Tagasi Elblagi ja uskumatu kohtumine Gdanskis
–
Peale pisut ebaõnnestunud, aga siiski imetoredat, mäevallutust oligi meil aeg taas autonina põhja poole pöörata ja hakata vaikselt Elblagi suunas tagasi liikuma, sest mõned kohustused ja kokkulepped ootasid.
Aga enne veel, kui tagasitee juhtumistest rääkima hakata, pean epiloogina lisama ühtteist eelmise ehk mäevallutuse loo juurde, kuna avastasin, et ma mingeid arvandmeid ja vahemaid ei lisanudki. Kokku kõndisime stardist Giewonti tipu poole ja alla tagasi 8,8 kilomeetrit. Lisaks kõndisime veel kolm kilomeetrit Kuznicesse ja 3 pärast tagasi. Ja kõige ahastama panevam number, et Giewonti tipuni jäi meil umbes 1 kilomeeter :). Kui kõrgele me täpselt jõudsime, ei teagi. Ja Meelise palvel täiendan epiloogi veel lausega, et see kindlasti nii ei jää ja küll me selle mäe veel vallutame:D.
Aga enne veel, kui tagasitee juhtumistest rääkima hakata, pean epiloogina lisama ühtteist eelmise ehk mäevallutuse loo juurde, kuna avastasin, et ma mingeid arvandmeid ja vahemaid ei lisanudki. Kokku kõndisime stardist Giewonti tipu poole ja alla tagasi 8,8 kilomeetrit. Lisaks kõndisime veel kolm kilomeetrit Kuznicesse ja 3 pärast tagasi. Ja kõige ahastama panevam number, et Giewonti tipuni jäi meil umbes 1 kilomeeter :). Kui kõrgele me täpselt jõudsime, ei teagi. Ja Meelise palvel täiendan epiloogi veel lausega, et see kindlasti nii ei jää ja küll me selle mäe veel vallutame:D.
Aga peale mõningat plaani pidamist, otsustasime, et kõige parem on lõunast tagasi põhja sõita enam-vähem tuldud teed ehk esimene ööbimispeatus peale Zakopanest lahkumist oli meile juba veidi tuttavas Lodzis.
Linn tervitas meid sama põnevana kui viimati ja Piotrkowska tänaval tegime seekord juba veidi pikema tiiru. Uus põnev koht, kus meil kulus terve päev, oli Manufaktura. See on vanasse tehasehoonesse ehitatud suur kaubanduskeskus, vist isegi kõige suurem, kus meie kunagi käinud oleme. Meil oli missioon ka - peagi algavaks kooliks kõigile vajalik kraam osta. Ütleme nii, et õhtu tuli juba kätte ja me olime saanud päris palju vajalikke asju, aga saime aru et Manufakturast jäi meil ikka veel palju avastamata.
Manufakturas kasutasime ka e-kingapoe teenuseid. See on see pood, kus ühtegi kinga näha pole. Poes on ainult palju ekraane. Inimesed istuvad ekraanide taga ja vaatavad jalanõude pilte. Ja käib see siis nii, et kui sa ekraaniltmõne sind kõnetava jalanõu leiad, siis sa saad sealt kohe vaadata ka, kas sinu numbrit on ning siis selle endale proovimiseks tellida. Ja siis ilmub üsna kohe nagu võluväel müüjale letitaga sinu kingakarp kätte ja sa saadki oma kingi proovida. Kui ei sobi, annad tagasi ja tellid uued.
Lisaks tavapärasele, et seal oli palju poode ja erinevad söögikohad, oli Manufaktural ka õueala, kus olid jälle kohvikud ja istumisalad, kus sõitis rong ja olid ka karussellid ja päris ehtne rand. Rannas oli ehtne liiv ja ehtsad võrgumängijad, olid palmid ja pillirookatusega rannaputkad. Täiesti hämmastav vaatepilt ja kogemus ikka, kuidas ostukeskus võib palju palju enamat olla.
Lodzist edasi ootas meid Gdansk. Vanalinnas sõit oli üsna sarnane eelmisele korrale, et no kuhu me küll pargime. Dominiiklaste laat oli küll vahepeal läbi saanud ja silmnähtavalt oli autosid vähem kui viimati, aga tänavad olid remondis ja parkida polnud ikka kuhugi. Jõudsime siiski peale närvesöövat "siit ei saa, siit ei saa, see on sama koht, keera sinna, jälle sama koht jne jne kruiisitamist" lõpuks oma hotelli. Viskasime asjad tuppa ja astusime taas tänavale mõttega kusagile sööma minna.
Keerasime ümber esimese nurga ja.....seal nad olidki - eestlased, meie tuttavad, Märjamaa inimesed, meie oma naiskodukaitsja Mari, minu kodutütred, kogu nende pere ja sõbrad. See oli lihtsalt nii hämmastav kohtumine, et me ise ka keegi ei uskunud, et niimoodi suures Gdanski linnas kokku juhtusime. Me küll teadsime, et nad on siiakanti tulemas, aga me olime ise ju lõunas ära ja tõenäosus, et me samal ajal samas kandis oleme, oli ikka üliväike.
Ei muud, kui et istusime ka nende juurde, meie õhtusöögikoht oli leitud. Rääkisime uudiseid ja vahetasime muljeid. Ning täitsa puhtjuhuslikult juhtus see, kui eestlased Gdanskis kokku said, veel 20. augustil - taasiseseisvumispäevalNii vahva oli! Oma mõttes nimetasin seda ägedat kohtumist "nagu soe tuul kodust", sest seda see tõepoolest oli. Kohtumisest saadud rõõmulaeng on veel päevi hiljem tunda.
Me oleme tegelikult kuu aja jooksul Poolas üpris vähe eestlaseid kohanud. Mäletate Fromborkis me nägime ühte suurt Tartu reisibussi, aga mitte inimesi; paar nädalat tagasi olid ühel hommikul meie hotellis kaks eestlast hommikut söömas, aga kuna nad olid sööimsega hõivatud, siis me nendega tutvust ei teinud; Zakopanes oli eestlaseid kohe mitmeid, aga see ongi selline koht, kus võib kaasmaalaseid kohata. Mõned aastad tagasi juhtus meil Zakopanes umbes sama lugu, kui nüüd Mariga, et astusime õhtuhämaruses tänavale ja keegi hüüdis: "Nele!". See oli minu sõber ja samuti naiskodukiatsja Maarja ja rõõm ning üllatus kohtumise üle oli meil tookord sama suur kui nüüd Mariga kokku juhtudes. Ja siis kujutage ette Elbagis nägime eile söögikohas korraga nelja eestlast. No see tundus ikka nii ekstra enneolematu lugu, et läksime ligi ja tegime juttu ka. Nemad olid ka suure reisibussiga Eestist tulnud Põhja-Poola reisile. Tulid just Fromborkist ja tegid Elblagis söögipeatuse ning liikusid edasi Gdanski ja Gdynia poole. Nii, et kujutage ette, korraga oli Elblagis terve bussitäis ehk umbes 45 eestlast. Tänavale minnes oli kohe täitsa eriline tunne südames, et oo, kus need eestlased siin kõik on, kujutage ette, nad on kusagil igatahes. Me küll ei kuulnud rohkem kedagi eesti keelt rääkimas, aga no see mõnus ärevus oli ikka sees.
Kuu ajaga on juba ammu tekkinud tunne, et siin ei ole kedagi, kes meist aru saaks ja me võime absoluutselt igasuguseid asju omavahel jahvatada. See 45 eestlast Elblagis, tõmbas meid kõiki nüüd õnneks veidi tagasi mõneks ajaks, et ei saa ikka valjul häälel rääkida, mis pähe tuleb.
Linn tervitas meid sama põnevana kui viimati ja Piotrkowska tänaval tegime seekord juba veidi pikema tiiru. Uus põnev koht, kus meil kulus terve päev, oli Manufaktura. See on vanasse tehasehoonesse ehitatud suur kaubanduskeskus, vist isegi kõige suurem, kus meie kunagi käinud oleme. Meil oli missioon ka - peagi algavaks kooliks kõigile vajalik kraam osta. Ütleme nii, et õhtu tuli juba kätte ja me olime saanud päris palju vajalikke asju, aga saime aru et Manufakturast jäi meil ikka veel palju avastamata.
Manufakturas kasutasime ka e-kingapoe teenuseid. See on see pood, kus ühtegi kinga näha pole. Poes on ainult palju ekraane. Inimesed istuvad ekraanide taga ja vaatavad jalanõude pilte. Ja käib see siis nii, et kui sa ekraaniltmõne sind kõnetava jalanõu leiad, siis sa saad sealt kohe vaadata ka, kas sinu numbrit on ning siis selle endale proovimiseks tellida. Ja siis ilmub üsna kohe nagu võluväel müüjale letitaga sinu kingakarp kätte ja sa saadki oma kingi proovida. Kui ei sobi, annad tagasi ja tellid uued.
Lisaks tavapärasele, et seal oli palju poode ja erinevad söögikohad, oli Manufaktural ka õueala, kus olid jälle kohvikud ja istumisalad, kus sõitis rong ja olid ka karussellid ja päris ehtne rand. Rannas oli ehtne liiv ja ehtsad võrgumängijad, olid palmid ja pillirookatusega rannaputkad. Täiesti hämmastav vaatepilt ja kogemus ikka, kuidas ostukeskus võib palju palju enamat olla.
