Eurovisioonist Barcelonani

Eurovisioon

Olen siiani täiesti rääkimata jätnud, et üks väga tähtis sündmus sel aastal Poolas oli lisaks presidendi valimistele ka Eurovisiooni lauluvõistlus. Ma ei oska kommenteerida, kas see küll iga poolakat puudutab, aga usun, et see on umbes nagu Eestis, et osad on fännid, teised on mõõdukad jälgijad ja kolmandaid ei huvita üldse. Ma ei tea, kas mind mõjutas minu poola keele õpetaja, kes on tohutu Eurovisiooni fänn või see ikkagi tõesti oli nii nagu mulle tundus, et sel aastal oli Eurovisioon poolakatel eriliselt südames ja teemaks. Aga Daria, minu õpetaja on tõesti suur Eurovisiooni armastaja ja lauluvõistlus on talle nagu eraldi pühad kohe. Ta teeb tabeleid ja ennustab iseenda jaoks ning tal on aastate kaupa märkmed selle kohta, kes kellele kui palju punkte andis ja mis riik mitmenda koha sai. Poola ei ole kahjuks siiani kunagi Eurovisiooni võitnud ja harvad pole ka aastad, kui finaali ei jõutagi.

Sel aastal valiti Poola esindaja Eurovisioonil välja veebruaris toimunud Poola kvalifikatsiooni suures finaalis, mida kanti televisioonis üle ja seda sai otse vaadata ka youtube’ist ning isegi inglise keelsete subtiitritega. Valik oli mitmeetapiline ja isegi kui ma seda süsteemi kirjeldust mitu korda loen, siis ma ei saa tegelikult aru, kuidas see põhjalik valik nägi. Aga kindel on see, et vist lausa viieetapilisest kadalipust jäi sõelale 11 esinejat, kes said siis selles suures Poola finaalis oma võimeid näidata. Seal kõige lõpus valiti võitja rahvalt SMS-sõnumitega kogutud häälte põhjal.

Võitjana väljus kvalifikatsioonist Justyna Steczkowska looga „Gaja“. Justyna esindas Poolat Eurovisioonil ka aastal 1995 ehk siis tegu oli comebackiga täpselt kakskümmend aastat hiljem. Vot just Gajasse ja Justynasse usuti väga ning ka minu õpetaja Daria lootis tõsiselt, et äkki just see on aasta, kus Poola lõpuks ometi Eurovisooni võidab. Ma pean ausalt ütlema, et minule Gaja kuidagi positiivselt mõju ei avaldanud, aga eks see ongi maitse asi ja varemgi sh ka aastal 2025 on Eurovisiooni minu arvates päris hirmsad lood võitnud. Ehk siis kui nii igapäevaselt sotsiaalmeedias ja uudistes koguaeg Justynat näha oli ja kangelase vaib käis tal ees ja taga, siis ei tundunudki Poola võit kuigi võimatu. Ja kas poleks lahe olnud, kui Poola oleks tõesti võitnud just nüüd, kui meie siin oleme?

Ma arvan, et me ise ennast Eurovisiooni fännideks pigem ei pea. Meil pole õrna aimugi, mis riik mingi looga mingil aastal esines, hea kui enamvähem Eesti lugusid ja võitjat meenutada suudame. Enamasti me oleme siiski finaalvõistlust vaadanud, aga kui pole tahtmist olnud või on midagi paremat ees olnud, siis ei ole vaadanud ka. Sel kevadel oli see Eurovisioon kuidagi kõikjal ja kogu õhk oli Gaja lõhnaline ning oli võimalus, et Tommy Cashil läheb päris hästi ja seega panime juba varakult plaani, et vaatame ära nii poolfinaalid kui lõppvõistluse. Vaatasimegi ja no täitsa tore pere ühistegevus oli.

