Hitleri Masuuria vol1

Warmia-Masuuria vojevoodkond on see piirkond Poolas, mis asub Kaliningradi all. Nagu nimigi ütleb koosneb see tegelikult kahest osast – Warmia on lääne pool ja Masuuria ida pool. Tegelikult ma sain teada, et mõned väiksemad piirkonnad on seal veel, aga need vojevoodkonna nimes ei kajastu. Kes vähegi Leedu piiril on suuna Gdanski poole võtnud, teab Warmia-Masuuriat küll. Need on need küla-külas kinni väikesed käänulised teed, kus puude vahelised alleed on nii kitsad, et iga kord kui keegi vastu tuleb, tundub, et kohe rebib ta, kui mitte rohkem, siis vähemalt peegli kaasa. Need samad teed, kus sa tunned, et oled kõige saamatum aeglane juht, sest kohalikel pole mingit probleemi tavakiirusel neid kitsaid teid pidi tekkinud autorongidest mööda sõita. Need samad teed, mis ei näi kunagi lõppevat ja millel sõites jõuad kümneid kordi mõelda, et nüüd peab midagi valesti olema, neid teid ei saa siin nii pikalt olla, ma olen ilmselt kohe Vene piiril või Varssavis.

Aga need kitsad teed ütlevadki, et tere tulemast Masuuriasse – tuhandete järvede maale, Poola armastatud suvituspiirkonda ja väikeste armsate linnakeste, millest igaüks vääriks peatuse tegemist, keskele. Tere tulemast vanale Preisimaale! Warmia-Masuuria kaks suuremat linna on Olsztyn ja Elblag. Seesama Elblag, kus me aasta aega elasime. Elblag asub Warmias vojevoodkonna üsna lääne servas. Warmia-Masuurias on umbes 1,3 miljonit elanikku ehk üsna täpselt terve Eesti jagu inimesi.

Ehkki Warmia-Masuuria vojevoodkond on tuntud kui Tuhande järve maa, on seal tegelikult üle 3000 järve, millest umbes 2000 on pindalaga üle 1 hektari. Piirkonnas on palju kanaleid, mis on peamiselt rajatud 19. sajandil. Umbes 30% piirkonnast on kaetud metsaga. Ehk te nüüd kujutate ju umbes ette, et see on piirkond, kus peamiselt on metsad, järved ja külakesed, mõni üksik suurem linn ka sekka. Selline koht, mida inimesed tavaliselt kirjeldavad, kui üht ülirahulikku paika, kus saab palju looduses viibida ja üsna vähe teisi inimesi kohata. Siit võib juba natuke jooni tõmmata, miks just see ala jäi silma eelmise sajandi ühele suurimale kurjamile, Adolf Hitlerile ja tema käsilastele. Masuuria, mis on pealtnäha pelgalt looduslikult imekaunis koht, on tegelikult täis ka suurt ajalugu. Nendes metsades ja järvedes on osalt nähtavana ja osalt peidetult suur hulk II Maailmasõjas olulist rolli mänginud pusletükke. Loomulikult läksime ka meie seekord eelkõige just seda Hitleri Masuuriat avastama.

Sõitsime reedel peale tööd ja kooli Masuuriasse. Meie reisiseltskond oli taas kolmene – mina, Meelis ja Liisbet. Kohale jõudsime muidugi ikka päris õhtul. Aga meil jäi täpselt nii palju aega, et enne maga jäämist Meelise mahitusel vaadata ära film Operatsioon „Valküür“. Meelis ise oli seda kunagi näinud ja ta oli täiesti kindel, et see annab juurde järgmiseks päevaks planeeritud Hundikoopa külastusele. Mina olin selle viimase osas kahtlev, aga hakkasime vaatama ja no film ise osutus päris põnevaks. Täitsa soovitan vaadata, kes pole näinud, aga on veidike II Maailmasõja huvilised. Ja muidugi soovitan vaadata neil, kes plaanivad Hundikoobast külastada. See on USA 2008. aasta film, mille peaosas on Tom Cruise isiklikult. See räägib 1944. aastal toimunud Hitleri tapmiskatsest ja riigipöördekatsest ning põhineb tegelikel sündmustel.

