga enne kui ma maksma asusin, tekkis küsimus, et homme küll, aga kust saab valida kellaaja. Süsteem pakkus ainult kuupäevi. Hmh, jätsin registreerimise seal kohas pooleli ja mõtlesin, kas helistada surfikooli ja uurida või leida mõni teine kool, kus asjadest paremini aru saab.

Aga siis potsatasid mulle postkasti kirjad, et tere lapsed, kohtume homme surfamas ja see saab nii vahva päev olema. Oihhh, ma ju ei maksnud midagi ja arvasin, et see ei läinud nö registreeringuna arvesse. Ja kellaaega polnud ka meilis. Hmh, tuli ikkagi helistada. Tundus, et neil on infotelefon kusagil Poolas, kes siis tegeleb kõigi surfi- ja muude koolide küsimustega. Meie registreeringust ei teadnud ta midagi ja arvas, et minu poolt kodulehelt leitud viietunnine kursus on korraga ikka liiga palju, et kui paneks aja kaheks tunniks ja siis lepiks instruktoriga kohapeal kokku, millal jälle. Ahah, nojah, panime siis aja kaheks tunniks – kell 10-12 Heli poolsaarel Jurata baasis. Meil oli vaim valmis igatahes. Meelis sai õhtul sõnumi, et tuletame siis meelde, et kohtume homme kell 9-11!!! Jurata baasis. Mis 9? Meie aeg sai ju 10-ks. Meelis saatis sõnumi vastu, et kas siis 9 või 10? Hilisõhtul, tuli vastus ka, et kell 9.

See tähendas seda, et ma hakkasime kell 7 hommikul sõitma ja olime kenasti enne 9-t Jurata baasis kohal. Jurata on veidi enam kui poole poolsaare peal, aga juba sinna sõites jagus imestamist küll.

Nüüd on ilmselt paslik ära rääkida minu ettekujutus Heli poolsaarest. Minu mõttes on Hel ikka olnud üks imeliselt looduskaunis koht – rannad, düünid, mõned surfajad, ratturid ja jalutajad, hea küll hooajal rohkem kui mõned. Aga üldiselt on Hel selline tühi ja lage väheste majadega paigake, kus on mõnus matkata. Lisan siia lõppu veel korra, et see oli minu ettekujutus, et ärge teie nii arvake.

Heli poolsaare algusest lõpuni kulgeb sõidutee, mis on täpselt nii lai, et ühed autod saavad minna ja teised saavad tulla. Autotee kõrval kulgeb raudtee, mis vahepeal on näha, aga aegajalt varjub puude taha. Enamvähem kõik teeotsakesed, mis põhiteelt ära pööravad, on tõkkepuuga suletud ja seal asub , kas mingi laager, majutusasutus, camperite plats vmt, kuhu kõigil asja pole. Ei ole variantigi, et panen auto kuskile ära ja lähen luusin natuke ümbruses ringi. Tee pealt saab maha pöörata ainult suuremates asulates, mis tegelikult ei ole suured. Kui teel peaks midagi juhtuma, on kogu poolsaar lukus ja ei saa edasi ega tagasi. Autode vool poolsaarele oli juba hommikul ikkagi märgatav.

Aga tagasi Juratasse. Me isegi leidsime seal parkimiskoha ja kiirustasime randa SurfPointi baasi juurde. Surfibaasis käis kell 9 hommikul juba elu. Masse veel ei olnud, aga olid inimesed, kes laudade ja lohedega toimetasid ja vette minekuks valmistusid või varustust remontisid. Meile öeldi, et ahah, teil peaks jah tund kohe hakkama, vabandust instruktor jõuab viieteist minuti pärast. Ootamise ajal said lapsed kalipsod selga ajada ning juba oligi instruktor kohal. Meesterahvas vabandas, et ta sai just teada, et tal on tund, aga pole midagi, hakkame aga peale.

Seal baasis oli palju instruktoreid ja igaüks tegeles oma õpilastega. Enamasti oli see õpe üks ühele, aga mingil hetkel tulid ka suured lastegrupid, kes ilmselgelt olid surfilaagris ja seal oli kaks instruktorit kamba peale. Ehk siis, mida kell edasi, seda rohkem surfiõpilasi tuli, ja koguaeg ilmus ka uusi instruktoreid. Ma oletasin, et instruktorid elavad kõik koos kusagil lähedal, et ongi võimalik ka 15 minutit peale ärkamist kohal olla. Loendasin aegajalt vees olevaid instruktoreid ja ehkki olukord oli pidevas muutuses, siis vähemalt 15 oli neid ühel hetkel küll.

