Sto lat

Detsember on meie peres alati pidude kuu. Kui ühe peo nõud on masinasse pandud, tuleb kohe kiiresti järgmise peo peale mõtlema hatakata. Nagu te ilmselt märganud olete, ei jõudnud ma detsembris ka eriti blogi kirjutada. No oligi lihtsalt selline aeg.
Meie peokuu algab 9. detsembril, siis on Luiselota sünnipäev. Sel aastal oli tegu veel eriti erilise päevaga, sest ei tea isegi, kas uskuda või mitte, aga Luise sai 18. Sünnipäeva pidamise mõttes oli see siiski üsna tagasihoidlik ja tavapärane sünnipäev, sest tegu oli esmaspäevaga ja mingit suuremat reisi vmt me plaani võtta ei saanud. 
Küll aga laulsime me Luise hommikul üles, toimus traditsiooniline küünla- ja koogitseremoonia ning kingituste lahti pakkimine. Siis läksid Meelis ja Luise  juba Elblagi ja teised ka kooli. Luise oma sünnipäevaõhtuks mingit ekstreemset seiklust ei tahtnud ja seega võtsime plaani lihtsalt mõnda heasse kohta õhtusöögile mineku. Ehk siis mõni ägedam täiesaealiseks saamise vääriline seiklus on esialgu ootele pandud, aga söömas käisime me ära. 
Meil oli ainult üks plaan, et kui mahub, siis lähene Chleb i Winosse. Kahjuks ei mahutunud. No vaatasime siis vanalinnas järjest söögikohtade menüüsid, kellel need tänavale välja olid pandud, et kas me sealt leiaksime sealt kõigile midagi meelepärast. See kõik koos resto valimine on alati probleemne, sest kindlasti on iga resto puhul keegi, kes ütleb, et mina siia ei taha minna. 
Lõpuks ütles Luise, et läheme lihtsalt kuhugi ja me astusime sisse jõe ääres olevasse nooblisse kohta nimega Riverside. Istusime klaasist terrassil ja vaatamata kelneri lubadusele, et seal on soe, oli seal tegelikult ikka üsna jahe. Vaade jõulusele jõeäärsele oli muidugi imeline, selle vastu ei saa kuidagi vaielda. Söögid olid igati head ja veetsime toredasti aega, aga olime kõik üsna ühel nõul, et see söögikoht ei olnud kuidagi halb ja me ei saanud kehva kogemust, aga sellise tohutu restode valiku juures nagu seda Gdanskis on, me sinna kohta pigem enam ei lähe, vaid valime midagi uut. Ja nii kiirelt see kaheksateistkümnes sünnipäev meil mööduski. 
Võibolla on siinkohal paslik ka päevakanelase kohta mõned faktid ritta seada. Juba üsna väikesest saadik ei löönud ta millegi ees risti ette ja tema eluplaanid olid selgemast selgemad. Ka teadis ta, et kui sa midagi tahad, siis tuleb seda öelda ja selle poole püüelda. Tal ei olnud mingit probleemi üksi koos poistega jalkatrennis käia, kui Märjamaal oli ainult poiste trenn, aga Luise kindel soov oli jalkat mängida. Ta ei kõhelnud, et kõigist teistest muusikakooli astujatest vanemana alustada kitarriõpinguid. Ta küll kahtles natuke, kas temast saab kindlasti tuletõrjuja, või siis äkki ikkagi detektiiv või allveearheoloog, aga sihid olid tal siiski selged. Ta nottis trolle, luges raamatuid, turnis mööda puid ja pani kinni kõik jooksuvõistlused. 
Varemalt, noh sellest ajast, kui ma ise kasvasin, mulle kuidagi tundus, et lapsed said asju ise otsustama ja oma seni mõttes mõlkunud sihte teoks tegema hakata siis, kui nad gümnaasiumi lõpetasid. Et siis pumps, olidki sa üsna omapead ja tuli ise mõtlema ja oma elu suunama hakata. Nüüd, vaadates Luiset ja teisi noori inimesi, tundub mulle, et maailmas on nii tohutult palju valikuid, ja otsuseid, mida on vaja teha, et see suureks kasvamine on päris hirmus. See, mis noorele peale langeb, on oluliselt suurem vastutuse koorem, kui see, mis meil kunagi oli. Ja seal on ikka päris keerukas oma uusi sihte seada, kui ühel hetkel on tunduma hakanud, et võibolla tuletõrjujaks siiski ei hakka.
