Kamast, kilust ja Lothlorienist
–
Tean, et Eestis on nüüd ka veed voolamas ja uued mered ning järved tekkinud igale poole, aga meil siin Poolas oli sel nädalal juba kohati nii soe ja mõnus, et võis kohe tunda, kuidas suvi tuleb. Mõned päevad olid väga vihmased, aga siiski soojad, ja teised päevad olid soojad ja nii päikeselised, et mis sa hing veel tahta oskad. See "soe" tähendab siis 10-t ja enamatki soojakraadi.
Juba võis näha, kuidas sportlased on pikad retuusid lühikeste vastu vahetanud ja lapsed tulid koolist dressipluuside või lausa lühikeste varukatega.
See kõik on muidugi kaasa toonud selle, et meil on sel nädalal käinud üks tubli auru tegemine ja jalavannitamine, sest nohu ja köha on lapsed kätte saanud.
Juba võis näha, kuidas sportlased on pikad retuusid lühikeste vastu vahetanud ja lapsed tulid koolist dressipluuside või lausa lühikeste varukatega.
See kõik on muidugi kaasa toonud selle, et meil on sel nädalal käinud üks tubli auru tegemine ja jalavannitamine, sest nohu ja köha on lapsed kätte saanud.
Käesolev nädal oli see, kus nooremad lapsed jälle peale vaheaega kooli läksid. Liisbeti koolis läks tegevus kohe hooga käima ja toimus rahvusvaheline nädal. Nädala alguses tähistati hiina uue aasta saabumist ja vähemalt Liisbeti klassis räägiti sellest päris palju. Liisbeti klassis käib muidugi hiina tüdruk ka - Liisbeti sõber Ziihan, võibolla sellepärast. Teisipäeval saabus koolist kiri, et neljapäeval on rahvusvahelise toidu päev ja igaüks on lahkesti palutud oma rahvuse toite tooma ja ka vanemad on neid maistma oodatud.
Ma hakkasin siis mõtlema, et hmm, mida annaks sellise napi etteteatamisega teha, kui ei taha körti, rokka või muud putru pakkuda:D. Mõte hakkas muidugi kohe ümber erinevate kama- ja kilusuupistete käima, aga no ei ole siin kama ega kilu saada. Kilu osas ma veel usun, et kusagil kindlasti on ka kilu olemas, aga siiani pole silma hakanud. Arutasin seda ka sõprade-töökaaslastega ja sain mõningaid häid mõttteid. Lõpuks lähtusin sellest, mida ma poest leidsin, ja toidupäevaks valmisid heeringa-tikuvõileivad, mis minu meelest said imelised, ja kirju koer, mis valminuna oli nagu räsitud kass pigem.
Kirju koeraga juhtus nimelt see, et ma ei leidnud kaubandusvõrgust ka mitte midagi meie kõige tavalisemate küpsiste laadset. Kõik küpsised olid šokolaadikatte või moosisisu vmt-ga ja no kahtlustasin juba ette, et head nahka sellest ei tule. Lõpuks otsustasin mul juba varemalt kodus olemas olnud Digestive küpsiste kasuks. Siis hakkasin marmelaadi otsima ja no lõpuks leidsin marmelaadikommid, mis tundusid nagu päris marmelaad. Kodus, kui ma need kommid lahti pakkisin ja neid tükeldama asusin, siis need ikka ei olnud meie mõistes traditsiooniline marmelaad. See oli selline pehmem marmelaadilaadne väga kleepuv kraam, mis jäi hirmsasti käte ja noa ja iseenda külge kinni nii, et väikeste tükikeste asemel jäid hiiglaslikud marmelaadiklombid massi sisse. Tegin kõik kenasti retsepti järgi muidu, aga hiljem sain aru, et see vist oli digestive, mis mahlakuse massi seest ära neelas ja kokku võttes sai sellest koerast rohkem üks kuiv purune kass. Maitsel polnud muidugi viga, aga viisakaid tükke sellest lõigata ei saanud ja seega oli see üks käkihunnik, mille ma kooli viisin.
Igaks juhuks panime veel Eestist toodud ananassikommid ka välja, et kui heeringas ei meeldi ja käkk ei kära, siis komm on vähemalt esinduslik.
