Szczecini värvides ja halluses

Seekordne reis oli selles mõttes erakordne, et reisi plaanis 9-aastane Liisbet. Ta ootas väga ja muudkui uuris, et kas me jõuluvaheajal, ikkagi kuskile reisile läheme. Mina ütlesin, et loodetavasti läheme ikka ja et mõtleme natuke. Ja väike Liisbet täiesti oma isiklikust initsiatiivist, otsis koha, kus me polnud veel käinud, ja mis talle kõigist nendest kohtadest, kus me pole Poolas käinud, netiuuringute põhjal kõige ägedam tundus ning tegi õhtute kaupa tööd ja valmistas reisikava.

Loomulikult ei jäänud minul siis muud üle, kui teha ise ka Liisbeti plaani aluseks võttes uurimistööd ja reisikava päriselt paika panna. Enamvähem kõik Liisbeti ettepanekud läksid plaani sisse, vaid paar asja jätsin välja, noh nt kuumaõhupalli sõidu ja mõne muu pisiasja. Ma olen igatahes nii uhke tema pühendumise, tahte ja usu üle iseendasse.

Aga kuhu siis Liisbet plaanis meid viia? Szczecinisse! Jah, ma usun, et te ei proovigi seda nime välja öelda :D. See on üks linnake Poola läänepiiri ääres, peaaegu juba Saksamaal, kus elavad ja teenivad (või on elanud ja teeninud) pea kõik Eesti kaitseväelased, kes Poolas lähetuses on olnud. Kaitseatašee teenistuskoht on Varssavis, Meelisel Elblagis ja kõik teised on minu andmetel Szczecinis. Alates 1999. aastast on Szczecin olnud NATO Kirdekorpuse peakorter.

Szczecin, hmmmm, mitte just see koht, mille ma ise oleksin meie järgmiseks veel käimata kohtade sihtpunktiks valinud, ega ülejärgmiseks, ega üleülejärgmiseks.

Szczecin on Varssavist kõige kaugemal asuv vojevoodkonna pealinn. Szczecinist mereni on linnulennult umbes 65 kilomeetrit ja Saksamaa piirini 5 kilomeetrit. See on rahvaarvult seitsmes linn Poolas (~380 000 elanikku) ning pindalalt palju kõrgemal kohal, kuna Szczecin asub suurel maa-alal.

Nimi Szczecin on slaavi päritolu, aga millisest sõnast linna nimi täpselt pärineb, on taaskord vaieldav. Võibolla tuleb see sõnast "õmblema", sest Odra veed voolavad selles piirkonnas väga aeglaselt Läänemere poole. See õmblemisega on siis ehk sellist aeglaselt käsitsi õmblemist silmas peetud?

Uuemad uuringud ütlevad, et Szczecin sai oma nime sõnast "szczyt", mis tähendab kilpi. Nime päritolu kohta on esitatud ka teisi hüpoteese: "asula jõeharul, tammil või koolmel" (szczotka), võsa, soorohi, ohakaliik.

Sajandite jooksul on Szczecini nimi korduvalt muutunud. Vanim Stetini nime mainimine pärineb aastast 1133, millele järgnesid teised sarnased nimed. Kõige enam on linn tuntud olnud saksakeelese Stettinina ja see nimetus on praegugi saksa keeles kasutuses. Nimi Szczecin kehtestati ametlikult 1946. aastal.

Szczecin on nagu kogu Poola olnud ajaloos väga mitmete riikide koosseisus, aga nii silmi kinni pigistades võib öelda, et päris Poolaks sai see aastal 1945, kui kogu Poola riik kaardil tubli törtsu maad lääne poole tõsteti. Linna lossimägi on olnud pidevalt asustatud umbes aastast 700 p.Kr. 9. sajandil ehitasid slaavi vürstid praeguse linna kohale vallikraaviga ümbritsetud kindluse, mille jalamile tekkis kaubandus- ja kalapüügiasula.