Huvitav fakt oli see, et kuna me oma eurotamise käigus olime ise Tommy Cashi Espresso Macchiatot ikka täitsa fännama hakanud ja meil on juhtumisi ka välismaa telefoninumbrid olemas, siis tundus iseenesest mõistetav, et anname Eestile ikka hääli ka. Ma mõtlesin, et võistlus saab enne läbi, kui ma leian selle numbri, kuhu helistada, et Poola alt Eestile hääli anda. Kogu Poola meedia oli täis telefoninumbreid, kuhu helistada, kui soovid oma hääle välisriigis Gajale anda. Eesti lehtedelt leidsin ainult numbrid, kuhu sai eesti numbrilt teistele riikidele hääle andmiseks helistada. Päris oluline lähenemise vahe, mu meelest. Poola andis ilmselgelt edasi sõnumit, et kogu maailma poolakad ühinege ja hääletage Gaja poolt ning Eesti lasi inimestel lihtsalt normaalset võistlusele kaasa elada. Hääled meil siiski Eestile andmata ei jäänud, sest peale pikka kaevamist ja mitut korda alla andmist ma leidsin, et üks hea inimene Eestis, isegi mitte minu sõber, oli oma isiklikule FB-kontole kokku kogunud numbrid, millele helistada, kui soovid välisriigis Tommyle hääle anda. Aitäh talle!

Ilmselt te ei mäleta, sest Eurovisioon kipub üsna ruttu ununema, aga Gajat ei saatnud sugugi oodatud tähelend. Gaja jäi 14.-ks ja kogus 156 punkti. Kui aga vaadata olukorda hoopis nii, et oma esmakordsel Eurovisioonil kogus Justyna looga „Sama“ 15 punkti ja jäi 18.ks, siis on tegu ju justkui isegi edulooga. Peale Eurovisiooni oli Justyna veel mõnda aega fookuses ja reklaamiti tema esinemisi siin ja seal, aga nüüd ei ole ma temast enam mitte midagi kuulnud. Ma ei olnud temast muidugi ka enne Eurovisiooni midagi kuulnud.

Teine teema oli Eesti lugu oma meeldejääva artisti, sõnade ja meloodiaga. Juba enne lõppvõistlust inimesed mainisid, et nad teavad Eesti lugu ja sellel võib hästi minna. Mina naeratasin ja noogutasin. Peale finaali sooviti mulle mitmel korral õnne, et Eestil nii hästi läks. Mina naeratasin ja noogutasin. Ma ei osanud muud teha. Ma ei tundnud, et see kuidagi minu teene oleks olnud või et mina peaks neid õnnitlusi vastu võtma. Ma ju lihtsalt istusin samamoodi diivanil teleka ees kui need õnnitlejad isegi. Aga me kuulsime peale Eurovisiooni ja kuuleme vahel veel siiani, kas mööduvast autoaknast, mõnel avalikul üritusel või näiteks inimeste telefonihelinana „Espresso Macchiatot“. Isegi niisama tänaval oleme inimesi, kes kindlasti ei olnud Tommy Cashid, seda laulmas kuulnud. Ja kõige nunnum oli see, et kui ma ükskord Liisbeti kooli juures ootasin, läks esiti mööda, aga siis vaatas tagasi ja tuli minu juurde üks võõras koolipoiss. Ta küsis, kas ma olen Eestist. Mina ütlesin, et jah olen. Tema ütles seepeale rõõmsalt: „I love Espresso Macchiato“. Mina ütlesin, et mina ka, tema naeratas veel rõõmsamalt ja lippas mänguväljakule. Awwww!

Kosmos

Kolmas väga tähtis sündmus lisaks presidendi valimistele ja Eurovisioonile oli sel aastal Poola astronaudi kosmoses käik. See oli nii tähtis sellepärast, et ta oli üleüldse teine poolakas läbi ajaloo, kes kosmoses käis. Esimene poolakas käis kosmoses 47 aastat tagasi.

Sławosz Uznański-Wiśniewski sündis ja kasvas Łódźis ning puhtjuhuslikult (või siiski mitte?!) oli tema sünnipäev kosmonautikapäeval. Igal sünnipäeval soovis ema talle "Head kosmonautide päeva!". 1980. aastatel üles kasvanud Uznański lapsepõlveunistus oli kosmosesse minna.

Uznański alustas missiooni väljaõpet 1. septembril 2023. Crew Dragoni pardal, mis pidi missiooni rahvusvahelisse kosmosejaama viima, pidi Uznański kaasa võtma sama Poola lipu, mis lendas kosmosesse 1978. aastal, kinnitatuna Hermaszewski skafandri külge, ning Poola rahvusroa pierogi. Astronaut võttis kosmosesse kaasa ka Sobieszewo saarelt pärit Läänemere merevaigutüki.

