Munadepühad

Aga ülestõusmispühad on igatahes Poolas jõulude järel kõige tähtsamad pühad üldse. Kui Eestis mulle tundub, et kiriklikult on ülestõusmispühad eelkõige kannatuse ja vaeva pühad ning natuke vähem rõõmupühad, siis Poolas paistab igal sammul, et need on suured rõõmupühad. 
Eestis on riigipühaks Suur Reede, mis on ristilöömise päev, Poolas on riigipühaks päev peale ülestõusmist ehk siis sel aastal näiteks 1. aprill ja pidu jätkub siis pühapäevast esmaspäeva välja. 
Juba ammu tekkisid poe- ja turulettidele erinevad kollased kevadlilled ja rohelised oksakesed ja ka ühed spetsiifilised raskestikirjeldatavad lilleseaded või kompositsioonid. Ma vaatasin ja mõistatasin pikalt mis huvitavad seaded need on, sellised pikad ja peenikesed, vahel rohkem kaunistatud, vahel vähem, ja ma nägin, et inimesed ostsid neid. Tundus, et igaüks ostis vähemalt ühe. Kuna mul oma pilti sellest seadest pole, siis lisan ühe netist leitud foto. Hiljem ülestõusmispühade kohta uurimistööd tehes sain ma teada, et need seaded sümboliseerivad palmioksi ja on väga olulisel kohal Palmipuude püha tähistamisel. Et kuna Poolas päris palmioksi pole, siis tuleb need ise teha. Traditsiooniliselt on neid tehtud pajuokstest, mis kaunistatkse näiteks lintidega, aga tänapäeval on neid juba väga erinevast materjalist. Need palmioksad viiakse palmipuudepühal kirikuse ja neid õnnistatakse. Need toovad koju õnne ja varasemalt söödeti neid peale õnnistamist näiteks ka loomadele, et nad terved ja rõõmsad püsiksid.  

Palmipuude pühast algabki juba eriline aeg, mis kestab terve nädala. Perenaised, ja no miks mitte ka peremehed, koristavad maju ja korrastavad aedu, et kõik pühadeks ilus ja puhas oleks. 
Vaiksel laupäeval viiakse kirikusse imeilusasti lillede ja okstega kaunistatud korvid, kus on värvitud mune, lihatükk, sool, pipar, leib, lambakujuline kook ja veel muud toidupoolist. Need korvid õnnistatatakse kirikus ja viiakse siis koju tagasi. See info on pärit puhtalt internetist, ma tegelikult ei ole ise oma silmaga ühtki korvi ega lambakooki näinud ega näinud ka masse korvidega kiriku poole kõndivat. Aga see tundub lihtsalt nii ilus traditsioon.
Lihavõtte pühapäeval koguneb kogu pere koos hommikust sööma ja pere võib siis hõlmata veidi suuremat sugulaste ringi. Eine algab jälle vahvlijagamisega nagu jõulusöömaaegki. Jagatakse üksteisega vahvlit ja soovitakse head. Lisaks vahvlile süüakse näiteks neid samu kirikus õnnistatud mune ja muud head paremat - sinki, vorsti, pasteeti, leiba, keeksi ja juustukooki. 
Munade kohta rääkis poola keele õpetaja, et siin on hästi levinud mustrilised peenelt kaunistatud munad, mis on üle võetud ukrainlastelt ja ühevärvilised munad on pigem liiga tavalised eriliste pidustuste puhuks.
Esmaspäev, peale siiski veidi vaiksemat perekondlikku pidu pühapäeval, on hull tähistamise päev. Seda päeva nimetatakse tänapäeval Śmigus-Dyngus ja see on alguse saanud päris mitmetest erinevatest kommetest, mis sisaldasid muuhulhas tüdrukute jalgade peksmist palmiokstega ja nende veega üle kallamist;  noormeeste lauldes ja tantsides majast majja käimist, mis toob majaelanikele head õnne ning mille eest külalisi millegi heaga kostitati. Viimane kõlab nagu midagi mardi- ja kadripäeva laadset.

Ajajooksul said kõik need kombed kokku Śmigus-Dynguseks. Sellel päeval on ka täna kombeks pritsida üksteist veega. See on looduse sümboolne elluäratamine ja sümboliseerib loomise, puhastamise, viljakuse ja tervendamise jõudu. Usuti, et neidudel, kes sel päeval märjaks said, oli suurem võimalus abielluda ja solvunutel võib olla hiljem raskusi mehe leidmisega. Usuti, et vesi mitte ainult ei sümboliseeri elu, vaid annab ka ilu – veega üle valatud neiu muutub kaunimaks ja säilitab oma ilu aastaringselt.
Lugesin ka, et lihavõttejänkud ja munajaht pole Poolas teema. Reaalsuses mulle tundus aga, et ka see komme murrab ikkagi peale, sest jänkusid oli poodides ja akendel ikkagi näha. Tänavapildis olidki kaunistatud pigem poed ja veidi vähem koduaknad.

