Kraanasaurused, varjend ja Szczecini maitsed

Teise maailmasõja ajal oli Stettin Saksamaa peamine sadam Läänemerel ja ka sõjatööstuse keskus, mis tegi sellest olulise sihtmärgi liitlasvägede tugevale pommitamisele. 1941. aastal oli Szczecinis 7 õhurünnakuvarjendit, kuid 1944. aasta lõpuks oli see arv kiiresti kasvanud 780-ni, mis olid omavahel ühenduses tohutu hulga tunnelite kaudu.

Aga tõepoolest, Szczecini pearaudteejaama all ja osaliselt lähedal asuva nõlva sees asub Poola suurim mittesõjaväeline varjend. See õhutõrjevarjend ehitati II maailmasõja ajal ja selle ehitamisel kasutati ära juba varasemalt olemas olnud 18. sajandist pärit koridore. Ma muud ei suutnud välja kaevata, kui et need koridorid olid osa linnakindlustusest ehk siis ma arvan, et need olid kasematid. Sõna „kasematid“ jääbki mulle vist alatiseks nalja tegema ehkki ma tänaseks tean, mida see sõna tähendab. Aga enne Narva kasemattide külastust olime me üsna segaduses, et mis need haruldased kasematid ikkagi on ja surusime alla oma tahtmise kõvasti naerda, kui kasemattide ekskursiooni lõpetuseks üks inimene julges giidilt küsida seda, mida kõik mõtlesid, et kus siis kasematid on :D.

Õhurünnakute ajal varjus Stettini raudteejaam all korraga umbes 5000 inimest. See varjend asub 5 taseme sügavusel ehk 21 meetrit maa all. Seinad ja lagi on valmistatud 3 meetri paksusest raudbetoonist. Varjendi kogupindala on umbes 3000 ruutmeetrit.

II maailmasõja ajal kasutati varjendit aktiivselt. Peale sõda muudeti varjend tuumavarjendiks. Pärast Szczecini liitmist Poola koosseisu muudeti rajatis varjendiks, tsiviilkaitse väljaõppekeskuseks ja varustuslaoks. Kuni 1990. aastateni toimus seal salajane tsiviilkaitse väljaõpe.

2006. aastal avati rajatis turismiatraktsioonina. 2014. aastal filmiti varjendis "Suur põgenemine põhja" (režissöör Andrzej Fader).

Tõenäoliselt on selle koha ajalugu pajatavaid raamatuid, aga internetist õnnestus mul kahjuks üsna vähe leida. Tegelikult tundub ju nii põnev, et rajati terve maa-alune tunnelite süsteem, mis seal kõik juhtunud võib olla ja mis seisus kogu see süsteem täna tegelikult on. Asjasse mittepuutuvatele inimestele ehk siis turistidele on lisaks raudteejaama alusele varjendile avatud veel kaks väiksemat varjendit. Aga mis ülejäänud süsteemis toimub, pole aimugi. Kindel on see, et see raudteejaama alune tunnel on ka praegu vajaduse ilmnemisel varjendina kasutatav.

Linna vahel hakkas meile mitmes kohas näppu flaier, et tulge maa alla varjendit külastama, seal on muuseum, milles saab läbida kolm erinevat rada ja varjendis eksimine on võimatu, isegi laps saab hakkama. No mis saaks valesti minna? Nagu ikka oli meil muuseumisse jõudmisega kiire, et jõuaks enne sulgemist ikka tiiru ära teha. Lugesin enne kenasti juhiseid ka, et sissepääs maa alla on raudteejaama 1. perroonil klaasboksis. Raudteejaamas ei olnud ühtki silti ega reklaami, küll aga olid viied, kus on 1. perroon. Lippasime siis mööda eskalaatoreid ja koridore ning vupsasime esimese perroonile, aga ka seal polnud ühtki viidet varjendile ega ka klaasboksi mitte. Hmmmm. Isegi laps saab hakkama? Kas ka muuseumi sissepääsu leidmisega? Lippasime sisse tagasi ja mööda koridore edasi ning etskae, 1. perroonile on veel pääsusid ja ühe juures neist oli ka lipuke, mis viitas varjendimuuseumile. Kimasime ruttu sealt uksest jälle välja perroonile ja seal oli tõesti ka klaasboks. Ruttu trepist alla ja seal see muuseum meid ootaski.

