Jõulud Poolas vol 1

Eesti rahvakalendris on 30. novembril Andresepäev. Internet ütleb, et see polnud Eestis kunagi eriline püha :D. Esimest korda loen sellist asja, et püha polnud püha, täitsa naljakas kohe. Ma ise ikkagi arvan, et kui päev on kalendris ja on üles tähendatud ka selle päeva kombed, küllap ta siis ikkagi oli mainimistväärt päev kah. 
Rahvakalender kõneleb, et andresepäev oli külma ja talve saabumise päev ning tavaks oli sel ajal kogu öö tuld põlemas hoida. Mõnel määral tegeleti andresepäeval ka ennustamisega - püüti välja selgitada, kelle sa saad endale tulevaseks kaasaks, aga see komme ei olnud nii populaarne, kui Kesk-Euroopa riikides. 
Andresepäeval oli meestel kombeks ka santimas käia. Maskeeritud tahmaste nägudega mehed käisid perest peresse, laulsid mardi- ja kadrilaule refrääniga "Andres, Andres", kontrollisid, kui hästi on peres käsitööd tehtud, ja võtsid vastu ande.
Andresepäev oli ka advendiaja algus.

Poolas on Andresepäeva asemel Andrzejki ja ka see on minu meelest selline kaduv püha, mille kohta vartsi öeldakse, et polegi eriline püha. Veel seda küll teatakse ning mõned baarid-pubid pidid Andrzejki puhul ka midagi korraldama ja sellised meie vanused inimesed mäletavad, et kui nad veel lapsed olid, siis räägiti Andrzejkist rohkem ja tegeleti sel ajal ennustamise ja maagiaga. Nad ütlevad, et see on paganlik püha ja no ausalt öeldes on neil selliseid paganlikke kombeid ja pühasid, mida nad tänapäevani, kas au sees hoiavad või siis vähemalt neist räägivad, mitmeid. 
Andrzejki on ka 30. novembril, aga kuuldavasti, kui seda tähistada soovitakse, siis võib endale sobivalt  Andrzejki reedele sättida ja seda enamasti ka tehakse, lihtsalt siis 30. novembrile lähimale reedele.
Eelkõige on see noorte vallaliste neidude päev, sest just neile ennustatakse  Andrzejki õhtul kõige enam ja eks nemad on sellest kindlasti ka kõige enam huvitatud. 
Andrzejki tähistamine on Poolas esimest korda kirjalikult mainitud 1557. aastal, seega tegu on juba sajandite pikkuse traditsiooniga. Mida siis  Andrzejki ajal tehakse?
Kõige rohkem teatakse või no esimesena nimetatakse küünlavaha valamist läbi võtmeaugu. Liisbeti klass tegi seda kusjuures sel aastal Andrzejki ajal ka koolis. Kunagi võeti seda hästi tõsiselt, noored neiud tulid kokku ja valasid vaha ning otsisid sellest viiteid oma tulevasele abikaasale. Käib see siis üsna samamoodi nagu meie õnne valamine, aga vahe on selles, et tina asemel kasutatakse sulanud küünlavaha ja seda mitte ei valata lihtsalt külma vette, vaid see valatakse läbi võtme augu. Kui ma sellest alguses kuulsin ja mõtlesin oma võtmetele, siis mulle tundus tiba kummaline, et kuidas täpselt läbi imepisikese võtmepeas oleva augu vaha aetakse ja kas kõigil ei tule siis enamvähem ühesugused kujud. Aga oh mind lollikest, loomulikult on ju tegu vana traditsiooniga ja loomulikut tuleb kasutada vanaaegsemat võtit, mis on võibolla mõne vana kummuti, kellakapi või keldriukse oma. Teate ju küll, need võtmed, millel on ilusasti nikerdatud pead ja millel on tõepoolest suuremad augud sees, kui tänapäeva võtmetel. Aga no ma nägin youtube'ist, et tegelikult saab kenasti ka läbi moodsa võtme vaha valada, kui paremat käepärast pole. Ja siis tuleb lasta vahal külmas vees veidi tahkuda ning seejärel võtta tekkinud kujuke välja ja uurida, milline sinu tulevik võiks olla. Neid vahakujukesi oli kombeks vaadata ka varjudena, mis need küünlaleegi taustal seinale jätsid. Kui väga hästi läks, siis võibolla meenutas kujuke mõnda tähte, mis oli siis valaja tulevase abikaasa eesnime esimene täht.
Tänapäeval on Andrzejki rohkem rõõmu ja nalja täis pidu ja vaha valatakse laste rõõmuks.

