Sport! Sport! Sport!

Endalegi üllatuseks sattusime me märtsis staadionile ka käsipalli vaatama, kui Sopotis Ergo Arenal toimus Poola ja Portugali vaheline Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonimäng. Me ei ole kunagi käsipalli vaatamas käinud. Ma ei ole käsipalli süvenenult isegi telekast vaadanud. Ma ei teadnud tegelikult isegi reegleid täpselt. Seeega võib veel korrata küll, et sinna mängule sattusime me küll üllatusena ja lähtudes põhimõttest, et haara kogemusest, mis sulle ette juhtub. 
Meelise tööl pakutakse aegajalt võimalust koos kaastöötajate ja vahel ka peredega kuhugi minna ja millestki osa saada. Me ei ole seda võimalust palju kasutanud, kuna esiteks see info kuidagi ei jõua meieni ja enamasti oleme me kohtades, kuhu minnakse, hiljuti käinud. Seekord aga mindi koos Poola-Portugali käsipallimängu vaatama. Tegu oli kõrgel tasemel mänguga ja saan aru, et Poola on käsipallis tegija ka ning oli kartus, et piletid saavad kiirelt otsa ja Ergo Arena asub meie kodust vaid kilomeeter eemal. Seega me ei mõelnud üldse ja Meelis pani meid kirja. Meil õnnestus saada neli piletit ja no Luisel oli selle üle ainult hea meel:D.
Mäng toimus neljapäeval ja argipäeva õhtuste ettevõtmistega on alati vaja eelplaneerimist, et kuidas see kõik toimib ja lõpuks läheb ikka väga kiireks. Nii oli ka seekord. Läksime küll kodust oma arvates varakult välja, AGA kuna vihma laristas koledal kombel ja Ergo Arena poole, mis asub tehniliselt võttes teises linnas, trammid ei sõida, siis otsustasime, et läheme ikka autoga. Saime üsna kohe kodust välja keerates aru, et see oli viga. 
Autorong, mis ulatus Ergo Arenast enamvähem meie tänavaotsani liikus väga aeglaselt ja suure osa ajast lihtsalt seisis. Meil polnud ju õrna aimugi, et tegu on ikkkagi nii popi üritusega, et kogu Gdansk tuleb kokku. Need inimesed, kes siiski jubedat ilkma trotsides ja oma vihmavarjudega võideldes jalgsi mööda tänavat Ergo Arena poole kiirustasid, edestasid muidugi autosid. Lubasime endale taaskord, et Ergosse enam autoga ei lähe. 

Lähemale jõudes selgus, et käsipallimängu liikluskorraldus oli taaskord, nagu kõik suuremad Ergo Arenal toimuvad üritused, tohutu politseioperatsioon. Liiklus oli nii aeglane just sellepärast, et politsei oli ühe pääsu Ergo Arena parklasse sulgenud ja kõik autod juhiti maanteelt maha läbi teise augu. Eks neil oli see kindlasti läbi mõeldud, miks nii, sest kogemust peaks politseil selles vallas juba küll ja veel olema. 