Ostsime piletid ja müüja küsis, mis riigist me oleme. Eee, mm, Eestist. Sisenesime muuseumi alale ja kõlaritest hakkas kõvasti ja eesti keeles tulema muuseumi tutvustus. Ehhh, me ei teadnud, kas üritada seda kuulata või üritada juba alanud näitust vaadata. Olime kohmetud ja hingasime kergendunult, kui see tutvustus läbi sai. Ega me ju ei saanud peaaegu millestki aru ka, mida räägiti, kuna see kajas nii valjusti vastu ja oli ilmselt google’i tõlge. Aga no tore, et nad püüavad J.

Ühe järgmise asjana leidsime taaskord Eesti värgi üles. Seal oli üks väljapanek, mis kujutas vana Fiati, millel oli rahvas sees ja kola katusel ning muuhulgas olid katusel ka pesuehtsad Visu suusad!

Veel enne päris varjendisse sisenemist ehk siis enne rauduksi ootas kiivreid täis riiul, mille kõrvale oli humoorikalt kirjutatud, et korvpallurid, palun pange kiivrid pähe :D. Meie ei ole korvpallurid ja ei uskunud, et meil pea kuskil lakke läheks ja meist jäid kiivrid riiulisse. Ja no tõesti meil ei läinudki pead kuskil lakke, aga mõnel pikemal võis minna küll.

Varjendis oli üksteise järel kolm ala, kus oli kolm erinevat näitust: II maailmasõda, Külm sõda ja Poola Rahvavabariik. Muuseumis oli fotosid, plakateid, mõningaid asju ja palju mannekeene. Seal saaks ideaalselt mingit õuduste tuba teha – hämarad, peaaegu pimedad betoonist koridorid, mille seinte ääres on tumedad kujud, mannekeenid. Aga kujutage ette, kui mõni „mannekeen“ järsku liigutab! Ja täpselt nii me neid mannekeene piidlesimegi – suure kahtluse ja kerge hirmuga, et äkki keegi liigutab. Liisbetil tuli muidugi sellises punkris jälle suur Hitleri hirm peale. Ta puges enne iga järgmist ust meie seljataha, sest kes teab, kas vuntsidega mees võib seal olla või mitte.

Mulle meeldis kõige rohkem just varjend ise ja selle lugu nii palju, kui seda viimast seal oli. Näiteks olid varjendis eraldi meeste ja naiste ruumid ning laste ruumid. Laste ruumides olid emad koos väikeste lastega. Huvitav fakt oli ka see, et välismaalaseid ei lubatudki varjendisse. Isikut tõendav dokument pidi varjendisse tulekul alati kaasas olema, ilma selleta ja ilma saksa kodakondsuseta varju ei saanud. Kõik varjendisse minejad pandi kirja.

Minu jaoks oli väga huvitav veel see, et varjendis jooksid mööda seinu fosforiga tõmmatud triibud. Need olid selleks, et kui fosforvärvile korraks valgust peale lasti, siis see värv helendas veel 30 minutit ning aitas inimestel pimedas liikuda ja suunda hoida.

Need näitused vaatasime ka kõik muidugi üle, aga seal ei olnud midagi nii hirmus uut ja põnevat. Minu meelest isegi ei peaks hullult pingutama, et seal varjendis oleks mingid näitused, varjendist endast ja tema loost piisaks täiesti. Igal juhul meile varjendis meeldis ja soovitame külastada.

Muuseumitest hüppasime me läbi veel Dialoogikeskus Murrangutest või midagi sellist selle nimi eesti keeles olla võiks. See on justkui Gdanskis asuva Euroopa Solidaarsuskeskuse pisikene vend. Me ei plaaninud seda tegelikult alguses külastada, kuna ägedaid kohti jagus ja me oleme Solidaarsuskeskuses juba päris põhjalikke avastusretki teinud. Aga kui siis ühel pealelõunal ikkagi jäi see hetk, et muuseum pannakse kinni pooleteise tunni pärast, me veel jõuaks, siis me jooksime ja jõudsimegi.