Teine põnev komme on kingaralli. Vallalised neiud võtavad vasaku jala kinga jalast ära ja sätivad kingadest kena uksepoole suunduva rivi, kus ühe kinga varbaots puudutab teise kinga kanda jne jne. Siis võetakse tagumine king ja viiakse rivi ette siis tagant järgmine jne jne. Rivi ei pea sirge olema, vaid võib näiteks ussina mööda tuba ukse poole keerelda, aga igatahes see, kelle king esimesena ukseläve puudutab, abiellub esimesena.
Veel oli kombeks, et tüdruk kirjutab erinevatele paberitele erinevate noormeeste nimed ja paneb need paberitükid ööseks oma padja alla. Hommikul ärgates võtab tüdruk padja alt esimese ettejuhtuva paberitüki ja kelle nimi seal on, sellest saab tema tulevane abikaasa.
Üks komme oli ka, et neiud koorivad õunu nii, et tekiks üks võimalikult pikk kooreriba. Selle riba viskavad nad üle õla ja siis lähevad uurivad, millise tähe moodi maha kukkunud õunakoor kõige enam on. Ja muidugi siis selle tähega algava mehega nad abielluvad. Kui koor ei meenuta mingit tähte, pole lootust nii pea abielluda.
Need on siis vaid kõige tuntumad kombed, tegelikult oli neid ennustamisvariante veel ja veel. Aga igatahes selline vahva päev on Poolas olemas ja tore, et meie ka selle oma teisel Poola aastal avastasime.

Veel üks asjaolu, mida ma aasta tagasi ei teadud on see, et poola lastel päkapikud ei käigi. Repliigi korras olgu vahele pistetud, et tšehhi lastel ei käi ka päkapikud. Ma ei ole sellele kunagi nii täpselt mõelnud, et kust see komme pärineb ja millal see Eestisse tuli. See on lihtsalt nii iseenesest mõistetav olnud, et pole absoluutselt olnud mingit põhjust kahelda, et kui päkapikud on olamas, siis kas nad ikka teiste laste juures ka käivad. Muidugi käivad, arvasin ma, aga võta näpust. 
6. detsembril on Poolas Dzien Świętego Mikołaja ehk siis Püha Mikołaj päev.  Püha Mikołaj on tegelane, keda me võiksime oma mõttes jõuluvanaks pidada. Tegelikult oli ta aga 4. sajandil praegustel Türgi aladel elanud piiskop. Ta oli tuntud sellepoolest, et tegi salaja kingitusi. Poolas tulebki "jõuluvana" või no tegelikult siis Püha Mikołaj 6. detsembril, riides nagu piiskop ja tal on käes karjasekepp. Ta tuleb koos inglist abilisega, kas jala või saaniga, mille ees on valge hobune. Ta käib igas majas ja toob kingitusi, jah 6. detsembril. Jõulude ajal ta vanasti ei käinud.
Püha Mikołaj päev on tänapäeval igati au sees, oodatud ja armastatud. Olen ka kuulnud, et Püha Mikołaj toobki sel päeval inimstele väiksemaid kingitusi. Liisbeti kooli kõrval on üks lasteaed ja seal ootas 6. detsembril Püha Mikołaj, küll traditsioonilises punakuues, lapsi hommikul õues, helistas kellukest ja jagas kõigile kingitusi. Kuna see toimus lasteaia hoovil, siis meie saime sealt mööda minnes teda ja ta tegemisi piiluda. Liisbeti kool on briti kool ja seal hoiatkse au sees nii poola kui briti traditsioone. Püha Mikołaj käis oma päeval koolis külas küll ja tõi lastele väikesed kingid (kui ma õigesti mäletan, siis pani ta need igaühele saapa sisse), aga mitte keegi ei näinud teda.
Gdanskis tähistatakse Püha Mikołaj linna saabumist igal aastal suurejooneliselt. Meie kahjuks seda oma silmaga näinud pole, kuna eelmisel aastal ma ei teadnud sellest päevast üldse ja sel aastal (tegelikult siis mõtlen 2024. aastat) mul hakkas alles pulse kokku minema selle päeva eel ja järel. Viimased pusletükid sättisin tervikusse täna, kui ma selle päeva kohta materjali otsisin. Seega me ei ole käiud  Püha Mikołaj saabumist vaatamas ja teda tervitamas. Gdanskis saabub ta vist enamasti mööda jõge. Sel aastal tuli ta vana purjelaevaga, aga 2023. aastal sup-lauaga:).
Kombed on ajas pisut muutunud ja tänapäeval toob Püha Mikołaj 6. detsembril pisikese kingituse ja suuremad kingid saab ikkagi jõuluõhtul. Kuna  Püha Mikołaj mitu korda ei käi, siis on arutatud ja leitud, et jõulukingid toob ilmselt, kas Jeesuslapsuke või ingel, sest neid kumbagi ei näe ja ka jõulukinkide toojat ei nähta kunagi. Kingituste saabumisest annab märku kellukese helin.
Nii Püha Mikołaj päeval, kui ka jõuluõhtul ei nõuta kelleltki salmi, tantsu ega laulu, kingid lihtsalt saab.