Ei saa öelda, et Szczecin kunagi varemalt Poola poleks olnud – juba Poola esimene kuningas ja mittekuningas tegutsesid seal. Aastal 967 liitis Mieszko I Pommeri, sealhulgas Szczecini, Poolaga. Umbes aastani 1007 oli Szczecin Bolesław Vapra valitsemise all. Poola valitseja sõjaline sekkumine Böömimaale ja konflikt Saksamaaga ajendasid Pommeri aadlit eralduma. Kristlusevastane mäss koos kohaliku aadli mässuga viis Szczecini ja teiste Pommeri linnade iseseisvumiseni. Mieszkot ja Boleslawi mäletatae te ehk varasematest lugudest (nt Poznanist). Miezsko I tõi oma naise õhutusel Poolasse ristiusu ja tema pojast Boleslawist sai Poola esimene kuningas.

Üle 500 aasta valitses Szczecinit Griffini dünastia. Ka on Szczecin kuulunud nii Taanile, kui Rooma Impeeriumile ja 1243. aastal andis hertsog Barnim I Szczecinile linnaõigused. 13. sajandil sai Szczecinist hansalinn. 1534. aastal pöördusid linna elanikud protestantismi. 1570. aastal allkirjastati "Szczecini rahu", mis lõpetas Esimese Põhjasõja. 1630. aastal okupeerisid linna rootslased.

1637. aastal, Kolmekümneaastase sõja ajal, suri Szczecinis Bogusław XIV, viimane Griffini dünastiast pärit Pommeri hertsog. Dünastia hääbumine tähendas iseseisva Pommeri hertsogiriigi langust. 1654. aastal, pärast Kolmekümneaastase sõja lõppu sõlmitud lepinguga, jagati Lääne-Pommeri Brandenburgi ja Rootsi vahel – osa Pommerist koos Szczeciniga anti Rootsile, mis võimaldas Rootsil aasta hiljem algatada nn Rootsi veeuputuse – sissetungi Poolasse.

1720. aastal müüs Rootsi kuninganna Ulrika Eleonora Szczecini ja Rootsi Pommeri idaosa 2 miljoni taalri eest Preisimaa kuningale Friedrich William I-le. Aastatel 1806–1813 oli Szczecin Prantsuse okupatsiooni all.1843. aastal sai linn raudteeühenduse Berliiniga, mis pani aluse raudtee rajamisele Pommerisse. Peagi pärast seda hakkas tööstuslik areng kiirenema.

5. oktoobril 1939 rajati nn Szczecini suurlinn, mis eksisteeris sõja lõpuni. Selles piirkonnas asus umbes 100 sunnitöölaagrit. Liitlaste pommirünnakute tagajärjel hävis umbes 60–70% hoonetest, 70–80% sadamast ja selle ümbrusest ning 90% tööstusrajatistest.

1945. aasta veebruaris alustasid Saksa võimud linnaelanike, tehaseseadmete ja arhiivide evakueerimist ning barrikaadide, tankitõrjekraavide ja miiniväljade püstitamist. Szczecini idapoolsete piirkondade pärast toimusid ägedad lahingud. Pärast seda, kui Nõukogude väed okupeerisid paremkalda asulad, mineerisid sakslased sadama ja hävitasid Odra jõge ületavad sillad.

Kuna Szczecin asub Odra jõe läänekaldal, polnud selle sõjajärgne kuuluvus kaua aega selge. Linn anti ametlikult Poola võimudele üle alles 5. juulil 1945. Sakslastest elanikkond asustati ümber Saksamaale ja 1947. aastaks elas Szczecinis vaid 4000 sakslast.

Nagu Gdanskiski toimusid Szczecinis 1970. aasta detsembris ja 1980. aasta augustis töötajate streigid ja meeleavaldused. 11. juunil 1987 külastas linna paavst Johannes Paulus II.

Täna on Szczecin merenduskeskus. Sadam teenindab laevaomanikke üle kogu maailma ja on kahe laevandusettevõtte kodusadam: Polska Żegluga Morska ja Euroafrica. Linna traditsiooniline laevaehitustööstus on allakäiguteel, aga tegutseb veel siiski.

Vot umbes selline see Szczecin kaugelt paistab – selline on kah linn. Ma uurisin läbi ka kõik Szczecini lähemas ümbruses asuvad kohad ja no seal paistab ägedust küll. Plaanisin niipidi ja naapidi, aga lõpuks tundus ikka õige jääda oma viimase aja tavapärase reisiidee juurde, et avastame ühte kohta põhjalikumalt ja ei torma mitmetest paikadest läbi.