Aga ma alustan algusest ehk majast. Szczecinis on Plac Solidarnosci ehk Solidaarsusplats nagu ka Gdanskis. Käisime seal platsil ja sealt mööda õige mitu korda. See on lage plats, mille ühes servas kõrgub suur vabaduse ingli kuju. Ja ühes nurgas on mägi. Selline natuke imelik tehismägi, mille sisse läheb süvend. Vaatasime seda mäge juba esimesel õhtul, et huvitav, mis mägi see selline on ja seal sees tunduks nagu mingi garaaž olevat arvatavasti. Aga veider, et mingi garaaž on sellisel viisakal platsil keset linna. Järgmisel päeval juba valges olime me koertega hommikuringil seal samas kandis. Märkasin, et üks silt viitas sinna platsile ja seal pidi nii umbes 50 meetri kaugusel olema Dialoogikeskus Murrangutest. Hmmmm, tühi plats, ingli kuju ja kahtlane garaažimägi. See asi hakkas meid huvitama, polnud muud varianti, kui et garaažimäe sees pidi olema muuseum. Mõtlesime teha mäele ringi peale, et ehk on kuskil teises küljes sissepääsu näha, vaevalt, et garaažiuksest käiakse.

Ja läksimegi tiirule. Mäe teine külg tõe poolest ei olnud muruga kaetud, vaid oli sirge sein, mis oli hoopis plaatidega kaetud. Niimoodi vaadates tundusid need plaadid nagu mingist papist või paksust kartongist olevat. Seal ei paistnud ühtegi ust olevat. Ei olnud ka ainsatki silti, ainult ühetaolised plaadid. Kellaaeg oli iseenesest varajane ja muuseum oli veel kinni, aga see maja või mägi tekitas järjest suuremaid küsimusi. Aga siis tuli üks pan ning kadus vupsti seina sisse. Seal ei saanud olla palju variante, mis just toimunud oli. Esimene loogiline võimalus oli see, et ta võttis märkamatult nähtamatuks tegevat pulbrit, tonksas vasaku jala kannaga vastu parema jala suurt varvast ja ütles: „Läbi seinte!“. Teine variant oli see, et ta vajutas käega ühe kindla paneeli kindlat nurka ja seina tekkis avaus. Läksime seinale veelgi lähemale, et uurida ehk on mingeid jälgi, kumb variant siis tõene oli. Tõde oli see, et suure seina küljes oli üks tagasihoidlik link. Seega oli üks plaatidest tegelikult uks, mille taha mees oli kadunud. Vaatasin kohe sealsamas google’ist järgi ka, et kuidas see muuseum ikkagi lahti käib ja selgus, et väga põnevalt – enamus alumise rea plaatidest pöörduvad maja seinaga risti ja tekivad vahed, kust majja sisse käiakse. Ja seda siis nii mäe tagaküljel kui ka garaažiukse juures.

Aga nagu ma ennist enne „kus on maja“ müsteeriumi juttu alustasin, jõudsime me Meelisega ühel pealelõunal ka sellesse muuseumi. Talvel on lausa häda, et muuseumid tehakse hilja lahti ja pannakse vara kinni ning koguaeg peab arvestama, et kas me ikka üldse jõuame mõnda muuseumisse. Murrangute muuseumisse jõudsime me niimoodi, et kui pilet ostetud, jäi meil veidi üle tunni ringi vaatamiseks. Selge oli see, et me ei saanud kuskile liiga keskendunult uurima jääda, et jõuaks ikka kõigele kas või kergegi pilgu peale visata. Alguses tuli trepist alla minna ja siis sattusime me musta ruumi, mille seintel oli ühtteist kirjas ja põrandal oli hõbedane joon. Ma ei saanud jälle aru, kust ma siis alustama peaksin ja läksin valele poole. Ma tean, et see oli vale pool, sest Meelis hüüdis mind ja ütles, et muuseumitädi viipas talle, kus on õige pool ja et minna tuleb mööda põrandal olevat hõbedast joont. Ah soo, no asi kohe selgem. Aga miks kuskil kirjas pole, et mine mööda joont?

Tõele au andes, ma ju ei arvanud, et sellel muuseumil meile väga palju pakkuda on – me oleme juba II maailma sõja koledustest ja streikide verest nii läbi immutatud. Aga see muuseum üllatas. Seal oli jälle nii palju asju uue nurga alt ja teistmoodi esitletud ja sai pusletükikesi peas kokku viia. Mingil põhjusel tundus, et ega see muuseum ei saa ju väga suur olla ja me ei osanud seetõttu ka oma nappi aega arvestada. Läksid aga mööda hõbedast joont edasi ja tuli aga uus ruum ja veel uus ja veel ning lõpuks me kimasime viimased ruumid lihtsalt läbi vaadates kiiresti kõik seinad üle, et midagi eriti olulist tähelepanuta ei jääks. Muuseumitädid juba kõndisid meil kannul, et saaks ilmselt tuled ära kustutada, aga me jõudsime siiski paar minutit enne sulgemist muuseumialalt välja ja olime rõõmsad, et olime selle kiire käigu siiski ette võtnud.

