Sukeldudes Gdanski ajalukku
–
Tahtsime Meelisega ammu minna giidiga Gdanski vanalinna tuurile. Peale aastalõpus laevatehases käiku, saime me aga aru, et lapsed pole sellest mõttest üldse vaimustuses ja seega ootasime võimalust, et tuuritada kahekesi. Mehise küllatulek oli suurepärane võimalus, et võttagi ette üks täiskasvanute tuur ilma lasteta. Kuna meile eelmisel korral Walkative'i "maksa palju tahad" tuuril väga meeldis, siis broneerisin meile selgi korral aegsasti kohad just Walkative tuurile.
Läksime varakult oma kohtumispaika Kuldse värava juures. Oli aega väravat vaadata ja võimalikke kaasekskursante piielda. Kuldse värava juures kõnniteel on üks mälestusplaat, mis mu tähelepanu köitis. See oli Gdanski linnapeale Pawel Adamowiczile ja mälestusplaadil oli kirjas ""Gdansk on lahke. Gdansk jagab oma hüvesid. Gdansk tahab olla linn, kus on au sees solidaarsus. Gdansk on kõige imelisem paik maailmas. Aitäh!" Need sõnad lausus 2019. aasta jaanuaris Gdanski linnapea ja järgmisel hetkel ta mõrvati siinsamas kohas." Mis asja? Miks? Kuidas see võimalik on?
Ma tahtsin kohe vastuseid ja eeldasin muidugi, et kuna tuur täpselt selle koha pealt algab, siis sellest ka esimesena räägitakse, aga minu meelehärmiks ei puudutatud seda mälestustahvlit ja teemat üldse. Eks me siis uurisime pärast kodus. Tõepoolest ametis olev Gdanski linnapea Pawel Adamowicz pussitati surnuks heategevusürituse lõpetamisel otse laval kõnet pidades ja inimesi tänades nende panuse eest heategevusse. Pussitajaks oli kriminaalse taustaga skisofreeniat põdev gdansklane.
Tundub uskumatu, et selline asi sai päriselt juhtuda ja mitte kauges minevikus, vaid aastal 2019 siinsamas Gdanskis. Kui kedagi lähemalt huvitab, siis kogu lugu saab lugeda siit.
Ma tahtsin kohe vastuseid ja eeldasin muidugi, et kuna tuur täpselt selle koha pealt algab, siis sellest ka esimesena räägitakse, aga minu meelehärmiks ei puudutatud seda mälestustahvlit ja teemat üldse. Eks me siis uurisime pärast kodus. Tõepoolest ametis olev Gdanski linnapea Pawel Adamowicz pussitati surnuks heategevusürituse lõpetamisel otse laval kõnet pidades ja inimesi tänades nende panuse eest heategevusse. Pussitajaks oli kriminaalse taustaga skisofreeniat põdev gdansklane.
Tundub uskumatu, et selline asi sai päriselt juhtuda ja mitte kauges minevikus, vaid aastal 2019 siinsamas Gdanskis. Kui kedagi lähemalt huvitab, siis kogu lugu saab lugeda siit.
Aga meie tuur algas hoopis vanast vangimajast. Gdanski vanalinn nagu suurem osa Poolast on peale II Maailmasõda pea täiel määral originaali järgi uuesti üles ehitatud. Ka sellel tuuril näidati meile vanalinnas paari maja, et näete see maja ei hävinud sõjas ja too maja ei hävinud sõjas ja see ongi kõik. Ma endiselt hindan poolakaid selles osas väga, et neil oli motivatsiooni ja jaksu kogu oma riik uuesti samasuguseks üles ehitada.
Gdansk on läbi aegade käinud käest kätte ja olnud vahepeal ka iseseisva Vabalinna staatuses. Ometi on ta kuidagi läbi oma kirju mineviku suutnud koguaeg olla omakandi pärl ja oluline keskus. Gdanskist on kasvanud või sellega seotud olnud märgataval hulgal Poolale või isegi kogu maailmale olulisi inimesi.
Gdanski alal oli käsitööliste ja kalurite asum ilmselt juba 8. sajandil. 1308. aastal alistasid Gdanski Saksa ordu rüütlid, kes on ka jätnud suure ja mõjuva jälje Gdanski ajalukku. Näiteks kujutab Gdanski vapp kaht hõbedast risti ja kuldset krooni. Kaks risti ongi ristirüütlite märgid ja kroon on sinna palju hiljem ühe poola kuninga poolt lisatud.
Gdansk on läbi aegade käinud käest kätte ja olnud vahepeal ka iseseisva Vabalinna staatuses. Ometi on ta kuidagi läbi oma kirju mineviku suutnud koguaeg olla omakandi pärl ja oluline keskus. Gdanskist on kasvanud või sellega seotud olnud märgataval hulgal Poolale või isegi kogu maailmale olulisi inimesi.
Gdanski alal oli käsitööliste ja kalurite asum ilmselt juba 8. sajandil. 1308. aastal alistasid Gdanski Saksa ordu rüütlid, kes on ka jätnud suure ja mõjuva jälje Gdanski ajalukku. Näiteks kujutab Gdanski vapp kaht hõbedast risti ja kuldset krooni. Kaks risti ongi ristirüütlite märgid ja kroon on sinna palju hiljem ühe poola kuninga poolt lisatud.
Eks me oleme ju mõne hea korra varem ka Gdanski vanalinnas käinud, aga ise ei oska sellise pilguga vaadata või selliseid asju välja mõelda, mida tuuril teada saab. Meie seekordne giid oli päris nimega Cesars, aga ta palus ennast kutsuda ämmm vist Kadžekiks, et Poolas on pea igal nimel hellitav hüüdnimi ja tema oma oli siis selline. Ta oli oma teemas väga pädev ja eriti paistis välja, et ta on väga suur poola patrioot.
Ta rääkis huvitavalt, aga ma ei saa salata, et laevatehase ekskursioon meeldis mulle natuke rohkem. Meil oli vanalinnas päris suur grupp ja giid hakkas alati kohe rääkima kui grupi esiosa oli õige maja ette jõudnud ja viimaste jõudmisest iga kord nii väga ei hoolitud. Ma sain kohe aru, et selge, tuleb tal koguaeg enamvähem hõlma küljes riuppuda, et miski kaduma ei läheks. Arusaadav, et 2,5 tunnise ekskursuiooni jooksul pole võimalik iga maja ja iga koha kohta lugusid pajatada ja tuleb valik teha. Seetõttu jäi mulle ka peale tuuri lõppu sisse tunne, et ma tean nüüd rohkem, aga Gdanski vanalinnas on ikkagi veel nii palju avastamata asju.
Ta rääkis huvitavalt, aga ma ei saa salata, et laevatehase ekskursioon meeldis mulle natuke rohkem. Meil oli vanalinnas päris suur grupp ja giid hakkas alati kohe rääkima kui grupi esiosa oli õige maja ette jõudnud ja viimaste jõudmisest iga kord nii väga ei hoolitud. Ma sain kohe aru, et selge, tuleb tal koguaeg enamvähem hõlma küljes riuppuda, et miski kaduma ei läheks. Arusaadav, et 2,5 tunnise ekskursuiooni jooksul pole võimalik iga maja ja iga koha kohta lugusid pajatada ja tuleb valik teha. Seetõttu jäi mulle ka peale tuuri lõppu sisse tunne, et ma tean nüüd rohkem, aga Gdanski vanalinnas on ikkagi veel nii palju avastamata asju.
Kui siiski mõnda huvitavat fakti, mida mina varem ei teadnud, jagada, siis Dlugi Targ on üks unikaalsemaid vanu turuplatse Euroopas just oma pikkuse ja kuju pärast. See ei ole ümar ega ruudukujuline, vaid üks päris pikk ristkülik. Turg on ääristatud majadega, mis lähemal vaatlusel on tõepoolest päris kitsad. Nad meenutavad mulle Fööniksi ordu peakorterit, kus Londoni majad pressiti plumps kokku, et peidus olnud peakorteri maja saaks teiste majade vahele ilmuda. Majades elasid küll linna kõige rikkamad kaupmehed, aga siiski oli maja omamine turuplatsi (raekojaplatsi) ääres kallis. Maja eest maksti akende pealt ehk luges see, mitu akent turuplatsi pool on. Nii siis ongi majad platsi poole hästi kitsad - uks ja näiteks üks aken kummalgi pool seda ja mõned aknad ukse kohal. Maja suurus peitub tegelikult siis selle sügavuses. Kitsas maja võib ulatuda kaugele tagahoovi poole.
Nö aadressid tulenesid maja väljanägemisest. Kui katusel oli kotkakuju, siis oli see kotkamaja, kui fassaadil lõhe pilt, oli see lõhemaja. Mõned majad vanalinnas on kaunistatud rõõmsate inimeste piltidega, kelle on käes nt kana või piimakann. Selgus jälle tõsiasi, mille peale poleks ise osanud tulla, et need maalingud on kommunismiaja lisandused. Vanal ajal elasid majades rikkad kaupmehed ja ei tulnud kõne alllagi, et nemad või nende prouad oleks kanade või piimakannudega ringi käinud. Kanad ja piimakannud ning rõõmsad inimesed on hoopis teise aja teema.
Fahrenheit on Gdanskist päris ja ühel päeval aastas, tema sünniaastapäeval, öeldakse raadios ilmateadet fahrenheitides.
Nö aadressid tulenesid maja väljanägemisest. Kui katusel oli kotkakuju, siis oli see kotkamaja, kui fassaadil lõhe pilt, oli see lõhemaja. Mõned majad vanalinnas on kaunistatud rõõmsate inimeste piltidega, kelle on käes nt kana või piimakann. Selgus jälle tõsiasi, mille peale poleks ise osanud tulla, et need maalingud on kommunismiaja lisandused. Vanal ajal elasid majades rikkad kaupmehed ja ei tulnud kõne alllagi, et nemad või nende prouad oleks kanade või piimakannudega ringi käinud. Kanad ja piimakannud ning rõõmsad inimesed on hoopis teise aja teema.
Fahrenheit on Gdanskist päris ja ühel päeval aastas, tema sünniaastapäeval, öeldakse raadios ilmateadet fahrenheitides.
Gdanski vanalinna üks kuulsamaid maju on veekohale ulatuv kraanamaja. Sealt laeti lavadele kaupa. Kuuldavasti praegu taastatakse kraanamaja konstruktsioone ja varsti on võimalus ka kraanamaja sisse minna ja oma silmaga kaeda, et kuidas see süsteem töötas.
Astusime sisse ka paari kirikusse. Bazylika Mariacka ehk meie keeli näiteks Püha Maarja kirik on üks maailma kolmest suurimast telliskivikirikust. See mahutab lahedasti 25000 inimest. Kiriku sisemus meenutas üldjoontes Fromborki katedraali interjööri, mitte küll ainsaski detailis, aga no põhimõtte poolest, et seal on kõike nii rikkalikult, et silme ees läheb kirjuks ja ei jõua ära vaadata.
Mõned asjad, millele tähelepanu juhiti ja mis mulle meelde jäid. Mäletate Hans Memlingi maali "Viimne kohtupäev"? Luise käis kooliga seda maali Gdanski rahvusmuuseumis vaatamas ja nad tegelesid seal tund aega ainult selle maaliga. Nii palju, kui mina aru saan, on see originaal olnud just selles samas kirikus, aga praeguseks ammu muuseumisse viidud. Kirikus on aga maali väiksem koopia. Giid rääkis, kuidas ta vanaema viis ta väiksena sinna kirikusse ja näitas talle seda maali ja sellest sai üks tema lapsepõlve suuri hirme ja kasvatajaid.
Kirikus on astronoomiline kell, mis pärineb 15. sajandist ja mille nö etenduse ajaks meie grupp ennast kirikusse sättiski. Kell on tegelikult hästi peen astronoomiline süsteem, kust saab lugeda kuupäeva, kuufaasi, päikese asukohta, sodaagimärke ja palju muud. Täpselt kell 12 vaatasime me kõik kella poole, hakkas kõlama muusika ja algas etendus. Kella peal hakkasid üksteise järel avanema uksed, kust väljusid erinevad figuurid. Sai näha Aadamat ja Eevat, karjuseid, apostleid jne. Kui kõik kujud on väljunud ja oma etteaste teinud lähevad nad jälle oma ustest sisse tagasi ja siis lõpeb ka kellamäng.
Nagu kogu kirik ja selle aarded sai ka kell sõjas tublisti kahjustada, aga lõplikult taastati see 2018. aasta restaureerimise käigus. Giid küll ütles, et meil vedas, et kell on natuke pirtsakas (ja miks ta ei võiks olla, sest ta on ikkagi ülimalt keerukas süsteem), et meie nägime kogu etendust täies hiilguses. Et üsna sageli juhtub, et mõned tegelased ei tule oma ustest välja või katkeb muusika poole peal nt. Aga mul on nii hea meel, et meil on tänapäeval võimalus seda hullu süsteemi töötamas näha.
Astusime sisse ka paari kirikusse. Bazylika Mariacka ehk meie keeli näiteks Püha Maarja kirik on üks maailma kolmest suurimast telliskivikirikust. See mahutab lahedasti 25000 inimest. Kiriku sisemus meenutas üldjoontes Fromborki katedraali interjööri, mitte küll ainsaski detailis, aga no põhimõtte poolest, et seal on kõike nii rikkalikult, et silme ees läheb kirjuks ja ei jõua ära vaadata.
Mõned asjad, millele tähelepanu juhiti ja mis mulle meelde jäid. Mäletate Hans Memlingi maali "Viimne kohtupäev"? Luise käis kooliga seda maali Gdanski rahvusmuuseumis vaatamas ja nad tegelesid seal tund aega ainult selle maaliga. Nii palju, kui mina aru saan, on see originaal olnud just selles samas kirikus, aga praeguseks ammu muuseumisse viidud. Kirikus on aga maali väiksem koopia. Giid rääkis, kuidas ta vanaema viis ta väiksena sinna kirikusse ja näitas talle seda maali ja sellest sai üks tema lapsepõlve suuri hirme ja kasvatajaid.
Kirikus on astronoomiline kell, mis pärineb 15. sajandist ja mille nö etenduse ajaks meie grupp ennast kirikusse sättiski. Kell on tegelikult hästi peen astronoomiline süsteem, kust saab lugeda kuupäeva, kuufaasi, päikese asukohta, sodaagimärke ja palju muud. Täpselt kell 12 vaatasime me kõik kella poole, hakkas kõlama muusika ja algas etendus. Kella peal hakkasid üksteise järel avanema uksed, kust väljusid erinevad figuurid. Sai näha Aadamat ja Eevat, karjuseid, apostleid jne. Kui kõik kujud on väljunud ja oma etteaste teinud lähevad nad jälle oma ustest sisse tagasi ja siis lõpeb ka kellamäng.
Nagu kogu kirik ja selle aarded sai ka kell sõjas tublisti kahjustada, aga lõplikult taastati see 2018. aasta restaureerimise käigus. Giid küll ütles, et meil vedas, et kell on natuke pirtsakas (ja miks ta ei võiks olla, sest ta on ikkagi ülimalt keerukas süsteem), et meie nägime kogu etendust täies hiilguses. Et üsna sageli juhtub, et mõned tegelased ei tule oma ustest välja või katkeb muusika poole peal nt. Aga mul on nii hea meel, et meil on tänapäeval võimalus seda hullu süsteemi töötamas näha.
Minu jaoks oli väga huvitav ka kiriku, mille nimi võiks eesti keeles olla Püha Johannese kirik, kontseptsioon. see on kirik-kultuurikeskus. kui sa hoonesse küljelt sisened, siis satud sa toolirivide vahele. Vaatad paremale, näed altarit, vaatad vasakule, näed lava. Sellel hoonel on mitu kasutust ja see ongi kasutuses nii toimiva kiriku kui ka kultuuriasutusena. Need toolid muideks on pööratavad, vastavalt sellele, mis üritusele sa oled tulnud, keerad sa tooli emmale-kummale poole. Hoonet saab ka rentida mõne oma ürituse tarbeks. Mulle tundub selline multifunktsionaalsus hästi äge.
Vanalinna tuur lõppes Poola Posti maja juures. Poola Posti kaitsmine on ka üks teema, mis sageli ette juhtub. Ikka on kuskil mõni mälestusmärk või midagi kirjas just nende Poola Posti kaitsjate kohta. II Maailmasõda algas Gdanskis ja Poola Post oli üks koht, mille sakasa väed tahtsid kiiresti enda kätte saada. Postimaja töötajad suutsid maja kaitsta 15 tundi. Ühel hetkel maja süüdati ja mitmed kaitsjad hukkusid tules. Need, kes tulest pääsesid, suruti postimaja hoovis vastu seina ja hukati küll mitte seal ja kohe, aga hiljem siiski. Nende säilmed leiti alles 90.ndatel siin blogis varem juba mainitud Zaspa memoriaalsurunaiast.
Postiamaja hoovis on seinal natside poolt hukatud postitöötajate sümboolsed käejäljed - nii vaiksed ja nii palju kõnelevad.
See oli siis vanalinnatuur - tore, hariv, aga midagi jäi nagu puudu, eks siis endale edaspidideks avastamiseks.
Postiamaja hoovis on seinal natside poolt hukatud postitöötajate sümboolsed käejäljed - nii vaiksed ja nii palju kõnelevad.
See oli siis vanalinnatuur - tore, hariv, aga midagi jäi nagu puudu, eks siis endale edaspidideks avastamiseks.
Mehisega kahekesi käisime me veel Westerplattel. Westerplatte on poolsar Gdanskis, kuhu saab sõita autoga või suvehooajal ka laevaga otse linnasüdamest. See on kindlasti üks turistide poolt enim külastatavaid kohti Gdanskis.
See on see paik, kust algas 1. septembril 1939 II maailmasõda. Gdansk oli sel ajal Danzigi Vabalinna staatuses ja Westerplattel asus Poola sõjaväe transiididepoo ja laskemoonahoidla. Westerplatte ei kuulunud Gdanski Vabalinna alla ja oli linnast okkastraataedadega eraldatud. Vabalinn ise kaldus järjest enam saksameelsuse poole. Poola hakkas salaja Westerplattet tugevdama ja sinna kindlustusi rajama. Arvatakse, et augustis 1939, kui kõik viitas lähenevale sõjale, oli Westerplatte mehitatud umbes 200 inimesega sh 6 ohvitseriga.
See on see paik, kust algas 1. septembril 1939 II maailmasõda. Gdansk oli sel ajal Danzigi Vabalinna staatuses ja Westerplattel asus Poola sõjaväe transiididepoo ja laskemoonahoidla. Westerplatte ei kuulunud Gdanski Vabalinna alla ja oli linnast okkastraataedadega eraldatud. Vabalinn ise kaldus järjest enam saksameelsuse poole. Poola hakkas salaja Westerplattet tugevdama ja sinna kindlustusi rajama. Arvatakse, et augustis 1939, kui kõik viitas lähenevale sõjale, oli Westerplatte mehitatud umbes 200 inimesega sh 6 ohvitseriga.
Poola kaitse, mis eeldas peamiselt saklsaste maismaarünnakut, toetus kolmele kaitseliinile. 25. augustil 1939 purjetas Saksa lahingulaev Schleswig-Holstein, pardal 225 merejalaväelast, mingil sobival ettekäändel Danzigi sadamasse ja jäi ankrusse 150 meetri kaugusel Westerplattest. Lisaks oli sakslaste käsutuses 1500-meheline SS Heimwehr Danzigi vägi, mida juhtis politseikindral. Saksa pool uskus, et Westerplatte on vallutatav kümne minuti kuni mõne tunniga.
