Seiklusjutte jalpallistaadionilt II osa

Paar päeva peale esimest müügikuupäeva, avanes kindlal päeval ja kindlal kellaajal järgmine voor ehk pileteid said osta ka need kes olid ainult neljal mängul käinud eelmisel hooajal. Mina proovisin endiselt iga päev mitu korda pileteid osta, aga endiselt ei soovinud ma kahte pakutavat piletit. Meie pere spordialaks sai hasartselt arvuti ekraanilt Lechia kodulehe jälgimine, kus reaalajas oli näha number, kui mitu piletit derbile juba ostetud oli. See number tõusis nii kiiresti, et kartsime, et piletid saavad lihtsalt otsa. Aga õnneks tõsteti aja edenedes järjest ja järjest ka seda ülemmäära, kui palju pileteid üldse müüakse. Igal juhul jõudsime ära oodata päeva, mil derbi piletid läksid vabamüüki ja ma sain need 6 piletit kätte. Juhhuu!!! Miks kuus? Sest selleks ajaks pidi minu vend Mehis ka meile külla tulema. Istekohad olid küll kõrgemal, kui me tavaliselt platseerunud olime, aga see ei lugenud midagi – meil olid siiski piletid!!!

Derbile müüdi lõpuks 37 500 piletit. See maht sai täis ikka päevi enne mängu ehk siis viimasel hetkel ei saanud enam midagi osta. 37 500 on ikka nii palju rahvast, et ei osanud päris täpselt ette ka kujutada, mis seal enne mängu ja mängu ajal toimuma hakkab. Plaanisime igal, juhul varakult kohale minna, et kindlasti õigeks ajaks sees ja mitte ikka veel värava taga olla.

Väljakutse number 1 oli, kuidas staadionile kohale saada. Seda õnneks kommunikeeriti päris hästi, et mis iganes põhjusel on kõik Arena parklad suletud ja autoga ei tasu kindlasti tulla. Lechia mängude ajal lähevad päris tihti pearaudteejaamast otse staadioni juurde tasuta valge-rohelised ehk siis spetsiaalselt Lechia rahvale mõeldud rongid. Seekord siis reklaamiti ka neid ronge, et minge nendega. Me oleksime kindlasti boldiga või busse-tramme kombineerides kiiremini staadionile saanud, aga me tahtsime siiski väikese seikluse ette võtta ja ka kord need rongid ära näha. Vot seiklus oli see kindlasti!

Hakkasime ikka väga varakult minema, et jõuaks veel staadioni juures ka ringi luusida ja melu sees olla. Läks nagu ikka, et ega me kuigi vara staadionile ei jõudnud. Sõitsime alustuseks trammiga Gdanski pearaudteejaama ja eeldasime, et küll me seal juba näeme, kuhu need valge-rohelised massid liiguvad, et kust see rong väljub. Aga no vot, ei näinud. Uitasime jaamas ringi ja nägime veel mõnda üksikut meie moodi teadmatuses uitavat Lechia fänni. Vaatasime vist igale perroonile, aga kuskil ei midagi. Jälitasime ühte valgerohelist perekonda, kes tundus teadvat, kuhu nad lähevad. Teadsidki - WC-sse läksid. Kuna kell muudkui kulus ja kulus ning me ei saanud aru, millest me valesti aru saime, siis küsisin ühelt jaamas seisvalt politseinikult, et kust see valgeroheline rong väljub. Tema ütles, et perroonilt nr 1. Mina küsisin veel üle, et kas perroonile nr 1 saab nii, et lähen siit trepist alla ja sealt alt edasi. Tema ütles, et just nii. Hmmm, seal me olime juba olnud, aga no käisime siis veel korra üle vaatamas, et sealt sai Slupski ja Poznanisse ja mujale sõita, aga ühtegi fänni ega silti, et meie otsitav rong sealt läheks, ei olnud. Meil hakkas juba kiireks minema ja mõtlesime, et olgu, seda rongi me ei näi leidvat, võibolla on tegu kummitusrongiga, et läheme siis ruttu trammiga. Läksimegi jaamast välja ja hakkasime ringi vaatama, et millises trammipeatuses võiks rohkem fänne olla, sest ega mina selle suuna tramme ei tea, kui ühtäkki keegi märkas, et suurem seltskond lärmakaid valgerohelisi liigub jaamahoonest mööda väljas asuva perrooni poole ja no me nägime isegi kaugelt, et seal see rong oligi. Ma ei hakka praegu seletama, kuna see ei puutu teemasse ja ega ma ise ka seda süsteemi liiga täpselt ei jaga, aga Trojmiastos on kahte tüüpi rongid – PKM ja SKM. PKM-i rongid sõidavad kaugemale ja SKM rongid vuravad Trojmiasto ehk kolmiklinna sees. Meie siis olime seal PKM-i alal ringi vaadanud ja otsinud rongi, mis tegelikult oli SKM. Kõik on selge peale selle, miks politsei meile valetas :D

