Kordus-ülevaatus

Aga see päev jõudis kätte ja kõik graafikud ka enamvähem sobisid niimoodi, et leppisime kokku, et Mehis tuleb lennujaamast ise linna ja saame kokku Przymorze keskuses. Sest ikka võib ju kaubanduskeskuses juhuslikult kokku juhtuda?
Võtsin lapsed peale kooli peale ja pakkusin, et läheks õige kohvikusse. Nad olid absoluutselt üllatunud, aga igatahes kohe valmis ideega kaasa tulema. Me ju ei käi kunagi peale kooli kohvikus, sest meil on veel pikk tee koju sõita ja vahel on veel midagi õppida või mõni veebitund. Aga võtsime kooki ja juua ja sättisime ennast mõnusasti istuma. Mina valisin teadlikult positsiooni, kust ma sain jälgida Przymorze keskuse uksest sisenejaid ja samal ajal olin ma messsengeris ka Mehisega ühenduses, et teada, kus ta nüüd parajasti juba on. Kuna Mehisel läks saabumisega veel aega, siis meil said koogid söödud ja joogid joodud ja lapsed hakkasid juba koju kibelema, et vaja veel õppida jmt. 
Mina siis ikka veeretasin juttu, et kohe varsti läheme, aga tuletame enne veel poola keelt meelde ja teeme sellist mängu ja teeme teistugust mängu. Lapsed olid pisut imestunud, et ema ei võta üldse vedu koju minemise teemal, aga lõpuks, kui ma sain kinnituse, et Mehis on päris lähedal juba, ütlesin ma, et heakene küll, hakkame siis vaikselt selga panema. 
Tõusime püsti ja hakkasime sättima ning siis tuligi Mehis. Tal olid päikeseprillid ees ja ta lihtsalt tuli ja seisis meie kõrvale seljaga meie poole ja isegi tõukas Lisetet oma seljakotiga. Lapsed vaatasid veidi hämmastunult, et mingi ebaviisakas mees trügis meile külje alla, aga jätkasime omavahelist vestlust. Ja siis ütles Liisbet, et kuidas sellel mehel saab samasugune kott olla kui Mehisel, see on ju eesti kott. Lisete vaatas ka lähemalt ja järsku oli ta nägu rõõmsat üllatust täis: "Kas see on Mehis???". Jah, tema see oli ja üllatus oli korda läinud, sest lapsed olid peaaegu sõnatuks löödud ja ülirõõmsad ning ei osanud väga selgelt mõeldagi. Kumbki neist küsis Mehiselt, et kas tuled meile ka? Mehis vastas, et ei, niisama tulin sidruneid ostma :D. 
Aga pikale veninud kohvikuskäigu saime sellega igatahes ära lõpetada ja kodus Elblagis veel Luiselotat üllatada. Luise oli tõesti ka pisut üllatunud, aga samas jättis ta mulje, et see on kõige normaalsem asi maailmas, et Mehis meile niimoodi ukse taha ilmub.

