Kaska, koomik ja sõbrad

Oleme pikalt oodanud võimalust külastada Opera Lesnat Sopotis. See on kontserdisaal vabas õhus ja seda kiidetakse väga kui maagilist ja unustamatut õhkkonda tekitavat paika. Häda oli aga selles, et Opera Lesnas ei esinenud kunagi keegi, keda meie ka teaksime. Me teame Poola muusikuid üldse üsna vähe, aga ma olen üritanud ennast siiski järkjärgult veidi kurssi viia, et mõndagi teaks.

Poolas käib muidugi üsna arvestataval hulgal ka maailmakuulsaid artiste. Aga sellega on nii, et ma olen aru saanud, et ma olen ise ikka täiesti muusikakauge inimene ja ka neid maailmakuulsusi ma ei tea. No hea küll, mõnda siiski tean nimepidi, aga kui hakkan mõtlema, kas ma mõnda tema lugu ka tean, siis no ega ikka väga ei tea. Ja need, kes on nii kuulsad, või siis just minu jaoks need kõige tuntumad, noh nende puhul ma tean, et minu lapsed ei tea neist mitte kui midagi. Oleme ikka unistanud, et perega kõik koos mõnele väga suurele kontserdile ka minna. Jaa, see tundub päris hirmutav, kõik need massid ja litsumisoht, aga no siiani pole me leidnudki ainsat artisti, keda me kõik teaksime, ja seega pole vaja olnud ka litsumisohu üle täpsemalt mõelda. Ka lähevad tõeliste kuulsuste ja tõeliste Poola kuulsuste kontserdite piletid nagu soe sai, vuhh ja läinud, tundidega. Seega seda päris suurel kontserdil osalemist me ikkagi alles ootame.

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis sellest, et jõuluvana tõi juba eelmisel aastal kogu perele piletid augusti lõpuks Opera Lesnasse Kaska Sochacka kontserdile. Pean ütlema, et kingisaajate reaktsioon oli ootuspäraselt jahe. Ahah, kes see Kaska veel on? Alles augustis, peaaegu aasta pärast? Kas jõuluvana tõesti mõnda paremat kinki ei leidnud? Mina proovisin selgitada, et vot nüüd on päris palju aega, et ennast enne kontserti tema lugudega kurssi viia, aga seda soovitust järgisin ainult mina ise.

Mina ise jõudsin Kaska Sochackani nii nagu ma paljude lahedate Poola asjadeni olen jõudnud ehk läbi oma poola keele kooli. Lisaks sellele, et õpetaja tunnis harib meid erinevatel teemadel, on ka kooli sotsiaalmeediast igasugust kulda ja häid ideid leida. Kord oligi just kooli sotsiaalmeedias juttu sellest, et ka muusikat kuulates saab keelt õppida ja seal juures oli Kaska Sochacka youtube’i video loost „Szum“. Mina kui väga innukas õppija, muidugi kuulasin lugu ning tõlkisin selle ära ja uurisin lähemalt ka, et kes see Kaska on. Tuli välja, et Kaska Sochacka on Poolas ikkagi üks väga kuulus muusik ja näiteks poola artistide Spotify kuulatavuse tabelis koguaeg kuu esikümnes.

Tema päris nimi on Katarzyna Sochacka-Kasznia ja ta on praegu 35-aastane. Katarzyna on Poolas üks kõige levinum naise nimi, aga ometi ei kuule sa kunagi, et keegi seda nime kannaks. Olen varem ka kirjutanud, et igal nimel on hellitav hüüdnimi või mitu ja nii tean minagi päris mitmeid Kasiasid, kelle puhul võib 100% kindlusega arvata, et nende ametlik nimi on hoopis Katarzyna. Kasia on Katarzyna kõige levinum hüüdnimi, aga meie kõnealune artist on tuntud näiteks hoopis Kaska nime all, mis tähendab endiselt Katarzynat ja on veidi vähem kasutatud hellitusnime vorm. Ma ei tea siiamaani, milline ametlik nimi peitub paljude poola nimede taga, aga no mõne puhul oletan ja mõne puhul saan kunagi tulevikus teada. Ka koolis on tunniplaanides, kirjades ja igal pool õpetajad nimedega Kasia, Ola, Zusa, Jerzy jne, mis on siis taaskord hellitusnimed. Ka lapsi kutsutakse nii nimekirjades ja siltidel kui ka suuliselt Sosiaks, Marissaks, Witekiks jne, kuigi ma eeldan, et neil on pärisnimed ka. See on mõnes mõttes nii armas, aga samas ma mõtlen, et miks nad siis ei pane lapse nimeks Kasia kui nad tahavad teda nii kutsuda? Tänapäeval vist mõned rebel-vanemad isegi panevad lastele ka ametlikult hüüdnimesid, aga mulle tundub, et see on pigem väike trend. Ka ei ole ma tuvastanud, et siin oleks poola lastele nimeks Jessica või Steven või muid välismaise päritoluga nimesid pandud. Vanad traditsioonilised nimed on ikkagi au sees ja isegi kui perekonnanime puhul on kahtlusi, siis eesnime järgi võib ikka ära öelda, kes on poolakas ja kes mitte.