Ma hakkasin siis mõtlema, et hmm, mida annaks sellise napi etteteatamisega teha, kui ei taha körti, rokka või muud putru pakkuda:D. Mõte hakkas muidugi kohe ümber erinevate kama- ja kilusuupistete käima, aga no ei ole siin kama ega kilu saada. Kilu osas ma veel usun, et kusagil kindlasti on ka kilu olemas, aga siiani pole silma hakanud. Arutasin seda ka sõprade-töökaaslastega ja sain mõningaid häid mõttteid. Lõpuks lähtusin sellest, mida ma poest leidsin, ja toidupäevaks valmisid heeringa-tikuvõileivad, mis minu meelest said imelised, ja kirju koer, mis valminuna oli nagu räsitud kass pigem.
Kirju koeraga juhtus nimelt see, et ma ei leidnud kaubandusvõrgust ka mitte midagi meie kõige tavalisemate küpsiste laadset. Kõik küpsised olid šokolaadikatte või moosisisu vmt-ga ja no kahtlustasin juba ette, et head nahka sellest ei tule. Lõpuks otsustasin mul juba varemalt kodus olemas olnud Digestive küpsiste kasuks. Siis hakkasin marmelaadi otsima ja no lõpuks leidsin marmelaadikommid, mis tundusid nagu päris marmelaad. Kodus, kui ma need kommid lahti pakkisin ja neid tükeldama asusin, siis need ikka ei olnud meie mõistes traditsiooniline marmelaad. See oli selline pehmem marmelaadilaadne väga kleepuv kraam, mis jäi hirmsasti käte ja noa ja iseenda külge kinni nii, et väikeste tükikeste asemel jäid hiiglaslikud marmelaadiklombid massi sisse. Tegin kõik kenasti retsepti järgi muidu, aga hiljem sain aru, et see vist oli digestive, mis mahlakuse massi seest ära neelas ja kokku võttes sai sellest koerast rohkem üks kuiv purune kass. Maitsel polnud muidugi viga, aga viisakaid tükke sellest lõigata ei saanud ja seega oli see üks käkihunnik, mille ma kooli viisin.
Igaks juhuks panime veel Eestist toodud ananassikommid ka välja, et kui heeringas ei meeldi ja käkk ei kära, siis komm on vähemalt esinduslik.
Ma olin üks esimesi, kes oma käkkidega määratud ajal kohale jõudis. Liisbeti koolis ei ole saali ega spordisaali, seega kõik suured ettevõtmised toimuvad neil koridoris, nii ka seekord. Kuna eelnevalt pidi teada andma, kui sa plaanisid toitu tuua, siis olid igale klassile vastavalt vajadusele laudu koridrori sätitud. Panin oma käkid välja ja vaikselt hakkasid teised vanemad ka saabuma. Siis läksid aga klassiuksed lahti ja lapsed tulid välja ning algas tõeline möll. Ma taaskord imestasin, et kui on palju inimesi ja nad kõik räägivad oma kaaslastega enamvähem normaalse häälega, siis kokku saab sellest selline lärm, et hoia kõrvu kinni.
Aga meie Liisbetiga asusime siis ka avastama, et mida toredat laudadel oli. Me tegelikult ei proovinud vist pooli asju, kuna süüa oli palju ja me lihtsalt ei jaksanud, seega jätsime sellised meile tavapärasemana tunudvad asjad kõrvale ja võtsime veidramat kraami.
Liisbetile maitsesid kõige rohkem hiina pealtnäha pelmeenilaadsed vikerkaarevärvilised asjad, mille sisu oli pigem nagu taimse kevadrulli oma. Seal oli kohe kindlasti kapsas sees, aga muus ma pole kindel. Ei saa öelda, et miski oleks halvasti maitsenud, seda nüüd küll mitte, aga siiski päris paljude toitude puhul võttis Liisbet vaid ampsukese ja arvas, et talle see ikka väga ei meeldi ja siis muidugi sõin mina kogu kraami ära ja mul oli kõht lõpuks ikka päris täis.
Võibolla sellistest imelikumatest asjadest, mida me proovisime, peaks mainima näiteks mingisugust valget ümara padjakese laadest asja Indiast, mille puhul ma ei saanud maitstes ka aru, kas tegu on saia või pigem ikkagi mingi riisiga. Selle tekstuur oli vahtkumjas ning maitse äärmiselt tagasihoidlik. Seda sai kasta hernerohelise vedela kastme sisse, millest ma ka aru ei saanud, mis maitsega see olla võis, aga Liisbet arvas, et wasabi.