Ka Luise ütles sünnipäeva lähenedes, et tal on hirm 18. aastaseks saamise ees, sest siis ta peab suureks saama. Arutasime seda asja, et tegelikult ju ei muutu päevapealt mitte midagi peale vanuse ja et senikaua, kui temal on tahtmist ja jaksu koolis käia, ei peagi midagi muutuma. Ta saab endale veel mitmeid aastaid suureks saamise harjutamist lubada, kui see tema soov on.
Mis Luiset tänapäeval huvitab? Mina ütleksin, et kunst. Lisaks on tal ka it--huvi või vähemasti kusagilt omandatud oskused, millega ta meil peres päris palju varasemalt Meellise õlul olnud ühendamisi, logimisi, laadimisi jne ära teeb. Kusagil hõljub tal ka idee, et võiks jälle vahepeal pooleli jäänud jalgpalli mängimisega algust teha. See on esialgu siiski vaid kunagisest loobimisest tingitud kahetsusega segatud unistuseks jäänud. 
Igal juhul, Luise, kuhu iganes sa näo pöörad ja millise tee valid, meie oleme su seljataga. Palju palju õnne, seikluseid ja rõõmu sulle veelkord ning ägedat suureks kasvamise jätku!
Siinkohal on vahemärkusena tore rääkida, et poolakatel on täitsa oma sünnipäevalaul ja nad ei õnnitle oma päevakangelast mõne versiooniga loost "Happy birthday!". 
Sünnipäevaloo nimi on Sto lat ehk Sada aastat. Seda laulu teavad Poolas kõik. Või no ma jälle pead ei anna, kas kõik teavad ka salmiosa, mida mina ise ka ei tea, ja ma pole tegelikult kunagi kuulnud ka, et peol salmi lauldaks. Aga no minu kogemused pärinevad muidugi ka ainult laste sünnipäevadest. 
Igal juhul kõlab see kõigile tuntud osa, mis on ühtlasi nii laulu algus kui refrään niimoodi: 
Sto lat, sto lat
Niech żyje, żyje nam.
Sto lat, sto lat,
Niech żyje, żyje nam,
Jeszcze raz, jeszcze raz,
Niech żyje, żyje nam,
Niech żyje nam!


Ja eesti keeles võiks see nagu te ilmslet isegi oletada võite mõne teise keele baasilt kõlada nii:
Sada aastat, sada aastat.
elagu, elagu meie jaoks
sada aastat, sada aastat,
elagu, elagu meie jaoks
veel kord, veelkord
elagu, elagu meie jaoks
elagu meie jaoks

Näiteks selles versioonis, mida Liisbeti kooli lauldakse, küsitakse veel lõppu "Kto?" ehk siis "Kes?" ja hüütakse seejärel sünnipäevalapse nimi.
Meie oleme ka Sto lati oma sünnipäevahommikute repertuaari võtnud.
30. detsembril oli Lisete 13. sünnipäev. Ka see on selline vanus, millega on vaja harjuda. Lisete teadis kohe, et tema tahab kindlasti sõpradega pidu ka ja kindlasti ööbimisega pidu ning sellega tema teadmine ka üsnagi piirdus. Millal pidu teha, mida peol teha, mida lauale panna jne, jäi kuidagi kõik jälle minu ja Meelise peale. Õigemini mina siis mõtlesin, uurisin, korraldasin ja Meelis aitas sellel teoks saada. 
Selge on see, et aasta lõpp on aeg, kus paljud pered sõidavad ära ja kõigil sõpradel ei olegi võimalik peole tulla. Lisete õnneks said siiski enamus kutsututest tulla ja üllatusena lisandus veel Natalja, kes möödunud juunis oma kodumaale Slovakkiasse tagasi läks, aga kes koos perega jõulude ajal Gdanskis käimas oli. Teda ei olnud keegi juba pool aastat näinud ja seega oli see, et ta sai ka sünnipäevale tulla, ekstravahva. 
Kui külalised laupäeva lõunal meie juurde jõudsid, läksime esimese asjana Loopy's worldi, mis on selline siseruumides asuv võrgulinnak liumägede ja köite ja muude lõbustustega. Lapsed lustisid täiega - higimullid otsa ees ja joogid koguaeg otsas :D. 