Lipsasime nende pööratud seinaplaatide vahelt välja ja jäime ootama. Tahtsime väga näha, kuidas need seinad kinni lähevad. Selle sama muuseumimäe peal kelgutasid lapsed ja isad. Sealt garaažiukse juurest tagasi platsile viiv tee oli nimetatud Walk of shame’iks. Ja seal olid nimedega tähed nagu Hollywoodi tähtede alleel. Aga nimed olid teistsugused. Rida algas Lenini ja Staliniga ning lõppes Putini ja Lukašenkoga, vahele jäi teisi kriminaale ka. See oli jälle selline natuke sürreaalne olukord – walk of shame, musti saladusi täis mägi ja selle peal kelgutavad rõõmsad lapsed ning meie, kes me pingsalt ootasime, et muuseum muutuks jälle mäeks ja seinaks. Naljakas maailm. Aga me ei jõudnudki seinte sulgumist ära oodata, külm hakkas. Ja me isegi trotsisime seda külma tükkaega, sest need uksed pidi ju siiski kohe-kohe kaduma, aga no ikkagi ei miskit.
Siinkohal oleks paslik ka lihtsalt ära mainida, et üks pilkupüüdev maja on seal platsi ääres veel - Szczecini kontserdimaja, mis kujutab jäämäge. Te tunnete selle kohe ära, kui te seda näete. Ma olen fotodelt näinud, et ka see, muidu valge maja, on pimedal ajal värviline. Käisime õhtul ekstra kaemas, et ka värve näha, aga no ei olnud värve, ikka oli valge.

Ja vaatamisväärsustest viimasena mainin ma Szczecini kraanasauruseid, mis osutusid üllataval kombel meie lemmikuiks. Me ei oodanud midagi ekstra erilist, kui me ühel õhtusel koerajalutusel võtsime ette tee üle jõe, mille ma olin meie reisiplaanis märkinud ära kohana „kui aega jääb, siis vaatame üle“. Teadsin, et seal kohas on kraanad seatud nii, et nad meenutavad dinosauruseid, aga noh, meil Gdanskis on ka kraanasid. Mida ma ei teadnud oli see, et kraanasauruste kõrval on ka pimedal ajal eriti pilkupüüdev mereteaduskeskus, mis oli laevakujuline ja üleni tuledes ning ta vahetas iga natukese aja tagant värvi. Väga muljetavaldav. Ma tean, et valgusreostus on mure jne, aga mulle endale ikka väga meeldib, kui majadel on jõulutuled ja linnades on ägedate majade fassaadidel ka püsivalt äge valguslahendus. Sellel mereteaduskeskusel oli äge ja eriti silmapaistev valgustus. Võibolla ma seal kõrval just ei tahaks elada - värviline valgus koguaeg tuppa kiiskamas, aga seal kõrval ei elagi keegi. Tegu on vana sadama-alaga, mis nö otsib uut hingamist. Seal olid juba mõned restod ja peopaigad, aga üldiselt oli see üsna lage koht.

Ahjaa, seal samas vanal sadama-alal on ka üks huvitava teostusega skulptuur mehest mustas. Kohapeal jäi tuvastamatuks, mis kuju see selline on, aga kodus uurisin järgi. See on Krzysztof Jarzyna Szczecinist – Poola gangster, aastatuhande vahetuse Poola allilma suurkuju, kõigi ülemuste ülemus. Mees, kes võttis päikeseprillid eest vaid naistega rääkides. Härra Krzysztof Jarzyna Szczecinist oli üldiselt napisõnaline, suheldes peamiselt näoilmete ja žestide abil – aga kui ta midagi ütles, siis see luges. Krzysztof Jarzyna riietus moodsalt ja tema riided olid moes juba enne, kui need moodsaks said. Ta on legendaarne tegelane ja muutunud müüdiks üle kogu Poola. Sageli kutsutakse selle nimega oma ülemusi.