Hundikoobas oli Hitleri viimane peakorter - II Maailmasõja üks kõige salajasemaid komplekse. 1941-1944 oli see juhtimispunktiks võitlevatele saksa vägedele. Nende aastate jooksul kasutasid Hundikoobast ajutise peakorteri või peavarjuna lisaks kõrgetele sõjaväelastele ka mitmed poliitilised suurkujud.

II Maailmasõja ajal oli Hitleril Euroopasse laiali paigutatud tervelt kaheksa peakorterit, mis asusid Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Ukrainas ja üks siis praeguses Poolas. Mitu peakorterit kandis hundiga seotud nime. „Hunt“ oli I Maailmasõja ajal Hitleri pseudonüümiks ja sealt ka need hilisemad hundi nimega kohad oma alguse said. Lisaks olid Hitleril mobiilsed peakorterid kuue vaguniga rongides, kus igal vagunil oli oma kindel eesmärk. Hitlerile meeldis rongidega ühest kohast teise liikuda, kuna tal oli korralik lennuhirm. Vapra mehena ta vahel siiski lendas ja tal oli oma lennuüksus Hundikoopa lähedal lennuväljal pidevas valmisolekus õhku tõusmiseks. Hitler kartis pidevalt oma elu pärast ja seega muutis ta pidevalt oma liikumisteid ja koosolekute aegu viimasel hetkel, lõpetas kohtumisi varem, kui kokku lepitud, lahkus üritustelt enneaegselt jne jne.

Nagu ma juba ennist vihjasin valiti hundikoopa asukoht Masuuriasse kindlatel põhjustel. Esiteks oli see metsane ala ja õhust oli seda pea võimatu märgata. Teiseks oli sinna üksustega maad mööda pea võimatu jõuda. Suured Masuuria järved ja sood olid looduslikuks barjääriks. Kolmandaks sai alale masinatega ligi mööda ühte teed ja olemas oli ka raudteeühendus. Neljandaks oli ala asustatud valdavalt sakslastega. Kõige tähtsam oli aga see, et ala asus väga lähedal Nõukogude Liidu, mida Hitler rünnata plaanis, piirile.

Hundikoobast hakati ehitama 1940. aasta sügisel. Lühikese ajaga kerkis hulk maju ja mitu hiiglaslikku betoonist punkrit. Ametlikult rajati sinna paika keemiatehast. Viie aasta jooksul ehitati üle 180 erineva otstarbega hoone. Selle aja jooksul töötas ehitusel üle 28 000 töölise. Ehitus käis sõja lõpuni välja, mis tähendab, et Hundikoobast ehitati kuni tema lõpuni välja. Kõlab veidi imelikult, aga nii see oli. Ehitajateks olid sakslased ja Volksdeutsche (saksa päritolu inimesed, kes ei elanud Saksamaal), kes elasid lähedal asuvas linnas Ketrzynis ning toodi igal hommikul bussi või rongiga kohale. Nemad käisid siis „keemiatehast“ ehitamas. Ka ehitusmaterjal saabus rongiga ning veeti objektil õigetesse kohtadesse kohale kitsarööpmelise raudtee abil. Mida enam kaotusi hakkas Saksamaa sõjas kandma, seda enam hakati Hundikoobast kindluseks muutma. Olemasolevaid punkreid kindlustati veelgi ja hakati ehitama uusi, veel suuremaid ja veel turvalisemaid. Muidugi oli kogu Hundikoopa ala ümbritsetud okastraadi ja miiniväljadega. Alale sisenedes kontrollis turvameeskond ka kõige tähtsamad külalised põhjalikult üle.