Lisete ja Liisbet (Luise ei olnud jälle valmis nii vara hommikul kusagile minema) tegid veidike vees laudadel tasakaaluharjutusi ja siis hakkaksid kuival maal purjega toimetamist harjutama. Arvasime, et tõenäoliselt on nad vähemasti pool aega kahest tunnist kuival maal ja siis saavad ehk ka vees proovida. Jalutasime Meelisega lähedal asuvale Jurata muulile ja vaatasime üle Pucki lahe, kus paistavad tuttavad kohad – Puck, Rewa, Gdynia ja Gdansk. Sopot tundus Orlowo kalju taha jäävat. Ja siis vaatasime jälle ranna poole ning meie lapsed olid juba vees. See käis nüüd küll väga kiiresti.

Ja seal nad siis harjutasid 2 tundi. Alguses nad ikka sulpsatasid nii mõnelgi korral vette ka, aga hiljem läksid laualt maha, siis kui instruktor vastava käsu andis. Nad olid ikka imestama panevalt osavad laual püsimises ja purjega müttamises. Vesi oli treenerile veidi alla puusade ja tema lihtsalt jalutas vees. Aegajalt ronis ta emma kumma tüdruku lauale, et midagi näidata. Oli absoluutselt tuuletu, aga seal nad sõitsid. Ma olin tüdrukute üle nii uhke, et nad said aru ja said hakkama ja nautisid seda kogemust. Kaks tundi kulusid ruttu. Tänasime treenerit, maksime kahe tunni eest ära ja keegi ei teinud juttu sellest, et me justkui broneerisime kokku viis tundi. Me olime rõõmsad, sest lapsed olidki selleks hetkeks juba veidi väsinud ja veel edasi surfata poleks ilmselt enam sugugi nii nauditav olnud.  Purjelaua kogemuse kuulutasid lapsed ägedaks ja arvasid, et seda võiks kunagi veel teha.

Ja siis sõitsime me Heli ehk siis kohta nimega Hel Heli poolsaarel. Poolakad ütlevad, et Hel ei ole kuidagi etem, kui teised asulad poolsaarel nt seesama Jurata, et vabalt võib minna luusima ja puhkama mõnda teise kohta ja on sama vahva, aga Hel on lihtsalt kuulsaks saanud ja tõmbab aina rohkem ja rohkem inimesi enda poole. Sama lugu on Zakopanega Tatrates, mis on kuulus ja kuhu kõik lähevad. Tegelikult on teised mägikülad sealsamas kõrval täpselt sama ägedad. Aga siiski nagu ka kõik teised läksime ka meie Heli.

Me oleme endale lubanud, väga mitu korda, et me ei lähe enam selle õnge, et pöörame sisse esimesse kohta, kus helkurvestidega inimesed vehivad, et parkige siia, aga no me tegime seda jälle. Pöörasime esimesse võimalikku parklasse ja maksime ära mis nõuti. Hakkasime sealt siis Heli südamesse jalutama ja tee ääres oli veel oi kui palju hulga lähemal asuvaid ja odavamaid parklaid.  

Aga enamvähem kohe, kui me autost välja saime, olime rahva keskel ning mida edasi me liikusime, seda suuremaks mass läks. Rahvast oli ikkagi metsikult. See, mida võiks nimetada Heli peatänavaks või rannapromenaadiks oli mõlemalt poolt tihedalt ääristatud turistiputkade ja söögikohtadega. Rahvast jagus iga putka juurde, igasse restosse ja keset teed ka ikkagi veel ohtralt.