Aga kuidas siis meie munadepühi tähistasime ja milliseid traditsioone jälgisime? Me kaunistasime veidi tuba ja aeda. Suurt rolli mängisid selles turult soetatud käsitööna valminud väga nunnud põhujänesed. Me ei ole neid kaunistusi tegelikult veel maha võtnud, las nunnutavad edasi. 
Kui me muidu oleme absoluutselt igal aastal mune värvinud, sest teisti polnud mõeldavgi, siis sel aastal ei värvinud ja keegi ei tundnud puudust ka. Liisbetil ja Lisetel algas enne pühi pikem üle nädala kestev koolivaheaeg. Luisel olid koolivabad mõned päevad enne pühi ja mõni päev peale pühi ehk venitas ka peaaegu vaba nädala kokku. 
Luisele tuli külla sõber Miia Eestist. Miia reisis koos oma isa Peebuga, keda meie tegelikult varem ei tundnud. Aga nüüd saime tuttavaks ja see oli üks väga rikastav ja vahva kohtumine. Peep teab siinse kandi ajaloo sündmustest ja ajaloolistest kohtadest väga palju. Vahetasime teadmisi ja mõtteid, mis kohti tasuks vaadata ja kuhu minna ning mille poolest mingi koht tuntud ja põnev on. Peep jättis Miia meie juurde ja läkski ise edasi avastama ning hiljem, kui ta Miiale järgi tuli, saime kuulda, kus ta käinud oli ja mida näinud. Nii tekkis endal ka jälle tunne, et oot, ma pean ka minema ja selle koha üle vaatama. 
Luise elas sõbraga rohkem oma elu, käisid, kus nad tahtsid ja tegid, mis Luise arvas, et nad võiks teha. Ühel päeval käisid nad rongiga Gdanskis, aga muidu kulgesid Elblagis ja tegid kodus koos asju. See on ikka nii tore, kui keegi külla tuleb, kisub meid tavarutiinist välja ja annab kohe tublisti uut hingamist. See paneb ennast ka jälle retsarti tegema ja positsioneerima, et ooo, kus ma olen, kus ma päriselt olen ja mis imeline maailm see on :).

Aga meie pühad said hoo sisse juba nädal aega enne tegelikke pühi, kui me olime ennast kirja pannud Meelise tööl korraldatavale perepäevale. Selliseid üritusi ja väljasõite korraldatakse tegelikult tihti ja osad neist on kirjelduse järgi ka päris põnevad, aga meil oli ikka väike eelarvamus ses, et ilmselt on need üritused eelkõige poolakatele ja poola keeles. Kuidagi need toimumisajad jmt viitasid sellele, et see nii võib olla. Aga nüüd, kui oli välja reklaamitud perepäev siinsamas Elblagis, siis mõtlesime, et käime ära ja no kui ei meeldi, siis saame ju vaikselt ära hiilida. 
Läksime kohale ja vaatsime, et parklas autosid on, aga keegi ei liigu, kuidagi liiga vaikne on. Sees selgus, et üritus algas tegelikult tund aega varem ja parajasti käib filmi vaatamine. Me ei saanud aru, et mis mõttes tund aega varem, me ju kontrollisime veel üle, mis kell algab. Lastele kingiti veepüstolid ja meid suruti saali uksest sisse. Piinlikkusega potsatasime esimestele vabadele toolidele ja olime oma hilinemisest veidi hämmastuses. Saalis oli tublisti rahvast ja vaadatigi parajasti mingit jänese multikat, mis oli poola keeles. Me vaatasime siis ka ja uksest hakkas sisse imbuma teisigi imestunud nägudega inimesi, kes püüdsid kiirelt endale koha leida. Saime aru, et mitte ainult meie ei teadnud kellaaega valesti. Kuigi lõpuks me mõtlesime, et tõenäoliselt oli tegelikult hoopis niimoodi, et poolakad kutsutigi tund aega varem filmi vaatama ja muude rahvuste üritus algaski tund aega hiljem. 
Kui film läbi sai, kutsus päevajuht ikka muudkui poola keeles lavale mõned vabatahtlikud lapsed ja seejärel ka mõned vabatahtlikud lapsevanemad ja esitas neile mõistatusi. Õigesti vastajad said auhindu. Siis liiguti teise ruumi ja seal sai endale pühade kaunistuse teha ehk siis kas värvida mustrilist vineerist muna või kaunistada paeltega munaraami. Keegi ei õpetanud ega juhendanud midagi, igaüks lihtsalt ise tegi. Ühel hetkel vaatasime, et meisterdajaid jäi aina vähemaks ja vähemaks ning inimesed panid õueriideid selga. Meie ei saanud jälle aru, et kas nüüd saigi üritus läbi või nüüd hakkab õues midagi. Kiirustasime siis ka riietuma ja juba suruti lastele kätte korvikesed ja avati uksed aeda. Kõik põõsaalused olid täis šokolaadimune. Enamus lapsi pistis jooksu ja meie omad siis ka järgi. Meil on reeglitega harjunud lapsed ja nemad olid üsna kohe tagasi küsimusega, et mitu muna võib võtta. Njahh, keegi ju ei seletanud midagi, aga kas tõesti sai see olla nii, et igaüks rabab palju tahab? Vaatepildi järgi tundus, et see nii tõepoolest on ja me siis ütlesime ka lastele, et võtke julgesti, mis te leiate. Nad saidki oma korvikesed täis ja olid ülirõõmsad. 