Õnneks olid ka parklas reguleerijjad ja ega seal endal midagi valida polnud, läksid sinna, kuhu viibati ja no autosid oli ikka tohutult. Mingi aeg kulus veel parkimise eest tasumisele ja siis kimasime pooljoostes läbi tuule ja vihma staadionile. 
Ma olen korra varem sellest rääkinud, aga Poolas on täiesti veider nähtus mõnel pool garderoobides. Lähed kontserdile või spordivõistlusele ja seal on kenasti garderoob olemas ning naeratavad riiete vastuvõtjad on ka olemas. Sirutad oma jope julgelt nende poole ja opaaa, selle teenuse eest tuleb kohapeal sularahas tasuda. Näiteks Ergo Arenal maksab riietehoid 10 žlotti. 10 žlotti mitte siis nö konksu või numbri pealt, sest me üldjuhul paneme kõik oma riided ühe numbri alla, et pärast oleks lihtsam kätte saada, vaid 10 žlotti jope eest. 10 žlotti on umbes 2.50 eurodes, see pole mingi hull raha, aga probleem on selles, et me ei oska ette mõelda, et garderoobis võib sularaha vaja minna. Ja siis ongi häda käes. Tegelikult võib oma jope pallisaali või kontserdile sisse kaasa ka võtta, keegi ei keela, aga oluliselt mugavam on ju siiski ilma jopeta. 
Kuna me hiljuti alles käisime Ergos ja lasime ennast garderoobis üllatada, siis seekord olime valmis. Hopp joped maha ja sularaha näpus riietehoiu onu juurde. Andsime joped ära ja kimasime nooli mööda sinna, kus tundusid meie kohad olevat. 
Ahjaa, täiesti üllatav oli ka see, et olime valmis suuremaks läbiotsimiseks. Lechia Gdanski jalkamängudel kobatakse täiskasvanud ja suuremad lapsed alati läbi, et ega neil midagi keelatut kaasas pole ja vaadatakse ka kotti, kui see kaasas on (ma enam ei võtagi kotti staadionile kaasa, topin asjad taskutesse). Ja nüüd oli tegu ometi rahvusvahelise mänguga ja eeldasime, et turvameetmed on seega karmimad. Aga selgus, et spordialadel on selles osas suur vahe. Käsipalli mängul polnud ei turvaväravaid ega läbiotsimist, oleks nagu kontserdile läinud. 

Igaks juhuks ütlen, et me ei olnud viimased, kes staadionile jõudsid, inimvool meie taga jätkus veel pikalt. Sellegi poolest jäime me veidi hiljaks ja astusime staadioni rõdule hetkel, kui parajasti Poola hümn käis. Seisime ja ootasime, kuni hümn lõppes, ning lippasime siis ruttu oma kohtadele. Meelise töökaaslased juba istusidki rõõmsalt ridades. Enamus neist tulid kohale Elblagist üheskoos suure bussiga.
Istusime kiirelt maha, et mitte kellelegi ette jääda, sest kohe läkski mäng käima. Meil olid igati head kohad esimesel rõdul. Ma ei tea, kas seda nimetatakse esimeseks rõduks, aga minu mõttes see seda on. Kui väljaku äärest algavad tõusva põrndaga read on põranda kohad, siis nende kohal rõdul olevad kohad võiks ju olla esimese rõdu read. Ja siis kõrgemal oli muudkui veel ja veel tasandeid. Pilk läks sageli meie vastas üle väljaku kõige kõrgemal lae all olevatele kohtadele ja ma olin päris kindel et seal istub ka Harry Potter koos Weesleyde perekonnaga. Need kohad olid lihtsalt nii kõrgel, et see pidi olema umbes samal tasandil sellega, kust Harry lendluudpalli maailmakarika etapi võistlust vaatas. 
Esimesest hetkest alates sai selgeks, et see on hoopis midagi muud, kui jalgpall. Esiteks oli see nii kiire mäng, et ma lihtsalt ei jõudnud jälgida. Jalgpall on selles mõttes rahulik, et vaatad palli ja vaatad niisama mängijaid ja vaatad fänne ja siis vaatad teistele tribüünidele ja siis vaatad jälle palli ja see on enamvähem seal, kus ta ennegi oli. 
Käsipallis vaatad palli ja see on väravas. Plaksutad ja oih, juba on vastased omakorda palli väravasse visanud. Värav ja värav, värav ja värav. Mnjahh, kui natukenegi ringi vaatad, siis jääb kohe mitu väravat nägemata :D. Aga pole hullu! Ma olin muidugi kogu hingest poolakate poolt, aga tegelikult läksime me ju kogemust saama. Seega ma vaatasin ikka ringi ka. Suur staadion oli rahvast täis ja enamik neist oli ka punavalge atribuutikaga varustatud. Vaatasin korduvalt ükskasjalikult publikut, kes minu vaatevälja jäi, et kas keegi on ka Portugali fänn, aga silmaga seda küll ei tuvastanud. Hiljem siiski selgus, et vähemalt üks Portugali poolehoidja siiski saalis oli. Ta ilmus ühel hetkel suurele ekraanile ja siis me vaatasime kiirelt lastega ringi, et kus ta siis päriselt on, ja opaaa, nägimegi :D. 