Meie oleme aga siiani ikkagi ainult punastes mantlites ja pika valge habemega, meie mõistes traditsioonilisi, jõuluvanasid kohanud. Välja arvatud see üks roheline jõuluvana Lechia mängul, kellest ma millalgi kirjutasin. 
Advendiaja alguses ja Püha Mikołaj päeva läheduses korraldavad Gdanski linnaosad oma jõulutulede süütamised. Tõsi, mitte kõik linnaosad, aga siiski päris mitmed. Reklaamid olid väljas, et millal ühes või teises linnaosas tuled süüdatakse ja mida seal üritusel veel tehakse. Mõnel pool tantsiti ja lauldi üheskoos, söödi suppi, vaadati esinemisi ja kindel osa üritusest oli ka Püha Mikołaj külaskäik.
Przymorzes, kus meie elame, sellist ühist tulede süütamise üritust ei olnud, küll aga meie naaberlinnaosades, mis on meie juurest kiviga visata. Otsustasime, et läheme kaeme ikka ka ja valisime endale tuttava ja südamelähedase Zaspa linnaosa. Seal on Liisbeti kool ja seal oleme me nii palju ringi luusinud, või no peamiselt mina olen, et kujutame ette vähemasti, et tunneme seda kohta läbi ja lõhki. Seal asub ka Jana Pawła II ehk Johannes Paulus II park, millest ma olen kunagi kirjutanud, aga mida ma tollal veel ei osanud armastada. Nüüd meeldib see mulle väga. Just Jana Pawła pargis Zaspa jõuluüritus toimuski. Üritus pidi algama küünalde paraadiga ühest pargi otsast teise. See tundus meile eriti põnev, et küünalde paraadi tahaks küll näha. 