Jõudsime 1. jaanuari õhtupimeduses Szczecini, sest Gdanskist on sinna ikka oma 4-5 tundi minna, ja avastasime kohe, et ohhooo, meie ööbimiskoha ümber on ainult ilusad vanaaegsed majad ja isegi loss paistab. Juba tekkis suur elevus, et hommikul kohe linna avastama minna. Tegelikult tegime me õhtul plaanid veidi ringi ja läksime hommikul hoopis kaubanduskeskust avastama, sest nimelt on juhtunud imeasi ja meil on ka talv tulnud. Szcecinis küll lund peaaegu polnudki, aga külm oli ikka. Ja meil pole mitmel pereliikmel talvesaapaidki, sest eelmisel talvel käisime terve talve tenniste ja tossudega. Vot neid saapaid me läksimegi otsima Galeria Kaskadasse, mis oli päris suur ja huvitava väljanägemisega keskus. Ja vähemalt ühed saapad saime me sealt ka, nii et edaspidi oligi juba palju mõnusam linna avastada. Ja noh, muidugi ostsime me paar raamatut ka. Me kohe ei saa raamatupoest niisama mööduda ja kui juba sisse läheme, siis ei saa väljuda ilma, et midagi kaasa võtaks. Kõlab nagu sups sisse ja sups välja, aga tegelikult on see raamatute valimine pikk ja põhjalik protsess, sest me ei saa endale lubada, et igaüks võtab igakord kaasa kõik raamatud, mida ta parajasti väga tahaks. Enamasti lepime ühe või kahe raamatu osas kokku lapse peale.

Szczecinis kahjuks ei toimugi neid „maksa palju tahad“ linnatuure, kus me alati armastame käia. Ja kuna ma ise otsides mõnda muud sobivat tuuri ka ei leidnud, siis läksime seekord seda teed, et tuuritame omapead. Szczecinis on hästi äge, et seal on vanalinnaga tutvumise tuur sinu eest lausa valmis tehtud ja teele kantud. On ka teisi radasid, aga kõige popim on punane rada, mis kulgeb mööda vanalinna. Rada viib otse tee peale märgitud punase kontuurjoonena ühe olulise koha juurest teise juurde ja selle olulise koha (Maja, silla, monumendi jne) juures on number. Kui sa seda nr-t näed, siis vaatad natuke ringi ja leiad postamendi otsas või maja seinal oleva sildi, kus on kirjas, millise olulise vaatamisväärsusega tegu on. Üldiselt oli see eriti mõnus ja lihtne viis linna avastada, aga mõnes punktis tuli tõdeda, et meil läks veidi aega, kuni me aru saime, millisest majast täpselt jutt on. Enamasti oli nii, et kui sa silti lugesid ja siis otse vaatasid, oligi see õige asi su silma ees. Peale mõningat hämmeldust saime me aga aru, et vahel oli see maja hoopis üle tänava või su selja taga. Seega hakkasime me ühest hetkest alates kahtlustavalt igasse suunda vaatama. Selle tuuriga oli ka see hea asi, et kuna me elasime keset seda rada, siis me tuuritasime ühel päeval nii palju, kui isu oli, ja jätkasime teisel päeval.

Mis linnapildis kohe silma jääb, on tohutud tõstetud maanteed ja raudteed. Ilmselt on neil mingi nimi ka, mis mul praegu meelde ei tule, aga ma mõtlen neid teid, mis kulgevad kõrgel üle teiste teede ja raudteid mis pole mitte maapinnal vaid postide otsas. Lisaks jääb Szczecinis silma see, et kui sa vaatad parajasti ilusaid maju ja keerad nurga taha, siis seal samas on räämas hiooned ja prügi igal pool vedelemas. Sellist ilus-kole pilti näeb seal päris palju. See on nüüd puhtalt minu kõhutunne, aga kui ma Gdanskis tunnen ennast iga kell täiesti turvaliselt, siis Szczecinis oli pimedas tänavatel igasuguseid kampasid ja see tekitas pisut kõhedust. Mõtlesin küll, et see, et mehed kambas kogunevad, ei ole ju kindel märk sellest, et nad tahaks tüli norida või midagi. Ilmselt on ka nemad toredad inimesed, kes saavad lihtsalt sõpradega kokku. Ja kindlasti olidki. Keegi ei tulnud meiega kaklema ega pööranud meile tähelepanu, lihtsalt endal oli veider tunne. Ma võin juba ette öelda, et kokkuvõttes mulle väga meeldis Szczecin, ja oleks seal tahtnud kauemgi avastada, aga minu meelest oli see võrreldes teiste Poola linnadega, kus me käinud oleme, kuidagi hallim ja nõukaaegsem. Ma ei mõtlegi sellega midagi halba. Jällegi, lihtsalt tunne oli selline. Ja mida linnapildis kuulda on, on saksa keel. Gdanskis kuuleb saksa keelt harva, aga Szczecinis oli seda ikkagi märgatavalt.