Igal juhul lippasime me rongi juurde, mis oli silmnähtavalt elevil ja iseennast ning teisi üleskütvaid fänne juba täis. Ikka täitsa täis, nii täis nagu Annelinna bussid hommikuti. Aga no vaatasime ühe vaguni siiski välja ja hakkasime peale pressima. Ja no nagu Annelinna bussidessegi mahtus ka sellele rongile veel arvestatav hulk inimesi ka peale meid. Lapsed olid väga mures, et neil pole kuskilt kinni hoida, sest nemad pole ju seda Annelinna bussi õlatunnet tundnud. Rong oli tuubil täis rõõmsaid ja juba rõõmujooke tarbinud inimesi, valdavalt meesterahvaid, kes ei pidanud paljuks juba hüüdlausete hõikumisega algust teha. Õppisime ka kohe ära uue hüüdlause: „Arka Gdynia, kurva świnia!“ ehk siis midagi nii ebaviisakat nagu „Arka Gdynia, kuradi siga!“. Mehis nimetas seda rongi liharongiks ja no seda see oligi. Mõni tüüp tegi veel rongis enne sõitma hakkamist suitsu ka. Õnneks olid rongi aknad lahti. Aga vastasel juhul oleks õhk kohe otsa ka saanud. Aga me olime rõõmsad, et me selles kambas rongisõidu läbi tegime ja uue huvitava kogemuse saime. Sõit kestis kuus minutit ja välja pääsedes oli ka tore, et keegi polnud ära tallatud ja värske õhk tuli vastu. Rongis olid huvitavad aroomid, kuna ilm oli palav ja kõik olid tõesti sunnitud üksteise otsas nühkima. Valgeroheline mass liikus nagu üks mees staadionile, mille juures olid juba ootamas pikad politseiautode kolonnid ja märulipolitseinike rivid. Mina olin rõõmus, et ma palusin kodus Lisetel lahkesti plätud tossude vastu vahetada, et kui peaks löömaks minema, siis plätud pole küll parimad jalanõud, millega põgeneda.

Möll käis nii staadionilt väljas kui seal sees, aga sisenemine oli siiski üllatavalt sujuv ja me jõudsime igatahes enne avavilet staadionile. Oooo, oli see alles rahvamass, mis sealt tribüünidelt vastu vaatas. Nagu ma ütlesin, siis iga endast lugu pidav gdansklane oli kohal ja ka Arka tribüünil oli rahvast nii palju, kui sinna mahtus. Vat see oli alles mäng! Ja no tõesti mäng ise oli ka vägev, sest seda matši ei tahtnud tõesti kumbki pool mitte mingi hinna eest kaotada. Seekord oli mäng ikkagi mõisa peale ehk selle peale, kes on Trojmiasto valitsejad ja Põhja Kuningad.

