Suve lainetes

Sobieszewo

Kas te teadsite, et Gdanskil on oma saar ka? Tegelikult on neid isegi täitsa mitu, aga see, millest kõik räägivadki kui saarest on Sobieszewo. See saar oli meie käikude listis, et sinna tuleb minna, pikalt, aga no kuidagi tulid ikkagi teised käigud ette. Kui aga suvehakul Liisbeti sõprade Vika ja Dima sünnipäeval vanematega juteldes, küsiti taaskord, et kas te olete Sobieszewol käinud ja mina pidin taaskord tõdema, et ei ole, siis ma nägin, kuidas need, kes olid käinud, piidlesid noid, kes polnud, sellise kahju tundva pilguga, et „Ooooo, škoda!“ Muide, škoda on poola keeles „kahju“, just selles mõttes, et kahju, et sa ei saa kaasa tulla, kahju, et sul on palju tööd vmt – škoda.

Sobieszewo saar on üks Gdanski pindalalt suurimaid linnaosasid ja see on ümbritsetud ühelt poolt mere ning teistest külgedest Martwa Wisła ja Śmiała Wisła jõgedega ning Przekop Wisły kanaliga. Tegelikult on need jõed ja kanal kõik Wisła jõe harud. Kõige laiemas kohas ida-lääne suunas on saar umbes 10 kilomeetrit ja põhja-lõuna suunas 6 kilomeetrit lai. Sobieszewot nimetatakse Gdanski kopsudeks ja seal on Gdanski kõige laiem rannariba. Saare randade kogupikkus on 11 kilomeetrit.

Arvestatav osa saarest on metsa ja luidete all. Saarel võib kohata üle 300 linnuliigi, kellest osad on paiksed ja enamus rändavad läbi. Kui ma õigesti aru sain, on saar tervikuna maastikukaitseala ja lisaks on saarel kaks ornitoloogilist looduskaitseala. Sõdade vahelisel perioodil elas saare kalda lähedal arvukalt vaalaliste ja loivaliste seltsi kuuluvaid mereimetajaid. Hülgeid on vahel kevaditi praegugi massiliselt saare randades peesitamas.

Saarelt on avastatud juba neoliitikumi ajastust (2000–1700 eKr) pärinevaid asulajälgi. Esimesed asukad tegelesid kalapüügi ja jahipidamisega. Mida muud nad oleksidki teha saanud? 14. ja 15. sajandil kulges läbi saare Gdański ja Königsbergi (praegu Kaliningrad) ühendav tee ja teede ääres nagu ikka asusid kõrtsid. Kahest suurest kõrtsist sai alguse asula, mida hakati nimetama Bohnsackiks. See tähendab saksa keeles oakotti. Ja seda oakotti tuntakse tänapäeval Sobieszewona. Saar oli ajaloo jooksul kord Preisimaa, kord Pommerimaa, kord Gdanski linn, siis jälle üks ja siis teine ja kolmas. Sobieszewo kuulus ka Gdanski vabalinna koosseisu.

Sobieszewo saare piire kujundasid kaks olulist sündmust. Esiteks 1840. aastal ähvardasid suure sula tõttu tekkinud tohutu Visla jõe üleujutus saare üldse enda alla matta ja sealse elu hävitada, aga Visla ise murdis ennast soovitud kohas läbi maa ja tegelikult ka ühe küla ning rajas uue kanali. Kuna Visla ise seda nii otsustavalt ja kindlalt tegi, hakati seda jõeharu nimetama Śmiała Wisłaks ehk Julgeks Vislaks. Teine oluline tegu oli samuti üleujutusohu tõttu 1895. aastal kanali ehitamine, seekord inimjõul.

