Piparkookide ja Koperniku linn - Torun

Torun on tegelikult Toruń ehk siis n on pehme. Võite selle teadmiseks ja kasutamiseks võtta, aga mul on lihtsam ikka Torun kirjutada ja eks me ise hääldame seda ka nagu normaalsed eestlased:). 
Torun on üks Poola vanimaid linnu olles asutatud juba 8. sajandil. Torun asub Visla jõe ääres ja Toruni vanalinn on kantud Unesco maailmapärandi nimistusse. Torunisse on Gdanskist veidi üle kahe tunni sõita ja Torunist  Bydgoszczisse on alla tunni.
Aastatel 1264–1411 kuulus Toruń Hansa Liitu ja sai üheks vägevaks kaubalinnaks. Torun on samuti olnud aegade jooksul kord Saksamaa ja kord Poola ning siis vastupidi. Torunil aga vedas väga, sest ajalooline vanalinn ei saanud II maailmasõjas kuigi palju kannatada.

Toruni vanalinn on üks seitsmest Poola imest. Ma ei teadnudki siiani, et Poolal üldse on seitse imet, aga vot nüüd siis avastasin. Need imed valiti välja aastal 2007 ajalehe Rzeczpospolita eestvedamisel. Valimine käis nii, et algul tõid ajalehe lugejad välja tervelt 400 kultuuriobjekti, millest eksperdid valisid omakorda välja kakskümmend seitse. Siis viimasena sai taas rahvas hääletada, et mis need seitse imet olema saavad.

Seitse Poola imet on:
1) Wieliczka soolakaevandus
2) Toruni vanalinn (meil nüüd nähtud)
3) Malborki loss (seal me oleme lausa mitu korda käinud)
4) Waweli loss ja katedraal
5) Elblagi kanal (hmm, kanalit oleme me päris palju näinud, aga tõenäoliselt peetakse imena silmas vist rohkem laeva, mis Elblagi kanalit pidi sõidab nii vees kui maal. Kanal ise on nagu kanal ikka, laeval me pole käinud)
6) Zamosci vanalinn
7) Krakowi raekojaplats
Meil on enam kui pooled imed nägemata.

Toruni näol on tegu tõesti vana asulaga, mida on mainitud juba 8. sajandil. 1231. aastal tulid ristirüütlid ja rajasid asulasse oma lossi. 1233. aastal sai Torun linnaõigused. Varsti peale seda tulid linna frantsisklased, siis dominiiklased. Linn hakkas kasvama, täitus kaupmeeste ja käsitöölistega ning 1280. aastal sai Torunist hansalinn ja võimas kaubanduslinn. 
14. sajandil hakati ristirüütleid alalt välja pressima ja Torunit taas Poola linnaks nõudma. 1410. aastal vallutati Leedu-Poola-Saksamaa sõjas linn Poolale, aga juba 1411, kui sõlmiti esimene Toruni rahuleping, läks linn taas ordu võimu alla. 1411. aastal lahkus Torun ka hansaliidust. Poola muidugi asja nii ei jätnud ja taas hakati astuma samme ja peeti sõdu Toruni Poola kätte saamiseks. 
Linnakodanikud olid ordu ülbitsemisest lõpuks nii tüdinenud, et nad võtsid üheskoos kätte ja lihtsalt lammutasid kivi-kivi haaval Toruni ordulossi maha. Tõsi, nägime oma silmaga, et mõned varemed lossist on siiski tänapäevani säilinud, aga need on tõesti varemed. Näiteks kasutati lammutatud lossi kive kaupmeeste gildimajade ja muu ehitamiseks, vedelema ei jäänud midagi. 1454. aastal vandus Torun taas pidulikult truudust Poola kuningale. 
Kolmeteistkümneaastane sõda lõppes 1466. aastal teise Toruni rahuga, millega Saksa ordu loobus igasugustest pretensioonidest linnale ja tunnustas seda Poola osana.

Siis tulid linna piirama rootslased ja omad huvid olid Peeter Suurel, linnas hakkasid võitlema protestantlus ja katoliiklus. Torun hakkas hoopis Preisimaale kuuluma ja kakeldi ka Austriaga. Pärast esimest Maailmasõda sai Torun taas Poola osaks. Põhimõtteliselt kohe II maailmasõja alguses langes Torun Saksamaa okupatsiooni alla ja püsis seal sõja lõpuni. Loomulikult võeti sel ajal vabadus tuhandetelt ja tuhandetelt torunlastelt ning neid ka mõrvati sadade ja tuhandete kaupa. Ei hakka siinkohal kirjeldama üksikasju koonduslaagritest ja hukkamistest, kuna ausõna, ma ei taha ise sellele üldse mõelda.
Elanikkond küll kannatas julmuse käes tugevalt, aga linn ise ei saanud oluliset pihta ning säilitas oma ajaloolised hooned.
Linn on kuulus selle poolest, et on säilitanud peaaegu puutumatuna oma keskaegse ruumilahenduse ja paljud gooti stiilis hooned, mis kõik on ehitatud tellistest, sealhulgas kirikud, raekoda ja paljud kaupmeestemajad.

Torunis on säilinud KÕIGE rohkem gootis stiilis maju kogu Poolas. Mitmetes majades on seinamaalingud ja puittaladega laed, mis pärinevad 16.-18. sajandist. Öeldakse, et minnes tänapäeval Toruni vanalinnas mõnda tavalisse majja, võib seal täitsa vabalt olla sajandeid vana laemaal, millest nüüd on pool ühes ja pool teises toas, kuna ruumijaotust on vahepeal muudetud.

Me olime Torunis kolm päeva ja kahel neist möllas väljas tõeline torm. Tuul oli nii läbilõikavalt külm, et toppisime koguaeg selga kõik riided, mis meil kaasas olid. See tekitas mõneks ajaks tunde, et on soe. Aga pikemalt väljas viibides hakkas ikka jahe või lausa külm. 
Esimese asjana võtsime ette kuulsa vanalinna avastamise. Olin jälle netist peamiste vaatamsiväärsustega kaardi otsinud ja ise vaatamisväärsustele ka kirjelduse leidnud. Püüdsin suurt tuult trotsides oma "giidi pabereid" kontrolli all hoida ja perele erinevatest objektidest rääkida. 
Üks muljetavaldavamaid osasid vanalinnast on minu meelest linnamüüri osa, mis kulgeb piki Visla jõge. Sealt jõe äärest jookseb mõnus jalutustee, mille nimi on Philadelphia bulvard ehk puiestee. See on varasem sadama ala ja minu mõtetes seal see põhi elu käis, kui Torun uhke jõekaubanduslinn oli. Oma praegust nime kannab puiestee Toruni sõpruslinna Philadelphia auks. 
Torunis oli kunagi 11 linnaväravat, millest tänaseni on säilinud 3. Kõik need kolm näevad üksteisest erinevad välja ning asuvad just seal samas Philadelphia puiestee ääres. 
Me vaatasime muidugi kõik väravad üle. Seal sektoris pidada asuma ka poola vanim linnamüür. Nagu ma ütlesin on Torunis palju poola kõigemat.
Kolm sälinud väravat on Pühavaimu värav, Meremeeste värav ja Sillavärav. Neil kõigil on oma eripärad ja põhjendused, et miks nad just sellistena on ehitatud, mis peab suurtükitulele paremini vastu ja kust sai sissetungijatele kuuma purtu kraevahele kallata. Aga kõige rohkem kuulsaid inimesi on kindlasti näinud Meremeeste värav. See oli linna tähtsaim sissepääs, mida mööda sai Püha Johannese kiriku juurde ja sealt edasi otse raekojaplatsile. Just sellest väravast sisenesid linna Poola kuningad ja teised aristokraadid. Kui kuningad väravast sisse tulid helistati Püha Johannese kirikus pidulikult Tuba Dei kella.
Tuba dei tähendab Jumala trompetit ja see on Poola suurim keskaegne kell, mis kaalub umbes 7,5 tonni. Ka maailma mastaabis on see üks kõige suuremaid keskaegseid kellasid. 
Legendi järgi ehitati kella torni asetamiseks majade katuste kohale 800-meetrine kaldtee ja seitse härga tõmbasid selle üles. Mõne teise jutu kohaselt oli härgi 12. Vanasti kõlas kellahelin ainult kuningate linna saabumisel, tänapäeval heliseb Tuba dei kõigil tähtsamatel kirikupühadel.
Kunagi olid Gdansk ja Torun omavahel konkureerivad linnad. Üks pidi teisest ikka kõiges parem olema. Usutavasti valmis ka Tuba Dei vastuseks Gdanski suurele kellale, mida nimetatakse Jumala Armuks.
Tuba Dei on üks seitsmest säilinud suurest vabalt õõtsuvast kirikukellast. Kellamängijad ronivad spetsiaalsele platvormile kella peal, õõtsutades rütmiliselt selle servi, pannes hiiglasliku kella aeglaselt pendelliikumisele. Seda viimast saab ka youtube'ist vaadata, kel huvi on. 
Seda, et torunlased Tuba Deid armastavad tõestab kas või see, et linlased maksid selle eest, et Rootsi okupatsiooni ajal kella Torunist ära ei viidaks. Mõnel teisel sama kiriku kellal nii hästi ei läinud. Kaks kella jõudsid näiteks Uppsala kirikusse ja ka tänapäeval kutsutakse ühte neist Torunianiks. Ei jää küsimustki, kust see kell omandatud on:).