Aga ka see, mida fännid ja klubi korraldasid olid tõeliselt muljetavaldav. Matš algas lauluga ja mitte publiku jorinaga, vaid päris võimsa laulu, räpi ja viiulimänguga. Tegu oli täitsa uue looga, mis ma arvan, et oli tehtud Lechia juubeli puhul. See oli selline skandinaavialik ja absoluutselt ilus ning külmavärinaid tekitav lugu. Kuulasin seda hiljem kodus ka veel ja see meeldis mulle ikka väga - no nii patriootlik ja emotsionaalne. Laulu sõnum on umbes selline, et kui suur Lechia läheb võitlusse, siis meie, vennad ja õed, koguneme ka ja laulame koos. Sest Lechia see olemegi meie, meie veri on valge-roheline ja meie kodu ongi siin. Kes tahab loo üle kuulata, siis selle leiab siit: https://youtu.be/IJ23yQYZ6BY?si=vJoQN55m8pR3fpuE

Lechial on muidu oma hümn ka, mida rahvas iga kord mängu alguses laulab. See kõlab nagu jorin, aga eks tähtis ongi eelkõige see, et igaüks laulab oma südamest ja usub sellesse, mida ta joriseb. Ma vaatasin selle hümni sõnad järgi ja oleme ikka üritanud kaasa joriseda. See on üsna lühike osa tervest hümnist, mida lauldakse, aga mul jõuab ikkagi iga kord jorisedes kahtlus tekkida, et oot-oot, kas ma ikka olen parajasti samas kohas, kus teised või mis koht see üldse on, kus teised parajasti on.

Tulevärki, plakateid ja oma parimat laulu- ja hõikumisoskust esitlesid mängu ajal mõlema poole fännid ja kogu staadion. Aga kõige kõigemaks oli minu jaoks üks absoluutselt kolossaalne lõvi kujutav plagu, mis hakkas vaikselt tribüüni äärest ülespoole kerkima. Muudkui kerkis ja kerkis ning tekkis küsimus, kui suur see lõvi saab olla??? Aga ta oli ikkagi väga suur staadioni lae alla välja. See oli tõeline Lechia vaim!

Ma olen ühe Lechia ultrate sotsiaalmeedia lehe jälgija ka. Seal kirjutati juba enne derbit, et aitäh, et te raha andsite ja saime derbiks palju üllatusi ette valmistada, aga me pingutasime ikkagi veidi üle ja raha sai otsa, olge head ja kergitage veel veidi kukrut. Mina olen sellest ajast alates, kui me aru saime, et need plekist rahapurkidega inimesed, valdavalt noored poisid, kes staadionile sisse minnes hõiguvad ja raha küsivad, koguvadki raha ultratele, kodus mingit sularaha tasku pannud. Lapsed saavad siis neid plekkpurke staadionil veidi täiendada.

Mõned plakatid või aktsioonid mulle nii väga ei meeldinud ka. Näiteks oli üks plakat, kus valgerohelises pealuumehe kummaski käes rippus nööri otsas üks siga. Üks siga oli Arka värvides ja teisele oli mütsi peale kirjutatud Politsei. Mnjaa, eks huligaanide sport on läbi aegade on politsei solvamine ja muidugi ka vastasmeeskonna, aga no ma ei tea, on see vajalik? Aga tundus, et teistele meeldis ja eks see kõik on natuke ikkagi huumor ka, või siis eelkõige huumor tera tõega. Aga mis minu meelest ei olnud teragi naljakas ja pigem ei peaks endale selliseid asju lubama, et ühe hetkel pandi Lechia ultrate poolel Arka Gdynia lipp põlema. Mulle on lipp kuidagi nii tähtis ja püha asi, et mu eetika ei lubaks ühtegi lippu rüvetada, isegi meie naaberriigi oma mitte.