18. ja 19. sajandi vahetusel ehitati mereranna lähedale puhkepaviljon, mis teenindas kasvavat külastajate arvu. Hiljem, 1906. aastal, ehitati Visla jõele spamaja. 20. sajandi alguses sai saarest väga populaarne puhkekoht, mida nimetati Kurort Bonhsackiks. Rajati võõrastemaju, hotelle ja restorane ning isegi kalurid üürisid oma kodudes tube välja

1933-1944. aastal asus Sobieszewo saarel Lazurowa tänaval "Forsterówka". See maja on praegugi alles ja teda nimetatakse ikka samamoodi, aga ta laguneb iga päevaga ja midagi mõistlikku sellega hetkel ei tehta. Turistikohtade nimekirjas seda pole. Kahju, see võiks vabalt muuseum olla, jälle üks selline hoiatav meenutus, et ajalugu ei tohi enam korduda. Aga mis selle majaga siis oli? Selles majas elas ja tegutses „Pommeri timukana“ tuntud Albert Forster – natsikurjategija, kelle juhtimisel liigitati kohalikud mittesaksa päritolu poolakad ja juudid alaväärseteks isikuteks ning kellede massiline hävitamine sai tema missiooniks. Forster oli otseselt vastutav mittesakslaste hävitamise eest ja toetas kindlalt Poola genotsiidi, mida ta oli enne sõda propageerinud.

Ta oli sündinud ja kasvanud Saksamaal, õppinud pangaametnikuks ja teinud suurt tööd ning head karjääri natsiparteis. 1930. aastal ei teagi, kelle soovil, võib olla omal, aga igal juhul sattus ta Gdanski natsiparteid juhtima ja tema tähelend jätkus siin. Ta alustas kohe agressiivset propagandakampaaniat ja värbamist ning 1933. aastal juhtis ta Gdanski (tollal Danzigi) vallutamist ja natsipartei saavutas Gdanski senatis absoluutse enamuse. Ma ei tea väga neid natsivärke, aga ta sai oma tegevuse eest medaleid, aunimetusi ja 1936. aastal sai temast SS-Reichsführer Heinrich Himmleri isikliku staabi liige. Ta õhutas avalikult oma võitlust „ebainimestega“ ja seda, et tulevikus on Poola vaid unistus. Forster pani ennast Danzigi linnapea ametisse ja nimetas kõigile olulistele ametikohtadele oma kambajõmmid. 1934. aastal abiellus ta Berliinis Gertrud Deetziga, Hitler ja Rudolf Hess olid tunnistajad ning pulmakülalised.

Adolf Hitler andis Forsterile ülesande piirkond saksastada ja ütleme nii, et Forster andis selle ülesande täitmisel oma parima. Pomorskie piirkonnas loodi poolakatele umbes 70 laagrit, kus inimesi piinati ja peale seda hukati. Täpset hukatute arvu ei tea keegi, aga Forster teatas, et 1940. aasta veebruariks oli piirkonnast "evakueeritud" 87 000 inimest. Võitlus „poola koertega“ jätkus, aga 1939. aasta lõpuks kuulutati Danzig juudivabaks. Pärast Saksamaa lüüasaamist mõisteti Forster Varssavis oma kuritegude eest süüdi ja poodi üles.

Vot selline mees elas imeilusa loodusega ja tänapäeval nii populaarse rekreatsiooni piirkonnana armastatud Sobieszewo saarel. Kas need, kes saart armastavad ja oma lapsi sinna jalutama viivad, teavad seda? Ma arvan, et enamus ei tea. Samas, kas ajalugu rikub koha? Ma pean ütlema, et ma olen selle üle juurelnud küll, aga ma ei olegi päriselt oma arvamust kujundada suutnud. Mulle meeldib, kui ajalugu mäletatakse, aga samas mulle meeldib ka, kui väga kurva ajalooga kohad saavad uue hingamise, just kui märgina, et tume minevik ei tähenda, et olevik ei võiks hele ja laste naeru täis olla. Seega võiks kusagil olla delikaatne ja väärikas, minevikku meenutav ja tulevikku jaatav kesktee. Kas ma Forsterówkasse oleksin nõus kolima? Ma arvan, et pigem mitte.

Ega see üks elumaja muidugi ei olnud kogu sõjakoledus, mida saar nägi. Seal paiknesid üksused, rajati kaeviku- ja suurtükipositsioonid. Forsterówkas koolitati lisaks välja Saksa ohvitsere Stutthoffi jaoks. Teise maailmasõja lõpus oli saar peatuspaigaks Saksa põgenikele, kes evakueeriti Heli ja kaugemale läände. Alates 1963. aastast kuni selle laialisaatmiseni 1999. aastal asus Sobieszewska saarel 23. riiklik õhutõrje raketiväeeskadron, mis oli Poola ranniku idapoolseim eskadrill.