Oli laupäeva pealelõuna ja Loopy's world oli nagu üks hiiglaslik mesilasepesa - rahvast oli megalt ja oooo, lärmi oli ka megalt. Aga no sellega harjus ja õhtupoole jäi nii rahvast vähemaks kui ka suur sumin veidi vaiksemaks. 
Kui ronimisest, jooksmisest ja kõlkumisest isu täis sai, või õigemini, kui järgmised plaanid hakkasid neid üha enam meelitama, siis sättisime ennast minekule ja kujutage ette, mis siis juhtus. 
Garderoobi tohuvapohus ütles Liisbet, et emme, keegi räägib eesti keelt. Ja naine meie kõrvalt ütles, et jaa, meie räägime. Ohooo, olidki eestlased. Mina uurisin neilt, et kas nad on siin käimas või elavad siin ja nemad vastaid, et elavad siin. Meie olime üsna hämmastunud ja nemad olid ka üsna hämmastunud meie märkuse peale, et meie elame ka siin. Me kõik olime enamvähem arvanud, et oleme ainsad eestlased Gdanskis. Nemad on siin muideks juba 10 aastat elanud, seega meie oleme nende kõrval Poola elu tundmises ikka poisikesed.
Pikalt me rääkida ei jõudnud, aga oleme juba üksteist FB-s leidnud, seega meil on teiste eetlaste kontakt olemas ja vaatame, mida see uus põnev avastus endaga kaasa toob. Mul oli tol õhtul täiesti selline tunne, nagu me oleks avastanud, et Marsil on elu. Mõtlesin ikka ja jälle selle peale, et vaata, aga vaata, siin on meid veel. 
Lisete sünnipäevapidu jätkus Sopotis talveperioodiks ülesseatud liuväljal. Meil ei ole tegelikult miinuskraade ega midagi, aga liuväli on. Tuleb tunnistada, et me oma perega käisime kaks päeva varem Sopotis kontrollimas, kas liuväli ikka tõepoolest on olemas ja töötab, ning tüdrukud said üle pika aja uisutamise taas ära proovida. Sünnipäevakülalistest ei olnud keegi veel sel hooajal uiske alla saanud ja näiteks India tüdrukud ei olnud üldse kunagi varem uisutanud. 
Seda vahvam muidugi oli! Kõik olid erakordselt tublid. Ma imetlesin täiega India tüdrukute tahtmist ja püsivust. Nad kukkusid umbes tuhat korda ja alguses lihtsalt tegidki väga aeglaseid tiire liuvälja ümbritsevast barjäärist kinni hoides. Mida aeg edasi, seda kauemaks nad barjäärist lahti lasid ja vähemalt üks neist saavutas lõpuks selle, et ta suutis teha ka liuväljale tiiru peale barjääri lähedal, aga sellest siiski mitte kinni hoides. Nii tublid!!! Ja täpselt sama tubli on meie Liisbet, kes ka enne Poola tulekut polnud kunagi uisutanud. Ka nüüd õppis ta võtted selgeks kasutades abivahendina pingviini. Ennast pingviiniga juba üsna kindlalt tundes, hakkas ta täiesti omal soovil proovima ilma pingviinita uisutamist ja sai sellega järjest paremini ja paremini hakkama. Enam ta ilmselt ei vajagi pingviini.
Sopot ise oli jõulutuledes ja seal oli ikka veel ka pisike jõululaat. Rahvast oli palju ja kõik sagisid rõõmsalt. Aga oi, kui ilus ja jätkuvat pühade meeleolu tekitav see kõik oli. Sopot on minu jaoks endiselt üks kõige võluvamaid linnasid Poolas.
Lisete pidu jätkus kodus tegevustega, mida tüdrukud ise enda jaoks plaanisid. Muidugi oldi pea terve öö üleval ja keegi ei olnud väga vaimustuses, kui ma nad hommikul üles ajasin, et küünlaid puhuda, torti süüa ja seejärel linnamängule suunduda. 
Linnamäng oli siis minu tehtud ja kujutas endast kaardiga orienteerumist meie lähinaabruses, õigete kohtade leidmist, küsimustele vastamist ja pildistamisülesandeid. See oli Lisete soov, et ma võiks mingi mängu, aaretejahi vmt korraldada, ja nii me tegimegi Meelise ja kutsadega paar päeva varem naabruskonnas vaatlustiiru ning ma panin mängu kokku. Selliste seikluste korraldamine on ju ikka olnud üks mu meelistegevusi, aga Poolas olles polegi seda peaaegu, et teha saanud. 