Täiesti teistmoodi oli ka see, et kui jalgpalli staadionil pole muud heli peale fännide laulu ja hõikumise, siis käsipallil muusika mängis koguaeg ja melu käis. Vahepeal ärgitati rahvast laulma või midagi hõikuma ja tehti laineid ning tõesti, melu ei peatunud korrakski. See oli üsna harjumatu ja mõtlesin, et huvitav, kuidas mängijad mängule keskenduda saavad, kui melu käib koguaeg, aga no eks nemad ongi sellega harjunud ja ei olnud näha küll, et see neid kuidagi viisi häiriks. Poola oli enam vähem kogu mängu ees, ühe punktiga või kahe punktiga, vahepeal viigis ja siis jälle ees. Aga oh häda, kuidas ka kogu saal viimastel minutitel ärevusest küüsi ei närinud ja kogu hingest kaasa ei elanud, lõppseis jäi viigiliseks. 
Tegu oli kiire mänguga. Kogu mängu käik ise oli väga kiire ja kiirelt sai see ka läbi. Me viivitasime veel saalis ja vaatasime niisama mängujärgset olustikku, et garderoobis ja parklas olukord veidike lahtuks. 
No muidugi ei lahtunud midagi, sest selline mass rahvast oli ikkagi kokku tulnud. Aga no ega meil kiiret ka polnud ja ühel hetkel saime staadionilt välja ja siis parklast välja. Politsei oli nüüd liikluse niimoodi suunanud, et me ei saanudki kõige otsemat teed kodupoole pöörata, vaid kõik suunati laiemale mitmerealisele teele, kust me siis väikese ringiga koju läksime. 
Kokkuvõttes jäime me kõik saadud kogemusega igati rahule - oli ikka üks möll! Midagi täiesti uut meie Poola pagasisse. Kas me läheksime veel käsipalli vaatama? Oo jaa, miks mitte?! See üks mäng läkski nii kiiresti mööda nagu poleks olnudki :D.

Muidugi oleme me vahepeal jalgpalli ka vaatamas käinud - ikka Polsat Plus Arenal Gdanskis ja ikka Lechia Gdanski mänge. Ma olen siiani kõigist jalkamängudest kirjutanud ja mõistan, et see ei pruugi teie jaoks enam üldse huvitav olla. Ometi on iga mäng ja see fänlus seal ümber eelmistest nii erinev, et lihtsalt ei saa kirjutamata jätta. Aga jalkamängude kirjeldused on kindlasti nüüd juba palju lühemad, kui algul, mil see kõik meie jaoks uus oli :D.
Märtsi alguse poole mängis Lechia kodus Gornik Zabrzega ja noh mis seal salata, nagu viimasel ajal kombeks - läks algul juhtima ja siis lõpuks kaotas. See oli vist kõige füüsilisem ja jõhkram mäng, mida me siiani näinud oleme. Meedikud olid pidevalt platsil kedagi tohterdamas ja mäng muudkui seisis. Vastastel oli eriti karm mängustiil ja mehi muudkui lendas siia ja sinna.
Lisaks tavapärasele laulule ja skandeerimsiele olid ka mõned fännide aktsioonid. Lechia fännidel oli suur mustast kilest plagu, mille taga pooled neist esimese poolaja lõpuni istusid ja raasugi mängu ei näinud. Plagu sees oli läbipaistvast kilest kiri, mis võiks kõlada nagu "Lechia ennekõike" või "Lechia enne kõike" :). Ühel hetkel tõmbasid nad välja pürotehnika ja panid selle plagu taga põlema. Idee oli selles, et siis see läbipaistvast kilest kiri paistab eriti hästi välja. Ma arvan, et see oli neil väga hea idee, aga see kõik oleks palju suurema efekti saavutanud pimedas. See konkreetne mäng Gornik Zabrzega toimus keset päeva ja oli väljas nii valge, kui üldse olla sai. Selles mõttes oli mul kahju, et hea mõte ei saavutanud oma täit eesmärki.