Ja no need kraanasaurused, nad olid nunnud. Ka neil oli valgustus küljes, mis lõigi veel eriti selle efekti, et kolm kraanat nägid välja nagu dinosaurused. Ka see valgustus muutis nii värvi kui oma olemust ja oli täiesti vaatemäng omaette. Me vaatasime sauruseid ikka tükkaega. Põnev on ka see, et kraanasaurused on täpselt üle jõe Wały Chrobregost ehk siis sellest Szczecini peamisest vaatamisväärsusest. Olles korra juba kraanasauruste juures ära käinud, hakkasin ma hiljem koguaeg kiikama, et kas ja kust kraanasaurused paistavad. Mulle meeldibki see, et olgu need linna postkaardivaated, millised nad on, tegelikult leiad sa igal pool selle „oma linna“ ja need „oma kohad“ ja „oma postkaardid“, kui sul vaid on veidi aega ringi vaatamiseks ja niisama kolamiseks.

Ei saa rääkimata jätta Szczecini maitsetest. Üks Szczecini kaubamärke on paprykarz. See on kalakonserv, mis on tehtud kalamassist (50% konserviston kala), riisist, sibulast, tomatipastast ja maitseainetest. See on väga levinud ja seda võib üle Poola igas toidupoes leida. Mina lihtsalt hästi pikalt ei teadnud paprykarzi ja Szczecini seosest. Ükskord poola keele tunnis sain teada, et Szczecin on paprykarzi poolest tuntud.

Szczecini paprykarz töötati välja 1960. aastate keskel Szczecinis asuvas Gryfi laboris. Szczecini paprykarz sündis ratsionaliseerimisideest, kuidas käidelda külmutatud kalaplokkidest kalakuubikute lõikamisel tekkivaid ülejääke. Szczecini paprykarzi prototüübiks oli Aafrika roog Tiep bou dienn Sénégalais, mille maitse köitis 1960. aastate alguses Lääne-Aafrika ranniku lähedal sadamas viibivaid Poola süvamerepüügitehnikuid.

Lisaks Aafrikast püütud kala jääkidele sisaldas algne Szczecini paprykarz Bulgaariast ja Ungarist imporditud tomatipüreed, tšillipipraid, köögivilju ja vürtse. Esimesed paprykarzi purgid veeresid Gryfi tootmisliinilt maha 1967. aastal. Szczecini paprykarzi eksporditi 32 riiki. Pärast seda kui Poola kaotas oma Aafrika kalavarud, hakati paprykarzi tegema kohalikust kalast. Poola Rahvavabariigi majanduskriisi ajal ei vastanud paprykarz sageli algsele 50% kalasisalduse nõudele ning lisaks kalalihale sisaldas see ka jääkaineid: soomuseid, uimede tükke, luid, kalapead ja selgroogu.

Alates 1990. aastate algusest ei ole Szczecinis paprykarz szczecińskit enam toodetud. Nimetus "paprykarz szczeciński" ei olnud kaubamärk, seega toodavad paljud erinevad ettevõtted üle kogu riigi selle nime all sarnaseid kalatooteid. 2010. aastal taotles Lääne-Pomorze vojevoodkond põllumajandusministeeriumilt Szczecini paprykarzi lisamist traditsiooniliste toodete nimekirja, andes seeläbi võimaluse lõpetada Szczecini võitlus selle tootmisõiguste taastamise eest. 22. detsembril 2010 sai paprykarz traditsiooniliseks tooteks. Igal juhul Szczecinis oli märgata küll, et poola köögi maitsete hulgas oli ka paprykarz ja ka turistinänni oli paprykarzi kujutistega.

Me otseloomulikult proovisime paprykarzi sünnilinnas ka ise selle traditsioonilise maitse ära. Ühes restoranis toodi meile kenasti purk paprykarzi koos leivaviiludega. Mõni pereliige lisaks mulle oli nõus seda proovima, aga keegi peale minu maitset heaks ei kiitnud. Minu meelest oli see täpselt nagu räim tomatis ja lapsepõlv tuli meelde. Eks ma siis pidin üksi kogu purgitäie ära sööma.

Kui mõnel paigal pole ainsatki selle kohaga seonduvat toitu, siis Szczecinil on neid lausa kaks. Lisaks paprykarzile on sügavalt Szczecini oma ka pasztecik. See on üsna sarnane rasvapirukale, mida meiegi nõukogude ajal pugisime ehk selline korralik amps. Pasztecikuid on kolme sisuga. Kõige levinumad on liha täidisega, aga üsna popid on ka kapsa-seene ja juustu-seene. Ka pasztecik on alates 2010. aastast ametlikult traditsiooniline toode ja see tähendab, et kõik tootjad peavad selle ametlikust retseptist rangelt kinni pidama.

