Olivia Star

Olivia Star on 180 meetrine pilvelõhkuja, mis teeb temast ühtlasi Põhja-Poola kõige kõrgema hoone. See asub Oliwa linnaosas ja on üks hoone suuremast Olivia keskusest. Siinkohal avaldan kohe hämmastust keskuse ja pilvelõhkuja nime üle. Hästi loogiline oleks, kui pilvelõhkuja nimi oleks Oliwa tower, sest see asub Oliwa linnaosas. Tõele au andes me ise nimetasimegi seda algul teadmatusest ja nüüd ka vahel lihtsalt mugavusest just Oliwa toweriks. Tõsi, nüüd me parandame ennast, sest me teame, et seda see ei ole.

Olivia keskuses on üks teine maja mille nimi on Olivia Tower, aga see ei ulatu oma mõõtmetelt poole Starinigi. Miks need nimed selliselt jagatud on, pole mul õnnestunud välja kaevata. Ehkki jah, kui jälle mõelda, siis Star ehk täht ju peakski kõrgemal olema kui Tower ehk torn. Teis ilmselt küsimusi ei tekita, aga minul on suur küsimus, millele ma pole vastust leidnud, et miks on OliVias tavaline V. Poola tähestiku täht on W ja kõikides Poola sõnades ja nimedes on kasutusel just W. V on neil ka olemas nagu meilgi on eesti tähestikus mõni võõrtäht. V on siis eelkõige just selleks, et mõnedes välismaistes nimedes on V nt Viktor. Ma tegelikult ei ole Poolas ühtki nime kohanud, kus oleks V kasutusel, aga õpetaja ütles, et selleks neil see V võõrtähena olemas on. Miks on Olivia Stari nimes V? Et see oleks kuidagi välismaisem ja võõrapärasem? Ei tea. Aga no võibolla see teadmine veel tuleb minu juurde.

Aga kui veel Starist ja Olivia keskusest rääkida siis Star on esimene hoone Poolas, millel on "hingav" fassaad. Spetsiaalne fassaadistruktuuri pragude süsteem tagab välisõhu pideva juurdepääsu. Olivia keskus, mis kandis algselt nime Olivia ärikeskus, on Põhja-Poola suurim ärikeskus. See on kindlasti üks Gdanski modernsemaid hoonete komplekse ning see asub otse Gdanskist Sopotisse ja Gdyniasse viiva suure tänava ääres. Tänasel päeval koosneb Olivia keskus kaheksast hoonest, aga neid maju tekib aegajalt juurde.

Hoonete kogupindala on hetkel ligikaudu 230 000 m2, millest 175 000 m2 on kasutusel bürooruumidena. Need kaheksa hoonet on Olivia Gate (valminud 2011), Olivia Point (2013), Olivia Tower (2013), Olivia Four (2014), Olivia Six (2015), Olivia Star (2018), Olivia Eight (2019), Olivia Prime (2020). Kui tähelepanelikult jälgida, siis numbrinimetustega majad on veidi nihkes nt Olivia Six valmis viiendana ja Olivia Eight seitsmendana. Aga ma eeldan, et numbrid on antud, kas esialgse plaani järgi või siis ehituse alguse või ehituse eeldatava lõpuaja järgi. Olivia Star pidi algselt kandma nime Olivia Five, aga ilmselt, kuna temast sai selline üle linna kõrguv Star, otsustati nime muuta. Lisaks on kompleksi ehitatud kaks korterelamut, Olivia Nord ja Olivia Nowa ning plaan on ka kolmanda ehitamiseks.

Nagu öeldud on suur osa Olivia keskusest büroode all. Naljakal kombel ma isegi tean mõnda inimest, kes seal töötavad, nt hiinlanna He minu Poola keele grupist ja ka üks valgevenelannast ema koolist. Nemad kusjuures teevad mõlemad mingit arvutitööd ja Hel on mingi eriti spetsiifiline programmeerimise-kodeerimise või ma ei tea mis töö. Ta seletas seda päris pikalt, aga no ausõna, ma ei saanud midagi aru peale selle, et see on üle minu pea. Aga ma olen täitsa kindel, et kõik bürood keskuses ei ole IT-firmade omad. Ja muidugi ei ole kõik sealsed rentnikud bürood. Näiteks asub seal Pixel, kus meie lapsed klassidega on käinud. See on selline koht, kus on erinevad ruumid ja ruumides saab mängida erinevaid mänge, mis nõuavad hüppamist, kargamist, jooksmist ehk siis midagi sellist, et põrandale projitseeritakse nt mingi punane joon jooksma, mille peale ei tohi astuda või et astuda võib ainult maha projitseeritud rohelistele ruutudele, mingid Squid Game’i mängud jne. Tundub tore ja aktiivsusele õhutav koht. Lisaks on kompleksis mõningaid kohvikuid ja muid ruume, kus muuhulgas ka kogukond kokku saab.