Arka fännidel oli ka äge plakat ja tulevärki tegid mõlemad pooled ja no kogu aja oli staadionil ikkagi nii äge tõeline jalgpallimatši hõng. Õnneks-õnneks lõi Lechia ka üsna mängu lõpus värava ja oli selge, kes on Põhja Kuningad ja kelle oma Trojmiasto on. Ja õnneks ei läinud ka peksuks. Vastupidise mängutulemuse puhul ma poleks selles nii kindel olnud. Jäädi veel veidi pikemaks staadionile, rõõmustati ja hõisati ja lauldi, aga ühel hetkel hakkas kogu see mass ikkagi sujuvalt staadionilt välja liikuma. Meil polnud täpset visiooni, kuidas me koju läheme, aga liharongile me enam minna ei tahtnud. Luise arvas, et tema läheb bussiga, meie ülejäänud mõtlesime trammile panustada. Hõiskav mass oli trammipeatuse juba vallutanud. Mul oli hea plaan, et sõidame Nowy Porti, seal pöörab tramm otsa ringi ja viib meid sellisesse peatusesse, kust me saame juba oma trammile hüpata. Sõitsimegi Nowy Porti, aga siis tuli lõpp-peatus ja kõik läksid välja ning tramm ei hakanud kuhugi edasi sõitma. Me läksime ka siis maha ja olimegi omapead suhteliselt inimtühjas Nowy Portis. Siin seal oli üksikuid Lechia fänne näha, kes ka oma teed koju otsisid. Lõpuks vantsisime bussipeatusesse, sest googel ütles, et varsti tuleb buss. Teadsime küll, et liiklus on hetkel linnas nii umbes kui umbes just jalgpalli tõttu, aga no kunagi jõuaks ju bussiga ikkagi koju. Bussipeatusesse kogunes veelgi fänne ja üsna pea peale pikka ootamist sai selgeks, et ega bussid graafikus küll pole. Luise helistas ka ja andis teada ootab koos sadade teistega bussipeatuses, aga busse ei tule. Lõpuks meie buss siiski tuli, aga me olime Nowy Portis ikkagi korralikult aega veetnud selleks ajaks. Ja siis me läksime kogu oma Lechia kambaga bussile – przymorzekad ja zabiankalased ning jõudsime öö hakul koju – kõigil rõõm hinges ja süda ikka veel puperdamas.

Juba nädala pärast läksime jälle staadionile, aga seekord Gdyniasse. Kuna Mehis oli ikka veel meil külas ja tema on ikka tõeline jalka sõber ning talle meeldib erinevate võistkondade mängudel käia ja uusi staadioneid näha, siis ta oli juba varakult märku andnud, et läheme ikka Arka mängule ka. Ja meile meeldib ka jalkat vaadata ning uutes kohtades käia, seega olime muidugi kohe nõus.

Tuleb tõdeda, et Arka mängul oli kõik teistmoodi. Esimene üllatus oli see, et Arka staadionil ehk siis Gdynia linnastaadionil ei olnud parklat. Hmm, kuidas siis rahvas kohale peaks saama? Eks ilmselt ühistranspordiga. Ja ühistranspordiga ongi kindlasti kõik head võimalused liikumiseks olemas, aga kui sa ikkagi tuled kusagilt kaugemalt kui Gdynia linna seest, siis on päris suur väljakutse, et kuhu siis auto jätta. Enamus fännid tulidki kusagilt, ilmselt bussi- või muudest peatustest, jala. Autoga tulijad olid oma autod jätnud staadioni kõrval asuva metsa äärde, kilomeetrite kaupa. Meie tiirutasime ringi ja uurisime olukorda ning mõtlesime, et mida värki, kas tõesti saab olla, et parklat ei olegi. Saime ennast lõpuks kuskile staadionilähedasele tänavale pressida ja olime ise selle üle jube õnnelikud. Ah jaaa, ma pole veel, öelnud, et oli vihmapäev. Olime juba niigi varasemast Gdynia peal käimisest märjad nagu nartsud ja kilomeetrite kaugusele metsaäärde parkimine ei ahvatlenud meid sugugi. Aga nüüd läksime nagu valged inimesed vihmasajus veidi maad mööda asfalti staadionile.

Fänne tuli igast kandist vaatamata halvale ilmale. Värava juures olid turvamehed ja see oli ka kõik. Staadionil mina ühtki turvameest hiljem ei näinud, päris harjumatu tundus. Arka staadion on oluliselt väiksem kui Lechia oma, selline pisike ja kodune. Ka tribüünid on väljakule lähemal ja mäng oleks võrreldes mängudega Polsat Plus Arenal justkui zoomitud koguaeg. Kohapeal selgus, et vaatamata sellele, et ma enne lugesin, et kõik istekohad on katuse all, olid meie neljas rida siiski vihma käes. Aga vedas, vihm jäi vaikselt järgi, ainult õrnalt tibas vahepeal.