Kui tüdrukud seiklema läksid, saime me esialgu üsna mitu kõnet Lisetelt, et kas peab ikka lõpuni tegema ja kõik on eilsest väga väsinud ja keegi ei taha orienteeruda jne. Mina ütlesin muidugi üsna pettunult, et ei pea lõpuni tegema ja tulge koju. Võtsime Meelisega koerad ja läksime ka välja tiirutama ning vaatama, et kust ja kui kurnatute ning porisevatena nad siis koju tulevad. Majade vahel tüdrukute jälgi ajades ja peale mitut telefonikõnet saime me aru, et nad ei jätnudki mängu pooleli, vaid lähevad edasi. Tüdrukud tegidki mängu lõpuni ära ja tundus, et neile vast isegi meeldis see. Ja siis oligi 24 tundi juba sünnipäeva algusest möödas ja aeg kõigil koju minna. 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et loodan väga, et sünnipäev lastele meeldis. Oli palju ringi sebimist ja tegevusi ning see kõik oli üsna väsitav kõigile asjaosalistele. Samas mulle endale meeldis, et oli neid tegevusi ja ma ei pidanud koguaeg muretsema, et kas neil on äkki igav. 
Arvasime, et oleme toidu osas juba õppinud halloweeni peost, aga no ei, ei saanud ka sel korral ikkagi söögiga 10-sse. See on kuidagi nii erinev, mida lapsed söövad ja joovad. Saime juba viimati aru, et tark tegu on lihtsalt midagi tellida või väljas süüa, siis saab igaüks valida, mida ta ise tahab. Nii me seekord tegimegi, aga hommikusööki mõtlesime ikka ise pakkuda ja no oehh, kõik keeldusid sellest. Oma arvates olime küll mitmekesise variandi teinud, arvestades taimetoitlasi ja muud. Peo toitlustamine vajab veel õppimist.
Ja siis oli veel üks pidu ehk Lisete pärissünnipäev. Muidugi me laulsime, sõime kooki ja jõime šampust ja siis olin ma broneerinud Lisetele üllatuseks ühe mängu vanalinnas. Ma olen varem korduvalt märganud, et mitmetes linnades Euroopas korraldatakse undercover citygame'e. Olen neid ka veidi lähemalt uurinud, aga me ei ole kunagi ühelgi osalenud ning ma ei ole seega osanud midagi arvata nende väärtuse kohta. Aga, kuidas sa tead, kui sa ei proovi?
Seega, olles uurinud mitmeid põgenemistubasid ja muid variante, ostsin meile Lisete sünnipäevaks selle mängu. Mängu lugu oli selline, et Gdansk on lukku pandud ja meie oleme välismaised agendid, kes tahaks kindlasti linnast välja saada. Me oleme saanud infot, et kohapealsed agendid saaks meid selles osas aidata, kui me oleme kiired ja nutikad ning lahendame hulga ülesandeid. 
Ootasime kokkulepitud kohas kohvriga meest ja ta tuligi. Andis meile kaardi ja mapi ning ütles, et meil on aega poolteist tundi ja ta väga loodab, et see ei ole meile liiga raske. Seda viimast ütles ta laste poole vaadates. Üks teine tiim pidi ka samal ajal seiklema, seega oli meil väike võistlus ka. Teine tiim muidugi polnud veel startigi jõudnud, kui meie teele tuiskasime. 