Aga tagasi palju rõõmsamasse tänapäeva. Meie võtsime saarel käigu Meelise ja Liisbetiga ette ühel varasuvisel pühapäeval. Tee saarele viib üle uhke modernse silla, mis avati 2018. aastal Poola iseseisvuse 100. aastapäeva auks. Olgem ausad ega saarel viibides ei saa tegelikult aru, et sa saarel oled. Gdanskis on palju sildu ja viadukte ning seega ei teki ka üle selle konkreetse silla sõites tunnet, et vot nüüd lähen saarele. Meie mõte oli saarel natuke ringi vaadata ja õhkkonda tunnetada, võibolla kusagile sööma minna ja Liisbetil oli kindel plaan ujuda ka. Saarele jõudes põrkusime kohe probleemiga, et kuhu ometi parkida. Isegi kõik metsa alused olid autosid täis ja need vaesekesed, kellel kohta polnud, tiirutasid nõutult ringi. Märkasime, et tee ääres ühe hotelli parklas olid mõned vabad parkimiskohad. Pöörasime sisse, parkisime auto ära ja läksime uurima, kas me võime natuke aega seal olla. Selgus, et neil ongi seal lisaks hotellile ka väike parkimisäri ja ilmselt käiakse seal koguaeg parkimist küsimas, neil oli lausa hinnakiri ja puha. Meie aga maksime ja olime väga rõõmsad, et saime auto kuskile jätta ning ei pidanudki ainult tiirutades autoaknast saare vaatamisega piirduma.

Läksime joonelt randa ja ooo, seal oli ikka tublisti rahvast ning arvestatavalt tuult. Vesi oli katsudes ausalt öeldes lausa hirmutavalt külm ja kohe kindlasti oluliselt külmem kui meie oma rannas Przymorze linnaosas. Aga meie rand on muidugi oluliselt sügavamal Gdanski lahe sopis ja ma arvan, et seal ongi soojem vesi. Liisbeti, väikest hüljest, pole külm vesi kunagi heidutanud. Õigemini tema meelest polnud see mitte külm, vaid hoopis päris soe vesi. Tema läks ikkagi üksinda vette ja sukeldus ja hullas seal ning meie Meelisega vaatasime lõdisedes kaldalt pealt Isegi varbaid ei tahtnud vette kasta, see vesi oli tõesti külm. Ja nagu pole siiani juhtunud, ei juhtunud ka sel korral, et Liisbet oleks ise otsustanud veest välja tulla. Lõpuks ikkagi hüüdsime ja veensime teda, et aitab selleks korraks küll. Läksime uitasime veel veidi saarel ringi ja hoidsime silmad lahti mõne laheda söögikoha osas. Nohhh, saar on ikkagi turistikoht, mis siis, et võimalik, et enamik turiste on Gdanski teistest linnaosadest tulnud kohalikud. Söögikohtadel olid järjekorrad ukse taga ja me polnud nii väga sellest ootamisest huvitatud. Uitasime veel ringi ja leidsime ühe pealtnäha täitsa viisaka kalakoha. Oligi täitsa viisakas ja söök maitses ka hästi. Kuna see oli peamisest liikumisteest veidi kaugemal polnud seal nii mega rahvast ja saime rahulikult süüa ning arutada, mida me siis saarest arvame.

Peamiselt arvasime me, et see oli liiga üle rahvastatud saar. Selle looduslikes osades võiks äkki vähemrahvastatud ajal äge matkata olla või kui kevadel rannas tõesti hüljestega kokku juhtuks, aga see asula osa, pigem ei olnud midagi erilist. Siiski olime taas rõõmsad, et käisime ära ja saame nüüd ise ka mittekäinuid „škoda“ näoga vaadata. See viimane oli siiski nali.

Dominiiklaste laat

Igal aastal juuli lõpust augusti keskpaigani toimub Gdanskis Gdański Jarmark św. Dominika ehk Dominiiklaste laat. Kui ei teaks, ei usuks, aga selle laada traditsioon on üle 750. aasta vana. Kuskilt lugesin ka, et see on Euroopa vanim laat. Äkki ongi, kes teab.