Türgi köögist olid mingisugused pisikesed kolmnurksed kunagise rõõsa koore paki laadse kujuga pirukad, mille sees oli sinepikarva pasteedilaadne kraam. Liisbet hindas selle nii kibedaks, et tema seda ei söönud ja ma sõin siis kaks. Oli veidi kibe küll, aga mis asi see oli, ma jälle ei tea.
Aserbaidžaanist olid viinamarjalehe sisse keeratud torukesed, mis olid päris head. Aga taaskord, mis seal sees oli, ma ei tea.
Muidugi oli väljas ohtralt pirogisid, kringlit, erinevaid moosiprukaid, küpsiseid ja pannkooke ning mida kõike veel. Ja no enamus sellest kraamist söödi kõik ära ka.
Aga meie Liisbetiga asusime siis ka avastama, et mida toredat laudadel oli. Me tegelikult ei proovinud vist pooli asju, kuna süüa oli palju ja me lihtsalt ei jaksanud, seega jätsime sellised meile tavapärasemana tunudvad asjad kõrvale ja võtsime veidramat kraami.
Liisbetile maitsesid kõige rohkem hiina pealtnäha pelmeenilaadsed vikerkaarevärvilised asjad, mille sisu oli pigem nagu taimse kevadrulli oma. Seal oli kohe kindlasti kapsas sees, aga muus ma pole kindel. Ei saa öelda, et miski oleks halvasti maitsenud, seda nüüd küll mitte, aga siiski päris paljude toitude puhul võttis Liisbet vaid ampsukese ja arvas, et talle see ikka väga ei meeldi ja siis muidugi sõin mina kogu kraami ära ja mul oli kõht lõpuks ikka päris täis.
Võibolla sellistest imelikumatest asjadest, mida me proovisime, peaks mainima näiteks mingisugust valget ümara padjakese laadest asja Indiast, mille puhul ma ei saanud maitstes ka aru, kas tegu on saia või pigem ikkagi mingi riisiga. Selle tekstuur oli vahtkumjas ning maitse äärmiselt tagasihoidlik. Seda sai kasta hernerohelise vedela kastme sisse, millest ma ka aru ei saanud, mis maitsega see olla võis, aga Liisbet arvas, et wasabi.
Türgi köögist olid mingisugused pisikesed kolmnurksed kunagise rõõsa koore paki laadse kujuga pirukad, mille sees oli sinepikarva pasteedilaadne kraam. Liisbet hindas selle nii kibedaks, et tema seda ei söönud ja ma sõin siis kaks. Oli veidi kibe küll, aga mis asi see oli, ma jälle ei tea.
Aserbaidžaanist olid viinamarjalehe sisse keeratud torukesed, mis olid päris head. Aga taaskord, mis seal sees oli, ma ei tea.
Muidugi oli väljas ohtralt pirogisid, kringlit, erinevaid moosiprukaid, küpsiseid ja pannkooke ning mida kõike veel. Ja no enamus sellest kraamist söödi kõik ära ka.
Meil jäi alles paar heeringaleivakest ja veidi alla poole kassist. Küll aga tulid mõned tuttavad näod mulle ekstra ütlema, et eesti söök oli nii hea. Ma tunen ennast seal koolis sageli tõelise eestlasena, kes hea meelega teistest lastevanematest eemal seisab ja chitchatis kaasa ei löö. Ja ma tegelikult lausa loodan, et keegi minuga rääkima ei tule. Ma ei oska hästi smalltalkida ja sageli ei saa ma erinevate rahvuste esindajate kiirest vulisevast jutust, mis on küll inglise keel, ka mitte midagi aru. Siis ma pean üle küsima, et vabandust, mida ta ütles ja siis ma juba kohmetun. Ma muidu ennast eriti aeglaseks ei pea, aga näiteks poola keele klubis käib jutt erinevates keeltes vahel nagu pingpong nii kiiresti, et ma alles mõtlen, et oot, mis keeles nüüd räägiti, kui kiirema taipamisega inimesed juba naeravad.
Ma olen märganud, et mulle sobiv inglise keel on näiteks tšehhidel ja ka vene keele kõnelejatel. Sest viimased räägivad küll aktsendiga tavaliselt, aga siiski aeglasemalt ja püüdlikumalt. Poolakatest saab väga hästi aru, kui nad vaevuvad natuke kõnetempot maha tõmbama. Ja lastest saab aru, sest lapsed milelgipärast räägivad aeglasemalt kui täiskasvanud. Aga näiteks ka indialased vulistavad kõnet ja ma saan aru, kui ma hästi tähelepanelikult nende kuulamisele keskendun.