Paljud need inimesed, kes ei tööta ega ela Olivia keskuses, satuvad sinna aga hoopis kahel muul põhjusel – vaateplatvormile ja restorani. Staril on 34. korrust. Ma pole päris kindel, mis on 34. korrusel, aga 33. korrusel asuvad kaks Michelini märgistusega restorani – väga peened, väga täpitoitudega, päris kallid ja kindlasti ka üliägedat toiduelamust pakkuvad kohad. 32. korrusel on vaateplatvorm ja restoran, mis on rohkem selline lihtrahva oma. Või no pigem siiski lihtrahva pidupäevaresto, sest ka seal on ikkagi hinnad sellised, et iga päev küll ei jaksaks seal käia. Nojah, igapäev ei jaksaks tegelikult üldse väljas söömas käia.

Oliwia Stari vaateplatvormil käimine oli meil ammu tegemist vajavate asjade nimekirjas, aga teoks sai see lõpuks Meelise sünnipäeval oktoobris. Plaanisin, et üllatusena läheme Meelise sünnipäeva õhtul Stari 32. korrusele sööma ja vaadet nautima. Mõeldud ja peaaegu tehtud. Laua kinni panemine läks üsnagi lihtsalt. Öeldakse, et sinna peaks kindlasti laua ette broneerima, kuna muidu võib kergesti juhtuda, et sa lähed kohale ja vaba lauda ei olegi. Tükkaega mõtlemist ja uurimist võttis mul aga see, et aru saada piletisüsteemist. Nimelt selleks, et Oliwia Stari kõrgematele korrustele minna, peab sul olema pilet. Pileteid saab netist osta ja need tuleb üsna kindlaks ajavahemikuks soetada. Sama piletiga saab ka Oliwia Gardenisse sisse, mis peaks olema justkui väike džungel-kohvik. Ajastasin, kuidas ma ajastasin, aga lõpuks sain piletid niimoodi, et Gardenis käimiseks meil aega ei jäänud, aga restokorrusele mineku piletid olid meil igatahes olemas.

Panime aga õigel päeval viisakad riided selga ja läksime Oliwia Stari juurde. See pilvelõhkuja näeb iga kell hea välja, aga eriti uhke on ta ikkagi pimeduses. Ta särab erinevates värvides ja näiteks praegu pühade ajal on tema seinal tuledest kuusk. Esimene ülesanne oli kõigi nende majade ja sissepääsude segadikus üles otsida uks, kust siseneda just Stari. Aga saime sisse ja kohe ootas järgmine ülesanne, kuidas pääseda õige lifti juurde ja milline on see õige lift. Maja fuajee oli täis erinevaid lifte ja väravaid, millest sisenemiseks tuli kaarti või piletit piiksutada. Küsisime ja leidsime õige värava. Piiksutasime seal oma pileteid ja saime väravatest läbi. Nüüd oli meil vaba tee liftini, aga lifti juures oli vaja jälle midagi piiksutada, aga seekord mitte meie pileteid, sest seal oli kirjas, et võta kaart ja piiksuta. Hmmmm, olime nõutud ja vaatasime ringi. Ühel hetkel tuli üks ema lapsega kõrvallifti juurde ja ema näitas lapsele, et näe võta sealt kaart ja piiksuta siin. Me olime taaskord nagu maakad olnud, sest enamvähem sildi „Võta kaart ja piiksuta“ kõrval rippus nööri otsas kaart. No piiksutasime seda ja juhhuuu, lifti uksed avanesid. Itsitasime selle kogemuse üle veel tükkaega.

Sõitsime 32.-le korrusele, uksed avanesid ja astusime restorani. Keegi meile vastu ei tulnud. Lauad olid rahvast täis, inimesed lustisid ja mõned teenindajad toimetasid ringi. Lifti ukse kõrval oli robot, umbes selline nagu me „Meie aasta Jaapanis“ saates nägime. Kuna ta täpselt seal ukse kõrval oli ja mitte kedagi teist ei olnud, hakkasin ma juba mõtlema, et kas peaks äkki robotiga suhtlema, et meil on laud broneeritud ja uurisin, kas seal on mingi koht, kuhu saaks broneeringu numbri sisestada. Sellist klahvistikku või miskit ei paistnud ja robot ei hakanud ise ka meiega suhtlema. Jalutasime siis veidi restos ringi ja tabasime ikkagi ühe teenindaja, keda me oma broneeringu murega tüütasime. Ta kuulas meid ära ja läks minema, hmmmm. Igaks juhuks läksime ukse juurde tagasi ja tammusime seal jalalt jalale. Mõne aja pärast tuli üks teine teenindaja, kes uuris broneeringu kohta ja juhatas meile siis lõpuks ka meie laua kätte. Laud oli vaiksemas nurgas otse selle leti kõrval, kus pitsasid valmistati ja akna all, nagu ma palunud olin. Meil oli kena ettekandjaneiu, kes rääkis üsna kenasti inglise keelt, aga vabandas siiski mitu korda, et tal kõik sõnad meeled ei tulnud. See on itaalia-poola restoran ja pitsad on seal kindlasti üks kõige tellitavam toode. Lisaks tundus, et paljud olid lihtsalt sõpradega kokku saamas, midagi tähistamas ja mitte niivõrd söömas, kui et alkoholi limpsimas. Eks me siis võtsime ka pitsat ja nipet-näpet muud, mida keegi soovis. Esimest korda elus juhtus nii, et kui Liisbet soovis jäätisekokteili tellida, siis ettekandja ütles, et eeee…..mmmmmmm… seda ma tõesti ei soovita võtta! Ohhoooo! Sellist üllatavat soovitust pole me tõesti ettekandjalt veel kunagi saanud, aga me siis igatahes ei võtnud seda kokteili.