Torunis on ka oma Pisa torn ehk Krzywa Wieża. Torn on ehitatud linna kaitsetorniks ja tänapäeval käiakse seda uudistamas, sest see on silmnähtavalt viltu. Selle kohta, miks torn viltu on, on mitmeid legende, aga tegelikkuses asub torn savisel maal ja selle üks külg on lihtsalt madalamale vajunud. Torni allosas asub tänapäeval kohvik, kuhu me oleks isegi hea meelega sisse astunud, aga oli riigipüha ja kohvik oli suletud.
Ka torunis on sarnaselt Bydgoszcziga rohkelt kunagisi viljaaida majasid, mille me nüüd juba päris hästi visuaalselt ära tunneme. Isegi lapsed oskavad märgata, et see on vist vana vilajait. Mitmed viljaaidad on tänapeäval näiteks hotellideks või büroodeks tehtud ja need näevad väga ilusad ning nooblid välja. Üleüldine linna ülesehitus tunduski olevat selline, ja see on ka loogiline, et on jõgi, seal ääres on sadama-ala. Siis on linnamüür, milles on väravad, kust saab sisse ning siis kohe seespool linnamüüri ongi aitade ja ladude ala. Ja sealt edasi veel linna sisemuse poole lliikudes jõuad peagi raekojaplatsile, mis oli kauplemise- ja turuala. 

Toruni vanalinnas on üksteise lähedal mitu-mitu kirikut. Me vaatasime neid kõiki väljast - ilusad, suured, omavahel täiesti erinevad, aga meelde jäi meile ausalt öeldes vist kõigile ainult see kirik, kus Tuba Dei asub. See oli kuidagi erilisem. Selles kirikus muide ristiti ka Mikolaj Kopernik.
Aga tegelikult vajavad ära märkimist näiteks ka Püha Jaakobuse kirik ja Varasem Evangeelne kirik. Ma loodan, et olen kirukute nimed õigesti eesti keelde pannud, aga vabandan ette, kui see nii pole. Püha Jaakobuse kirikuga on seotud Püha Jaakobuse tee, mis on üks vanemaid ja külastatumaid palverännuteid Euroopas. See tee viib läbi Euroopa HIspaanias asuvasse Santiago De Compostela linna. Raja üks harudest kulgeb Balti riikidest Kesk-Euroopasse.  See marsruut nimega Camino Polaco kulgebki läbi Poola ja seal hulgas ka läbi Toruni, sest just seal asub apostel Jaakobuse kirik.
Püha Jaakobuse tee on tähistatud kollase merekarbi kujutisega sinisel taustal. Seda sümbolit võib leida kogu raja pikkuses ning seda seostatakse iseloomuliku suveniiriga, mille palverändurid ostsid Hispaania rannikult juba keskajal tõestuseks, et nad on tõesti jõudnud palverännutee lõppu.
Kirik, mida kutsutakse Varasemaks Evangeelseks kirikuks ehitati üllataval kombel luteri kirikuks. Aga nüüd ei ole see hoone juba üle poole sajandi kiriku rolli täitnud. Praegu asub seal Kaasaegse Kunsti Keskus. 

Ordulossi varemed ehk see müüriosa, mida linnakodanikud maha ei lammutanud, on ka üks Toruni peamiseid vaatamisväärsusi. Varemed on tõesti varemed. Ka lugedes leiab, et ordulossist on alles vaid tualetitorn ja varemed. Me võibolla leidsime ka selle tualetitorni üles, aga no varemeid nägime me kindlasti. Seal on isegi mingi suletud ja piletiga ala, kus me ei käinud ja seega ma pole kindel, mida seal näha saab. Aga avatud alast on saanud igapäevase linnaelu osa. Varemete vahel on välijõusaal ja inimesed käivad seal, kas lihtsalt jalutamas või kiirustavad sealt läbi teel kusagilt kuhugi.
Teel varemetesse möödusime me ka väga huvitava väljanägemisega teatrist, mis tundus olevat nukuteater. Hoone püüab pilku fassaadiga, mis tundub olevat puidust. Ja muidugi on seal ka tuntud muinasjututegelased presenteeritud.