Et lennukitelt ala ei avastataks, olid kõikide teede kohale tõmmatud varjevõrgud. Majade ja punkrite lamedad katused olid kaetud pinnasega ja sinna külvati muru ning istutati taimed. Hoonete seinad kaeti väljast spetsiaalse poorse tsemendiga, mis oli segatud vetikate, saepuru ja puutükkidega. Öised valgusallikad liikumisteedel olid kaetud lillade lambivarjudega. Hooned olid alale paigutatud pealtnäha täiesti süsteemitult – ebakorrapäraselt. Hundikoopas teeninud sõdureid ei saadetud idarindele, et keegi vangi langedes Hundikoopa kohta infot välja ei saaks lobiseda. Minu meelest tundub see kõik nii perfektselt välja mõeldud plaanina, et vaatamata sellele, et see on Adolf Hitleri peakorter, millest me siin räägime, ma imetlen seda geniaalselt detailideni läbimõeldud plaani. Kuidas küll kõigele mõelda suudeti? Kuidas küll nii mastaapse plaani elluviimine üldse ette julgeti võtta? Kuidas üldse nii suurelt unistadagi osati? Aga no samas, vaadates millised sihid olid erinevate alade oma kontrolli ala saamisel, siis oli see kolossaalne Hundikoobas vaid väike terake suures plaanis.

Hundikoopas elas ja töötas üle 2100 inimese. Ma ei tea kahjuks öelda, kas kõigi nende aastate jooksul nii palju kokku või oli see selline enamvähem igapäevane inimeste arv. Veel rohkem kui inimesi oli Hundikoopas sääski, sest ala ümbritsesid järved ja märgalad. Hitler olla ka sääskede ja pideva niiskuse üle kurtnud ning kirunud, et tema käsilased talle sellist sood peakorteri asukohaks soovitasid.

Hitler tuli esimest korda Hundikoopasse 24. juunil 1941, kaks päeva peale Nõukogude Liidu ründamist. Ta arvas, et veedab sealses peakorteris paar nädalat või kõige rohkem paar kuud, sest Nõukogude Liidu alistamine ei võta kaua aega. Tegelikult viibis ta Hundikoopas kokku üle 800 päeva ehk rohkem kui kaks aastat. Hitler lahkus Hundikoopast novembris 1944, kui peale tungivad punaväed polnud enam kaugel.

Kuni rinnetel kõik hästi läks, elas Hitler sotsiaalset elu – käis üksuste ja teiste inimestega kohtumas ja võttis ise Hundikoopas külalisi vastu. Üsna igapäevaselt kestsid lõbusad õhtused arutelud (kus sõda ega poliitikat jutuks ei võetud) hommikutundideni välja. Tavaliselt alustas Hitler oma tööpäeva kella 9-st hommikul ja see kestis kuni õhtusöögini. Kui idarindel asjad halvasti hakkasid minema, muutus Hitler antisotsiaalseks ja agressiivseks. Tema ootamatud raevupursked said igapäevaseks.

1944. aasta oktoobris jõudsid punaväed Ida-Preisimaale ja Hundikoopas viibimine muutus aina ebaturvalisemaks. Staap lahkus Hundikoopast novembris, mille järel anti käsk Hundikoobas õhku laskmiseks valmis seada. Sapööridel kulus kaks kuud, et hooned lõhkelaengutega täita. Hundikoobas lasti õhku ööl vastu 25. jaanuari 1945. aastal. Purustused olid suured, aga mitte nii suured, kui loodeti. Hundikoobas oli siiski hävimatuks ehitatud.

Punavägi käis alast üle ja demineeris hulga miine, mille arv pole teada. Ometi kulus Poola sapööridel veel 10 aastat, et teha kahjutuks kõik hundikoobast ümbritsenud miinid. Kui venelased kahjutuks tehtud miine ei lugenud, siis poolakad lugesid küll – üle 55 000!!! 1959. aastal avati Hundikoobas rahvale.