Szczecini tänavaid ilmestavad 19. sajandi teisest poolest pärit suured sinised malmpumbad. Neist kohe ei saa mööda vaadata. Need valmistas kohalik F. Poepcke ettevõte. Need olid linnaelanikele varuveeallikaks ja osutusid väga kasulikuks II maailmasõja ajal ja vahetult pärast sõda, kui veevarustusvõrk ei olnud päris töökorras. Umbes  30 70-st pumbast on tänaseni säilinud. Pumbad on uhkelt kaunistatud ja täielik vaatamisväärsus omaette. Proovisime, sealt tuli vett ka.

Szczecini maamärk, ehk see, mis vaatab vastu väga paljudelt Szczecinis tehtud fotodelt on Wały Chrobrego ehk imeilus kaldapealne, kust lähevad suured laiad trepid üles imeilusate hoonete juurde. Lisaks on seal vaateplatvormid ja purskkaev, mis praegu mõistagi töös ei olnud. Pärast 1901. aastat historitsistlikus stiilis ehitatud hooned on inspireeritud barokist ja Põhja-Saksa manierismist. Aga Meremuuseum ja Kaasaegne teater on näiteks ehitatud hoopis juugend- ja modernistlikus stiilis. Kompleksi ilmestavad Saksa meistrite loodud skulptuurid, mis on inspireeritud Vana-Egiptuse ja Rooma kultuuridest.

Kõigis Poola linnades on palju kirikuid. Kindlasti on nt Krakowis tegelikult kirikuid palju tihedamalt kui Szczecinis, aga Szczecinis on neid kuidagi silmaga vaadates eriti rohkelt. Kirikud on üksteisele nii lähedal, et vahel peab torni järgi vaatama, kas ma tahtsin siit ümber kiriku nurga minna või paar sammu sealt pool hoopis ümber teise kiriku nurga. Üks kirik, mis meile eriti meelde jäi, oli Püha Jaakobuse basiilika. Meie avastusrada viis selle kiriku juurde ka, aga meil polnud plaaniski kiriku torni minna. Mõtlesime lihtsalt väljast kaeda. Aga torn oli nii ahvatlev, suurte klaasist akendega, et Meelis ütles kohe, et lähme õige torni ka. See on Poola teiseks kõige kõrgem kirikutorn – 119 meetrit. Lõplikult sai otsustavaks see, et nägime silti „lift“. Läksime sisse, saime piletid ostetud ja enamvähem aru ka, et kuhu me minema peame. Kindel oli see, et sõida liftiga kolmandale korrusele ja siis mine teise lifti. Sõitsime ühe liftiga kolmandale. Teise lifti leidmine polnud nii lihtne nagu arvata võiks. Mina nägin mööda koridori uidates silti „Lift“ ja noolt, mis näitas ühe ukse peale. Piilusin kohe sealt uksest sisse, aga lapsed rebisid mu tagasi, näidates, et selle ukse peal oli silt „Ainult personalile“. Hmmm, lift oli hoopis ühe teise nurga taga. Sõitsime üles ja ohoo, see oli kindlasti parim vaade linnale. Teadsime selleks hetkeks juba ka täitsa palju hooneid, mida oli hea nüüd tornist tuvastada. Mõned teised inimesed olid ka tornis, aga ülerahvastatust ei olnud. Ei olnud tegelikult kusagil Szczecinis. Küllap seal suvel ikka käib ka palju turiste, aga praegu oli linnas inimesi mõnusalt mõõdukalt. Me nautisime seal tornis vaadet ikka täitsa tükkaega. Soovitame kõigile, kes Szczecinissse satuvad, üles ronida, või no mis ronida, liftiga sõita ikka. Alla tulekul leidsime liftid kenasti üles, aga kohe tekkis küsimus, hmm, mis korrusele me peaks ülemise liftiga sõitma. Alumisega sõitsime ju kolmandale ja siis läksime ülemise peale. Kas nüüd peaks siis kolmandal maha minema? Otsustasime siiski järgida kõige alumise korruse nupu juures olevat väikest joonistatud noolekest ja olime põnevil, kuhu me satume. Sattusime sinna, kus me juba olnud olime ja kust läks teine lift alla. Kaks inimest, kes olid teel üles, tulid meile vastu, ja ehhheeee, kiikasid ka sinna ruumi, kuhu mina ennist.