Kaardile oli märgitud 8 punkti, mida meil tuli järjekorras läbida. Igas punktis pidime avama ühe meile kaasa antud ümbriku ja täitma ülesande. Ma ei hakka reetma, mis ülesanded need olid, juhuks, kui te tahate kunagi ise ka proovida. Küll aga võib öelda, et meie komistuskiviks sai esimene ülesanne, kus tuli leida Mariacka tänavalt üks kindel asi. Eeldasime, et see asi peab olema, kas maja fassaad, trepikaunistus vmt, aga Mariacka tänav on otsast otsani nikerdusi, kujukesi ja kaunistusi täis. Ja lisaks turiste ning kaubitsejaid täis. Me käisime edasi ja tagasi mööda tänavat, koos ja hargnenult, aga no ei leidnud. Olime suhteliselt pettunud, et kuidas me siis ei leia ja kas see tõesti ongi meie jaoks liiga raske mäng. Kui meil oli pool tundi meie väärtuslikust ajast kulunud, helistasime kohvriga mehele ja küsisime vihjet. Kujutage pilti, ta ütles, et ups, see asi on hetkel renoveerimisel ja võimalik, et te ei näegi seda, minge edasi. Sellist möödapanekut ei oleks kindlasti tohtinud mängu korraldajad läbi lasta ja me olime ikka suhteliselt pettunud, aga kuna meil oli kiire, siis panime edasi ja üritasime selle asja unustada. Rohkem pettumusi ette ei tulnud ja ülesanded olid meile täiesti jõukohased, mõned isegi liiga lihtsad ja mõni veidike rohkem mõtlemist vajav. Kimasime mängu läbi, jäime lõppu veidi hiljaks, aga siiski vähem kui 10 minutit. Lõpus selgus, et ega sellest ajast ja hiljaks jäämisest polnudki midagi. See oli taas natuke üllatav, sest me tõesti tahtsime kõik punktid läbi käia ja kuna me olime esimeses nii palju aega kulutanud, siis me lihtsalt kiirustasime ja kiirustasime, ehkki oleks võinud ka vabalt võtta. Teist tiimi me ei näinud kusagil, nemad vist võtsidki vabalt. 
Kokkuvõttes me jäime siiski rahule, et mängisime ja olime uhked, et saime hakkama, aga väike mõru pill jäi ka siiski kripeldama, vähemasti minul. Mängu reklaamist ja arvustustest võis lugeda, et see mäng on hea võimalus vanalinnaga tutvumiseks ja isegi Gdanski elanikud pole kõigis kohtades käinud, kuhu mäng viib. Selle kõigega ei tahaks nõustuda, sest kui sul on selline tuli takus, siis sa ei jõua mitte millegagi tutvuda peale oma ülesande ja meie olime igal pool, kuhu tee viis, varem käinud. 
Lisete sünnipäev jätkus taaskord uisutamisega Sopotis. Seekord oli tiba vihma sadanud ja pool liuvälja oli basseiniks saanud. Ega sellest muud polnudki, kui et kukkudes said sa ülepea läbimärjaks ja seda kogemust proovisid nii mitmedki jääl liuglejad. Meie lastel muidugi õnnestus ka just enne lõppu koos kõhuli kukkuda ja nad saidki väga-väga märjaks.
Ega sellest ka hullu ei olnud. Mina küll pakkusin, et käime kodust läbi ja läheme siis plaanitud õhtusöögile, aga no lapsed ütlesid, et tühja sellest märjast kõhust ja ega need tilkuvad püksid ka nii hullud pole ja küll restos on soe ja dressipluusid saavad ka ehk kuivaks. Nonoh, mina ju märg ei olnud, seega tuli nõustuda nendega, kes olid, ja läksime sööma. Taaskord mitte kuskile uude kohta, vaid ikka oma lemmik kalarestosse merekaldal. No oli ikka endiselt hea söök ja väga meeldiv kogemus. 
Lisete sünnipäeva võib igatahes üheks väga mõnusaks perepäevaks kuulutada, sest me tõesti saime kogu päeva koos olla ja teha seda, mis meile meeldib.
Üks pisike sünnipäevalugu veel siia lõppu. Liisbet oli koolivaheaja alguses ehk siis vahetult enne jõule kutsutud oma klassikaaslase Varvara sünnipäevale. Pidu toimus ühes õmbluskojas ja sai Liisbeti poolt kuulutatud kõige huviatvamaks sünnipäevapeoks, kuhu ta eales on kutsutud olnud. Õmblustuba oli pisike ja külalisi mitte kuigi palju. Pidu kestis 2 tundi ja selle aja jooksul lapsi õpetati ja igaüks neist võttis lõiked ja lõikas ise välja ja õmbles masinaga valmis mänguasja. Liisbet oli tõesti vaimustuses, sest ta polnud kunagi varem õmblusmasinat kasutanud ja nüüd sai täitsa ise mänguasja tegemisega hakkama. Nii vahva sünnipäev igatahes! Liisbet peab plaani, et äkki saaks ka koos Varvaraga õmblustundides käima hakata.
Eelmine
Jõulutab, täiega.
Järgmine
Jõulud Poolas vol 1

Lisa kommentaar

Email again: