Meil on koduuu!!!

Et aga kõik algusest peale ära rääkida, kui vihastav, kui lootust andev ja kui nördima panev on kogu see kodu otsimise protsess olnud, alustangi ma algusest.
Me saime üsna kindlalt teada, et tuleme Poola, 2022. aasta detsembri lõpus. Enne oli ka juba veidi teada, aga detsembris ilmus rotatsiooni käskkiri. Mina ei kütnud ei ennast ega lapsi veel ka mitte selle käskkirja peale üles, vaid minu meelest on kaitseväes asjad kindlad siis, kui nad on juhtunud. Aga meile öeldi, et me peaksime kohe aasta alguses kodu hakkama otsima, et suveks oleks kindel koht olemas ja nii öelda done deal.
Mina ise oma peas natuke mõtlesin, et kuidas me saame aasta alguses mingin done deali teha, kui me ise tuleks kohale poolest juulist, et kes oma maja meile hoiaks jaanuarist saadik. Kõik ju tahavad tulu saada ning kui leidub inimesi, kes tahaks maja juba veebriarist üürida, siis oleme meie ju mängust väljas.

Meelise töökoht on Elblagis, mis on umbes tunni aja sõidu kaugusel Gdanskist. No hea küll, sõltub, kes sõidab, Meelisel läheks heade olude korral veidi kiiremini. Alguses oligi meie plaan, et kolime Elblagi ja lapsed hakkavad Elblagi rahvusvahelises koolis käima. Mida enam ma aga selle kooli kodulehte uurisin ja tõlkisin, kasvas minus kahtlus, et see vist pole päris selline kool nagu me eeldame. Mulle justkui tundus, et ma lugesin selle kohta välja, et seal on mõned ained ka inglise keeles. Midaa???? Oleg, kes oli kohapeal ja kes ise poola keelt valdas, käis lahkesti koolist läbi ja saigi teada, et jah, kahjuks Elblagi rahvusvahelises koolis on tõesti nii, et seal tuleb poola keelt osata, sest enamus aineid on poola keeles ja mõni üksik siis ka inglise keeles. Nojah, saime aru, et see kool siis järelikult meile ei sobi, kuna meie lapsed poola keelt sõnakestki ei räägi.

Pöörasime oma pilgud kooli osas suurlinna Gdanski poole, kus on tervelt kaks sobivat kooli - British International School of Gdansk ja International School of Gdansk. Kuna koolid tunduvad peale vaadates mõlemad toredad ja üsna ühesugused, siis venitasime kooli avaldustega kaua. Ei tahtnud, et tekiks olukord, kus me elame ühele koolile väga lähedal, aga lapsed käivad teises koolis. See oli mul mingi naiivne unelm, et elame koolile lähedal, praeguseks ma olen juba aru saanud, et see pole võimalik ja kooli valik oleks tulnud teha palju varem. Meie tegime avaldused kooli ära mõni aeg peale Poola tulemist ja siis öeldigi, et kahjuks neil esimeses klassis, kuhu Liisbet peaks minema, enam kohta ei ole. 
Õnneks on tänasel päeval nii Lisetel kui Liisbetil Briti koolis koht olemas. Luisega on hoopis eraldi lugu. Luise peaks ja soovib ka, sügisest alustada õpinguid gümnaasiumis. Kuna Poolas meie lähikonnas on gümnaasiumis inglise keeles õppimine võimalik vaid iseseisvas õppes ja päriselt koolis ei saa käia, siis pidasime aru ja meile tundus parem plaan selline, et Luise astub sisse Eestis asuvasse Audentese e-gümnaasumisse ja õpib samamoodi ise kodus, aga saab ehk lõpuks lihtsama vaevaga riigieksamid tehtud ja Eestis edasi õppida. See õpe algab poolest septembrist, aga ootame juba põnevusega, et kuidas see kõik olema saab.

Sama suure põnevusega ootan nii mina ise, kui ootavad lapsed õppetöö algust Briti koolis Gdanskis. Esimene koolipäev on 4. septembril ja no juba ette tundub põnev. Ma nii vägav loodan, et neil saab koolis superäge olema ja nad saavad sealt väga väärt kogemuse kogu eluks.
Me hetkel veel koolist liiga palju ei tea. Teame, et Lisete ja Liisbet õpivad erinevates majades ja Lisete majas oleme saanud ringi ka vaadata. Koolis on koolivorm, mille elemente me siis Lodzis Manufakturas otsimas käisime. Täna võin öelda, et nüüd on meil vaja veel leida rätsep, kes kooli embleemid riietele õigesse kohta õmbleks ja siis oleme me kooli esimeseks paariks päevaks valmis ning edasi olem paindlikud.

