Jõulutab, täiega.

Ma tean palju inimesi, kes ütlevad veel ka kaks nädalat enne jõule, et ei, mis asja, veel on liiga vara kuuskede, lambikeste ja päkapikkude jaoks, jõulud on veel kaugel ja jube tüütu, et jõulutamisega nii vara peale hakatakse. Mina tunnen pigem vastupidi ja mõtlen juba enne esimest adventi, et see imedeaeg on nii lühike, et seda tuleb täiega nautida esimesest hetkest peale. 
Meil ei ole lund. Tõsi, lund sadamas me ikkagi korra nägime ja selles mõttes sai ka see esimese lume rõõm ikkagi ära tuntud. Oh, muidugi võib heietada, et oh, kui oleks lund, kus siis alles tuleks õige jõulutunne. Ma ei heieta, ma tunnen praegu ka, et üks äraütlemata mõnus aeg aastast on käes, olgu siis lumeta või lumega.

Gdansk jagab täielikult minu jõuluarmastust ning igasuguseid vahvaid märke lähenevatest pühadest on kõikjal ja vist küll iga päev toimub ka erinevaid jõuludega seotud üritusi. Igale poole ei jõua. Isegi igale poole, kuhu tahaks, ei jõua. Aga oleme püüdnud siiski jõulutamisest nii palju, kui võimalik osa saada.
Gdanski jõuluturg valiti muideks sel aastal Euroopa parimaks jõuluturuks. No eks seal on alati pigem see küsimus, et milline linn rohkem hääletuskampaaniaga pingutab ja Gdansk tõesti pingutas sel korral. Jõuluturg avati ühel reedel novembri lõpus ja meie käisime seal kohe sama nädalavahetuse pühapäeval. Rahvast oli metsikult. Vaatasime turu kaarti ja püüdsime ennast kõikidest turukäikudest ja -tänavatest läbi murda. Seal oli söögiala, kus pakuti üsna palju tavapärast poola toitu, aga no just seda ma sooviksingi, kui oleks turistina linna tulnud:). Kohaliku elanikuna aga tahaks midagi uut ja erilist. Palju oli ka muud tavapärast toiduputkade toitu, mida igal laadal saab - burksid, friikad, churrosed jne. Aga mõned putkad olid ka täitsa uudsed ja huvitavad ning sealsed road olid võõrad, mis võõrad. Pidasime aru, et vaatame kõik läbi ja siis otsustame, kust me mingi ampsu prooviks võtame, aga lõpuks läks kuidagi nii, et juba olime järgmiste kaupade juures ja amps jäigi võtmata. Muidugi pakuti absoluutselt igas toiduputkas ka kuuma jooki - alkoholiga ja alkoholita, mulliga ja mullita, vahukommidega ja ilma:). 

Nendes putkades, mis polnud nö tänavasöögi putkad, pakuti kaasa ostmiseks muidugi rikkalikult sinki, vorsti, juustu, halvaad, piparkooke, mett, hoidiseid ja kõike muud head-paremat laadakraami, mida te endale ette suudate kujutada. Muidugi oli ka palju käsitööd, need on alati minu lemmikputkad. Nii äge on vaadata, millistele ideedele inimesed on tulnud ja mida oma kätega valmistanud. Minu seekordsed lemmikud olid suvalises järjekorras esiteks õrnad klaasist erinevas suuruses ja erineva kujuga käsitsi maalitud pokaalid küünaldele. Teiseks  laimidest, apelsinidest, paprikatest, kaneelipulkadest ja muust lõhnavast tehtud jõulupärjad ja rippuvad kaunistused. Ohhhh, selle putka juures juba lõhnas nii hästi, et lihtsalt pidi lähemalt uudistama. Kolmas väga huvitav avastus kuulus kunstivalda. Firma nimega Avocado Pracownia Tworcza teeb puidust maakaarte ja no veel nipet näpet asju, aga kaardid on see põhiline ja tähelepanu tõmbav kunst. Neid on suhteliselt raske kirjeldada, aga minimalistlik, reljeefne, vähevärviline ja stiilne on vast need sõnad, mis neid kaarte iseloomustada võiks. Targem on, kui te vaatate ise järgi, millest ma räägin siit: https://avocadopt.com/en/. Minu meelest igal juhul on need ühed väga väga lahedad kaardid.