Lippasime kohale, kui paraad juba käis ning paraadilisi läbi põõsaste näha oli. Mida ei olnud näha, olid küünlad. Vihma tibas ja oli veidi tuuline, võibolla sellepärast jäid küünlad ära, aga tegelikult ma ei tea, kuidas see mõeldud oli ja miks küünlaid ei olnud. 
Küll aga oli korralik hulk rõõmsat Zaspa rahvast, kes juteldes ja naerdes läbi pargi marssis. Pargi teises otsas, kus ootasid ehitud kuusk ja jõulutuledes lennuk, mille lambid veel süüdatud polnud, kogunes rahvas ühte suurde summa kokku. Ähmaselt oli kuulda, et erinevad inimesed rääkisid midagi, aga no välisringi tõesti ei kostnud mitte midagi ja ka ei näinud me mitte midagi. Mul on millegipärast tunne, et räägiti, mida Zaspas on aasta jooksul tehtud, aga no tegelikult ma ei tea. Siis ühel hetkel hakati numbreid loendama ja süttisid jõulukaunistused. Imeilus, mis seal muud. 
Jana Pawła pargi jõulukaunistused on lennundusega seotud, sest kunagi, mitte väga ammu tegelikult, oli selle koha peal Gdanski lennuväli ja vaadates selle aasta kaunistuste logosid tundub mulle, et jõulukaunistusi sponsoreerib praegune lennujaam.
Kui ühel hetkel kõik hakkasid oma lapsi ette poole pressima, saime me aru, et vist on Püha Mikołaj tulnud. Me pressisime Liisbetiga ennast ka lähemale. Algul ei näinud midagi, aga no ühel hetkel sai selgeks, et asi käib nii, et laps läheb Püha Mikołaj juurde, kes annab talle kingi, ja siis lapsevanem teeb lapsest koos Püha Mikołajga pilti ja siis üritavad nad kuidagi läbi massi tagasi välja pressida. Korduvalt ja korduvalt paluti valjul häälel, et mass veidike tagasi astuks ja jätaks Püha Mikołaj ette ruumi, no mass eriti ei kuulanud või siis valgus kohe taadi juurde tagasi. Ühel hetkel siiski keegi korraldas mingi rivi ja Püha Mikołaj juures juba käinutele väljapääsu tee, kus ei pidanud pressima. Nüüd läks järjekord õige pisut kiiremini. 
Liisbet tahtis küll väga Püha Mikołaj juurde minna, aga kartis hirmsasti, et äkki too küsib talt midagi poola keeles ja tema ei saa aru. Tegelikult ei küsinud  Püha Mikołaj mitte kelleltki mitte midagi. Ka Liisbet sai ühel hetkel oma kingikoti kätte ja me tulime summast välja. Tuleb öelda, et enamus rahvast oli juba ära läinud. Kes veel ei olnud läinud, need tegid jõulukaunistustega pilte. 
Tundus, et laulu, tantsu ega suppi seekord ei tule. Laulu ma kusjuures isegi ootasin, sest Poolas on ka vähemalt olnud au sees jõululaulude laulmine ja ma oleks ka seda hea meelega kuulda tahtnud. Me jalutasime ka siis tasapisi auto juurde ja kui me pargist mööda sõistime, siis istus Püha Mikołaj ikka veel seal ja viimased lapsed ootasid oma kingitusi. 
Kingikotis oli värviraamat, jõuluvanaga kummist käevõru ja pliiatsid, äkki oli midagi veel, aga no enam ei mäletagi. Igal juhul olid need asjad, mitte kommid. Ma ei tea, kust need kingid tulid, kas äkki linnalt või linnaosalt, aga minu meelest oli ülipositiivne see, et tõesti igale kohalolnud lapsele jätkuski see kotike. On ju nii ennustamatu, mitu last sellisele üritusele tuleb.
Minu jaoks jäi üsna mitu küsimust õhku, mille pusletükid tuleb veel ajajooksul leida. Kas üritus oligi nii mõeldud, et marsitakse läbi pargi, ilma küünaldeta, siis saavad lapsed kingid ja kõik? Reklaamis oli ju rohkem tegevusi. Või kas vaesed koraldajad pidid oma plaanid über mõtlema, kuna rahvas oli väga kingihimuline ja keegi ei tahtnud laulda ega tantsida? Kas ilm segas? Millised olid teiste linnaosade üritused?
Ja veel mõtlesin ma selle üle, et need inimesed olid siis zaspalased. Zaspas on hulk suuri paneelmaju. Kas need inimesed tundsid üksteist? Kas vähemalt osad tundsid? Kas nad on kogukond? Mõned linnaosad sh ka Zaspa koraldavad aegajalt linnaosa üritusi. Äkki nad siis ikka on kogukond? See suure linna kogukondade või mittekogukondade teema on minu jaoks üpris põnev mõtlemisaine. Paneelmajade ees igatahes vanemad inimesed räägivad omavahel. Aga võimalik, et nemad on elanud nendes majades nende ehitamisest saadik, ilmselt ongi. Kas hilisemad liitujad on ka kampa võetud? Kas kõiki naabreid tuntakse? Ei tea.

Liisbetil käis koolis ka jõuluvana enne, kui vaheaeg algas, aga tema oli siis Santa Claus. Tõi kõikidele lastele kingikese. Hõikas igaühe nimepidi enda juurde ja andis kingi, salmi ei küsinud. Erinevad klassid said erinevad kingid, aga kõigil olid vist ikkagi mingisugused arendavad mängud pakis. Kommi ei olnud.
Lisete ja Luiselota koolis tehti klassis üksteisele loosipakid. Lisete klassis oli huvitav ja minu meelest vägagi mõistlik loos, kus iga laps ise kirjutas oma nime loosisedelile ja ta märkis sinna juurde ka mõned asjad, mida ta eelistaks oma pakist leida. Õpetaja vaatas ka sildid üle ja aitas neil mõelda, kellel ehk seda soovi kohe pähe ei tulnud. See on minu meelest nii suurepärane mõte, sest kas me oleme vähe pead murdnud, mida loosipakki panna? Eriti juhul, kui keegi on loosiga mõne poisi tõmmanud või tüdruku, kellega ta liiga palju ei suhtle. 