SpaceX Dragon 2 kosmoselaeva meeskonnas olid veel Ameerika Ühendriikide komandör Peggy Whitson, India piloot Shubhanshu Shuklaga ja Ungari missioonispetsialist Tibor Kapu. Lennust räägiti Poola meedias väga palju ja seda enam oli aeg arääkida, et start lükati tervelt 6 korda erinevate probleemide tõttu edasi. Lõpuks toimus edukas start 25. juunil kell 6.31 UTC järgi. See oli Poola jaoks ikkagi nii tähtis asi, et lapsed vaatasid koolis starti telekast järgi ja ka hiljem toimus siin seal avalikke stardi järelvaatamisi.

Kosmoselaeva pardal pidid Uznański-Wiśniewski ja tema kolleegid osalema 60 eksperimendis, mida hindasid 31 riigi teadlased.  Neist 13 olid välja pakutud ja välja töötatud Poola ettevõtete, uurimisinstituutide ja ülikoolide poolt. Kavas oli kuus otsekõnet Uznański-Wiśniewski ja Poola koolilaste, ajakirjanike ja eriliste külaliste vahel koos intervjuude ja katsete programmiga, mis hõlmas 30 hariduslikku demonstratsiooni. Sławosz ja tema meeskonnakaaslased veetsid rahvusvahelises kosmosejaamas kokku 18 päeva.

Kui võib öelda, et Eurovisooni võidu projekt nii hästi ei õnnestunud, siis kosmose vallutamise projekt õnnestus küll. Kui Justyna Steczkowska täht ehk ei helendagi enam praeguseks kuigi kirkalt, siis Sławosz Uznański-Wiśniewski nimi on kuldtähtetega ajalukku raiutud ja helendab seal senikaua kuni kosmoses käimine igapäevaseks asjaks saab.

Koolielu

Meie enda elus nii põrutavaid asju pole olnud, aga varasuvel lõppes juba teine kooliaasta Poolas ja ooo, kui ruttu see aeg on läinud. Liisbetile endiselt hindeid ei pandud, aga ta lõpetas teise klassi väga heade tulemustega ja mitmes aines oli tema tase Mastering. Olime rõõmsad ja uhked. Lisete lõpetas kuuenda klassi igati heade tulemustega, ainukesena olid kehvemad endiselt kaks keelt – poola ja hispaania. Olime rõõmsad ja uhked. Luise lõpetas kolledži teise klassi. Olime rõõmsad ja uhked. Ühtlasi tähendas see Luise jaoks sellise meie mõistes normaalse kooli lõppu ehk siis siit edasi õpitakse ainult A-level aineid ehk igaüks valib vähemalt kolm ainet, mida õppida ja milles lõpuks A-level eksam teha.

Sel sügisel ongi Luisel nüüd ainult inglise keele, ajaloo ja bioloogia tunnid nagu ta ise valis ja boonusena siis veel poola keel. Muidu on kõik tore ja päris vahva, et ei pea õppima aineid, millega sa ei plaani midagi edasi teha, aga inimsõbralikku tunniplaani pole suudetud õpilaste jaoks teha. Tunnid ongi igapäevaselt kogu klassile ritta laotud ja kui sina näiteks keemiat ei õpi, siis sul on keemia ajal 2, 3, 4 tundi vaba vahepeal. Kas poleks oluliselt parem kõigi jaoks kui oleks nt inglise keele päev ja keemia päev ja ajaloo päev või siis kahe aine päev, et alustuseks keemia ja seejärel ajalugu ning ühte ainet õpitakski mitmeid tunde järjest. Kellel seda tundi pole, saab koju ära minna või sel päeval üldse mitte tulla. Aga kahjuks ei ole nii ja seega on see Gdanskist Elblagis koolis käimine sel aastal veel eriti aega raiskav.

Lisete ja Liisbeti koolis on juba mõnda aega renoveeritud uut koolimaja, mis tegelikult on hästi lahe vana maja Wrzeszczi linnaosas, mis on üks minu lemmiklinnaosasid. Uus maja on mõeldud vanematele ehk siis 7 ja + klassidele. Õhus oli suur ootus, et uus koolimaja on septembriks valmis ja vanemad klassis sh Lisete klass, kolivad sinna. Kogu Liisbeti praegune koolimaja ehk siis 1.-3. klass oleks pidanud kolima Lisete praegusesse koolimajja. Aga nagu direktor ütles, siis Poolas ehitamise ja renoveerimisega juhtub tihti, et tähtajad lähevad kaugelt üle ning igasuguste kooskõlastuste saamine võtab veel eriti kaua aega. Ühesõnaga septembrit alustati taas vanades majades, mis tänaseks on küll juba kummist, kuna gümnaasiumiosa on järjest peale tekitatud, aga väikeseid tuleb ju ka kooli juurde. Uus lootus on, et jaanuaris alustatakse õppimist uutes majades.