Me alustuseks otsisime toidukoha, kuhu mahtusime, ja kus, nagu selgus, olid ka head toidud ja kiire teenindus, sõime kõhud täis ja hakkasime poolsaare tipu suunas jalutama. Teel külastasime me liblikamaja, mis oli päris asjalik. Suured liblikad lendasid ringi ja neid oli palju. Suurem osa neist olid pealt vaates täiesti siniste tiibadega ja imeilusad, alt vaates olid nad pruunid kollaste petusilmadega. Meie liblikamagnet oli Liisbet, kelle peal liblikad üsna mitu korda peatusid ning ükskõik, kui palju meie Lisetega ei püsinud paigal ja pakkunud ennast maandumisplatvormina välja, keegi meie peale siiski ei tulnud. Liblikamajas oli ka palju silte, kust sai soovikorral liblikate ja ringi lendavate liikide kohta kõike lugeda. Eks see oli kõik natuke nagu muinasjutt, aga üks päris palav muinasjutt, liiga kaua seal ei kannatanud siiski olla. Ilmselt on see kuumus seal ka põhjus, miks inimesed ikkagi ka liblikamajast ära lähevad, mitte ei jäägi sinna kuni sulgemiseni ahhetama ja imetlema.

Ma olen oma arvates Heli kohta uurinud küll ja küll, aga sellegi poolest oli mul taaskord isetekkinud pettekujutlus, et poolsaare tippu viib lai plaatidega sillutatud promenaad. Selline lai promenaad jalutamiseks ja rattaga sõiduks oli täitsa olemas Juratas. Aga Helis oli promenaadi asemel või promenaad, ei teagi, kuidas seda kutsuda, liivast, tolmust ja sealt välja ulatuvatest munakatest kividest rada. Ja rahvamassid siis kulgesid seda teed mööda muuhulgas ka rataste ja kärudega ning see vool oli üsna aeglane ja mitte liiga meeldiv. Kõik tegid pilti peaaegu poolsaare tipus paikneva kašuublaste mälestusmärgi juures. Sealt edasi algas rand, mis oli päris rahvarohke. Nägime oma „promenaadilt“ kenasti seda kõige-kõige kaugemat poolsaare tippu ja otsustasime, et meil pole põhjust edasi tungida ja liival lebavate inimeste vahel trügima hakata.

Meil oli ju mõte olnud küll, et Helis ikka ujuma ka minna, aga hetkel olid ujumisasjad autos, mis oli kõige kaugemas parklas ja sellise rahva sees suplemine ei tundunud ka kuigi meelitav väljavaade. Me igal juhul kulgesime vaikselt tipu suunast tagasi ja vaatasime niisama ringi, ikka nende nänniputkade, kohvikute ja inimeste vahel. Üks Heli tõmbenumbreid lisaks poolsaare tipule on hülgla ehk fokaarium, mis on Läänemere uurimisjaam ja hüljeste varjupaik. Te võite ainult ette kujutada, milline lai ja pidev inimvool hülgla suunas kulges. Meie otsustasime hülgla seekord vahele jätta ja seda mõnel teisel, näiteks sügisesemal, korral külastada. Küll aga hüppasime me sisse hoopis ühel teisel tänaval ette juhtunud väikesesse kauplusesse, mis oli hülgla pood ja kõik sealsed ostud toetasid hülgeid. Seal ei olnud hiina kraami, vaid pigem oli tegu autentsete looduslike toodetega. Ka meie toetasime hülgeid ühe küünla, millele me Luisele tõime, ostuga.

Täiesti uue asjana avastasime Helist meile senitundmatu alkomaadi. Piidlesime teda kaugelt ja arutasime, et mida alkomaat teeb. Sealt saab alkoholi? Aga miks, poed on ju olemas? Läksime lähemale ja tõeks osutus see, mida Meelis pakkus, et äkki see on alkomeeter. Seal oli selline süsteem, et maksad veidi raha, saad selle eest automaadist kõrre, paned kõrre ühte auku ja puhud ning alkomaat näitab sinu võimalikku joovet või mittejoovet. No päris geniaalne ju. Ma imestan ainult selle üle, miks see alles esimene alkomaat oli, mida me kohtasime. 

Helist tagasisõit ei läinudki nii sujuvalt, kui hommikune poolsaarele tulek. Ei oskagi öelda, kas oli poolsaare alguses mingi ummistus või midagi muud, aga kusagil poolsaare peal seisime me ikka üsna tükk aega. Vastu ikkagi autosid tuli, aga meie suund seisis, mis seisis. Peale 10 ja enama minutilist täielikku seisakut, liikus autorivi veidi edasi ja siis seisime jälle. Kui me lõpuks sõitma saime ja poolsaare otsas paikneva asulani jõudsime, siis seal ei olnud mitte mingitki märki põhjusest, mis võis meid seisma panna. Edasi kulges sõit takistusteta.