Vanim pasztecikuid pakkuv baar asutati 1969. aastal. Szczecinis on mitmeid kohti, kus saab pasztecikuid kohapeal süüa ja kaasa osta ja ma pole kindel, millised need teised on, sest meie otsustasime külastada seda esimest, seda autentset. Tavaliselt süüakse pasztecikuid tugevalt maitsestatud punase boršiga – poola boršiga, mis on läbipaistev tumepunane vedelik, kus enamasti pole sees mitte midagi, aga vahel on seal sees 5 väikest uszkat ehk klimbikest.

Kuna me olime just kerge eine võtnud, siis plaanisime Meelise ja Liisbetiga Paszteciku baarist läbi käia, see üle vaadata ja pasztecikuid kaasa osta, et neid ka Lisetele ja Luisele viia. Baar nägi juba väljastki kergelt nõukaaegne välja, aga no seest oli see ikka täiesti autentne. Ei, mitte räämas, ega „viimane remont 50 aastat tagasi stiilis“, väga puhas, väga esinduslik ja nii nõukastiilis :D. Kui sisse läksid oli kohe ukse kõrval kassapidaja ja tema juures seinal silt, mida müüakse ja kui palju miski maksab. Seal müüaksegi ainult kolme sorti pasztecikuid ja borši. Siis tuleb sellele kassatädile, kes oli väga rõõmus hallipäine pani, öelda, mida sa soovid ja ära maksta. Tädi annab sulle tšeki ja sellega lähed saali teise otsa, kus on suur luuk. Seal luugi juures näitad tšekki, aga tšeki peal ei ole otseselt kirjas, mida sa soovisid, vaid ainult hinnad. Siis pead uuesti ütlema, et seda ja teist ja kaasa või kohapeal ning sulle pakitakse asjad kokku. Seinte ääres ja keset ruumi on kõrged lauad, mille ääres on kõrged pukilaadsed toolid. Osad inimesed sõidki seal suppi ja pirukat. Vastu minu ootusi, tundus, et seal oleks igati tore kohapeal süüa olnud. Aga meie võtsime oma pasztecikud kaasa ja sõime neid õnnelikult oma majutuses. Need maitsesid kohe jube hästi! Me kapsa oma tegelikult ei ostnud ja seda ei tea kommenteerida, aga teised, mmmmmmmm.

Szczecinis oli meil lahedaid ja väga maitsvaid toiduelamusi veelgi. Näiteks sattusime täitsa juhuslikult alles eelmisel nädalal avatud Portugali kohvikrestosse. Ma olen pikalt tahtnud natasid proovida ja seal need nüüd olidki – krõbeda ja ekstra pudiseva taigna sees on mõnus kreem. Klassikaline nata oli vanillimaitselise kreemiga ja lisaks võtsime veel pistaatsiamaitselisi. Klassikaline oli väga hea, aga pistaatsia oli päeva pärl. Omaette vaatamisväärsus oli selle kohviku WC. See oli pesuehtne tramm keset tuba. WC-d tuli juba üksnes sellepärast külastada, et näha, milline see seest välja näeb. Peale trammi uksest sisenemist oli WC seest tegelikult nagu üks tavaline viisakas WC ikka. Nojah, oleks vist ka liiga fantastiline kui pott asuks trammiistmel vmt. Aga see trammi kest seal on tõesti äge ja silmatorkav.

Ilma , et me seda otseselt nii planeerinud oleksime, proovisime Szczecinis ka teisi uusi maitseid. Käisime Brasiilia restoranis, mis osutus meie jaoks tõeliseks hitiks. Meelis ja Liisbet võtsid kahepeale lihavaagna ja mmm, liha osati seal tõeliselt hästi teha. Proovisime veidraid limonaade ja nautisime õhkkonda. Ühel teisel õhtul käisime Ukraina restoranis, mis polnud ka paha, aga samas meile vist liiga tuttav, et midagi nii väga erilist me sealt ei leidnud. Küll aga oli seal seda, mida me lootsime ehk päris pelmeene. Pelmeenid on üks asi, mida lapsed väga igatsevad ja iga kord Eestis käies söövad nad enamvähem ainult pelmeene.

Sxzczecini lugude lõpetuseks ütlen ma, et nagu inimestele, tuleb ka linnadele ikkagi võimalus anda. Meil oli väga hea meel, et Liisbet meid just Szczecinisse viis ja see linn jäi meile südame külge küll ja sinna võiks iga kell jälle avastama minna.