Aga tegelikult tahtsin ma majadest rääkida. Kui me aru saime, et lapsed lähevda Gdanski kooli, mõistsime me ka, et meil tuleb oma eluga hoopis Gdanski ja mitte Elblagi kolida. Ja et see tähendab Meelisele iga päev kaugele tööle ja tagasi sõitmist, aga no mis teha.
Meil on kolm last ja kaks koera, see seab elamisele mõningad nõudmised. Teadsime, et me tahame kindlasti maja ja kindlasti maja, millel oleks korralik aed. Mida lähemal see maja koolile on, seda parem.
Ja oehh, siis läks lahti. Meelise üksuses on tugigrupp, mis tegelebki sellega, et välismaalt tulevad teenistujad saaksid Poola elusse valutult nö sisse elatud. Selle grupi abiga saime me endale kinnisvaramaakleri Agnieska, kes meid siis kuni tänaseni kodu leidmise teel aidanud on. Agnieska on ise hiljem öelnud, et ta ei kujutanud sugugi ette, et meile kodu leidmine osutub nii raskeks. Ta oli täiesti kindel, et leiame sobiva koha ja ruttu. Tema senised kogemused olid aga Nato ohvitseridega, kes otsisid kodu üksi või kahele inimesele ja suure pere ning koertega elamise leidmise kogemust tal tegelikult polnud. 

Meile tundus koguaeg, et Gdansk, see on suur linn, seal peab ju olema maju ikka mitmied ja mitmeid üürile anda. Algul tegutsesime nii, et Agnieska otsis ja saatis meile lingi, milline maja saadaval on, meie vaatasime seda kuulutust ja ütlesime kas jah või ei. Neid maju, mille kohta me üldse midagi arvata saime, oli tegelikult päris vähe ja neist ükski ei asunud kooli lähedal. Enamik maju lipsas meil käest, sest me soovisime üürida alles juulist, sest meil oli liiga palju koeri või meil oli liiga palju lapsi või olid üürilised juba leitud. 
Kuna me ei tahtud kuidagi uskuda, et maja leidmine on nii raske ja võimatu, hakkasime ise poolakeelseid kinnisvaraportaale kammima. Kohe, kui midagi uut ja ehk sobivat leidsime, saatsime info Agnieskale ja tema uuris juba edasi. Täiesti hämmastav, aga sageli olid üürilised leitud juba samal päeval, üles pandud kuulutusega majja. Meelis käid juunis ekstra Poolas, et oma silmaga mõned võimalikud sobivad majad üle vaadata. Tal õnnestus vaadata vaid kolme maja, millest kahe kohta ütles Meelis, et need olid nii hirmsad, et isegi tema ei tahaks seal kolm aastat elada ja ühe tunnistas ta sobivaks ning selle osas meile jutskui öeldi, et jah, me saame selle, aga no siis leiti ikka mingil moel paremad üürilised. 

Ehk meil oli koguaeg mingi lootus õhus, aga siis see jälle purunes. Ja siis me pakkisime Eestis oma asjad, andsime need kolimisfirma hoolde ja startisime 17. juulil Poola poole teadmata ise, kas me ikka leiame mingi elukoha, kas me saame lapsed kooli või mis meist üldse saab. Aga no vaatamata sellele, et meil on olnud oi kui palju tagasilööke ja oi kui palju kordi, ma oleme ennast täiesti lootusetus olukorras tundnud ja vaikselt juba mõelnd, et kas nüüd siis ongi kõik läbi ja läheme koju tagasi, säilis kuskil, alati vähemalt mõnes meist, see lootusesäde, et kõik saab korda.
Kui me Poola, kohale, jõudsime, jätkus kõik samamoodi, et Agnieska otsis ja me ise otsisime ja kui võimalus avanes, käisime mõnda maja vaatamas. Gdanskiga on see lugu, et kõik vabad majad asuvad vähemalt tunniajase sõidu kaugusel koolist ja seda arvatakse ikkagi pigem heaks lähedaseks kohaks. 
Oli näiteks üks väga vahva ja igas mõttes rahustav maja jaapaniaiaga, mille me oleks kohe võtnud, kui see poleks asunud sellises kohas, kust nii kooli kui tööle oleks sõita tund aega erinevates suundades. Meil aga on praegu üks auto ja me loodame seda nii ka vähemalt võimalusel mõnda aega hoida.  
Ühesõnaga kõik olukorrad ja kõik majad tundusid mitte eriti head valikud:(. Meile sattus teele ka ainult üks väga hea valik, mis oligi piisavalt suur ja aiaga maja ja asuski Gdanskis täitsa sees ja koolile päriselt lähedal ja me nii nii vägav lootsime, et me saame selle ja närisime nädal otsa küüsi, sest veidral kombel võtavad siin kõik otsused täpselt nädala aega, aga siis öeldi, et me ikka ei taha koeri. Ja see ajas mind ausalt öeldes väga meeleheitele jälle, et esiteks lasti meil iga kord nädal aega oodata ja siis öeldi ei. Kohtuavalt palju raisatud aega ja emotsioone.