Kui tundus, et põõsaalused said munadest puhtaks, hakkas jälle mingi järjekord tekkima. Võtsime ka sappa. See osutus järjekorraks, kus sai otse grillipealt vorsti ja praesaia. No need maitsesid küll hästi. Lapsed arvasid, et parimad vorstid eales:). Ja siis hakati jälle selga panema ja ma piilusin aknast parkla poole, et kas nüüd minnakse ära või jälle mingi tegevus. Aga ei, esimesed siiski läksid autodesse ja sõitsid ära ehk siis üritus hakkas lõppema. Sõime ka oma vorstid ära, võtsime oma kogutud kraami kaasa, tänasime ürituse eest ja läksime ära. 
Kokkuvõtvalt mõtlesime, et tore, et me käisime ja osa saime, aga tegelikult ikka täitsa imelik ka, et rahvusvahelise töökeskkonna üritus selline päris poolakeelne on. See vähendas tunduvalt soovi järgmistel üritustel osaleda ja suurendas veelgi tahtmist, et ma pean selle keele selgeks saama ja kiiresti.

Koolides mingit väga erilist üritust pühade puhul polnud, meisterdati kaunistusi ja tunti rõõmu saabuvast vaheajast. Kodus oli meil pühapäeva hommikuks isetehtud juustukook ja muud head paremat poekraami. Pühapäeva hommik algas ka sellega, et jänes oli Liisbetile kirja jätnud, et võta õed ja sõbrad ka kaasa ning teile on aias üllatus. Liisbet, Lisete, Luise ja Miia käisidki siis õues jahtimas ja leidsid šokolaadist jänkud, üllatusmunad, värviraamatud ja veel šokolaadi. Põnevus peegeldus vähemalt pisemate silmades. Aitäh, jänes!  Ja tuleb tunnistada, et eelkõige oli nii mõnus lihstalt kodus olla ja omavahel juttu rääkida, lauamänge mängida või telekat vaadata, kulus ära. Ahjaa, ja nii soojaks läks, et hommikul kell 8 oli täitsa mõnus pidžaamaga õues olla.

Miia ja Peep läksid pühapäeva ennelõunal ära ja päike paistis nii ilusti ning kutsus õue ja mõtlesime ka seiklema minna. Luise ja Liisbet otsustasid koju pikutama jääda, aga mina, Meelis, Lisete ja kaks alati seiklusvalmis koeraniru läksime teele.
Võtsime sihiks Visla maasääre ja mere, et koerikud saaks ujuma ja meie väheke matkata. Seal poolsarel asub ka Krynica Morska, kus me oleme varem käinud ja millest ma olen juba kirjutanud. Hulk kitsast poolsaart on meil siiski  veel avastamata. Sõit võttis jälle pool ja rohkem tundi kauem, kui ette nähtud, sest teele oli hulganisti remonte tekkinud. Nii palju autosid ja rahvast oli ka sh välismaalasi, et vaikselt hakkas suve tunne tulema. Krynica Morskast sõitsime ka läbi ja vaatasin, kuidas tänavad olid inimesi täis, söödi jäätist ja jalutati, aga muidugi mitte nii täis kui hooajal.
Meie suund oli kaugemale põhja, tahtsin tegelikult nii kaugele kui võimalik minna ehk siis päris piiriäärde. Kui me peateelt lõpuks ühes asulas maha keerasime, et suund matkaraja poole võtta, nägime me sealsamas keset asulat tänavaääres kõndimas pesuehtsat metssiga!!!! Üritasin ta sõidu pealt pildile saada ja olime ikka väga imestunud, seda enam et juba järgmisel tänavanurgal jalutasid jäätist söövad inimesed. Ausalt öeldes hakkas hirm ja ei tahtnudki enam nii väga matkata.
Meelis aga arvas, et  pole hullu midagi ja nii me ikkagi plaani katki ei jätnud. Sõitsime mereäärsele parkimisplatsile ja ets kae imet, see lapike maailma ääres oli päris täis. Lugematul arvul matkaautosid ja veidi vähem sõiduautosid ning tavapärane matkaauto melu käis täiel rinnal. 