Loomulikult oli koolides ka igasuguseid traditsioonilisi ja mittetraditsioonilisi üritusi enne pühi. Luise koolis on traditsioon, et ühel päeval tulevad gümnaasium ja õpetajad kokku ning toimub pidulik pierogi söömine. Luisele meeldivad ühed kindlat sorti pierogid väga ja see päev meeldib talle ka.  Luise käis ka klassiga teatris ja Gdanskis jõululaadal.
Meelisel on tööl ka üks traditsiooniline pidulikum jõuluüritus, mis algab vahvli jagamisega. See on selline kuiv, õhuke vahvel, millest jagatakse teistele kohalviibijatele tükikesi ja soovitakse sellega üksteisele kõike head.
Lisete käis klassiga koos bowlingut mängimas. Kunsti- ja käsitöötundides tegi vist küll kogu Lisete kool viimastel nädalatel enne vaheaega piparkooke. Tegid ise tainast ja siis järgmine kord, kui jälle kunstitund tuli, küpsetasid. Kui kambas oli veganeid või muid erilise dieediga lapsi, siis tehti tainast ka vastavalt nende vajadustele.
Liisbeti puhul ei küptsetatud koolis, vaid nemad käisid ühes söögikohas, mis teeb ka töötubasid, piparkooke küpsetamas. 

Liisbeti koolis on iga-aastaselt detsembrikuu suursündmuseks jõuluetendused. Iga klass teeb etenduse. See on tohutu töö ja ettevalmistus, mida lapsed ja õpetajad teevad ning nädalaid pole muud kuulda, kui christmas play ja christmas play. Ehkki sel aastal ma jagasin ära, et asja lihtsustamiseks on etendustega ka oma süsteem. Kõik kolm esimest klassi mängivad "Donkey seller"it. See oli esimese klassi etenduseks nii sel kui eelmisel aastal. Kõik kolm teist klassi mängivad "Noisy nativity't". Mida kolmandad klassid mängivad, seda ma veel ei tea. Aga õpetajate ja personali jaoks lihtsustab see oluliselt kogu etendustega seotud virrvarri, kui mitu aastat sama etendust tehakse.
Liisbet oli oma etendusest nii elevil ja ma küll ei tea, kuidas, aga tal õnnestus jälle saada üks kahest tähtsamast rollist. Näidendis oli kaks õpetajat, Liisbet ja tema sõber Dima, kes rääkisid oma klassi lastele jõulude tegeliku olemuse lugu. Neil kahel olidki rääkivad osad ja ülejäänud laulsid, tantsisd ja näitlesid, et jõululugu ellu ärkaks. See oli taaskord nii äge, nii palju annet ja siirust sisaldav etendus, et koos rõõmuga oli mul koguaeg ka väike härduspisar silmanurgas. Teate ju küll, kui miski on nii kirjeldamatult häid tundeid tekitav, et nutt tuleb peale.

Jõulud oli muidugi ka tohutu heategevuse aeg. Nagu ikka. Nii Liisbeti, Lisete kui ka Luise koolid toetasid kõik ühte kindlat peret ja ikka nii, et kõik perekonna soovid jõuluajal täituksid. 
Mulle tegelikult meeldib, et on konkreetne pere, kelle kohta ma võin lugeda, kes nad on, mis elu nad elavad, mida nad armastavad ja miks neil halvasti hakkas minema. Need on kurvad lood ja me oleme oma perega püüdnud mõlemal aastal toetada kõikide koolide peresid nii palju, kui meie võimuses on. Koostööl on suur jõud ja sellepärast ma loodan, et neil peredel tulidki imelised jõulud ning et neile kingitud kraamist jätkub rõõmu tükiks ajaks ning ühtteist on  nende jaoks isegi ehk elumuutev.
Kuna me aga juba toetasime tõesti palju, ja ma rohkem enam mitte kuskile annetada ei tahtnud, siis tuli detsembris üle elada kõik need piinlikud hetked, kui kaubanduskeskustes ja tänaval tulevad toredad inimesed ligi ning paluvad annetada hea eesmärgi nimel. Oehh, tahaks ju küll aidata, kõiki, aga kusagil on piir. Ainult loomapoodi jätsin veel varjupaigakutsadele süüa.