Aga kui tagasi Kaska Sochacka juurde minna, siis võin puhtsüdamlikult öelda, et mul pole õrna aimugi, kui lihtne või raske on Poolas kuulsaks saada. Kaska on minu meelest päris andekas, ta mängib mitmeid pille, kirjutab ise lugusid ja laulab kõrvu paitavalt. Nii palju kui ma tema mõningatest sõnavõttudest aru olen saanud, ei olnud tema jaoks kunagi eesmärgiks kuulsaks saamine. Tal olid hoopis teised unistused, aga laulmine, see oli lihtsalt tema osa, tema igapäev. Alles ühel hetkel täiskasvanuna sai ta aru, et tegelikult ongi laulmine see, millega ta tegeleda tahab. Siis osales ta mitmes talendiotsingu telesaates, nagu neid meilgi on, ja tal läks päris hästi.  2021. aastal ilmus tema debüütalbum „Ciche dni“ ehk Vaiksed päevad. Ja see tõi kaasa mitmeid auhindu ning üleriigilise tuntuse. Kuna ta laulab siiani minu meelest vaid poola keeles, siis suuremat kuulsust kui riiklik ta ilmselt ei saavuta, aga see pole ka tema püüdlus.

Aga mina siis kuulasin Kaska lugusid ja mulle tekkisid mõned lemmikud ja mõnikord mängisin ma neid meeleolumuusikaks ka perele. Sellegi poolest läksime me augusti lõpus kontserdile üsna puhaste lehtedena – lihtsalt kuulama ja vaatama, kuidas üldse Poolas staaride kontserdid välja näevad ja muidugi Opera Lesnat uudistama.

Alustuseks kaalusime jälle, et kas läheme Sopotisse autoga, mida võibolla pole kuskile parkida, aga mis on siiski mugav, või tellime boldi. Valik langes sellele, et läheme varakult, siis ehk on ikkagi kuskile võimalik parkida. Ja ohhooo, imet, veidi maad enne Opera Lesnat oligi parkla, kuhu veel mahtus. Panime auto ära ja sammusime koos inimvooluga üles mäkke viivat teed pidi Opera poole. See tekitab minus alati eriliselt ootusäreva tunde, kui inimesed liiguvad ühes kindlas suunas moodustades justkui jõe, kõigil on näod rõõmsad ja kõik teavad, kuhu nad lähevad. Meil olid ka näod rõõmsad, ehkki me ei teadnud, kuhu me läheme.

Läbisime piletikontrolli ja turvameeste ahela ning olimegi alal. Veel oli valge, aga juba võis aimata, kui hubaseks läheb, kui hämardub ja süttivad kõik need ohtrad üle hoovi veetud lambikesed. Kontserdisaalist väljas oleval alal olid mõned putkad, kus müüdi midagi süüa ja juua ning inimesed ka kasutasid võimalust keha kinnitada ja keelt kasta. Me ei olnud selle mõttega tulnud ja seega me tegime lihtsalt tiiru, et vaadata, mis putkad seal on ning sisenesime siis saali. See saal on siis nagu juba öeldud vabas õhus, aga siiski katuse all. Present või mingi mu tekstiil kaitseb publikut ja esinejaid vihma eest. Istmed on korralikud statsionaarsed ja puidust lavadega ka tõusvaks ehitatud. On ju absoluutselt tervitatav kui 20.s rida ei ole samal tasandil kui esimene rida.