Torunis asub ka Euroopa vanim pidevalt tegutsenud võõrastemaja nimega Sinine Põll. Teiste sõnul asub Euroopa vanim võõrastemaja hoopis Madridis. Aga igal juhul on teada, et Sinises Põlles võeti esimesed külalised vastu jubaaastal 1489 ja sellest ajast peale on see maja koguaeg sama funktsiooni täitnud. Väidetavalt on seal kõrtsus käinud ka Napoleon Bonaparte isiklikult. Samas jälle öeldakse, et maailm on täis kõrtse, kus Napoleon on väidetavalt käinud ning kui ta tõesti neist kõigis käinud oleks, siis poleks tal sõdimiseks aega jäänudki. Kindel on see, et Napoleon käis Torunis, kindlasti ta kastis kuskil ka keelt. Miks mitte siis Sinises Põlles?
Toruni vanalinna tänavad on armsad ja pea iga maja allkorrusel asub mõni äri - kohvik, poeke, majaesine müügilett või on see maja hoopis muuseum. Kaubanduslinn on Torun selles mõttes endiselt:D. Ja seal on erakordselt palju erinevaid muuseume.
Igal poolt paistab silma, et tegu on piparkoogilinnaga ja Koperniku linnaga ning et torunlased on oma ajaloo üle uhked. Ühes piparkoogikohvikus käisime meiegi. Armas, väike ja piparkoogilõhnaline, sellised tundusid kõik need kohvikud olevat. Võtsime omale meelepärased joogid ja hoidsime tagasi kookidega, sest me mäletasime veel liiga hästi seda Bydgoszczi šokolaadikohviku kogemust. Mina pidin jälle nentima, et piparkoogilatte on ikkagi minu lemmiklatte. Saan seda üsna harva mekkida, aga seda mõnusam see siis on.

Torunis on ka palju skulptuure. Mõned neist on kuulsamad kui teised, aga oma mõte on igaühel. Tihti võib ka tänavasillutisel huvitavat uurimist leida. Näiteks on ühel tänaval esindatud kunagiste kaupmeesteperede vapid, teisel lähimate hansalinnade vapid ja kolmandal kuulsate poolakate (Ma nüüd ei teagi, kas äkki Torunist pärit kuulsuste omad? Sest Lech Walesa ega Johannes Paulus II seal esindatud ei olnud ) autogrammid. Siin-seal on tänavatel tavaliste inimeste kujud. Näiteks oli üks peenem pagariproua ja veidi hirmuäratav mammi hanega. Mõlemad teevad ilmselgelt kummarduse linna kaubandusajaloole.
Aga kes otsib, see leiab üles ka kuulsamad kujud, mida iga linna külastaja näha tahab. Näiteks on Torunis väikese draakoni kuju - selline pisike ja nunnu nagu Daenerys Tormissündinu lohed algul olid. Aga see pole muidugi Daeneryse draakon, vaid see on pisike elukas selle auks, et Torunis on ajaloo raamatute (mite legendide) andmetel aastal 1746 tervelt kaks korda draakonit nähtud.
Kuulus on ka Filuse kujuke. Tema on väike pronksist koer raekojaplatsi nurgas. Ta ootab seal oma peremeest, hoiab suus kõvakübarat ja valvab vihmavarju, mis toetub laternale. Tegelikult on ta siis pärit ühest koomiksist, mis lõbustas nädalalehe külgedel rahvast süngel nõukogude ajal. Ta ootab oma peremeest prossor Filutekki. Tegelase looja on Torunist pärit illustraator ja karikaturist Zbigniew Lengren. Minul on Filusest natuke kahju, et ta seal muudkui ootab ja ootab, aga no samas käib aastas vististi miljoneid inimesi teda paitamas.
Raekojaplatsil on ka eesel. Praegusel kujul eesel paigutati sinna 2007. aastal. Küll aga oli sama koha peal 18. sajandi lõpuni puidust eeslilaadne kaadervärk, mis oli mõeldud elanike karistamiseks erinevate süütegude eest. Inimene istus selle eesli seljas ja ta jalgade külge seoti raskused ja seal ta siis kannatas ja kandis oma karistust.
Raekojaplatsil on ka parvetaja kuju ja konnade purskkaev. Ega peale vaadates ei saagi aru, et tegu just parvetajaga on, sest tegelikult on konnade keskel mees viiuliga. Mõistmiseks tuleb teada Toruni legendi, kus just viiuldav parvetaja juhtis Torunit tabanud konnauputuse ajal konnahordid linnast minema. 