Staadionil oli rõõmus ja turvaline õhkkond, kõik olid justkui omavahel sõbrad. Vorstiputkasid oli piisavalt ja gigapikki järjekordi ei tekkinud. Pakutav staadionitoit oli üsna sama, mis Gdanskiski, aga seda pakuti palju stiilsemates pakendites. WC-d olid igati ilusad, mis on hämmastav, sest Gdanskis staadionil olen ma korra WC-s käinud ja teen kõik, et rohkem ei peaks sinna minema.

Mängu alguses lauldi koos, ilmselt siis võistkonna hümni, aga selleks lasti muusikat ka ja see kõlaski nagu päris laul, mitte jorin. Olen erinevate võistkondade puhul märganud, et enamik fännilaule on kõigil samad. Nii saime meiegi väga vaikselt ja oma sõnadega Arka mängul rahvaga kaasa ümiseda. Pidi ainult jälgima, et liiga valjusti Lechia või Gdansk ei ütle. Ma ütlen ausalt, et õhkkonna poolest mulle meeldis Arka mängul rohkem, oli kuidagi selline kodune ja pere keskel olemise tunne. Seda tunnet on jätkanud ka see, et kuna ma siis piletite ostmiseks pidin ennast Arka süsteemi kasutajaks tegema, siis nad sadavad nüüd mulle armsaid kirju meeldetuletustega, et mul pole veel mängule piletid ja et nad ootavad mind. Lech Poznan kirjutab mulle ka. Aga Lechia, see minu päris tiim ei kirjuta millegipärast, pole vist kombeks.

Ainuke häda oli see, et ma ei olnud mängu ajal hingega Arka poolt. Ma olin isegi natuke vastasmeeskonna poolt. No ma ei tea, ei tekkinud seda õiget „see on minu tiim“ tunnet. Mõtlesin seal mängu ajal, et hmmm, alles nädal tagasi põletati nende lippu ja nüüd on nad siin oma koduväljakul jälle püsti ja jälle rõõmsad, oma toetajate keskel, Imelik elu. Aga kogu matši arvestades tekkis soe tunne  küll ja mängul käiguga jäime rahule.

Nädal tagasi mängis Lechia kodus Katowicega ja meie olime muidugi kohal. Keegi väljakule ei jooksnud, presidenti ei olnud ja selles mõttes oli üsna tavapärane mäng. Mida pole ammu juhtunud, oli see, et pürotehnikat kasutati nii palju, et mäng jäi suure tossu tõttu mõneks ajaks seisma. 

Minu enda jaoks oli huvitav ja taaskord hariv see, et Lechial oli väljas suur plagu kirjaga „17.09.1939 ja kiri Poola neljas jagamine“. Hmmm, jälle ei tea, mis see siis täpselt on ja mida sellega öelda tahetakse. Ma siis muidugi googeldasin kohe ja see oli päev, mil Punaarmee tungis Poolasse. Mhmh, mõistetav ja samas ka mitte. Kas nad selle plaguga tahavad siis ilmselt öelda, et me ei unusta. Poolakatel on nii tohutult kuupäevi, mida nad ei unusta ja nad peavad neid kõiki tõe poolest ka meeles. Eks meie, eestlased peame oma kuupäevi ju ka meeles, aga teistmoodi, natuke vähem avalikult ja natuke rohkem igaüks oma südames. Ma näiteks kujuta ette, et me tõmbaks mõnel suurüritusel või ka niisama tänaval paar päeva enne Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva üles plagu „3. jaanuar 1920 Elame veel“ või midagi sellist. No miks me ei võiks sellist plagu üles panna? Ikka võime! Aga me ei pane. Me oleme vaikselt kannatajad ja vaikselt uhked.

See tuletab mulle meelde et ka Arka Gdynia mängul figureeris üks rahvuslik suur kotkaga plagu, kus oli kirjas „Nad võitlesid igal rindel alati Poola eest“. Kõrvalt seisjana ma ei tea, millele see täpselt vihjab. Kas sellele, et mõne päeva pärast oli 1. september ehk II maailmasõja alguspäev? Või nii 1.-le kui 17.-le septembrile või üldse veel millelegi muule? Ma ei tea. Aga ma saan mõttest aru – ajalugu peab mäletama.

Vot sellised on meie suvised jalgpalliseiklused olnud. Hooaeg jätkub.