Opera asub mäe otsas ja ümber selle ongi mets. Nagu nimigi ütleb on see tõeline metsaooper. Kohtade leidmine oli veidi keerukas, kuna seal on palju erinevaid sektoreid ja kõik on puidust ja pruunikas, siis kuskil ei kiiska silmipimestavalt, et siin on sektor A ja siin on rida 5. Ma enamvähem mäletasin, kuhu ma need piletid ostsin ja seal me siis piidlesime numbreid eriti hoolikalt ja leidsime tegelikult ilma abita ka oma kohad üles. Kohapeal olid ka kohanäitajad täitsa olemas, kellelt käidi ikka koguaeg abi küsimas. Kuna meie olime üsna äärekohtadel, siis üks kohanäitaja oli terve kontserdi aja meie läheduses ja vähemalt kontserdi poole peal käidi ikka veel küsimas, kus mu koht võiks olla. See oli natuke veider muidugi, et tõesti, kontsert käis ja inimesed saalisid ikka veel päris tükk aega ringi. Võibolla, kui pole ust, mida piinlikkusega avada kontserdi ajal, siis on kuidagi lihtsam sisse ja välja traavida. Ja no kuidas sa poole kontserdi ajal oma kohta ei leia? Siis oligi muidugi raskem leida, kuna juba oli pimedaks läinud. Ja no muidugi on variant, et inimene jõudiski poole peal alles, aga tahtis ikkagi nii väga tulla. Tõenäolisem variant on see, et inimesed läksid keset kontserti nt pissile ja pärast ei leidnud enam oma kohta üles :D.

Kas Opera Lesna on nii muljet avaldav kui räägitakse? Jaa, ma arvan küll. Sinna katuse alla mahub istuma 5047 inimest ja vajadusel saab seisukohti ka lisada. Kaska Sochacka kontsert oli täies ulatuses välja müüdud, seega me saime seda täismaja ka vaadata ja kuigi 5000 inimest ei tundu meile enam ammu mingi eriline number, siis Opera Lesnas ringi vaadates oli see ikka päris-päris suur rahvahulk. Enne kontserdi algust käisid ringi tütarlapsed, kes andsid kõigile tükikese rohelist värvilist paberit, kus oli kirjas, et lülita loo „Madison“ ajal sisse oma telefoni taskulamp ja pane see paber sinna lambi ette. Ja tõepoolest õige laulu ajal süttisid tuhanded rohelised tuled ja see nägi päris lahe välja. See oli jälle midagi sellist, mida me polnud varem näinud, aga noh, me ei käi eriti kontsertidel ka.

Kaska tuli koos oma bändiga lavale üsna sellel ajal, kui kontsert pidigi algama ja hakkas laulma. Ta mängis üsna koguaeg ise kitarri ka ja vahepeal veel mõnda teist pilli ka, millele ma ei oska isegi nime anda. Mõningate laulude vahepeal ta rääkis natuke juttu ka, aga sellest me tegelikult ikkagi aru ei saanud. Ma olen teda ju youtube’is näinud küll, aga päris elus oli ta niivõrd palju armsam ja ehedam. Need rohelised tulukesed „Madison“i ajal tõid talle vist isegi heldimuspisarad silma. Lavashowd kui sellist tegelikult polnudki, nad lihtsalt laulsid ja mängisid pilli, kogu hingest, ja näha oli, et nad ise nautisid seda täiega. Vaatemäng aga oli täitsa olemas. Neil olid huvitava lahendusena laval ka kaameramehed, kes filmisid esinemist ja kõike kuvati koguaeg live’is lava külgedel olevatele valgetele kangastele. Vahepeal lisandusid filmidele ka mingisugused efektid ja seda kõike oli üsna huvitav jälgida. Kontsert kestis pea kaks tundi ja inimesed näisid silmnähtavalt rahul olevat. Meie olime ka väga rahul, et me käisime, sest esiteks sai Opera Lesna ära nähtud ja teiseks sai üks poola tuntud artist omaks.