Kuna ma olin just peale poole aastast lugemist-tõlkimist lõpetanud oma esimese poolakeelse Gdanski raamatu, mille ma koos mõnede teiste sama sarja raamatutega detsembris päkapikkudelt saanud olin, siis tundus igati ahvatlev võtta riiulist nüüd järgmiseks just Heli raamat. Ja selle kallal ma siis pusima asusingi.

Esimene peatükk rääkis sellest samast hülglast, kus meil käimata jäi. Kuna lugu tekitas kohe hülglaga isikliku seose, siis tuleb sinna kindlasti millalgi ikkagi uuesti uurima minna. Hüljeste päästmine ja varjupaik Helis sai alguse niimoodi, et poolsaarel oli Gdanski ülikooli uurimisjaam, kus tehti teadust ja uuriti Läänemerd. Aastal 1992. leidsid teadustöö tegijad rannast väikese valgekarvalise, verise ja räsitud puhviku, kes oli vigastatud hülgepoeg. Nad võtsid hülge enda hoole alla ja hakkasid teda ravima ja tema eest hoolitsema. Ja kujutage ette, hülgepojal oli ka märgistus küljes, millelt selgus, et ta oli sündinud EESTIS. Hüljes sai alguses nimeks Balbina, aga kui selgus, et ta on ikkagi poiss, muutus nimi Balbiniks. Arvati, et ta ilmselt oli kalavõrku jäänud ja laevaga nii kaugele reisinud ning siis rannale visatud.

Aga just sellest Eesti päritolu Balbinist saigi hüljeste päästmine ja hülgla alguse. Balbini jaoks rajati uurimisjaama bassein ja muu vajalik infrastruktuur ning sinna hakati siis järjest ka teisi päästmist vajavaid hülgeid asustama. Hülgla töötab põhimõttel, et kui hüljes on jälle terve ja rõõmus lastakse ta merre tagasi. Seega ei tea kunagi, kui palju hülgeid parajasti hülglas on, kui sa seda külastama lähed. Uurimisjaam algatas ka laiema hüljeste kaitse projekti, sest olid ajad, kui Poola rannikul massiliselt hülgeid hukati, kuna „nad sõid kalameeste eest kogu kala ära“. Hallhülged olid vahepeal Läänemeres pea väljasuremise äärel, aga tänaseks on hülgepopulatsioonid siiski taas suurenenud. Balbin ise kahjuks merre tagasi ei läinud. Ma ei teagi tegelikult, kas teda oleks lastudki, sest ta oli ju titest saadik inimestega koos kasvanud. Aga Balbin ja tema sõber hukkusid ühel kenal päeval oma basseinis, kus nad sõid inimeste visatud münte. Selliseid juhtumeid oli olnud ka enne Balbinit, aga ma loodan väga, et peale tema hukku ehk enam mitte.

Rohkem ma polegi veel Heli raamatut lugeda jõudnud, aga olen põnevil. Kogu Heli kogemusele tagasi vaadates, olen ma vist pigem veidi pettunud. See oli jälle midagi, mida me kaua oodanud ja ette olime valmistanud, aga tegelikkus ei vastanud ootustele. Surfikogemus ja niisama Jurata promenaadil jalutamine, merele vaatamine ja kohvi joomine, olid super. Heli rahvamassid, putkad ja putkad ja putkad, ei olnud nii äge.

Veel jätsime me muidugi kogu Heli sõjahaavade ehk punkrite jmt uurimise seekord ära. Militaarmuuseumi kodulehekülg on päris segane ning Airi ja Valjo sõnul, kes seal käisid, oli ka kohapeal lugu segane, et mis tsoonid ja värgid ning kuhu sa mingi piletiga saad ja kuhu mitte. Kui me ikkagi otsustame seda muuseumit uurida, siis mõnel palju vähem rahvarohkel ajal.

Aga oleme siiski rahul, et ära käisime ja kogesime ning ei muud kui Go Hel.