Aga ma olen ka aru saanud, et teistele inimestele meeldib seal kooli keskkonnas ikkagi väga üksteisega rääkida. Ja nii on mullegi seal selliseid inimesi tekkinud, kellega ma justkui veidi rohkem tuttav olen.
Ma imestan indialaste üle, kes justkui kõik üksteist tunnevad. Kas see saab võimalik olla? Tavaliselt ma näen india emasid, kes oma lapsi ootavad ja trobikonnas juttu vestavad. Reedel aga oli veidi teistsugune lastele järeleminek teises kohas ja siis olid seal peamiselt india isad, kellest paljusid ma esimest korda nägin ja no nemad ka astusid uksest sisse, võtsid suuna teiste india isade juurde, tervitasid ja asusid vestlema. Kas nad lihtsalt näo järgi on nö kõik omad ja tuttavad?
Kui briti koolis käiks veel mõni eesti laps, kas ma tšätiks ta vanemtega iga päev? Ma kahtlustan, et üldse mitte. Me naerataks üksteisele, ütleks tere ja see olekski kõik.
Ma olen märganud, et mulle sobiv inglise keel on näiteks tšehhidel ja ka vene keele kõnelejatel. Sest viimased räägivad küll aktsendiga tavaliselt, aga siiski aeglasemalt ja püüdlikumalt. Poolakatest saab väga hästi aru, kui nad vaevuvad natuke kõnetempot maha tõmbama. Ja lastest saab aru, sest lapsed milelgipärast räägivad aeglasemalt kui täiskasvanud. Aga näiteks ka indialased vulistavad kõnet ja ma saan aru, kui ma hästi tähelepanelikult nende kuulamisele keskendun.
Aga ma olen ka aru saanud, et teistele inimestele meeldib seal kooli keskkonnas ikkagi väga üksteisega rääkida. Ja nii on mullegi seal selliseid inimesi tekkinud, kellega ma justkui veidi rohkem tuttav olen.
Ma imestan indialaste üle, kes justkui kõik üksteist tunnevad. Kas see saab võimalik olla? Tavaliselt ma näen india emasid, kes oma lapsi ootavad ja trobikonnas juttu vestavad. Reedel aga oli veidi teistsugune lastele järeleminek teises kohas ja siis olid seal peamiselt india isad, kellest paljusid ma esimest korda nägin ja no nemad ka astusid uksest sisse, võtsid suuna teiste india isade juurde, tervitasid ja asusid vestlema. Kas nad lihtsalt näo järgi on nö kõik omad ja tuttavad?
Kui briti koolis käiks veel mõni eesti laps, kas ma tšätiks ta vanemtega iga päev? Ma kahtlustan, et üldse mitte. Me naerataks üksteisele, ütleks tere ja see olekski kõik.
Liisbetil algas reedel ujumisklubi, mida ta sügisest saadik oodanud on. Selle klubiga on aga nii, et lapsed võetakse kooli juurest peale ja viiakse bussiga Gdanski tehnikakõrgkooli ujulasse ja vanemad lähevad neile siis pärast otse ujulasse järgi. Reedeti on Meelisel lühem tööpäev ja siis läheme tavaliselt koos lastele järgi - saame autos rääkida ja "Jäljed gloobusel" uut osa kuulata ning ma saan Meelisele ära näidata, milised tänavad on vahepeal remonti läinud või kuhu on hiigelaugud tekkinud. Seega oli väga mõnus, et nüüd kui oli vaja jälle ühte uude kohta sõita ja uut teed avastama hakata, oli Meelis roolis.
Võtsime alustuseks Lisete tema kooli juurest peale ja siis oli meil täpselt tund aega, et jõuda kõigest 7 km kaugusele ujula juurde. Tundus, et aega on laialt ja varuga ning plaanisime kohapeal veel ringi jalutada, kuni Liisbetil klubi lõpeb.
Tegelikkus oli aga selline, et tee kulges küll üsna otse ja ei olnud rohkelt pööramist ega midagi, aga autosid oli lihtsalt nii palju,et liikusime edasi teokiirusel. Ühel hetkel hakkasime kella vaatama ja plaani pidama, et kui selleks kellaks paremaks ei lähe, siis ma hüppan autost välja ja kiman jala kohale, äkki jõuan kiiremini. Ja ühel hetkel ma siis läksingi maha ja lippasin jala läbi parkide ja mööda senitundmatuid tänavaid google maps telefonis juhatamas. Jõudsime kohale üsna ühel ajal - ma nägin eemalt, kuidas Meelis ujulasse sissenes ja kimasin talle järgi.