Hundikoobas (Wolfsschanze, Willczy Szaniec) oli meid kaua oodanud ja meie olime aastaid mõtet mõlgutanud, et sinna tuleb minna. Nüüd siis oli aeg. Oli vihmane hommik, kui me mööda Masuuria alleesid Hundikoopa poole sõitsime. Kahel varasemal aastal on Põhja-Poola sügisevärvideks olnud roheline ja pruun ning kuldseid või punaseid puid pole pea üldse näha olnud. Mõtlesin, et siin nii käibki, et puud on rohelised ja siis on nad kohe pruunid ja seejärel paljad. Aga ei. Sel aastal on imeliselt kuldne sügis olnud ja on ikka veel. Just seal Masuurias olles see kuldne värvus tekkiski ning Masuuria metsasid olid oma kuldses rüüs imeilusad.

Igatahes oli Hundikoopale viitavaid silte piisavalt ja navigatsiooniseadmed ei vedanud alt ning jõudsime kenasti Hundikoopa tõkkepuu taha. Tundus loogiline, et see on see tõkkepuu, kust sa võtad väikese lipiku, mille järel tõkkepuu üles tõuseb ja millega sa pärast peale parkimistasu maksmist jälle välja saad. Me polnud veel jõudnud vaadatagi, et kus see nupp on, kuhu vajutada, et lipik välja tuleks, kui meie poole tuli läheduses olevast putkast läbi vihma üks noormees makseterminal käes. Aa, kohe tuleb parkimise eest maksta, mõtlesime meie. Otsisin pangakaardi välja ja lasin akna alla. Noormees ütles, millised on piletihinnad ja küsis üle, et kaks inimest jah? Me ei saanud kohe aru, aga taipasime siiski, et niimoodi otse autoaknast müüakse siiski Hundikoopa ja mitte parkimispileteid. Me olime täiesti hämmastunud, aga püüdsime siiski teha näo, et kõik on täpselt nii nagu me eeldasime ja ütlesin, et meil on kolmas ka veel tagaistmel ning ostsime oma kolm piletit ära. Tänasime ja sõitsime tuimade nägudega avanenud tõkkepuu alt läbi ning vaatasime seejärel üksteisele otsa nentides, et see oli küll kõige veidram muuseumisse sisenemine eales. Kui me kohe ei näinud ka kohta, kuhu siis auto panna, tekkis korraks isegi mõte, et oot, kas siin üldse tullaksegi autost välja, äkki see on nagu safari? Aga ei! Juba silmasime parklat ja panime auto ära. Parklaäärsed putkad, kaasa arvatud see, kus oli kirjas, et sealt saab audiogiide, olid kinni. Meile tundus, et meil oleks ikka vaja ala kaarti, kuidas me ilma infota niisama ringi jõurame? Suveniiripood oli lahti, aga üsna tühjad riiulid andsid märku põhihooaja lõppemisest. Kuna poes sobivat kaarti ei olnud, ostsime terve raamatu, kus igast Hundikoopa säilinud hoonest jutt sees. Tõsi oli muidugi see, et kuna väljas vihma sadas, siis ma ikkagi ei lubanud meie ringkäigu ajal raamatut kotist välja võtta, sest see oleks kohe hävinenud. Aga ütlen kõigile sinna tulevikus minejatele, et tegelikult ei ole kaarti ega raamatut ringiliikumiseks ja info saamiseks üldse vaja, sest seal on absoluutselt kõik kohad väga hästi sildistatud ja varustatud ka ingliskeelse infoga.

Teate ju küll, kuidas ma olen pahaks pannud, kui muuseumis ei saa üldse aru, kus poolt näitus algab ja mis suunas liikuda jne. Hundikoopas oli kõik hästi loogiline ja selge. Mis aga nii selge polnud ja mõistatuseks jäigi, oli see, et miks meile Hundikoopas veedetud aja jooksul tervelt viis kassi vastu tuli? Ja enne, kui te arvama hakkate, et see oli üks ja sama kass, ütlen, et ei, ei olnud. Kõik kassid olid täitsa erineva kasukaga. Kõik tundusid läikiva karvaga ja toidetud olevat, aga no ikkagi, kelle kassid need olid?