Peale kontserti on meist ikka täitsa suured fännid saanud ja Meelis kuulab vist küll iga päev autosõidul Kaska lugusid. Mina kuulan ka tihti ning lisaks jälgin ma Kaskat sotsiaalmeedias ja hoian ennast tema tegemistega kursis.

Augustis käisime me Meelise ja Luisega ka stand-upi vaatamas-kuulamas. Sotsiaalmeedias jäi silma, et Gdanskis tuleb inglisekeelne stand-up etendus ja sellist võimalust ei saa ju ometi kasutamata jätta. Esinejaks oli üks juba mõnda aega Poolas elav hindu ja etenduse pealkirjaks „My Bad Dates Season 2“. Etendus toimus lisaks ka meile täiesti tundmatus kohas ja no meile meeldib käimata kohti avastada. Olime põnevil. Baar või punker või mis see parem nimi oleks, ei teagi, nimega 107 asus põhimõtteliselt raekojaplatsi tagahoovis ehk siis keerasid aga vanalinnas raekojaplatsilt kõrvaltänavasse ja seal see oligi.

Ukse ees väljas ootas üks hindu, kelle me välimuse järgi arvasime õhtu peaesineja olevat. Ta küsis, kas me tulime stand-upile ja ei soovinud meie pileteid näha, aga pani meile käeseljale väikesed templid. Teate ju küll neid väikeseid ümmargusi laste templeid, liblikad, laevad, seened jmt. Mis täpselt selle templi peal oli, polnudki võimalik tuvastada, tint oli liiga hele või meie nägemine liiga kehv. Olime veidi üllatunud, et õhtu staar ukse taga laste templitega tembeldab, aga sisenesime. Pilku püüdsid ohtrate plakatitega kaetud seinad ja trepp, mis viis alla hämarusse. Ma olingi kahtlustanud, et see võib mingi punker olla ja see oligi kõige väärikam ja pesuehtsam punker. Ootamatult punkrisse sattudes tuleb teha nägu, et sa ei imesta millegi üle ja just nimelt siia sa tahtsidki tulla. Ühes seinas oli väike lett, mille taga oli olustikku ideaalselt sobiv baarmen. Noh selline, keda võib ette kujutada rätik õlal põrandale sülitamas ja ütlemas: „Litsid mehed need Vargamäe omad“. Kaugemal paistsid mõnel lauad. Ühel pool treppi oli wc ja teisel pool treppi oli pisike paariruutmeetrine lava ja selle ees pingid. Peale meie polnud esialgu ainsatki teist huvilist. Me ei suutnud seisukohta võtta, kas oleks viisaks istuda kõige esimesse ritta, kui me jäämegi ainsaks publikuks või põgeneda viimasesse, et meie üle nalja tegema ei hakataks. Valisime teise rea ja õnneks hakkas napilt enne etenduse alguskellaaega ka teisi inimesi tulema ning neid tuli veel, ka peale seda, kui etendus oleks pidanud juba käima. Etendus algas tubli 15-20 minutit hiljem ja siis olid ka vist kõik lava ees olevad pingid-toolid istuja leidnud. Kõik teised olid enne istumist baarist endale midagi juua tellinud, ilmselt oli see nii kombeks ja tõenäoliselt oli see ka ainus tulu, mida baar etendusest sai. Meie nagu matsid, seda muidugi ei teadnud ning ei tahtnud olukorra mõistmisel ka enam oma seinaäärsetelt kohtadelt lahkuda ja teistest mööda leti äärde trügima hakata. Olgu siis seekord matsid.

Esinemist alustas Pawel, kes soojendas publikut põhiartisti jaoks. Muuhulgas ütles ta, et need, kes mõtlevad, et nad on ilma jäänud My Bad Dates Season 1-st, ei pea muretsema, sest season 1 ei olnudki. Etenduse nimeks sai season 2, et tunduks, et neid kohtinguid on vähe rohkem olnud. Ja siis tuli põhiesineja – koomik Kabilan Selvamani. Ma tahaks öelda, et ta nägi välja nagu tavaline indialane, sest nii see oli, aga samas olen siin Gdanskis aru saanud, et kõik indialased ei ole ühte nägu, vastupidi, kõik on erinevad. Koomiku iseloomustamiseks võib veel öelda, et ta oli dressipükstes ja see pole küll Gdanski hindude seas tavaline. Vähemalt meie kooli India isad ei kanna kunagi dresse. Aga võimalik, et dressid olid lavakostüüm.