Vastasel oli ka terve tribüüni täis fänne ja neil oli üks suur vappi kujutav plakat, mille nad vahepeal lahti kerisid. Ja neil oli tavapärane punane pürotehnika, oli suitsu ja tuld. 
Mida me aga varem kohanud polnud, oli see, et  Gornik Zabrze oli 15 minutit enne mängu lõppu eduseisus ja siis ühtäkki võtsid nende fännid ülakehad paljaks. Jaa, oli olnud väga mõnus soe päev, jaaa nad olid kaugelt sisemaalt tulnud ja Gdansk on ju mere - ja rannalinn :), aga meie ise olime juba kogenud, kui ruttu pealelõunal/õhtul kibekülmaks läheb ja olime staadionil ikkagi talvejopedes. Nii et mina ei usu, et  Gornik Zabrze fännidel väga soe sai olla. Aga nad jäid paljaks peaaegu mängu lõpuni :). Kaugelt vaadates tundus, et kas tõesti kõik fännid on mehed, sest paistsidki ainult paljad ülakehad ja naised ju ometi ei võtaks ennast seal paljaks. Telefoniga zoomides oli näha, et üksikutel inimestel olid siiski joped seljas, ju nemad olid siis naised, aga see ei paistnud massi sees üldse välja. 
Me olime hämmastunud, aga samas meile väga meeldib, kui fännid meid staadionil hämmastuma panevad. Sellepärast me ju seal käimegi :D ja no jalgpalli pärast muidugi ka.

Eelmisel nädalavahetusel olime jälle staadionil. Lechia mängis valitseva Poola meistri Jagiellonia Białystokiga. Staadion oli üsna ääreni rahvast täis. Sel aastal on ilmselgelt midagi promotöös tugevasti arenenud, sest staadion on pea iga kord rahvast täis ja iga kord purustatakse jälle mõni publiku rekord. Ja no eks ole, kõik tahavad ju Poola meistrit mängimas näha. 
Vastastel oli ka taaskord terve tribüünitäis fänne kohal ja see oli nüüd see kord, mida ma olen oodanud - mõlemal pool fännide möll. Me olime muidugi taas Lechia fännitsooni pool istumas, aga seekord kostis ka vastaste hääl väga kenasti meieni. See oli selline pidev möll mõlema värava tagant, aga üldse mitte selline tümps ja möll nagu käsipalli võistlusel oli :D.  See oli väärikas ja mürisev jalgpallifännide möll. 
Jagiellonia Białystoki fännidel oli üks suur paljudest ribadest koosnev plagu, mida nad 2 korda üles kerisid. Peale sättimist said nad selle ribaplakati ühtlaselt sirgeks ka, aga teistkorda uuesti üles kerides läks midagi sõlme ja nad vaevlesid tükk aega, et kogu pilt uuesti korda saada. Arutasime pärast omavahel, et mida kellegi arvates mees plakatil tegi ja no arvamusi oli erinevaid, aga otsustasime siis koos, et suudles oma meeskonna särki. Ja no nii see oligi, kaugelt lihtsalt ei saanud 100% kindel olla, mida ta seal täpselt sehkendab. Vastased kasutasid ka pürotehnikat ja oli taaskord suitsu ja tuld. Ootasime muudkui, millal Lechia oma maskides ja maalrikostüümides ultrafännid välja paneb ning ka paugutama hakkab, aga seda ei juhtunudki. 
Tühja sellest, möllu oli igatahes nii palju, et ma ei näinud mängu ainsat väravatki. Vaatasin muudkui fännide möllu ja vups tuli värav, selle mängu ainus. Ja selle lõi.....Lechia!!!! Ehk siis ütlen etteruttavalt, et juhhuuuuuuu, Lechia võitis valitsevat Poola meistrit.