Laada esialgne eesmärk oli Dominikuse päeval, mis on 4. augustil julgustada ja õhutada inimesi osalema indulgentsmissal. Kell 12 helistati kirikukelli Dominikaani väljakul ja kuulutati sellega laada algust. Algselt oli see palvetamise ja väikese meelelahutusega pidu, aga hiljem kujunes see linna jaoks olulise tähtsusega äri- ja kultuuriürituseks. Kui Dominikaani väljak laadale väikeseks jäi, koliti laat ümber Pikale turule ja selle ümbrusesse. Augustilaatadele saabus Gdański sadamasse umbes 400 laeva erinevatest riikidest. Ajalooliselt oli seal müügil Toruńi piparkooke, kašuubi keraamikat, Tšehhi klaasi, idamaiseid karusnahku ja vaipu, inglise riiet, mustlaskeraamikat, Gdański viina ja merevaiku. Lisaks kaupmeestele kogunes sinna ka arvukalt erinevaid laadaartiste - žonglööre, akrobaate, teatritruppe jne.

Loomulikult on olnud ka aastaid, mil laat on sõdade või epideemiate tõttu ära jäänud, aga traditsioon on alati taaselustatud. Pärast Teist Maailmasõda ei toimunud laata tervelt 31 aastat järjest, aga alates 1972. aastast ollakse taas sõiduvees.

Aastaid oli Dominiiklaste laat tehnoloogiliste uuenduste ja kurioosumite näituseplats. 1790. aastal tõusis laada ajal Gdańskis esimest korda õhku kuumaõhupall. 1843. aastal pakuti uut tüüpi kohvi – mokkat – ja aasta hiljem esitleti nn mehaanilist vankrit – auto prototüüpi. 19. sajandi teisel poolel ilmusid fotokabiinid ja 20. sajandi vahetusel rändkinograafid. Kuigi esimene kino avati Gdańskis alles palju hiljem. Seega oli paljudel võimalus laada ajal esimest korda filmi näha.

Nagu laatadel vanasti ikka kombeks oli, sai seal ka imeasju näha. Ma ei tea, kas habemega naist just eksponeeriti, aga 1786. aasta laadal oli kohal elus sebra. Loomulikult eksponeeriti ka kääbuseid, siiamikaksikuid ja haruldaste haigustega inimesi, kes esinesid tsirkuseetendustel. Enne sõda asus laadaplatsil lõbustuspark, mis oli Gdański vabalinna üks peamisi vaatamisväärsusi. 1938. aastal kogus see veelgi suuremat kuulsust, kui kahemeetrine krokodill põgenes tsirkuseloomaaiast ja hüppas Motława jõkke. Selle püüdmine võttis kaua aega ja see sündmus tekitas sensatsiooni.

Tänapäeval kestab laat kolm nädalat jutti ja iga-aastaselt on laadal üle 750 pakkuja - kunstnikud, käsitöölised, kollektsionäärid ja gastronoomid. Praeguse laada formaat meenutab keskaegseid kaubanduse ja lõbulaada traditsioone. Linna keskuses asuv laat hõlmab 65 000 ruutmeetrise ala ning koosneb temaatilistest tänavatest ja viiest programmivööndist. Laat algab alati tohutu üritusega, mis üritab iga kord muidugi eelmist aastat üle trumbata.

Laada ajaks tuleb linna väga palju inimesi nii Poolast kui välismaalt ja see on üks tõeline rahvaste paabel, mida laadatänavatel kohtab. Meil õnnestus sel aastal õigete gdansklastena lõpuks ometi kogu laat läbi käia. Aga seda muidugi mitte ühe korraga, vaid kui mu mälu mind ei peta, käisime seal nädalate jooksul vist lausa kolm korda.