Lodzist edasi ootas meid Gdansk. Vanalinnas sõit oli üsna sarnane eelmisele korrale, et no kuhu me küll pargime. Dominiiklaste laat oli küll vahepeal läbi saanud ja silmnähtavalt oli autosid vähem kui viimati, aga tänavad olid remondis ja parkida polnud ikka kuhugi. Jõudsime siiski peale närvesöövat "siit ei saa, siit ei saa, see on sama koht, keera sinna, jälle sama koht jne jne kruiisitamist" lõpuks oma hotelli. Viskasime asjad tuppa ja astusime taas tänavale mõttega kusagile sööma minna.
Keerasime ümber esimese nurga ja.....seal nad olidki - eestlased, meie tuttavad, Märjamaa inimesed, meie oma naiskodukaitsja Mari, minu kodutütred, kogu nende pere ja sõbrad. See oli lihtsalt nii hämmastav kohtumine, et me ise ka keegi ei uskunud, et niimoodi suures Gdanski linnas kokku juhtusime. Me küll teadsime, et nad on siiakanti tulemas, aga me olime ise ju lõunas ära ja tõenäosus, et me samal ajal samas kandis oleme, oli ikka üliväike.
Ei muud, kui et istusime ka nende juurde, meie õhtusöögikoht oli leitud. Rääkisime uudiseid ja vahetasime muljeid. Ning täitsa puhtjuhuslikult juhtus see, kui eestlased Gdanskis kokku said, veel 20. augustil - taasiseseisvumispäevalNii vahva oli! Oma mõttes nimetasin seda ägedat kohtumist "nagu soe tuul kodust", sest seda see tõepoolest oli. Kohtumisest saadud rõõmulaeng on veel päevi hiljem tunda.
Me oleme tegelikult kuu aja jooksul Poolas üpris vähe eestlaseid kohanud. Mäletate Fromborkis me nägime ühte suurt Tartu reisibussi, aga mitte inimesi; paar nädalat tagasi olid ühel hommikul meie hotellis kaks eestlast hommikut söömas, aga kuna nad olid sööimsega hõivatud, siis me nendega tutvust ei teinud; Zakopanes oli eestlaseid kohe mitmeid, aga see ongi selline koht, kus võib kaasmaalaseid kohata. Mõned aastad tagasi juhtus meil Zakopanes umbes sama lugu, kui nüüd Mariga, et astusime õhtuhämaruses tänavale ja keegi hüüdis: "Nele!". See oli minu sõber ja samuti naiskodukiatsja Maarja ja rõõm ning üllatus kohtumise üle oli meil tookord sama suur kui nüüd Mariga kokku juhtudes. Ja siis kujutage ette Elbagis nägime eile söögikohas korraga nelja eestlast. No see tundus ikka nii ekstra enneolematu lugu, et läksime ligi ja tegime juttu ka. Nemad olid ka suure reisibussiga Eestist tulnud Põhja-Poola reisile. Tulid just Fromborkist ja tegid Elblagis söögipeatuse ning liikusid edasi Gdanski ja Gdynia poole. Nii, et kujutage ette, korraga oli Elblagis terve bussitäis ehk umbes 45 eestlast. Tänavale minnes oli kohe täitsa eriline tunne südames, et oo, kus need eestlased siin kõik on, kujutage ette, nad on kusagil igatahes. Me küll ei kuulnud rohkem kedagi eesti keelt rääkimas, aga no see mõnus ärevus oli ikka sees.
Kuu ajaga on juba ammu tekkinud tunne, et siin ei ole kedagi, kes meist aru saaks ja me võime absoluutselt igasuguseid asju omavahel jahvatada. See 45 eestlast Elblagis, tõmbas meid kõiki nüüd õnneks veidi tagasi mõneks ajaks, et ei saa ikka valjul häälel rääkida, mis pähe tuleb.
Aga tagasi Gdanskis käigu juurde. Seekord oli meil aega, et järgmine jupp Gdanskist avastada ehk veidi vanalinnas ja kanali ääres jalutada. Mõistagi oli kõikjal ikka väga palju inimesi, aga no sellega hakkan ma vaikselt juba harjuma. Ilmselt kunagi imestan, kui peaks tekkima olukord, et mistahes kohas äkki rahvast pole.