Pidasime plaani, et järgmisel nädalal katsetame veidi teist teed ja vaatame, kuidas siis läheb.
Võtsime alustuseks Lisete tema kooli juurest peale ja siis oli meil täpselt tund aega, et jõuda kõigest 7 km kaugusele ujula juurde. Tundus, et aega on laialt ja varuga ning plaanisime kohapeal veel ringi jalutada, kuni Liisbetil klubi lõpeb.
Tegelikkus oli aga selline, et tee kulges küll üsna otse ja ei olnud rohkelt pööramist ega midagi, aga autosid oli lihtsalt nii palju,et liikusime edasi teokiirusel. Ühel hetkel hakkasime kella vaatama ja plaani pidama, et kui selleks kellaks paremaks ei lähe, siis ma hüppan autost välja ja kiman jala kohale, äkki jõuan kiiremini. Ja ühel hetkel ma siis läksingi maha ja lippasin jala läbi parkide ja mööda senitundmatuid tänavaid google maps telefonis juhatamas. Jõudsime kohale üsna ühel ajal - ma nägin eemalt, kuidas Meelis ujulasse sissenes ja kimasin talle järgi.
Pidasime plaani, et järgmisel nädalal katsetame veidi teist teed ja vaatame, kuidas siis läheb.
Eile oli minu sünnipäev. Esiteks suur tänu veelkord kõigile, kes mulle sel päeval mõtlesid. Päev algas traditsioonilise üleslaulmise, tordi ja šampusega. Ma küll ütlesin, et ma mingeid kingitusi ei taha, et pigem võiks koos kuhugi minna vmt, aga no armsad inimesed olid ikkagi kingitusi teinud. Luise hakkas all korrusel juba poole öö ajal kolistama ja muffineid tegema:), mis muideks said imeliselt maitsvad.
Lisete kingipakis olid südamega valitud ilu- ja mugavustooted. Liisbet üllatab alati originaalsete kinkidega, mille hulgas seekord oli näiteks moodne paberist tehtud daamikäekott ja seal sees omakorda korralik telefon, taskurätipakk, käekell ja airpodsid. No mida veel võikski ühel panil vaja olla?
Meelise ja kogu pere poolt oli hulk ehteid. Siin mängib ilmselt rolli ka see, et minu kõrvarõngaste kogu on ainuke asi, mida me pole siiani pool aastat peale kolimist ükls leidnud. Millest on tegelikult kahju, aga no ma usun ikkagi, et nad pole igaveseks kadunud.
Uutest ilusatest asjadest toon aga välja kaks lemmikut, muidugi kõrvarõngad. Üks paar on puidust, kas lootoseõied või hoopis kodusemad vesiroosid, kuidas siis vaataja otustab, aga nii minu stiilis igatahes. Teine paar on minu esimene merevaik - õrn ja jõuline. Ja ma usun, et kui luubiga uurida, siis on seal vaigu sees kindlasti ka mõni putukas, mille sees omakorda võib olla näiteks dinosauruse dna-d. Teate ju küll?!:)
Lisete kingipakis olid südamega valitud ilu- ja mugavustooted. Liisbet üllatab alati originaalsete kinkidega, mille hulgas seekord oli näiteks moodne paberist tehtud daamikäekott ja seal sees omakorda korralik telefon, taskurätipakk, käekell ja airpodsid. No mida veel võikski ühel panil vaja olla?
Meelise ja kogu pere poolt oli hulk ehteid. Siin mängib ilmselt rolli ka see, et minu kõrvarõngaste kogu on ainuke asi, mida me pole siiani pool aastat peale kolimist ükls leidnud. Millest on tegelikult kahju, aga no ma usun ikkagi, et nad pole igaveseks kadunud.