Ei, me ei läinud sinna otseselt midagi ostma. Pigem on kogu see laadamelu kogemist väärt ja no tegelikult on seninägematuid ja ülilahedaid asju ka lettidel, millest pole osanud mõeldagi. Laadal on erinevad tänavad ja näiteks üks suur osa on kunstitänav, kus müüakse muidugi väga palju erinevaid ja ka väga palju samasuguseid ehteid. Aga oli ka absoluutselt erilisi kunsti alla liigituvaid asju. Loomulikult on laadal palju käsitööd ja on toidutänavad. Viimastel pakutakse nii poola köögi parimaid palasid, kui ka maailma maitseid. Meie proovisime näiteks esimest korda ungari langošeid, mis on sellised fritüüritud taignalatakad, mis keeratakse pooleks ja kuhu vahele pannakse vastavalt sinu eelistustele kraami. Need olid väga head – rõõmsa meelega proovime teinekord jälle. Siis maitsesime veel, jälle esimest korda, kreeka pitat, mis osutus kebabilaadseks ja kebabimaitseliseks tooteks. Kahjuks ei mingit uut elamust. Küll aga oli uus ja maitsev elamus, ei mäletagi enam mis riigi, pilaff. Mina ei ole tegelikult eriline pilaffi või plohvi sõber, aga Meelisele maitseb see roog väga ja seepärast ma ütlesingi talle, et läheme ja võtame prooviks. See, mille me saime, oli minu arvates ilmselgelt see päris pilaff – rosinate, sibula, erineva liha ja ma ei teagi millega kõik veel. Aga minu imestuseks oli see ilma tomatiplögata. Ja see maitses mulle väga! Meelisele mitte nii väga :D.  Ma olen siiani arvanud, et see, mis mulle plohvi juures ei meeldi on liha, aga nüüd tõdesin, et võibolla on see hoopis tomatikaste. Ja no see, mis mulle ei meeldi, ongi see nõukogude aegne rohkest tomatiplögast küllastunud plohv, aga laadaplohv oli hoopis teine asi.

Traditsiooniliselt on üks väga suur osa dominiiklaste laadast antiigikaupmeeste ja vanakraamiga kauplejate käes. See ollagi üks laada oodatumaid osasid ja nii suuri vanakraamilaatu teisi naljalt ei ole. Naljakal kombel, aga me pole varem jaksanud kogu laata läbi käia ka, juhtusime me Meelisega antiigiossa sel aastal esimest korda. Oooo, see tõesti oli kõige suurem vanakraamiturg, kuhu ma iial sattunud olen. See muudkui läks ja läks ja läks aina edasi. Kraami oli väikesest pudi-padist kuni hiiglasuurte kivikotkaste, pronkskujude ja tõllani välja. Jääb mõistmatuks, kuidas need, arvatavasti ikkagi väga rasked, kujud kohale veeti. Rekkadega? Ja täpselt sama arusaamatu on meie, kui vanakraamikaugete inimeste, jaoks see, et miks need tõllad, kotkad ja karud sinna kohale veeti? Vaevalt, et müügiks. Pigem ehk olid need justkui näitusele toodud. Me ainult vaatasime ja imestasime – kümnete kastide kaupa vinüülplaate, ka CD-plaate, legomehikesi, õudusfilmidesse sobivaid nukke ja muud väga erinevat kraami. Muidugi oli seal asju, mis meile ka meeldisid. Näiteks heidame me silma igasugustele kašuubia mustriga nõudele. Meil on vist juba neli erinevas suuruses kašuubia vaasi ja ma kinnitan nii endale kui Meelisele, et aitab küll, rohkem tõesti pole vaja, aga see ei tähenda, et midagi põnevat nähes, ei tekiks tunnet, et aga see on meil ju ikkagi puudu. Antiigiturult pääsesime me siiski õnneks ilma igasuguse kolata, ainult ääreni imestust ja elamusi täis, välja. Laada muust osast siiski lubasime lastel endale midagi valida ja ostsime ise ka tervelt kolm asja. Esiteks vineerist sildi, mille peal on kaks labradori ja kiri „Ma olin normaalne kaks koera tagasi“. See ripub nüüd meie välisuksel. Teiseks ostsime me keraamilise riivi. Nägime sellist asja esimest korda ning seda tutvustati nii vahvalt ja riivid olid ägedad, mustrilised ja värvilised. Lisete muidugi ütles, kui me õhinal oma riiviga koju jõudsime, et selliseid müüdi Malagas igas putkas. See ei kahandanud meie rõõmu, eriti. Aga peab ütlema, et Lisete ise on riivi siiski kasulikuks tunnistanud ja on selle põhikasutaja – riivides peamiselt küüslauku ja juustu. Ja kolmandaks ostsime me Krakowi pusle. 