Ehkki vesi oli kanalis kohati veidi roheline ja õitsev ning väga meeliülendavat vaatepilti ei pakkunud, oli kanaliäärne ise küll imeilus ja avastamist väärt. Kanali ääres oli nii vanu majesteetlikke renoveeritud maju, kui ka tuttuusi maju, mis olid ehitatud vanade majesteetlike hulka sobima ja lisaks käis ehitustöö järgmiste väärikate majade korda tegemisel. Kõikjal olid kohvikud ja restoranid, poekesed. Kui juba pimenema hakkas, olid kõikjal ka armsad tulukesed ja siit sealt kostis restodest muusikat, sest mitmel pool olid erinevad esinejad sööjate ja möödujate meelt lahutamas.
Ehkki vesi oli kanalis kohati veidi roheline ja õitsev ning väga meeliülendavat vaatepilti ei pakkunud, oli kanaliäärne ise küll imeilus ja avastamist väärt. Kanali ääres oli nii vanu majesteetlikke renoveeritud maju, kui ka tuttuusi maju, mis olid ehitatud vanade majesteetlike hulka sobima ja lisaks käis ehitustöö järgmiste väärikate majade korda tegemisel. Kõikjal olid kohvikud ja restoranid, poekesed. Kui juba pimenema hakkas, olid kõikjal ka armsad tulukesed ja siit sealt kostis restodest muusikat, sest mitmel pool olid erinevad esinejad sööjate ja möödujate meelt lahutamas.
Kanali ääres oli ka karussell ja kaugele paistev ilmaratas nimega Amber Sky. Viimane tundus mulle nii ekstra sobiv nimi kollaste ja oranžide tuledega valgustatud rattale.
Omaette põnevaks vaatamisvärsuseks olid ka üle kanali minevad sillad. Enamik sildu olid nö ajutused või siis et lahtikäivad. Poolas on üldse palju lahtikäivaid sildu, mis tähendab, et kui mõni suurem laevuke tahab silla alt läbi minna, aga hästi ei mahul siis tõstetakse sild üles või no enamasti see avaneb keskelt. Laevuke läheb läbi, sild lastakse jälle alla ning auto- ja/või jalakäijate liiklus jätkub.
Kanali sildade osas saime me jalutades ühel hetkel ka süsteemile pihta, et sild viib mingi kindla aja üle vee nt igast täistunnist pool tundi ja siis tõstetakse sild pooleks tunniks üles ja laevad saavad sõita. Ja neid sildu oli hästi erinevaid. Üks, millest meiegi üle läksime, oli näiteks nagu kraana püsti ühes kaldas ja kui aeg tuli, siis laskus kraana teine ots teisele kaldale ja sild oligi valmis.
Aga oli ka näiteks selline sild, mis oli kinnitatud hoopis keset kanalit ja see siis keeras ennast vastavalt kas piki kanalit, et laevad saaksid mööda või risti kanaliga, et inimesed saaksid üle.
Omaette põnevaks vaatamisvärsuseks olid ka üle kanali minevad sillad. Enamik sildu olid nö ajutused või siis et lahtikäivad. Poolas on üldse palju lahtikäivaid sildu, mis tähendab, et kui mõni suurem laevuke tahab silla alt läbi minna, aga hästi ei mahul siis tõstetakse sild üles või no enamasti see avaneb keskelt. Laevuke läheb läbi, sild lastakse jälle alla ning auto- ja/või jalakäijate liiklus jätkub.
Kanali sildade osas saime me jalutades ühel hetkel ka süsteemile pihta, et sild viib mingi kindla aja üle vee nt igast täistunnist pool tundi ja siis tõstetakse sild pooleks tunniks üles ja laevad saavad sõita. Ja neid sildu oli hästi erinevaid. Üks, millest meiegi üle läksime, oli näiteks nagu kraana püsti ühes kaldas ja kui aeg tuli, siis laskus kraana teine ots teisele kaldale ja sild oligi valmis.
Aga oli ka näiteks selline sild, mis oli kinnitatud hoopis keset kanalit ja see siis keeras ennast vastavalt kas piki kanalit, et laevad saaksid mööda või risti kanaliga, et inimesed saaksid üle.
Gdanski vanalinna ühel popimal platsil, mis kannab nime Dlugi Targ ehk Pikk Turg, kus asub ka kunagi juba mainitud Neptuni kuju, oli õhtul rahvast lausa murdu ja hakkajad inimesed teenisid seal oma talendiga raha - kes mängis pilli, kes laulis, kes tegi breiktantsu, kes maalis, kes mängis kuju jne jne. Meelelahtusest sellel platsil igatahes puudu ei tule.
Nii see Gdanski õhtu meil möödus ja järgmisel päeval sõitsime juba tagasi Elblagi. Meie nädalane ringreis oli imekiiresti möödunud.
hei
Nii see Gdanski õhtu meil möödus ja järgmisel päeval sõitsime juba tagasi Elblagi. Meie nädalane ringreis oli imekiiresti möödunud.
Lisa kommentaar