1. septembril 1939 erinevatel andmetel varahommikul vahemikus kell 4.00-4.45 tulistas Schleswig-Holstein Poola garnisoni pihta Westerplattel. Samal ajal asusid rünnakule ka juba varem maabunud merejalaväelased. Poolakad asusid vastupanu osutama.
Esimesel lahingupäeval kandisd sakslased suuremaid kaotusi kui poolakad, ja Westerplattet siiski mõne tunniga ära ei võetud. Saklsased otsustasid maismaa asemel rünnata õhust ja suutsid hävitada märkimisväärse osa Westerplatte rajatistest.
Westerplatte üksus oli disanitud üksi vastu pidama enne abi saabumist 12 tundi. Pideva pommirahe all hävisid viimasedki toiduvarud ja 7. septembril 1939 kell 9.45 tõusis Westerplattel valge lipp. Mõlemad pooled olid kaotanud elusid ja mõlemal pool oli haavatuid, ometi oli Poola kaitse olnud märkimisväärne. Mõni Westerplattel võidelnud poolakas mõrvati veel hiljem ülekuulamiste käigus. 21. septembril tuli Hitler ise Westerplattest järgijäänut kontrollima.
Esimesel lahingupäeval kandisd sakslased suuremaid kaotusi kui poolakad, ja Westerplattet siiski mõne tunniga ära ei võetud. Saklsased otsustasid maismaa asemel rünnata õhust ja suutsid hävitada märkimisväärse osa Westerplatte rajatistest.
Westerplatte üksus oli disanitud üksi vastu pidama enne abi saabumist 12 tundi. Pideva pommirahe all hävisid viimasedki toiduvarud ja 7. septembril 1939 kell 9.45 tõusis Westerplattel valge lipp. Mõlemad pooled olid kaotanud elusid ja mõlemal pool oli haavatuid, ometi oli Poola kaitse olnud märkimisväärne. Mõni Westerplattel võidelnud poolakas mõrvati veel hiljem ülekuulamiste käigus. 21. septembril tuli Hitler ise Westerplattest järgijäänut kontrollima.
Tagantjärele võib öelda, et Westerplattel võibolla ei lennanudki II Maailmasõja esimesed mürsud ja mõnel pool ründasid saksa väed juba paar tundi varem, aga Westerplattest on saanud üks poola iseseisvusvõitluse ja kangelaslikkuse sümboleid.
Mõlema poole jaoks oli lahingul pigem poliitiline kui taktikaline tähtsus. See lahing sidus olulisi Saksa vägesid palju kauemaks, kui keegi oleks oodanud, takistades Schleswig-Holsteinil pakkumast tuletoetust teistes lähedalasuvates lahingutes.
Westerplatte kaitse inspireeris Poola armeed ja rahvast isegi siis, kui Saksamaa edusammud mujal jätkusid. Alates 1. septembrist 1939 edastas Poola Raadio korduvalt fraasi, mis muutis Westerplatte oluliseks sümboliks: "Westerplatte broni się jeszcze" (Westerplatte võitleb edasi).
Hiljem on Westerplattest kirjutatud mitmeid raamatuid, luuletusi ja tehtud filme. Poolas on ohtralt Westerplatte kangelaste nimelisi asju - koole, tänavaid.
Mõlema poole jaoks oli lahingul pigem poliitiline kui taktikaline tähtsus. See lahing sidus olulisi Saksa vägesid palju kauemaks, kui keegi oleks oodanud, takistades Schleswig-Holsteinil pakkumast tuletoetust teistes lähedalasuvates lahingutes.
Westerplatte kaitse inspireeris Poola armeed ja rahvast isegi siis, kui Saksamaa edusammud mujal jätkusid. Alates 1. septembrist 1939 edastas Poola Raadio korduvalt fraasi, mis muutis Westerplatte oluliseks sümboliks: "Westerplatte broni się jeszcze" (Westerplatte võitleb edasi).
Hiljem on Westerplattest kirjutatud mitmeid raamatuid, luuletusi ja tehtud filme. Poolas on ohtralt Westerplatte kangelaste nimelisi asju - koole, tänavaid.