Meie aga pakksime ennast autost välja ja läksime matkarajale, suunaga ikka veel rohkem piiri poole. Päris palju inimesi oli matkamas ning oli mõnus soe lühikese varuka ilm. Vaatamata näiliselt rõõmsale astumisele oli Meelis ärevil, et äkki me läheme kogemata üle piiri ja mina olin veel rohkem ärevil, et äkki siga tuleb. Piidlesin iga natukese aja tagant metsaalust ja arutasin Lisetega, et kui nüüd siga sealt tuleb, siis me jookseme sinna, aga kui ta nüüd sealt tuleb, siis jookseme sinna. Meelise asjatundlik silm avastas, et kogu metsaalune on täis kaevikuid, laskepesasid ja autode varjumiskohti. Kui ta neid mulle näitas, siis hakkasin ka mina nägema. Neid oli kogu meie raja ulatuses ja need kaevikud ei olnud üksikvõitleja või lahingpaari omad, vaid mõlemal pool teed jooksid need pikad siksakilised koridorkaevikud, mida mina olen ainult filmis näinud, rääkimata sellest, et ma neid ise kunagi kaevanud oleks. 
Me arutasime, mis kaevikud need sellised ikkagi on, millal neid kasutati ja kuspoolt siis vaenlane tuli. Kaevikud olid praeguseks väikesed kraavid. Meelis arvas, et need võivad ka lihtsalt õppekaevikud olla, mis on mõne õppuse käigus tehtud. Mina muidugi pärast kodus kaevasin netis, aga no ma ei leidnud mitte midagi ei ajaliselt sobiva lahingu ega kaitserajatiste kohta, sest aastast 1400+ need kaeviukud kindlasti ei pärine. Tuleb siis leppida, et vast on jah õppuste kaevikud. 

Ja siis me jõudsimegi piirini või noh aiani ja tõkkepuuni. Õigupoolest oli see piiritsoon mitte kohe Venemaa. Olid ka sildid, et Poola piir, aga mis riik ootab teisel pool piiritsooni, seda kusagil kirjas ei olnud.
Sealt tõkkepuu juurest keerasime mööda aiaäärt mere poole. Omamoodi väga imelik ja mõtlema panev vaatepilt oli see, kuidas traadist võrkaed koos randa sobivate looduslike puidust postidega, aga siiski nigelakene, kulgeb rannaga risti ja kaob otse merre. Tekkis tõesti tunne nagu maailma ääres oleks, sest siit edasi enam ükski tee ei vii. Natuke õudne ning samas natuke tore ka, et tegelikult lahutab meid sellest maailma äärest vaid õhkõrn peaaegu nähtamatu aiake, aga see peab, vähemalt praegu. Ja veel veidram on mõelda, et seal edasi on täpselt samasugune maailm - sama liiv ja sama meri, aga siiski on see mõtteline maailma äär.
Tegime pilte ja vaatasime seda merre kaduvat aiakest ning siis kõndisime mööda randa tagasi. See viimane tähendas siis tegelikult seda, et kuna rahvast oli rannas üksjagu, siis me hoidsime koerad rihmaotsas ja püüdisme neid venitades ujutada nii, et ise märjaks ei saa. Nagu ikka olid meil üsna ruttu nii jalanõud kui püksid märjad ning meie Lisetega võtsime tossud ära ja panime varbad vette. Meelis tassis meie jalanõusid ja meie ujutasime/jooksutasime koerikuid. Liivapeal oli nii mõnus üle pika talve astuda, aga no vesi oli ikka jõhkralt külm. Aga tühja sellest, mõelge, 31. märtsil varbaid pidi Läänemeres. 
Vantsisime mõnuledes mööda vett ja liiva auto juurde tagasi ning olime ikka väga rahul, et ennast kodust välja avastama vedasime.
Tagasiteel olin jälle seavalves, sest kuhu see siga ikka kaduda sai, see poolsaar on nii kitsuke, et kuskilt ta ju peab meid luurama. Aga ootamatult tormas sõiduteele hoopis suur kari mingeid kitsi. Ma nägin neid vaid viivuks ja seega pole üldse kindel, kes need täpselt olid, aga neil olid suured ümarad sarved ja põdrad need igatahes polnud, seega äkki olid hirved?

Samal õhtul said lapsed kodutänaval veel uued sõbrad ka, kusagilt naabermajadest ning mängisid nendega päris pimedani välja ja peale kah. See on väga vahva :)! Nüüd nad on kohe hops õues, kui tuttavad lapsed jälle väljas mängimas on. 
Sellised need pühad meil olid - päris vahvad ma ütleks.