Ühel hekel hakkas meile tunduma, et kui ka need nö Gdanskis asuvad majad on tunniajase ja pikemagi sõidu kaugusel koolist, siis äkki peaksime me hoopis Elblagis maja otsima. Siit on ka tund aega või vähem kooli sõita ja Meelis saaks ehk jala või rattaga tööle minna ja me ei peaks kahte autot soetama. 
Vaatamata sellele, mida meile algul lubati, polnud ka Elblagis lihtsam maja leida. Kui millegi puhul justkui juba kaubale sai, siis nädala pärast saime ikka vastuse, et liiga palju koeri, liiga palju lapsi, liiga paljuntulevasi kriipse seinal,  me ei taha teid üldse või et teie jaoks maksab see maja tohutult palju rohkem. 
Me mängisime koguaeg mõttega, et milline nüüd mitte liiga headest variantidest parim võiks olla. Vaatasime ja kaalusime juba ka suuremaid ja väiksemaid kortereid, kus  ma ikka tegelikult üldse koertega elu ette ei kujutaks, aga no häda ajab härja kaevu. Ja ühel hetkel sattus meie teele, või no ma ise leidsin ta portaalist, Elblagis Pinska tänaval asuv maja number 1. Ka sellega oli seikluseid ja meeleheidet ja see on natuke veider maja ka ja meile liiga väike ja me ütlesime korra ka selle osas ei, et sellised tingimused ikka ei lähe, aga no meil oli lõpuks juba ükskõik, tahtsime lihtsalt nii väga et meil oleks mõni muu koht kui hotellituba ja olime lõpuks kõgega nõus.

Täna hommikul jätsime lõpuks oma liiga pikaks veninud hotellieluga hüvasti ja kolisime majja sisse. See kolimine muidugi tähendab praegu seda, et ostsime täna palju elu alustamiseks esmavajalikku - poti ja panni ja taldrikud ja igaühele mingi tekikese, mille sisse ennast öösel keerata, sest meie kraam Eestist tuleb alles järgmise nädalal. Kraami saabumise osas on meil ka kahetised tunded, sest kodust ära tulles polnud meil õrna aimugi, et kus me lõpuks asuma hakkame ja nii on meil, palju kraami tulemas, mille osas me juba ette teame, et siin majas meil seda vaja pole ja samas on asju, mida me ära ei pakkinud, aga nüüd kuluks ära küll.

Aga vaatamata sellele, et maja on koolist kaugel ja et see on väiksem, kui ta võiks olla, oleme me ikka nii rõõmsad, et meil nüüd mingi koht, et meil nüüd kodu on. Ja tõesti, kuna meil täna juba kilde lendas nii, et tolmas, siis saab see ainult õnne tähendada. 
Ja nüüd võin ma taaskord öelda, et küll me siin varsti asjad paika saame ja siis olete te kõik väga-väga külla oodatud. Ma loodan, et teil,pole midagi garderoobis magamise vastu :D.

Ei saa ka jagamata jätta, et me otseselt ei plaaninud täna Märjamaa jaoskonna soovide purgist mõnda soovi avada. Ja no siis lendas see purk vastu põrandat kildudeks ja tundus, et absoluutselt sobiv on just täna ka üks neist lahti teha. Lisete luges meile pika ja sisuka jutu ette. Ma mõtlesin juba esimese lause peale, et see võib Ruthi kirjutatud olla ja kolmanda lause järgi ma ütlesin kindlalt, et see on Ruthi oma. See oli nii armas kirjutis, et ma peaaegu  oleksin tahtnud millelegi muule keskenduda, mitte selle kuulamisele, ma ei taha veel koduigatsust, ma ei taha veel kahetsust, ma ei taha veel igatsema hakata, aga kõik seda see kiri minus tekitas.
Lõpetuseks väike lõik sealt kirjast minu kohta (Meelisele oli oma osa pühendatud, mis oli täpselt sama armas): "Igal juhul üks, mis on kindel, kui Nelet ei oleks kõik need kaks aastat minu jaoks olemas olnud, siis ma ei tea, kas ma tänasel päeval oleksin Naiskodukaitses ja oma teekonnal selles organisatsioonis sealmaal, kusn ma praegu olen. Nele on olnud minu "karjääri" tugisammas ja nüüd ma pean hakkama ringi vaatama, kes saaks teda asendama."
See on litsalt nii armas ja nii uskumatu ka. Aitäh sulle, armas Ruth, mul on nii hea meel, et sa oma tee Naiskodukaitsesse leidsid, et me oleme saanud nii palju asju koos teha ja koos aereneda. Aitäh sulle selle imelise kirja eest meie esimesel õhtul oma kauges kodus. Aitäh teile kõigile, meie inimesed, aitäh, et te olete!