Muidugi on raekojaplatsi võimsaim kuju Mikolaj Koperniku oma. Torun on silmnähtavalt uhke selle üle, et maailmakuulus astronoom just selles linnas sündis ja kasvas. Linnapildis on piparkoogid-siin-ja-piparkoogid-seal vaate kõrval täpselt sama levinud kõikvõimalikud Koperniku asjad ja kohad - kohvikud, külaliskorterid, meened jne.
Kopernik sündis Torunis 19. veebruaril 1473. aastal rikka kaupmehe pojana. Ta elas Torunis, kuni läks 18-aastaselt algul Krakowisse ja hiljem Itaaaliasse õppima. Võibolla te mäletate varasematest blogilugudest, et ühel hetkel jõudis ta tagasi kodumaale ja elas Fromborkis, mis on teine Koperniku linn Poolas. Torunis on üks imeilus maja, mida praegu nimetatakse Koperniku majaks ja kus asub Koperniku muuseum. Selles vanas majas ta arvatavasti sündis. Perekonnal oli Torunis kaks maja, seega ei ole täiesti kindel, kummas neist poisslaps ilmale tuli, aga suures plaanis polegi ilmselt vahet. Kuna üks neist majadest on tänapäeval tema elule ja tööle pühendatud ja inimesed saavad seal kaemas ja uurimas käia, siis öeldakse ka, et ilmselt ta just selles majas sündiski. 
Muidugi on Torunis ka Koperniku nimeline ülikool. Koperniku järgi on nimetatud ka linna vanim gümnaasium. Toruni piparkoogivabriku ametlik nimi on "Kopernik". 
Torunis on ka planetaarium, mis ei ole tegelikult Koperniku ajast, vaid alles 1994. aastal avatud. Aga seal saab vaadata sama taevast, mida Kopernik kunagi vaatas:) ja ka see on Toruni üks külastatavamaid kohti. Meie planetaariumis ei käinud, aga kindlasti on see väärt koht, mida külastada.

Toruni raekojaplats on oma ülesehituselt sarnane Poznani raekojaplatsile ja stiilis, mis mulle ikka veel kummaline tundub. Plats ei ole tühi avatud väljak, vaid keset platsi on maja - Toruni raekojahoone kõrgub keset raekojaplatsi. Minu meeelest on Torunis väga ilus raekojahoone, eriti ilusad on väikesed tornid selle nurkades. Raekoja hoone ehitati 14. sajandi lõpus ning see oli  linnavõimude ja kohtu asukoht. Samuti olid seal saalid, kus võõrustati Poola kuningaid. Raekoja 0-korrusel  olid müügiletid, leivapingid, linnakaal, keldrites olid õlle- ja veinilaod. Omapäraseks teeb hoone see, et tal on torn. Selle 40-meetrise torni tõttu peavad külalised hoonet sageli kirikuks. On see nüüd legend või tõsilugu, aga räägitakse, et raekoda võib olla ehitatud nagu kalender. Üks suur torn sümboliseerib üht aastat, neli väiksemat torni aastaaegu. Raekojas on 12 suurt saali nagu 12 kuud ja 52 väiksemat tuba, mis on nagu nädalad. Et kui majal oleks 365 akent, siis oleks see kindlasti kalender. Kui palju aknaid aga tegelikult on, ei teata öelda, palju igatahes. Praegu tegutseb raekojahoones muuseum.
Kuulsaid, igal pool mainitud hooneid on raekojaplatsi ääres veelgi ja eks me vaatasime need kõik üle ka. 