Isegi vihmasel sügispäeval oli Hundikoopas lisaks kassidele ka inimesi. Õnneks mitte häirivalt palju ja territoorium hajutas inimesed ära, aga siiski märja ilma kohta oli täitsa palju rahvast. Aga jaa, see Hundikoobas oli ka praegu üks hämmastav ja massiivne koht, ehkki algsest hiilgusest on vaid köömes järel. Me käisime kõik kohad läbi, kus vähegi käia sai ja lugesime kõik läbi, mida lugeda andis.

Hundikoopas oli ikka absoluutselt kõik olemas, täiesti omaette maailm. Kasiinod, kinod, teemajad, elumajad ja muidugi kõik militaarotstarbelised majad. Esimene maja, kuhu tee viis ehk kunagine barakk, kus elati, on pea täielikult säilinud ning praegu toimetavad selles majas hotell ja söögikoht. Ehk siis, kui tahta, saab Hundikoopasse ka ööseks jääda. Kunagises kinomajas, kus näidati igal õhtul uudiseid ja peale seda mõnda lõbusat filmi ka, on praegu ikka kinomaja. Seal on II Maailmasõja aegset kraami ka vaatamiseks väljas, aga suurem osa majast on ikkagi kinosaali all, kus on istmeread ja suur ekraan. Praegu näidati seal ekraanil nonstop filmi Hundikoopa lühiajaloost ja muuseumi loomisest.

Üks oluline maja, millest praegu alles vaid vundament, oli kunagine koosolekute maja. See on maja, kus toimus ka üks osa tegevusest Valküüri filmis, ja päris elus ka. Selles majas sokutas kolonel Claus von Stauffenberg koosolekute laua alla lõhkekeha eesmärgiga likvideerida Adolf Hitler. Pomm lõhkeski ja tappis ka inimesi, aga mitte Hitlerit. Vähemalt filmis tundus, et Hitler pühkis peale plahvatust prügi kuue pealt maha ja võõrustas juba paari tunni pärast Hundikoopas Mussolinit. Juba selle vundamendi juures oli mul hea meel, et me olime eelmisel õhtul, filmi ära vaadanud ja tegelikult tuli seda sama Stauffenbergi pommi teemat sel päeval veel ja veel meie teele. Näiteks oli ühes hallis lausa terve tuba sisustatud täpselt nii nagu see koosolekute ruumis oli ja detailselt välja toodud, kus keegi seisis ja kus oli portfell pommiga. Seal kõrval on kohe kujundatud ka sama tuba peale plahvatust. Päris huvitav oli uurida, kus keegi seisis ja mõelda, kuidas ikkagi mõned kaugemal seisjad said surma ja vigastada, aga füürer pääses nii kergelt? Muidugi nagu filmis, läksid sel plahvatuse päeval ka päriselus nii mõnedki asjad vussi. Koosolek pidi tegelikult toimuma suures punkris. Teadlased on ka teinud arvutisi ja leidnud, et kui koosolek oleks toimunud punkris ja kui see sama pomm oleks seal plahvatanud, oleks kõik kohal viibijad surma saanud. Aga mäletate, Hitleril oli kombeks asju viimasel hetkel ringi mängida ja nii toimus koosolek sel päeval, hoopis koosolekute majas. Aga Stauffenberg ja tema kaaslased läksid selle katsega siiski ajalukku. Stauffenbergi fotosid ei olnud Hundikoopas ehk nii palju kui Hitleri omi, aga päris palju oli neid siiski.