Meil oli võimalus otse kõrvalt jälgida pitsa küpsetamise tööd ja neid pitsa mägesid, mis sealt välja läksid. Tõsi ta oligi, et ilma broneeringuta sel õhtul restosse ei saanudki. Mul oli hea meel, et ma ikkagi otsustasin laua kinni paneku kasuks. Leti kõrval olid ka teenindusrobotid abivalmilt ootamas. Mõne aja pärast sai selgeks, et neid kasutatakse siiski ainult serveerimiskärudena, kuhu ettekandja pitsad ja muud toidud ladus ning siis need õige laua juurde kärutas. Ilmselgelt neid roboteid ju algselt kärudeks ei soetatud. Ju pole nad ennast siis selles restoranis tõestanud või pole nende potentsiaali ära kasutatud.

Restoran oli tegelikult väga mõnusa õhkkonnaga, teenindaja oli rõõmus ja viisakas ja vaade oli ohhooo, täpselt nii äge, kui võiks arvata, et see 32. korrusel Gdanski kohal on. Lisaks sellele, et me saime koguaeg aknast vaadet tuledes linnale nautida, on seal ka vaateplatvorm. See on tegelikult õues ehk siis praegusel aastaajal tasub jope selga panna enne kui välja minna. Ehkki see platvorm on kõrgel, ei ole seal tegelikult hirmus, sest see on mitme meetri kõrguse klaasseinaga ümbritsetud ja põrand õnneks ei ole klaasist. Meil oli väga lahe sealt tuttavaid maamärke otsida ja ära tunda ning neid üksteisele näidata. Vanalinna sealt ei näe, vähemalt pimedas, aga näebki just seda meie kodupiirkonda – Przymorzet, Zaspat, Oliwat, Polsat Plus Arenat, Ergo Arenat, Sopoti muuli ja kõike muud, mis on nende paari aastaga nii tuttavaks ja omaks saanud. Sealt nägi isegi merel sadamasse sõitu ootavaid laevu. Mulle on alati meeldinud linnatuled pimedas ja see vaade sealt kujutaski ainult tulesid ja tulesid, väga ilus oli. Nentisime, et peame kunagi sinna valgel ajal ka minema, et mida kõike siis veel näeb. Tõsi on, et kuna seinad on klaasist ja väljas oli pime, siis häid fotosid sealt ei saanud ehk kogu seda hunnitut vaadet purki ei õnnestunud panna, sest kuidas ka ei proovinud, fotodele jäi ikka peegeldus.

Ainuke, mis restoranis nii hea ei olnud, oli söök. Ega sellel muidugi midagi viga ka polnud, oli normaalne, pigem hea poolne toit, aga no siiski Oliwia Star ja milline vaade jne, sellega käib vist tõesti rohkem kokku see korrus üleval pool asuv michelini restoran. AGA me käisime seal ka teistkorda, nüüd üsna hiljuti detsembris, kui minu vend Mehis meil külas oli. Sel korral ei olnud sisse mineku ja muuga üldse mingit seiklust, saime kohe hakkama ja ei olnud üldse nõutud. Meie laud näidati meile ka üsna kohe kätte. Sel korral ei olnudki tegelikult kõik lauad hõivatud ja ruumi jagus ka neile, kel eelbroneeringut polnud. Mis oli sel korral teistmoodi? Õhkkond oli veel mõnusam, toiduelamus oli oluliselt parem, kohe päris hea oli. Ehk tegime sel korral menüüst paremad valikud? Kusjuures jäätisekokteili ei saanud, sest masin oli katki. See oli veidi veider muidugi. Eelmisel korral seda lihtsalt ei soovitatud ja sel korral oli masin katki. Kas poleks siis aeg see kokteil menüüst välja võtta või masin ära lasta parandada ja hakata head kokteili tegema? Aga taaskord oli ka vaade hullutav ja no kuidagi ekstra mõnus käik oli. Kuna Gdanskis on neid toidukohti lihtsalt nii palju, siis me üldjuhul peale kuskil käimist, kus toidud supermaitsvad ei olnud või midagi erilist kogeda polnud, otsustame, et sinna enam ei lähe. Ei, mitte sellepärast, et seal halb oleks olnud, aga no veel paremad kohad vajavad ju ka avastamist. Olivia Starile andsime me teise võimaluse ja anname kindlasti veel mõne võimlause juba ainuüksi selle vaate pärast, olgu siis toitudega, kuidas on.