Esimese reisipäeva lõpetasime õhtusöögiga Chleb i Winos. See on koht, mida ma olen varem maininud, sest seal saab Gdanskis imemõnusalt hommikust süüa. Meil polnud aga aimugi, et tegu pole ainult Gdanski kohaga. Nüüd tuli välja, et Gdanskis on neil kolm restot, millest ma tean kahte ja üks on siis Torunis ka. Lisaks on neil mõned külaliskorterid otse restoranide peal sh ka Torunis. Chleb i Wino oli Torunis täpselt sama mõnusa õhkkonnaga ja sama rahvast täis nagu Gdanskis. Menüü oli ka sama mis Gdanskis. 
Etteruttavalt ütlen, et teisel päeval sõime õhtust Gruusia restoranis ja see oli ka igati hea maitse- ja muidu elamus. 
Huvitav leid meie, kui suurte Friendsi fännide, jaoks oli kohvik Central Perk. Hüppasime muidugi sinna sisse ka, et näha, kuidas seal on ja mida pakutakse. See oli kah, aga oleks võinud rohkem olla, selline jakotako. Jakotako tähendab muideks poola keeles nii ja naa, enamvähem, sõu sõu. Seal oli üks oranž diivan ja tuttav post ning nipet-näpet meenutas veidi sarja kohvikut, aga suures plaanis oli see lihtsalt kohvik. Menüüs olid muuhulgas ka sõprade nimelised erineva maitsega latted. Sellisel kohvikul oleks minu meelest palju enam võimalusi ja potentsiaali teha see tõeliseks Central Perkiks. Meie sinna istuma ei jäänud.

Torunis on kõigi teiste muuseumide seas ka mitu piparkoogimuuseumi. Plaanisime ühte neist kindlasti minna ning perenõukogu otsustas Elava Piparkoogimuuseumi kasuks. See on minu teada ka kõige külastatavam ja popim Toruni piparkoogimuuseumide seas. 
Ka Torunis on talvehooaeg alanud ja kuskil väga mingeid inglisekeelseid tuure ei tehta. Meil õnnestus siiski hankida piletid Elava Piparkoogimuuseumi töötuppa, mis oli tõlkega inglise keelde. Suviti tehakse seal ka päris inglise keelseid töötubasid, aga praegu mitte. 
Läksime enne õiget aega kohale ja korralik saba lookles muuseumi uksest tänavale. Me ei saaanud sugugi aru, kas osad inimesed alles ostavad pileteid või isegi kui ostavad, siis miks järjekord ikka ei liigu mitte üks raas ja kuidas üldse konkreetseks kelalajaks selline mass kokku on tulnud. 
Mul oli sinisilmne ettekujutus, et see ei saa ju kuigi suur seltskond olla, mis ühekorraga elavasse piparkoogi töötuppa läheb. Aga oh üllatust! Ühel hetkel avati kusagil seespool mingi uks ja kogu see mass meie ees ja taga läks tuppa. Neile, kes tahtsid inglise keeles asjast aru saada, anti kuularid, õigemini kuular, ühe kõrva jaoks. 
Kõik osalejad surusid ennast pinkidele ja isegi laudadele istuma ning meisterpagar ja nõid rääkisid, kuidas siis vanasti piparkooke tehti. Nad rääkisid seda päris päris valjusti poola keeles. Oma kuularid panime siis ühte kõrva ja sealt hakkas tulema krõbiseva heliga, aga siiski väga korralikus inglise keeles sünroontõlge. Minu jaoks oli üsna heitlik kuulamine, sest üks keel segas teist ja ma päris kõike ei kuulnud ega saanud aru. Aga no sain aru, et näidati erinevaid vürtse, mis piparkoogitaigna sisse käivad ja siis hakati seda tainast kokku segama. Selleks kutsuti ka pealtvaatajate seast inimesi nö lavale ehk siis tegelikult ruumi keskele laua äärde ja nad said seal ise mõne liigutuse teha. Ka meelis sai ühe rolli  ja oli suure taignakausi hoidja koos ühe väikese tüdrukuga. Ja siis sai tainas nii valmis, et nüüd pidi see vanade traditsioonide kohaselt ja õigete Toruni piparkookide saamiseks kuu aega seisma. Ehk siis me jätsime selle taigna sinna paika ja jagunesime kahe suure laua ümber. Seal oli igaühe jaoks juba taignapäts valmis. Veeretasime sellest igaüks pallikese, mille me siis laiaks litsusime ja õhukeseks rullisime. Valisime igaüks endale puidust vormi, õlitasime ja patsutasime ja surusime oma taigna vormi. Siis muidugi võtsime selle jälle välja ja lõikasime taigna ääred ära ning hops läksid meie teosed restile ja ahju. See oli selline päris kivist ahi nagu vene muinasjuttudes.