Kokkuvõtvalt võib jõuluturu kohta vast öelda, et seal oli palju rõõmu ja melu, palju inimesi ja palju trügimist. Hinnad olid päris krõbedad, aga no ilmselt on see nii kõigil Euroopa suurlinnade jõuluturgudel. Vahva oli kõiki neid asju imetleda, aga hinnad eriti ostma ei kutsunud. Loodan väga, et kõigil neil, kes tervelt kuu aega järjest laadal oma kaupa pakkusid, saab kokuvõttev emotsioon väga positiivne olema ja et majanduslikult ikka tasuks ka laadatamine ära. Mulle meeldis jõululaat väga, ka valgel ajal, sest just siis me seal käisime. Aga korra jalutasime sealt mõni nädal hiljem läbi ka pimedas - rahvast oli sama palju või rohkemgi, aga no muidugi, ka laat on pimedas ikkagi veel maagilisem ja võluvam. Aga ma ei saa kuidagi mainimata jätta, et mul natuke jäi midagi kripeldama ja justkui puudu ka. Tore laat on, äge laat on, aga no kogu see reklaam enne laata ja laada ajal, oli siiski veel vägevam.

Loomulikult on ka Gdanski raekojaplats, mida tegelikult Pikaks Turuks kutsutakse, täis kaunistusi ja tulesid. Raekojaplats on selline minu täpsustus endale ja teistele alati, sest Pikal turul tõepoolest asub ka raekoda, aga ülejäänud maailm teab siiski, et see piklik plats Kuldse ja Rohelise värava vahel on Pikk Turg. Ka jõe äärde ja sillale jõe kohal on jõulutulesid ja kaunistusi sätitud. Kõik särab, kõik on ilus ja soojust kiirgav. Silla peal toretsevad traditsiooniliste jõululoomade, põhjapõtrade, asemel hoopis Gdanski lõvid. Ka kõik jõeäärsed söögi- ja joogikohad on oma aknad kaunistanud, üks pilkupüüdvamalt kui teine, seal ainult vaata ja imesta. Tuleb ainult ohata, et kahjuks ikkagi ei jõudnud vanalinna enne pühi maagiat ja sära sisse hingama nii palju, kui oleks tahtnud.

Gdanskis on jõulumaagiat mitmel pool, mitte ainult vanalinnas. Kasvõi juba see, kuidas näiteks kaubanduskeskused on väljast ja seest kaunistatud, on suu ammuli vaatama panev. Forumi kaubanduskeskuses ripub laeall hiiglaslik tuledes laev, Galeria Baltycka on üleni kuldsesse särasse mattnud nii väljast kui seest ja kirsiks tordil on jõulutuledest suured luiged. Seda kõike on üsna võimatu pildile püüda nii, et see ei näeks mannetu välja. Ma siis eriti ei olegi neid pildistanud ja te peate selles osas mu sõnu uskuma, et on maagiline ja ahhetama panev.. 

Siiani on meie lemmikjõulutuled siiski Brzeźno rannas. Seal säravad dekoratsioonidena suured Gdanski kraanad, mitte siis päris kraanad, vaid jõulutuledest kraanad ikkagi. Kraanad vinnavad inimesest suuremaid kingitusi. Neid kraanasid käisime me vaatamas ühel varasel õhtul, kui just oli pimedaks läinud ja täiesti hämmastav, kui palju inimesi oli randa jalutama ja jõulukaunistusi imetlema tulnud. Kui juba Brzeźnos olla, siis ei saa kunagi ka muuli lõpus käimata jätta. Jalutasime seekordki muuli otsa ja vaatasime korraliku lainetusega mustavasse vette, pime oli. Muulilt ranna poole vaadates särasid kraanad veel eriti heledalt. Lisaks sellele, et need kraanad olidki ekstra ilusad ja pühade meeleolu tekitavad ja nii gdanskilikud, oli lihtsalt nii soe ja armas näha, kuidas need kraanad rahvast rõõmustasid. Pea kõik inimesed tahtsid kas üksi või kaaslastega või nii üksi kui kaaslastega koos kraanaga pildile jääda, naerdi, ahhetati, rõõmustati. Me oleme näinud tõsiselt ägedaid jõulukaunistusi, aga kraanad troonivad siiski hetkel esikohal ja on kõige enam südamesse pugenud. 