Igasuguseid paleesid ja põnevaid elamuid on Szczecinis tänavate ääres ridamisi, ja kujusid ja väravaid ja no vaatamist jagub. Aga üks ilusamaid asju, mis on veidike kõrgemal kohal ja paistab mitmest kandist on valge valgete ornamentidega kaunistaud loss – Pommeri hertsogite loss. See oli ka Liisbeti plaanis sees, et lossi tuleks minna. Kui ma lossi, kus asub muuseum ja veel igasuguseid asju, kodulehte uurisin, oli üsna segane lugu, et mis seal sees siis ikkagi näha saab. Pileteid sai igatahes osta väga mitmetesse erinevatesse tsoonidesse. Ma midagi ette ei ostnud ja kohapeal võtsime püsinäituse ja sama piletiga sai ka koobastesse. Kõlab ju põnevalt? Kahjuks pean ütlema, et ka muuseumis sees olles jäi mulle segaseks, mida seal siis ikka näidatakse ja sellist asja ei juhtu muuseumis just tihti. Pole kunagi varem juhtunud, tegelikult.

Kohe sisse astudes oli selge, et selles lossis ei ole vanaaegseid ruume, vaid väljast hästi põnev loss on seest valge ja tänapäevane. No olgu. Jällegi ei saanud aru, kuhu täpselt minna, aga no küsisime ja näidati kätte, et see saal ja see saal. Mitu korda kontrolliti pileteid ja uuriti, et kus siis kuues inimene on, teil on ju pilet kuuele. No ma ei tea, me tahtsime küll viiele, aga olgu peale. Mis seal siis näidati? Ei tea. Olid asjad. Pigem vähe asju suure saali kohta. Mõned puidust nikerdustega kapid ja mõned maalid ja mõned vaasid jmt. Lugesin kõik asjade juures olevad sildid ka läbi, aga need sildid olid lühikesed ja lakoonilised. Kõlasid umbes nii: Kapp, 16. sajandist. Varssavi muuseumi kogu. Ja nii oli iga asja juures. Ei mingit vihjet, kellel see asi kuulus, kust leiti jne. Mõne asja juures oli siis, et see on selle lossi muuseumi kogust. Enamus asjad olid üle Poola kokku tulnud. Uurisin ja puurisin ja mõtlesin nii, et pea ragises, aga mina ei saanudki aru ja ei saa siiani, et mis neid asju sidus. Miks need asjad seal olid? Üks loogiline seletus oleks, et need asjad olid pärit sellest samast lossist, isegi kui need olid leidnud oma tee Varssavi või mõne muu koha kogusse. Aga mitte kusagil ei olnud öeldud, et need on selle lossi asjad. Vaatajale, olid need ikkagi täiesti suvalised vanad asjad. Teises saalis oli siiski tabatav kartograafia teema – vanad kaardid Läänemere ümbruse aladest. Kolmandas saalis olid mõned vanad puidust detailid-kujud erinevatest kirikutest. Ja siis olid veel koopad. Olime vaatamata senisele pettumusele koobaste osas siiski väheke põnevil. Ronisime mööda treppi alla sügavikku ja oehhhh, seal ootas kaks väikest kandilist ruumi, mis olid vangikongiks sisustatud. Ehhh, ei tasunud ronimist. Ja tõele au andes ei tasunud üldse lossi sisse minna. Väljast vaatamisest ja fassaadi imetlemisest oleks täiesti piisanud. Aga no, kuidas sa võid teada, et Pommeri hertsogite lossi on kõige arusaamatum näitus üles seatud, kui sa pole seda oma silmaga näinud?