Nüüd on Westerplatte turismimagnet ja ametlik ajaloomälestis. 2026. aastal on plaanis avada ka Westerplatte muuseum.
Täna on Westerplattel suur 25-meetri kõrgune mälestussammas, mille juurde viib teokarbina ümber mäe kulgev tee. Mäe otsast saab vaadata otse Gdanski sadamale; muruplatsile, mis on ääristatud arvukate Poola lippudega ja suurele kirjale „Nigdy więcej wojny” ehk siis mittekunagi enam sõda. See on koht, kus vaadata ja mõelda ning kogu hingest loota, et sellised sümbolid aitavad meeles pidada, kust me tuleme ja et tõesti mitte midagi nii koledat kunagi enam ei kordu.
Westerplattel näeb ka vahimajade ja kaitserajatiste varemeid ja seal on tilluke ei teagi nüüd, kas tegelik või sümboolne hauaplats. Kohapeal jäi mulje, et osad Westerplatte kaistajd on sinna maetud, aga hiljem lugedes tundub, et see plats on siiski sümboolne. Westerplattel on ka palju lugemist ja isegi inglise keeles. Väljas on silte nii lahingu, hoonete kui ka Westerplattet kaitsnud inimeste kohta.
1987. aastal külastas Westerplattet paavst Johannes Paulus II, kes kohtus seal kohalike noortega. Hiljem on sinna kohale pandud ka mälestustahvel paavsti poolt tookord öeldud sõnadega, mis võiks kõlada umbes nii, et igaüks teist, noored sõbrad, leiab elus oma Westerplatte - mingisuguse mõõtme, ülesande või väärtuse, mida tuleb hoida ja kaitsta, iseenda ja teiste pärast.
Täna on Westerplattel suur 25-meetri kõrgune mälestussammas, mille juurde viib teokarbina ümber mäe kulgev tee. Mäe otsast saab vaadata otse Gdanski sadamale; muruplatsile, mis on ääristatud arvukate Poola lippudega ja suurele kirjale „Nigdy więcej wojny” ehk siis mittekunagi enam sõda. See on koht, kus vaadata ja mõelda ning kogu hingest loota, et sellised sümbolid aitavad meeles pidada, kust me tuleme ja et tõesti mitte midagi nii koledat kunagi enam ei kordu.
Westerplattel näeb ka vahimajade ja kaitserajatiste varemeid ja seal on tilluke ei teagi nüüd, kas tegelik või sümboolne hauaplats. Kohapeal jäi mulje, et osad Westerplatte kaistajd on sinna maetud, aga hiljem lugedes tundub, et see plats on siiski sümboolne. Westerplattel on ka palju lugemist ja isegi inglise keeles. Väljas on silte nii lahingu, hoonete kui ka Westerplattet kaitsnud inimeste kohta.
1987. aastal külastas Westerplattet paavst Johannes Paulus II, kes kohtus seal kohalike noortega. Hiljem on sinna kohale pandud ka mälestustahvel paavsti poolt tookord öeldud sõnadega, mis võiks kõlada umbes nii, et igaüks teist, noored sõbrad, leiab elus oma Westerplatte - mingisuguse mõõtme, ülesande või väärtuse, mida tuleb hoida ja kaitsta, iseenda ja teiste pärast.
Ma tahaks kokkuvõttes öelda, et Westerplatte ei ole kohana tänapäeval midagi väga erilist või silmapaistvat, see erilisus ja ajalugu peab olema sinu südames, sa pead ise tunnetama, milline suur koht see tegelikult on. Ma arvan, et mina suudan seda tunnetada küll ja lisaks on minu jaoks Westerplatte puhul olulised just sümbolid. Üks on „Nigdy więcej wojny”, mida me lihstalt peame kõik oma südametes kandma Ja teiseks on paavsti sõnad. Ja siinkohal ongi täitsa paslik soovida, et hoidkem ja kaitskem kõik oma Westerplattet.
Lisa kommentaar