Euroopas on muidugi teisigi suvelaatu, aga Gdanskisse tasub siiski püüda sattuda just Jarmark św. Dominika ajal. See on aeg, mil muidugi on tohutult turiste linnas, aga samas on see aeg, kui ka igapäevaselt äärmiselt elus linn on veel enam elus. Seda melu ja laadahõngu tasub kogeda. Aga uskuge mind, see kogemine on muidugi päris väsitav ka.

Oleme ammu plaaninud, et läheme kunagi vanalinnas asuva Amber Sky nimelise vaaterattaga sõitma. Liisbeti järjekindlal eestvedamisel tegimegi selle laada ajal ära. Minul oli värskelt meeles , et Valjol ei olnud väga äge kogemus seal käies ja ma palju ei lootnud. Ehk olen ma liiga kriitiline, aga see tõesti ei polnud ei kuigi hirmus, õnneks, ega ka kuigi meeldiv kogemus. Kabiin tiirutas oluliselt kauem, kui me oleks tahtnud. Vaadata ei olnud sealt nii väga midagi ja seega oleks juba alla tahtnud, aga sõitu sai ikka kogu raha eest. Kuna ilm oli päris soe, siis kabiinis oli muidugi väga soe ning oo, kui hea oli lõpuks välja ja värske õhu kätte saada. Tahaks öelda, et kui te Gdanski tulete ja on valida, mida teha, siis me pigem Amber Sky-d ei soovita, aga ma ei saa seda öelda. Sügise hakul võeti Amber Sky maha ja asendati mitu meetrit kõrgema rattaga, seega võib nüüd ju kogu kogemus teistsugune olla.

Muud tegemised

Muidugi käisime me suvel iga päev rannas jalutamas ja lapsed käisid igapäevaselt ujumas seni, kuni neil õnnestus ühel hetkel kõrvavalu saada ja peale seda olidki päris suveilmad läinud. Me naudime seda Przymorzes elamist – lihtsalt võta kätte ja jaluta randa, iga kell ja iga ilmaga. Ühel mereääres käigul õnnestus meil jälle ka metssigasid näha. Meie jaoks pole nad ikka veel nagu tavapärased naabrid – me ootame, et neid näha, aga me kardame neid ka. Seekord olime Meelise ja koertega rannaäärses pargis, kui eemalt märkasime, et ees on vist lahtine koer, või oot, on see üldse koer? Ei, see oli seakari!

Mina jalutasin koertega tagasi käänaku taha ootama ja Meelis läks neile lähemale, et uudistada ja pilti teha. Kui Meelis tagasi tuli hiilisime südame puperdades pika ringiga koju. Jaa, need sead on inimestega harjunud ja inimesed on nendega harjunud, aga me pelgame siiski väga, et kui meie koerad peaks metssigu märkama, siis nemad pole selliste elukatega üldse harjunud ja me tegelikult ei tea, kuidas nad käituvad. Äkki nad hakkavad haukuma ja see ei pruugi sigadele meeldida ja no ühesõnaga me oleme üritanud koerad sigadest eemal hoida. Aga sead on aktiivsed tegutsejad ja nende jälgi näeb ranna pool ja suurte majade vahel tihti. Sopotis oli suvel aegajalt ka üks hüljes, kelle puhul tehti kindlaks, et temaga on kõik korras, rannas peesitamas. Lisetel õnnestus selle hülgega isegi kohtuda. Gdanski vanalinnas jalutas ringi põder, kellel aga ilmselt igav hakkas ja ta läks mõne aja pärast Sopoti poole edasi.

Kui Mehis augustis meie juures oli, käisid nad Liisbeti soovil Mehise ja Lisetega Gdanskis De Ja Vu muuseumis. Sellelaadseid kohti on Poolas mujalgi, aga me polnud siiani neis käinud. Mina nimetaks seda pildistamise kohaks. Muuseumis on erinevad ruumid, kuhu on tekitatud optilised illusioonid ja kus on ekstra äge pilte teha. Tüdrukud olid muidugi väga rõõmsad ja valisid hoolikalt, mida selga panna ja tülitsesid selle käigus, et kas nad peavad omavahel sobima jne, aga no ära nad seal käisid. Tüdrukutele meeldis küll ja Mehis ütles, et oli okei ning ta sai paar ägedat pilti.

Tähevaatlus

Me oleme augustis alati unistanud ja kaalunud, et tahaksime ka tähesadu näha ja ometi pole me seda kunagi näinud, sest uni on alati armsam olnud. Sel aastal võtsime plaani, et nüüd on õige aeg ja sel aastal me need langevad tähed ära näeme. Alustuseks valisime välja laupäevase päeva, et siis ei pea Meelis hommikul tööle minema ja me võime öösel rannas tähti vaadata küll.

Mõtlesime, et kuskil kella ühe paiku vöiks vast randa sättida. Pakkisime kotid kaasa – juua, laternad, tekid, väike snäkk ja jäime ootama, et kell üks saaks. Vaatasime telekat ja tukkusime. Kell 12 käisime korra väljas aias taevasse vaatamas, et kas mõni täht juba langeb. Ei langenud. Mõni üksik täht paistis küll läbi linnakuma, kuu paistis ka ja taevas oli selge. Plaanisime veel tunnikese telekat vaadata ja siis minna. Oi, see ülevalolemine oli raske! Aga me andsime endast parima. Lisete oli juba magama läinud ja Luise ütles kohe, et tema öösel küll ei taha tulla, seega oli meid alles kolm. Hüppasime enne kella ühte diivanilt väsinult, aga siiski õhinaga püsti, panime soojemad riided ja kotid selga ning astusime öhhe valmisolekuga randa kõndida. Oi, oi, oi! Taevas oli viimase tunni ajaga nii pilve läinud, et isegi kuu ei paistnud. Mitte midagi peale tiheda pilvkatte polnud näha. Olime pettunud, võtsime kotid seljast ja sättisime ennast magama.

Aga meil oli siiski soov tähti näha. Võtsime uue katse ette teisipäeval, mil pidi olema langevate tähtede kõrghetk. Piidlesime aias taevast, mis oli pilvesegune ja tähtede osas liiga palju lootust ei andud. Me ei hakanud sel korral, liiga hilist tundi ära ootama. Mõtlesime, et kui pilved midagi näha võimaldavad, siis vast näeb, kas või ühtainukest langevat tähepojukest ka juba enne südaööd. Seekord me ei võtnud mitte midagi kaasa ja läksime autoga. Arvasime, et saame rannas pingil istuda ja taevasse vaadata, ehk ikkagi mõnda langevat tähte näha ja siis kiirelt koju magama tulla.

Kõik pingid rannas olid meie üllatuseks juba hõivatud. Ka olid inimesed sättinud ennast liivale tekkidele ja madratsitele, söödi, joodi, naerdi. Tegelikult oli muidugi üsna pime, seega ega liiga täpselt ei näinudki, kui palju rahvast rannas oli, aga no ikka oli. Seisime seal natuke aega ja vaatasime taevasse, aga no pilvisus ei paistnud hajuvat ja meil ei olnud soovi igaks juhuks ootama jääda. Seega läksime varsti ikkagi koju. Teel tuli veel mitmeid inimesi vastu, kellel olid madratsid või rannatoolid kaenla all. Sõelusin järgmisel hommikul sotsiaalmeediat, aga langevate tähtede kohta ma midagi ei näinud. Seega on võimalik, et nad küll langesid, aga meie juures oli öö siiski liiga pilvine, et neid näha.

Pachołek

Kahjuks on see aasta niimoodi läinud, et me polegi pärismägedesse saanud. Igaks juhuks kordan siinkohal üle, et tegelikult ma väga nautisin Lapimaa vaaradel matkamist ja minu jaoks on need ka mäed. Aga eks minu õhkamine siin on eelkõige Tatrate poole.

Oleme siis püüdnud oma mägede igatsust kohalike tippude vallutamisega ravida. Näiteks vallutasime me alustuseks koos Meelise, Lilly ja Lunaga Pachołeki mäe ning teisel korral lisandusid samale seltskonnale Mehis ja Liisbet.

Pachołek asub Oliwas. Me olime seda jalutades ikka näinud, et kõrge künka otsas on keset metsa vaatetorn, kus lehvib Poola lipp ja kus paistab pea alati inimesi olema. Ometi tundus see nii kaugel ja sinna minek paistis suurem ettevõtmine olevat. Eeldasime, et see ei ole ikka jala minemise kaugusel.

Ühel vihmasel päeval oli mul tunne, et täna võiks sinna mäe otsa vähemasti üritada minna. Tegin arvutis veidi eeltööd ja see tundus ikkagi jala ka tehtav vahemaa olevat. Kui me Meelise ja koertega juba Oliwa poole kõndisime, ütlesin ma Meelisele, et ma mõtlesin sinna mäe otsa minna. Meelise näost oli näha üllatust, aga ta on alati siiski valmis kõik asjad kaasa tegema, mille peale ta tegelikult alguses tahaks öelda, et hull oled või. Ja nii me siis läksime. Tegelikult oli see küngas üllatavalt lähedal. Tarvitses vaid Oliwa katedraalist veidi edasi kõndida ja juba olidki trepi juures, mis künka otsa viis. Vot need trepid nõudsid ikka mitu korda puhkamist ja ähkimist, aga niimoodi tasa ja targu me ikkagi üles jõudsime.

Pachołeki küngas on umbes 100 meetrit kõrge ja selle tipus on 15 meetri kõrgune vaatetorn. Öeldakse, et see on maagiline koht. Peale seda, kui mäe naabrusse kolisid tsistertslased, hakati mäge Kuradimäeks kutsuma. Tõenäoliselt asus seal enne tsistertslasi paganlik kultuspaik. See paganlik kultuspaik kõlab veidi võikalt, aga ma ise mõtlen, et küllap oli see kunagi ristiusu eel hiiemägi.

1798. aastal ehitati eelviimase tsistertslaste kloostri abti Karl Hohenzollern-Hechingeni algatusel mäele vaatepaviljon. Abt, kes polnud just eriti tagasihoidlik mees, nimetas mäe tulevastele põlvedele mälestuseks enda järgi. Nimi Karlsberg ehk "Karli mägi" jäi kasutusele kuni 1945. aastani. Vaatepaviljon püsis peaaegu 100 aastat. Halva seisukorra tõttu lammutati see 1880. aastal ja kaks aastat hiljem püstitati asemele telliskivitorn koos vaategalerii ja kupliga. Torni tipus tegutses kohvik. Torn lammutati 23. märtsil 1945 Gdańskist põgenevate Saksa vägede poolt.

Praegune vaateplatvorm püstitati mäele 1975. aastal ja see renoveeriti täielikult 2023. aastal. Pachołek tähendab eesti keeles polderit, väikest postikest, kuhu varemalt laevu sadamates külge seoti.

Aga kui meie siis ähkides mööda treppe mäe otsa olime jõudnud, tibas veidi vihma. Käisime Meelisega ühekaupa tornis ümbrust uudistamas, sest koeri me sinna kaasa vedada ei tahtnud ega neid ka omapead tornijalamile jätta. Vau! Isegi vihmase ilmaga oli vaade tornist imetlusväärne. Ma pettun sageli vaatetornides, kuna puud on neist üle kasvanud ja sealt ei näe tihti mitte midagi. Aga selle torni juures on millalgi puid kärbitud ja vaade on tõesti sõnatuks võttev. Sealt näeb kogu Oliwat, Przymorzet, Zabiankat, ka Zaspat, kogu Sopotit ja Gdyniagi paistab kätte. Otse loomulikult on näha ka lummav Gdanski laht. Sealt paistab hästi kätte ka Piastowska tänav ehk meie tänav, aga kõigi nende madalate majakatuste seas on siiski raske tuvastada, kas meie maja konkreetselt paistab või mitte. Igal juhul olime me Meelisega mõlemad sellest vaatetornist ja oma avastusest nii vaimustuses, et peame plaani edaspidi kõik külalised ka sinna mäe otsa vedada. Liisbeti ja Mehisega juba käisimegi seal korra veel. Siis oli selge ilm ja vaade veelgi hurmavam. Nii äge on vaadata linnale ja tuvastada, millised kohad ma ära tunnen. Sellest tornist, tunneme me enamvähem kõik kohad ära, sest see on meie ala. Hea lisaavastuse tegime juba esimesel korral, et tegelikult viib mäe otsa ka selline keerutav teokarbitee. Teisel korral läksimegi hoopis teokarbi teed pidi üles ja ei olnud sugugi nii raske ning tulime treppidest pärast kiiresti alla.