Kõige muljetavaldavamad on Hundikoopas muidugi hiiglaslikud betoonist punkrid. Mõnel on küll tükid siin ja seal laiali, mõni on keskelt pooleks, aga nende massiivsusest saab hästi aru. Sa oled nagu väike sipelgas punkri kõrval seistes. Punkrite seinad on tohutult paksud ja igas punkris oli jälle ka sees nagu omaette maailm. Üks punker oli külaliste jaoks. Seal elas ka Hitler ise üsna pikalt, kuna spetsiaalselt talle mõeldud punkrit ehitati nii kaua, et Hitler sai seal elada täpselt kaksteist päeva enne, kui Hundikoobas hüljati. Aga uus punker oli täiesti klass omaette, mis tal seal kõik olemas ei olnud. Aga 12 päeva elamist ja edasi sai sellest betoonihunnik. 12 päeva! Isiklik punker oli ka Göringil, kes oli Luftwaffe juht ja Ida-Preismaa peaminister. Göringil oli punkri kõrval lisaks veel ka oma maja, päris suur ja ilus maja. Kummaline on aga see, et Göring käis Hundikoopas koosolekutel ja kohtumistel, aga ta ei ööbinud seal kunagi. Maja ja punker olid seega taaskord täiesti kasutud. Jälle täiesti asjatult kasutatud ressursid ja hävitatud loodus ning vedelev hunnik betooni, mis kunagi oma missiooni ei täitnud.

Aga mul on tegelikult loomulikult hea meel, et sõda lõppes ja tühja neist kasutamata punkritest, aga mul on ka hea meel, et Hundikoopast on nii palju säilinud. See justkui aitab natuke mõista seda II Maailma sõja lugu ja no samas ajab veelgi rohkem imestama, et kuidas see kõik ikkagi võimalik oli. Ma olen kindlasti punkrite ja betooni fänn, sellest olen ma ammu aru saanud. Kui Meelis ütles selle päeva lõpuks, et nüüd on nii palju punkreid nähtud, et aitab päris tükiks ajaks, siis mina vaataks veel ja veel, isegi Hundikoopasse läheks juba tagasi. Ma ei tea, mis see on, aga betoonil ja selle ajalool on vist mingi eriline külgetõmbejõud.

Hundikoobast soovitame kindlasti kõigile, kes pole just päris II Maailmasõja ajaloo vihkajad, külastada. Seal on see miski, mida tasub tunda ja uurida ning endast läbi lasta. Lisaks majade ja punkrite väljast vaatamisele on ka hoonete sees huvitavaid väljapanekuid. Näiteks seal samas, kus olid taasehitatud pommitoad rippusid varnas ka saksa vormid. Liisbet hüüdis neid nähes rõõmsalt: „Kes tahab Hitleri riideid proovida?“ ja meie proovisime Meelisega seepeale naeru kinni hoida. Ja muide Hundikoobstes on kõik hästi tsiviliseeritud ka – teed on sillutatud ning WC-d on veega ja puhtad. Võib küll valgete tennistega avastama minna. Me ootasime millegipärast vihmase ilma puhul poriaugus möllamist, aga ei, mitte midagi sellist.

Liisbet teadis muidugi Hitlerist enne ka. Poolas tuleb ikka tihti ette, et tuleb lapsele seletada asju, mida sa ise endalegi hästi selgitada ei oska, aga vuntsidega mees on neis lugudes tihti üks tegelane. Seega vuntsidega mehest ja tema kuritegudest teadis ta juba varem, aga mulle tundus, et Hundikoopas kõigi nende betoonihunnikute ja Hitleri mannekeenide vahel, sai ettekujutus Hitlerist tema jaoks kuidagi reaalsemaks või uue mõõtme. Igal juhul hakkas ta Hitlerit pelgama. Juba muuseumis ei julgenud ta esimesena ruumidesse siseneda, kuna ta ei teadnud, kas sealt võib Hitler vastu vaadata või mitte. Me muidugi ehmatasime ka teda paaril korral ootamatu käe õlale panekuga näiteks. Veel poolteist nädalat hiljem rääkis ta hommikul, et nägi hirmsat unenägu ja seal oli Hitler. Kes oleks võinud arvata, et pea sajand hiljem oma päris tegudest hirmutab füürer ikka lapsi nende unenägudes?

Oma ringkäigu lõpuks olime siiski pisut läbi ligunenud, aga muidu igati rõõmsad ning otsustasime, et veel rõõmsamaks teeks meid üks kuum kakao Hundikoopa söögikohas. Täitsa juhuslikult seal pakutigi kakaod ja võtsime kooki ka. Elagu elamused!