Ja siis ta tegigi nalja ning rääkis järjest kõigist naistest, kellega tal Poolas pikem suhe on olnud, Agnieszkad ja Beata ja kes seal veel olid. Neid ei olnudki kuigi palju. Igaüks oli omaette karakter ja igaühe üle sai nalja teha. Olid need nüüd tõesti naiskujud koomiku elust või siiski väljamõeldud tegelased, kes seda teab. Nalja sai küll, naersime ikkagi mõne koha peal täitsa korralikult. Mis mulle nii väga, tegelikult üldse, ei meeldinud, olid labased naljad. Ka ei meeldinud mulle väga see, et nagu karta oli, tegi koomik ka publiku üle nalja ja ta jäi mõne inimese külge nii kinni, et ülejäänud inimesed hakkasid juba igavlema. Kuigi üks õhtu parimaid nalju sündis ka publikuga suheldes. Esineja küsis inimestelt, mis on kõige romantilisem kingitus, mis te eales oma kaaslasele olete teinud. Üks korraliku habemega mootorratturi tüüpi härra esireast vastas tõsi meeli, et klaviatuur. Kuigi see oli tõsieluline ja puhtast südamest ja heast tahtest sündinud juhtum, siis seda naeran ma vahel siiani.

Ma tahaks kunagi sellisel intelligentsel stand-upil ka osaleda, kus naljadest arusaamise järgi saab oma silmaringi ja erudeeritust mõõta. Kunagi käisime Märt Avandi stand-upil ja see oli peaaegu madala laubaliste naljade vaba ning intelligentseid nalju oli sees küll, aga samas ma vaatasin kerge õudusega, kuidas publik valdavalt just nende väheste madalate naljade peale naerda rõkkas.

Igatahes saime sellega Poolas stand-upi vaatamisel käe valgeks ja olime peale etendust veidi segaste tunnetega, aga pigem rõõmsad, et me ikkagi käisime ja kogesime.

Me oleme Meelisega väga suured kultussarja „Friends“ fännid. Ma ei tea juba ammu kui mitu korda me selle otsast lõpuni ära oleme vaadanud, ilmselt mõne korra liiga palju, et veel normaalsete kilda liigituda. Ühel heal kevadisel päeval nägin ma, et Gdanskisse on sügisel tulemas mööda riiki ringi rändav muusikal-paroodia „Friends“’i ainetel. Vaatasin etendust tutvustavat lühiklippi ikka palju kordi ja kaalusin, kas see oleks midagi meile. Me ju teame kogu „Friends“i enamvähem peast, aga siiski, etendus on ju poola keeles. Ja ma vaagisin, kas osta piletid, ikka mitu päeva ja käisin muudkui kiikamas, kas veel üldse on pileteid ja siis lõpuks enam ei olnudki. Noh, see asi sai siis lahendatud, mõtlesin kergendusega. Oh, häda, kui üks etendus oli välja müüdud, pandi samaks päevaks ka lisaetendus ja piletid olid jälle müügis. Enam ma ei kahelnud, ju see etendus ikka meie jaoks pandigi ja ma ostsin piletid ära ning kinkisin Meelisele pulma-aastapäevaks.

Etendus ise toimus septembris ja toimumiskohaks oli Stary Manež, kus me taaskord polnud varem käinud. See asub Garnisonis, mille kohta tahaks öelda uus, noobel linnaosa, aga tegelikult pole see päriselt ei uus ega linnaosa. Garnison on sektor Wrzeszczi linnaosas ja kunagi asus selle kohapeal päriselt garnison – sõjaväeosa, kus paiknesid Mustad Husaarid. Ühtteist on vanast garnisonist järgi ka ja see on kenasti renoveeritud ning sekka on ehitatud uusi ansamblisse sobivaid kortermaju, millede nullkorrustel on peamiselt kohvikud, restoranid ja muidu mõnusad kogunemiskohad. Üks neist kogunemiskohtadest, mis ei ole kortermajas, vaid on täitsa eraldi suur maja, kus ma arvan, et hoiti husaaride ajal hobuseid, on Stary Manež. Ma pole seda tegelikult uurinud, lihtsalt nime järgi ületan, et Stary Manež võib sellist ajalugu omada. Praegu on seal restoran ja suur saal, kus toimuvadki erinevad kontserdid ja etendused. Kogu Garnison on päris popp koht nii teatud tüüpi kohalike kui turistide jaoks. Stary Manež on ka popp ja näiteks niisama ilma reserveeringuta peale etendust uurima minnes, kas me sinna laua saaks, me sinna muidugi ei mahtunud. Kogu õhtu oli juba broneeritud.