Oliwa park, mäletate, see on see muinasjutupark, millest ma juba kirjutanud olen, ja millest me nüüd vaid umbes kilomeetri kaugusel elame. Ma olen väga palju lugenud, et Oliwa park muudetakse jõuluperioodil tõeliseks talve võlumaaks ja ootasin suure põnevusega, millal selle aasta atraktsioonid üles saavad, ja meie saaksime ka seda võlumaad uudistama minna. Nägin juba sotsiaalmeedias imeilusaid fotosid Oliwa pargi imedest tükkaega varem, kui meil lõpuks õnnestus see käik ette võtta. Läksime jälle varakult ehk siis kohe, kui pimedaks läks, aga no ohhooo, rahvast oli ikka murdu. Park ise ei olnud valgustatud, aga erinevate dekoratsioonide juures oli valge nagu enamvähem päeval. Päris naljakas oli vahepeal üsna pimedas koperdada kuskile poole, kust valgus paistis ja samal ajal koguaeg kuuldes, et pime või mitte, kõikjal su ümber on teised inimesed ka. Aga jaa, vaatamata sellele, et rahvast oli rohkem, kui oleks tahtnud, tegelikult oleks üldse tahtnud, et kedagi peale meie polekski pargis olnud, olid Oliwa pargi kaunistused tõesti selle kuulduse väärilised, mida pargi kohta räägitakse. 
Kujutage ette, seal olid kaunistused ka vee peal! Ühe pikliku veesilma peal oli 9-10 jõulutuledest laeva reas. Ja need laevad ei olnud üldse mitte kõik ühesugused. Teises kohas olid keset tiiki sätitud vesiroosid. Vau! See oli imeilus vaatepilt. Siinkohal tulebki öelda, et Oliwa pargis ei olnud traditsioonilised kaunistused nagu kuused, päkapikud ja helbekesed, vaid midagi täiesti teistsugust. Palmimaja nägi pimedas eriti äge välja, palju ägedam, kui valges:D. Palmimaja ees uhkeldas särav paabulind. Temale me väga lähedale ei trüginudki, kuna tõesti kõik inimesed tahtsid koos paabulinnuga pilti teha. 
Meelisele ja Liisbetile jättis kõige võimsama mulje sein. Jah, sein. Tegelikult oli see kaks kolm-neli korda üle inimpeade kõrguvat jõulutuledest seina, mille vahel kitsas koridor. Jaaa, see oli ülivõimas vaatepilt, olen täiesti nõus. Eriti äge nägi see sotsiaalmeedias välja neil fotodel, kus kõrgete seinte vahel oli üks pisike inimene. Meie seda oma silmaga ei näinud, aga uskuge, võimas oli see pilt ka siis, kui seal seinte vahel oli paarkümmend või rohkem inimest.
Oliwa pargis oli muidugi vahvat ja hämmastavat vaatamist veelgi, aga kõige muljetavaldavamad ma kirjeldasin ära ja ülejäänutest panen lihtsalt fotod, sest see on nüüd küll see koht, kus pildid räägivad oluliselt rohkem kui sõnad.

Teisi huvilisi kaasa ei tulnud, aga meie Meelisega käisime ka Gdynias, sest me tahtsime näha kõige suuremat jõulupuud kogu Pommeri vojevoodkonnas. Gdynia Merekooli õppepurjelaevale Dar Młodzieży tehakse suur kuuse kujutis igal detsembrikuul juba palju aastaid. Kui ma ei eksi, siis äkki on see nüüd juba 22. aasta järjest. Juba ainuüksi see idee, et purjelaeva mastide ja vantide, ja ma tegelikult ei tunne seda terminoloogiat üldse, vahele tehakse jõulupuu, on nii äge! Tulukesi kulub selleks täpselt 200 meetri jagu. 
See oli üks veider õhtu, sest Gdanskis oli täiesti normaalne pisut tuuline, aga siiski soojapoolne ilm. Gdynias ootas meid kärekülm lõõtsuv tuul ja lompidel oli isegi jää peal, sellist asja me Gdanskis veel näinud pole. Sellega tahan ma öelda, et me ei jäänud Dar Młodzieży jõulupuud kauaks imetlema, aga see meeldis mulle siiski väga. Laeva pidi täpselt õigest küljest vaatama, et kogu ilu tabada. Eemalt sadama poole kõndides, hakkad sa küll ühel hetkel eristama, et kuusk on seal, aga need külgede tuled istuvad lontis kuuse peal. Ja mida lähemale ja õigema nurga alla sa lähed, seda hunnitumaks see vaatepilt muutub. Seal piirkonnas oli jõulukaunistusi veelgi, aga mulle jättis laev siiski kõige suurema mulje. 

Lõpetuseks tuleb öelda, et detsembrikuu on kohe kindlasti üks imeilus aeg Gdanski ja tegelikult ka teiste Poola suurlinnade külastamiseks. 
Wesołych świąt!