Ehkki tulevärki küll mitte, tegid Lechia fännid siiski mängul ka midagi erakordset, mis kõigile ilmselt kauaks meelde jääb. Lechia juhtis ja mängu lõpuni oli umbes 15 minutit. Lechia ultrad kersid väljaku äärde lahti ühe plagu. Me küll tükkaega ei tuvastanud loosungi esimest sõna, aga seal oli siiski kirjas "Urfer we are coming for you". Paolo Urfer on Lechia mänedžer või mingi muu tegelane, keda alatihti süüdistatakse väga halbades otsustes, üksi otsustamises ja klubi allakäigus. Noh, ilmselt, kus suitsu seal tuld.
Igal juhul tõmbasid fännid selle sõnumi lahti ja siis hakkasid oma tribüünilt lahkuma. Kõige enne läksid trummid ja siis läksid kõik teised järgi. Staadionil oli poole vaiksem, sest hõikusid ja laulsid ainult vastasfännid. Kogu ülejäänud publik vaatsas tühja fännitribüüni ja no ootasime et millal kust ja mis kujul fännid uuesti välja ilmuvad. Mulle tunuds, et mitte ainult meie, vaid ka kõik teised mitteultrad ehk mitte asjasse pühendatud olid ootusärevad. Oodati, oodati ja kedagi ei ilmunud kuskilt. Veel oli 10 minutit mänguaega, siis kaheksa, siis seitse. Keegi ei hõikunud Lechia poolt ja ometi nüüd pidi see suurem press ju alles algama. 
Ja siis võttis keegi eest ning kollane tribüün ehk siis tavalised inimesed hakkasid ise laulma ja hõikuma, algul natuke kahtlevalt ja ebakindlalt, aga järjest enam kindlust saades. Ja me tegime seda kuni mängu lõpuni, mitte nii võimsalt, kui ultrad, aga siiski väärikalt ja kogu südamest. Midagi ju tuli teha, kui meeskond vajas toetust ja polnud kedagi teist, kes päeva päästaks. Minu meelest oli see nii ilus ja üllas hetk, et tavaliselt inimsed tõid ise kastanid tulest välja. See oli meie kõigi ühine pingutus.
Ja Lechia võitis ning näha oli, et mängijad olid selle üle ülirõõmsad. Mis aga oli veel eriline ja teistsugune oli see, et kogu kollane tribüün ei hakanud ennast staadionilt minema pressima, vaid seekord jäädi kauemaks. Tavaliselt on nii, et roheline tribüün ehk ultrad jäävad staadionile kauemaks. Ma ei tea, kui kauaks, no osad muidugi lahkuvad ka, sest ma pole kunagi nii kaua staadionil olnud, et ultrad oleks enne meid ära läinud. 
Ja kollase tribüüni osas on nii, et mõned fännid, valdavalt lapsed ja nende vanemad, tõttavad väljaku äärde, et saaks mängijatele ühel hetkel patsu lüüa ja autogrammi küsida või nendega selfit teha, aga ülejäänud hakkavad enamvähem kohe peale lõpuvilet välja pressima. Meie ikka mõnikord oleme pressi vastu võidelnud ja veel natukeseks vaatama jäänud, aga tihti allume massile ja läheme koos sellega välja. 
Seekord kollased jäid. Lihtsalt seisid, keerutasid oma salle ja olid rõõmsad. Meie nende seas. 
Veider asjaolu oli see, et kui tavaliselt mängijad peale oma tavaprotseduure tulevad väljakule ja lähevad alustuseks rohelise tribüüni juurde ultraid tänama, nendega juttu rääkima ja pilte tegema ning siis kunagi tükkaega hiljem jõuavad nad ka kollaste juurde, siis seekord oli täpselt sama moodi. 
Täpselt üks mängija, keda ma isegi nimepidi tean, tuli üksinda üle väljaku publiku juurde, kummardas ja lõi esiridadele patsi. Tema nimi on Camilo Mena ja ta on pärit Kolumbiast. Mitte et tema nimi või päritolu otseselt asjasse puutuks, aga ma tahan lihtsalt ära mainida, kes see üks tubli mees oli.
Ülejäänud meeskond läks mingil hetkel siiski ultrate tribüüni juurde nagu igakord ja hakkas seal jutustama 4-5 ultraga, kes olid peale mängu lõppu tagasi tribüünile, ilmselt palakatit maha võtma, hiilinud. Minu meelest täiesti ebaaus. Kes siis ikka toetasid meeskonda viimase hetkeni?
Aga igal juhul oli see jälle üks tore ja meeldejääv mäng. Süda oli rõõmus ning vastupidiselt meie ootustele, ei olnud ultraid ka mitte õues näha. Nad olidki koju läinud.