Uutest ilusatest asjadest toon aga välja kaks lemmikut, muidugi kõrvarõngad. Üks paar on puidust, kas lootoseõied või hoopis kodusemad vesiroosid, kuidas siis vaataja otustab, aga nii minu stiilis igatahes. Teine paar on minu esimene merevaik - õrn ja jõuline. Ja ma usun, et kui luubiga uurida, siis on seal vaigu sees kindlasti ka mõni putukas, mille sees omakorda võib olla näiteks dinosauruse dna-d. Teate ju küll?!:)
Peale otsatuid läbirääkimisi, olid kõik nõus kaasa tulema ja läksime kogu perega sünnipäeva puhul Bažantarniasse. Mäletate, see on see otsatute tõusude ja langustega radasid täis mets Elblagis, kus me oleme ekselnud ja kartnud, et sinna me jäämegi. Vihma väheke sadas, aga muidu oli kena ilm. Otsustasime heaga valida seekord mitte matkaraja, vaid kepikõnni raja, mis tunudb lihtsam valik olevat, ja eesmärgiks sai läbida kollane kõnnirada. Ega meil selle pikkusest polnud taaskord aimugi, aga no kui hakkab paljuks minema, saab ju sama rada pidi tagasi tulla.
Alguses kulges rada mööda laia peaaegu et asfaltteed ja seda üsna pikalt ning siis ühtäkki keeras väikesele rajale metsa sisse. Hmmm, olime veidi kahtlevad, kuna ei tahtnud jälle ei tea kuhu ekslema sattuda, aga no läksime. Tee osutus tegelikult imeilusaks astumiseks jõe kaldal, mis jah aegajalt kulges üles ja alla, aga mitte midagi sellist nagu viimati sinisel rajal. Ma juba varem mõtlesin, et see on justkui haldjate mets Lothlorien Sõrmuste isandast ja seekord oli see seda veel eriti. Kui ma ennist kiitsin, et kõik on kevadine, siis Bažantarnias oli sügis, mis sügis. Kogu metsaalust ja ka radu kattis paks kuldpruun lehtede kiht ja see andis metsale veel eriti sellise kuldse Lothlorieni ilme. Üldiselt oli väga vaikne, aga no tegelikult oli siiski ka teisi jalutajaid, kes aegajalt vastu tulid ja päris selline tunne nagu viimati, et "siin ei kuule su karjumist keegi" ei olnud. Püüdsime aegajalt ka seljataha vaadata, sest radadel sõidavad ka rattad ja mõned päris kiiresti, kui Lisete ühtäkki hüüdis: "Hobune!". Ja no oligi hobune, keset metsa, ratsanik muidugi ka. Kõndis meist rahulikult mööda ja jättis meid imestama, et kust tema nüüd siia sai.
Seekord tuli 5+ kilomeetrit mõnusat jalutamist ja olimegi metsast väljas. Nooremad osalejad olid siiski nii väsinud, et kõik neli, nii siledad kui karvased, uinusid paar tundi hiljem diivanil.
Alguses kulges rada mööda laia peaaegu et asfaltteed ja seda üsna pikalt ning siis ühtäkki keeras väikesele rajale metsa sisse. Hmmm, olime veidi kahtlevad, kuna ei tahtnud jälle ei tea kuhu ekslema sattuda, aga no läksime. Tee osutus tegelikult imeilusaks astumiseks jõe kaldal, mis jah aegajalt kulges üles ja alla, aga mitte midagi sellist nagu viimati sinisel rajal. Ma juba varem mõtlesin, et see on justkui haldjate mets Lothlorien Sõrmuste isandast ja seekord oli see seda veel eriti. Kui ma ennist kiitsin, et kõik on kevadine, siis Bažantarnias oli sügis, mis sügis. Kogu metsaalust ja ka radu kattis paks kuldpruun lehtede kiht ja see andis metsale veel eriti sellise kuldse Lothlorieni ilme. Üldiselt oli väga vaikne, aga no tegelikult oli siiski ka teisi jalutajaid, kes aegajalt vastu tulid ja päris selline tunne nagu viimati, et "siin ei kuule su karjumist keegi" ei olnud. Püüdsime aegajalt ka seljataha vaadata, sest radadel sõidavad ka rattad ja mõned päris kiiresti, kui Lisete ühtäkki hüüdis: "Hobune!". Ja no oligi hobune, keset metsa, ratsanik muidugi ka. Kõndis meist rahulikult mööda ja jättis meid imestama, et kust tema nüüd siia sai.
Seekord tuli 5+ kilomeetrit mõnusat jalutamist ja olimegi metsast väljas. Nooremad osalejad olid siiski nii väsinud, et kõik neli, nii siledad kui karvased, uinusid paar tundi hiljem diivanil.
Selline see postitus seekord sai. Kevadet kui mitte veel õue, siis südamesse ikka, teile kõigile!
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 1