Siis oli vaba aeg ja algas aktiivne müügitegevus seal samas toas asuva leti ääres. Müügil oli väga palju erinevaid piparkooke - mustriga ja mustrita, glasuuritud ja ilma glasuurita, aga ka puidust piparkoogivorme, piparkookidega poekotte ja muud kraami. Kui piparkoogid valmis said nii umbes 20 minuti pärast, lõppes ostlemine ja igaüks sai oma piparkoogi viisakalt paberkoti sees. Need ei olnud küll söömiseks mõeldud ja pidid olema kõvad kui telliskivid. Need on vaatamiseks. Vanasti oli nii, et vürtsid maksid vägav palju ning piparkook oli rikkuse märk ja osalejatelgi paluti lahkesti oma piparkoogid kodus vaatamiseks välja panna, et kõik näeksid, kui rikkad inimesed te olete,  sest teil on piparkook. Siis jätkus üritus käiguga kõrgemale korrusele, kus olid välja pandud mõned tööstuslikud piparkoogitegemise masinad, mida demonstreeriti. Ja seal korrusel oli ka lett, kust sai piperkoogikraami osta. Ja siis see üritus oligi läbi. 
See kõik oli oluliselt rahvarohkem ja pisut teistmoodi, kui ma ette olin kujutanud, aga olime ikkagi päris rahul, et me seal käisime ja saime oma näpud Toruni piparkoogindusse pista. 

Üks on kindel, ja seda ütlevad Torunlased ka ise, et maailma esimesi piparkooke ei küpsetatud Torunis ega üldse Poolas. Keskajal, kui koos munkade ja ristirüütlitega hakkasid liikuma vürtsid ja kuskilt ilmus ka piparkookide retsept, jõudsid piparkoogid Torunisse. Torunis olla vürtsikaid küpsiseid esimesena meisterdanud pagar Mikolaj Czan aastal 1380. Päris esimesest piparkoogimestrist räägivad ajalooallikad aga alles aastal 1564.
Ma lugesin ja uurisin ja lugesin ja uurisin veel ja te ei kujuta ette ka, kui segane on minu meelest piparkoogi algne pärinemine. On kirjas, et piparkoogid olla pärit Roomast ja Egiptusest ja isegi Baltiriikidest. Esimesed piparkoogid olla küpsetanud armeenlasest munk ja no tegelikult on isegi allikaid, mis ütlevad, et jah esimesed piparkoogid sündisid just Poolas Torunis, ehkki see väidetavalt nii polnud, isegi poolakate teada mitte. Ühe jutu kohaselt jõudsid piparkoogid Egiptusest Belgiasse, sealt Saksamaale ja no siis läks juba suurem küpsetamine lahti. Kuna seda on mitmes kohas mainitud, siis võib uskuda, et oma osa piparkookide levimisel üle Euroopa oli munkadel. Poolast olla piparkoogid omakorda Rootsi nunnade juurde levinud ja sealt siis kogu Skandinaaviase. 

Oli, kuidas oli, aga mingil põhjusel hakati just Torunis piparkooke eriliselt armastama ja juba sajandeid ongi Torun see õige piparkoogilinn. Piparkook on Toruni ajalugu ja olevik ning ka see õige meene, mida Torunist kaasa viia. Tegelikult võib meeneks muidugi ka suurema või väiksema Koperniku pea vmt võtta, sest neid müüakse ka igal nurgal. Toruni Piparkookide brändi kaupa saab tegelikult osta kogu Poolast, aga ilmslet mitte siiski nii suures sortimendis kui Torunis kohapeal. Piparkooke on mitmeid erinevaid sorte ja kõik on head:). Peale Torunis käimist tunned veel mõnda aega, kuidas sa oled läbi imbunud mõnusast piparkoogilõhnast ja sellest heast tundest, mida piparkoogid alati tekitavad. 