Meelisel oli õppus ja lapsed olid suurema osa päevadest koolis, seega me avastasime ümbruskonda peamiselt Mehisega kahekesi. Mehis oli blogi põhjal juba välja valinud kohad, kuhu ta kindlasti tahaks minna ja lisasime siis veel ühtteist juurde ka, et iga päev saaks seiklust täis. Alustangi nende kohtadega, kus ma ise juba varem käinud olin ehk tegin kordusülevaatust. Etteruttavalt võib juba öelda, et ei olnud vähem põnev kui esimesel korral.
Esimesel Mehise Poolas oleku täispäeval viisime lapsed kooli ära ja sõitsime ise Malborki. Osad teist kindlasti mäletavad, et seal asub maailam suurim tellisikividest loss, kuhu me esimesel külastuskatsel sisse ei mahtunud. Teisel katsel läks loss enne kinni, kui me kogu väljapaneku päris lõpuni jõudsime vaadata. 
Nüüd siis kolmas kord. Võtsime jälle audiogiidid, mis mulle juba esimesel korral väga meeldisid, ja asusime avastama. Muideks, taaskord oli veidi udune ilm ja võimalus imetleda lossitornide aeglast väljailmumist läbi tihke halli supi. Udu on siinkandis üldse väga tihe külaline.
Ma pean ütlema, et ei olnud üldse igav sama juttu uuesti kuulata. Pigem mängisin iseendaga mängu, et mida ma selle ruumi, värava vmt kohta mäletan, millest kohe rääkima hakatakse. Midagi ikka mäletasin ja samas oli ka meeldivaid ahhaa-momente, et õigus küll, nii oli, ma ei mäletanudki enam. Mehisega koos läks meil lossi läbimine veidi kiiremini kui viimati pere ja Evaga koos. Me lihtsalt ütlesime üksteisele, et nt ma nendest relvadest või merevaigust nii väga huvitatud pole, et kui sul on vaadataud, siis võime edasi minna. Ja nii käisime me mõned spetsiifilised näitused  üsna tempokalt läbi. Ja see on tõesti ikkagi suuuur loss. Lõpuks sa lihtsalt kuulad ära, mida räägitakse ja lähed edasi ning ei hakka enam lisaks kõike lugema, mis seintel või mujal kirjas on. 
Ka sel korral tegime me poole ringkäigu peal vahepeatuse restos. Mehis võttis guljašisupi, mille kohta ma nüüd juba teadsin, mida see endast kujutab. Mina võtsin kartulikoogid, mille osas ma täpselt ei teadnud, mis need võiks olla, aga seda põnevam oli. Need viimased olid ühed väga tulised koogid-pannkoogid, raske öelda. Maitsesid täitsa hästi, aga teinekord prooviks midagi muud jälle. Saime einest nii palju jaksu, et seekord jõudsime kohe kõik ruumid läbi käia.
Üks asi, mis ei puutu kuidagi ajaloosse ega lossi, aga mille üle ma ei väsinud imestamast oli see, et jaanuaris lossi külastades, oli see külm ja kõle. Peale paari tundi tuuritamist, sa ikkagi tundsid, kuidas külm oli kontidesse pugenud. Märtsis tuuritades olid igas ruumis puhurid ja lossis oli nii soe, et vahetpidamatult oli soov mõni riidekiht veel ära koorida. Jaanuarist ma neid puhureid ei mäleta, aga võimalik, et siis jaanuaris polnud külm veel lossiseinte vahele niivõrd jõudnud, et oleks vajadust olnud soojendama hakata.
Hiljem vaatasin, et ma tegin seekord palju vähem pilte kui esimesel külastusel, aga siiski ikka umbes samadest kohtadest kui viimati - mis kõnetab, see kõnetab.

Järgmisel päeval vaatasime üle Zaspa kunstisaali ehk siis maalid majaseintel. Veetsime seal kokku ikkagi tunde ja jalad väsisid lõpuks päris ära. Avastasime maale, mida minagi polnud veel näinud ja päris kindlasti jäid meil osad teosed vaatamata ka, ma kohe tean mõnda, mida me seekordsel retkel ei näinud. 
Kui ma muidu olen seal üksi vaadanud ja mõistatanud, et mida üks või teine maal võiks tähendada, siis seekord oli boonuseks see, et saime omavahel arutada, mida me seal näeme. Vahel nägi see kõik küll välja umbes nii, et näe, seal on elevant. Kus? Seal üleval nurgas, see helesinine. Aaa, ma mõtlesin, et see on käsi. Mitmete piltide osas olime aga ka ühel nõul.
See oli igal juhul üks väga mõnus jalutuskäik ja kultuuri nautimine.

Samal päeval jõudsime veel ka Sopotisse, sinna kõige ilusamasse linna. Ja no arvake ära, see oli ikka veel kõige ilusam :). Kui viimati jäi see Euroopa pikim puitmuul vallutamata, siis nüüd koos Mehisega käisime ka seal lõpus ära. Mehisele meeldivad üldse väga muulid ja seesinane meeldis ka. Jalutasime natuke põhitänaval, hingasime Sopoti tervistavat õhku, vaatasime kõvera maja üle ja käisime tuttavas kalakohas söömas ehk siis sama programm, mis meil lastega viimati oli. Mulle meeldib Sopot!