Igal juhul peale mõnda aega tänavatel tiirutamist ja parkimiskoha otsimist olime me Stary Manežis kohal. Kohe üsna ukse peal olid piletikontrollid, kes inimesi saali suunasid ja me näitasimegi oma piletid ette ja läksime saali. Ma veidi imestasin, et kas võtan etendusele jope kaasa, aga ma ei märganud kusagil ka mingit nagi, kuhu seda riputada. Võtsin jope kaasa ja hoidsin seda terve etenduse aja süles. Vaatasin, et oli teisigi inimesi, kellel joped süles või seljas olid. Hiljem peale etendust saalist väljudes ma siiski märkasin, et veidi väisuksest eemal oli viide, et trepist alla minnes ootavad WC-d ja garderoob. No oleks ju äärmiselt kena olnud, kui piletikontrollid oleks näiteks vihjanud, et üleriided saate sinna alla panna enne, kui nad meid jõuliselt saali uksest sisse suunasid.

Aga etendus ise, nohhhh, me tõesti saime üldjoontes kõigest aru, et mis stseen nüüd parajasti käis. Sisu oli ka pisut muudetud ja muidugi tublisti lühendatud, aga põhilised asjad olid sees. Kõik tegelased, kahe erandiga olid nii välimuselt, kui olemuselt silmapilkselt ära tuntavad. Kuna see oli paroodia ja muusikal, siis lauldi päris palju ja tegelaskujudele omane käitumine oli tublisti võimendatud.

Mul tekkis kaks vaieldamatut lemmiktegelast, kes pärisseriaalis pole üldse nii väga mu lemmikud, aga no ma lihtsalt nautisin Rossi käitumist ja naersin pooleldi piinlikkusega ja tegelikult ikkagi südamest iga kord, kui Janis laval oli. Ross tegi kõiki neid veidrusi, mida päris-Ross aegajalt teeb ehk seda lödi makaronikõndi ja kuhugi sohvale vajumist justkui tal polekski luid ja muidugi ohhhh neid Rossi ohkeid. Ja Janis oli lihtsalt nii Janis, kui üldse olla saab, aga veel 10 korda üle võlli. Kujutate ette?

Need kaks tegelast, kes mulle eriti ei sümpatiseerinud või no kes polnud päris nemad ise, olid Paolo ja………Rachel. Paolo oli küll laval ainult korraks, aga ma ei saanud enne isegi aru, kes see on, kui see tekstist välja tuli. Rachel oli muidugi koguaeg laval ja muidugi tundsin ma ta ka kohe ära, kui ta pulmakleidis sisse tormas, aga…..no see polnud päris Rachel. Ja kui ma kokkuvõttes mõtlesin, et kuidas siis etendus meeldis ja kas ma jäin rahule, siis pigem jäin rahule, aga natuke ei jäänud ka. Ja see polnud mulje puhul üldse tähtis, mis keeles räägiti või kas mul oli jope terve aja süles. Tähtis oli see tegevlaskujude ja situatsioonide tabamine, mis oli kohati nii hea, enamasti nii hea, aga siis need mõned asjad, mis polnud üldse nagu päris, sh selline suur osa „Friends“’ist nagu Rachel. Ja tänu nendele pisematele ja ühele suurele ebakõlale jäigi miski nagu kripeldama ja ma ei saanud öelda, et jube äge etendus oli, läheks veel. Pigem ei läheks.

Aga need olid siis mõned palad viimase aja kultuurielamustest. Järgmistes lugudes ootavad juba uued ja hoopis teistlaadi elamused.