Üks tähelepanuväärne hoone on veel mainimata - Toruni vangla. Me piidlesime seda ümarat tornmaja mitu päeva. See oli okastraadiga ümbritsetud ja seal oli ka vahitorn nagu vanglas, aga me siiski ei tahtnud uskuda, et see on päriselt vangla. Selline keskaegse torni laadne hoone ei saa ju ometi tänapäeva vangla olla? Aga lõpuks me ikkagi googeldasime ja see on tõesti töötav vangla.
Oma reisi kolmandal päeval plaanisime me õigupoolest varakult koju minna, et järgmisel päeval olla valmis energiliselt taas kooliga algust tegema, aga läks nii, et oli ootamatult mõnus päikeseline hommik ja see lausa kutsus jalutama. 
Mina tahtsin väga läbi põigata Torunis asuvast Bydgoszczi linnaosast ja sinna me oma sammud seadsimegi. Mäletate, et mulle meeldisid Bydgoszczi majad nii väga ja nüüd pidi midagi samasugust ka Torunis olema. Linnaosa majad on ehitatud 19. ja 20. sajandi vahetusel väga jõukatele inimestele ja eeskuju selleks on võetud just Bydgoszczist. Majad on rikkalike detailide ja kaunistustega, glamuursed ja dekoratiivsed. 
See linnaosa oli väheke pettumus, aga ilmselt ainult sellepärast, et me olime ju vaid paar nädalat tagasi käinud päris Bydgoszczis ja näinud kogu seda uhket ilu seal. Toruni Bydgoszczi linnaosa tänavatel oli ilusaid maju, mis erinesid muidugi täiesti Toruni vanalinna majadest, aga see ei andnud kuidagi võrrelda Bydgoszczi endaga. Kaua me neil tänavatel ei uidanud, tundus, et oleme juba näinud kõike, mida seal pakkuda on.

Ootamatult juhtusime aga Toruni loomaaia värava taha. Pidasime natuke aru, kas minna sisse või mittte, kuna see meil ju otseselt plaanis polnud. Aga hommik oli nii ilus ja loomaaed oli just avatud ja ette teades ning ka silmaga hoomates, et see loomaaed ei ole kuigi suur, astusime ikkagi sisse. Me ei näinud mõnda aega ühtki teist külastajat, küll aga koristati mõningaid aedikuid ja suur osa elanikke nosis parajasti oma hommikusööki.
See oli üks väike ja armas loomaaed, mille mina liigitaks jälle nende loomaaedade hulka, kus mulle tundub, et looomadel on hea elada ja kus nad rõõmsad on. Erilisematest või meeldejäävamatest kohtumistest tuleb mainida kahte häälekat eeslit (võimalik, et häälekas oli neist ainult üks), kes meid juba kaugelt tervitasid, punaseid pandasid ja ilvest, keda tavaliset ei näe. Pruunkarul oli tuduaeg ja ta põõnas mõnusasti põõsa all. Imearmsad kitsetalled olid eriti nunnud ja pistsid oma pea latri laudade vahelt välja ja neile sai pai teha. Toredaid loomi oli veelgi, aga akõige ohhooooooo-ma elamuse saime ühest siseruumist, kus sai klaasi taga olevaid linde vaadata.
Meie jaoks ostutus seal olevaks põhiväärtuseks hoopis laiskloom, kes ei olnudki klaasi taga, vaid täiesti lahtiselt koos meiega samas ruumis. Ta magas meie peade kohal puu otsas ja isegi mitte kuigi kõrgel. Vaatasime ja vaatasime, et kas see on tõesti võimalik, aga igatahes oli. Edasi minnes avastasime, et laiskloomi oli isegi kaks ja eemal oli neile lae alla ka pesa tehtud ja liikumiseks köied riputatud. Selle esimese laisklooma juurde, kes puu otsas põõnas, ei viinud aga ükski köis ega oks. Kui ta ikkagi oleks tahtnud nüüd oma tavalisele trajektoorile liikuda, oleks ta pidanud tipa-tapa üle põranda minema. See oleks veel eriline üllatus, kui laiskloom sulle mööda põrandat vastu loivab :). 
Me oleme küll varemalt mõningaid lahtiseid linde näinud loomaaias, aga laisklooma ei kunagi. See oli päris põnev elamus.
Igal juhul tegime loomaaiale tiiru peale ja olime väga rõõmsad, et me olime otsustanud sisse astuda, see oli nii nunnu koht. Ja siis me igatahes sõitsimegi koju ning jõudsime ikkagi veel mõnusalt varakult tagasi. 
Arutasime autos ka Toruni üle ja et kuidas see meile meeldis. Muidugi võrdlesime kõik seda hiljuti külastatud Bydgoszcziga. Mõnele meeldis üks linn rohkem ja teisele teine. Ka Torunist jäid meile kõige-kõigena meelde ewrinevad asjad, aga me kõik jäime oma avastusretkega rahule ning meile meeldis Torun. Mulle meeldis kokkuvõttes vist kõige rohkem see üldine Toruni legend, linna lugu, see, kuidas ta ongi läbi ja lõhki ning kogu olemusega piparkookide ja Koperniku linn.