Laupäeval viis tee meid koos Mehise, Lisete, Liisbeti ja Meelisega, kellel oli ka õppus läbi saanud, taaskord Gdanski loomaaeda. Meil on vist küll niikaua, kui Liisbet juba ise võimeline on olnud ütlema, mida ta oma sünnipäeva puhul teha tahab, traditsioon olnud, et märtsis käime koos Mehisega loomaaias. Siiani oleme Tallinnas käinud, aga seekord siis Gdanski loomaaed. Loomaaed oli sama nunnu kui sügisel. Ilm oli külmem kui oktoobris ja sestap oli ka loomi veidi vähem väljas, aga no piisas küll. Need sügisel nähtud ahvibeebid olid palju suuremad, aga siiski veel arusaadavalt lapsed. Ma vähemasti eeldan, et need olid need samad beebid. Ja nad hüppasid sama hulljulgelt kõrguste kohal. Ja üks ema pahandas ja kriiskas ning tänitas veel hullemini kui sügisel, kui teine ahv tema beebile lähenes. Kulgesime rahulikult ja vaaatsime iga looma täpselt nii kaua, kui huvi oli.
Peale loomaaeda põikasime Gdanski disainoutleti. Mäletate, see oli see koht, kus oli palju firmapoode ja kus interjöör nägi välja nagu Astrid Lindgreni raamatust välja lõigatud - pisikesed värvilised puitmajad otse toas. Meil jälle otsest karjuvat ostuvajadust polnud, aga ringi uidates siiski mõne vajalikuna tunduma hakanud asja ja riideeseme soetasime. 
Outletis saime juba esimesel korral maitsta kuidagi kehvasti korraldatud liiklusskeemi, kus kogu rahvas, keda pole vähe, peab peale shoppingut ühest august ringile mahtuma ja see tekitab tohutu tropi. Seekord olime poes õhtul ja meie äramineku ajaks olid ka paljud teised end autosse sättinud ja tropp oli eriti võimas. Istusime ja istusime ja tiksusime vahepeal ja siis jälle istusime. Mehis arutas korduvalt, et ta vist oleks ikka pidanud ühe lotu ära ostma, mida ta poes vaatas. Meie siis mõtlesime, et ohh, kui see soov varem oleks tulnud, oleks veel jõudnud poodi lipata ja ära osta, kuni meie autos tiksume. Ja no siis nii 15 minuti pärast mõtlesime, et ikka veel oleks jõudnud ära käia ja siis 15 minuti pärast, et ohh, oleks ikkagi veel jõudnud. 
Ja sisi pani Mehis ühel hetkel jope selga ja lidus läbi vihmasaju poe poole. Tuleb tõdeda, et me hakkasime kohe kiiremini edasi tikuma nagu tavaliselt ikka juhtub. Me seisime juba parajasti keset eelmainitud ringi, kui Mehis eemalt tuli ja meid märgates kiireid jooksusamme tegi. Näe, ikka veel jõudis ära käia ja naases mitte ainult ühe lotu, vaid lausa kolme riideeseme võrra rikkamana. 

Pühapäeval oli meil rohkem kodu- ja õppimise päev ning kuna oli ka erakordselt kõlekülm päev, siis tegime aiinult pisikese tiirukese Elblagi vanalinnas, et Mehis kas või natukenegi seda meie tegelikku kodulinna ka näeks. Aga põhiasjad nagu kanal, väravatorn ja pagaripoiss said siiski üle vaadataud. Juhuslikult oli ka mingi laat vanalinnas. On tekkinud ka uus traditsioon. Kui Eva meil külas käis, siis unustas ta kaasaostetud poola spetsiaalse suitsujuustu meie külmkappi ja nüüd juhtus sama Mehise laadajuustuga :).

Mehise külaskäigu eelviimasel päeval hüppasime läbi Gdanski laevatehasest, mis mulle aastalõpu külastusest väga sügava mulje oli jätnud. Sattusime uidates vist veidi valesse kohta ka korra ehk sinna, kus päris tehasetöölised oma asju ajasid. Kuna mäletatavasti pidid laevatehase territooriumil olema linna kõige popimad uued peo- ja söögikohad, siis vähemasti ühe neist me ka lõunaajal üles otsisime. Montownia on üleni üks suur söögi- ja peokoht ning tundus, et tegelikult asub maja ülemistel korrustel veel ka hotell. Aga alumine korrus on üks suur avatud ruum, mille mõlemas seinas on restoranid. Istuda saab suure ruumi keskel. Kõik näeb uus, insustriaalne ja stiilne välja ning söögi valikul on üsna keerukas otsustada, et mida valida, kuna tahaks pea igalt poolt midagi proovida. Tundus nagu kogu maailma maitsed on sinna kokku tulnud. Otsustasime seekord rameni ja dim sumi kasuks. Ohhh, see maitses imeliselt ja seda kõike oli ka ülemõistuse palju, oleks kogu perele jagunud. 
Montownia WC-s oli ka ürituste kava ja sealt võis näha, et hallis on pea igal õhtul mõni üritus. ma ütleksin, et minu meelest on see üks äge koht ja sinna ma tahaks millalgi koos kogu perega minna.
Need olid siis need avastused, mida ma rõõmuga taasasvastasin ja uutest asjadest juba uues loos.