Igal juhul tehti kevadel juba sügiseks kõik plaanid ära nii, justkui suvel kolitaks. Õpetajad vahetati, et kes kuhu majja jääb, ja klasse lükati kokku ning tehti muid ettevalmistusi. Sügiseks olid asjad taaskord tulenevalt oludest veidi ümber mängitud.

Lisetel on praegu uut nii palju, et üks tema klassiõpetajatest miss Natalia, kes oli tema lemmik ja tema tugi, sai endale nüüd hoopis neljanda klassi. Lisete klassiõpetajad on nüüd poola keele õpetaja miss Pauliina ja ajalooõpetaja mister Jerzy. Uute ainetena algasid Lisetel keemia ja füüsika ning tulemas on terviseõpetus ja karjäärinõustamine. Klubidest valis Lisete tervelt kaks drama clubi, väiksemate ja suuremate oma, ning kunsti klubi.

Liisbet sai ka täiesti uued klassiõpetajad, mis Marta ja miss Kasia, kes mõlemad on poolakad ja üllataval kombel sellised meie vanused inimesed. Koolis on üldiselt hästi noored õpetajad ja seega on täitsa huvitav näha ka, kuidas veidi vanemad inimesed õppijaid innustavad ja ohjavad. Lisaks õpetajatele muutusis Lisibetil ka klassikaaslased. Alustuseks tehti kolmest klassist kaks, sest teises majas on suuremad ruumid ja lapsed ise on suuremad ja lapsi võib klassis rohkem olla. Kolm klassi aeti täiesti segi ja nimekirjad saadeti välja, et kes mis klassis sügisel alustab. Ootamatult oli sügisel vana maja ja jälle kolm klassi. Aga need ei olnud enam need teise klassi klassid vaid ikkagi uued kolmas A ja B ja AB. Liiga palju pole seda infot  levitatud ja me pole ise ka küsima läinud, aga meile tundub, et see AB on ajutine lahendus seniks, kuni uude majja kolitakse ja siis läheb AB ilmselt laiali A-sse ja B-sse ehk jälle uued klassikaaslased ja vist ka õpetajad. Õnneks on Liisbetist tänaseks päevaks saanud suurepärane oludega kohaneja ja teda ei häiri need vahetused ja muutused üldse nii nagu mind.

Mainin ikkagi selle ka ära, et Liisbeti Poola keele õpetaja arutas meiega esimesel koolipäeval, et ta kaalub tõsiselt Liisbeti järgmise taseme ehk Native 1 gruppi üle viimist. Agaet ta arutab Liisbetiga kja mõtleb veel veidi. Üldse on kokku kolm taset: Algajad, Native 1 ja Native 2. Ja kujutage ette, meie väike Liisbet poola keeles Native 1 gruppi!? Liisbet ise mudiugi ei tartnud miss Marta, kes on ta lemmikõpetaja, grupist ära minna ja nii lepitigi kokku, et jääb ikka pisut ülearenenenuna algajatesse. Aga juba see mõte iseenesest, et ta on poola keeles piisavalt hea, et teda kaaluti Native 1 grupi viia, on kõrvust tõstev. Nii paölju ki mina aru olen saanud Liisbeti juttude põhjal on olukorda valdavalt nii, et Native 1 grupis on venelased, valgevenelased, tšehhid ehk siis need lapsed, kelle oma keel on poola keelele piisavalt sarnane, et nad peale mõningat õppimist ise ka juba nagu vanad poolakad poola keeles lobisevad. Liisbet alustab esialgu ühe klubiga, milleks on Book and drama club. Kuna ta pole seal veel käinud, siis esialgu ei oska ka midagi kommenteerida, aga ootame põnevusega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik on rõõmsad, et kool on jälle hoos ja uued põnevad väljakutsed on ees ootamas ning vanad sõbrad jälle olemas.

Võõrad maad

Ma olen ka täiesti väärimatult rääkimata jätnud, et Meelise töökohas on võib öelda, et aasta suursündmuseks International Day. Me olime sellel osalised juba eelmisel aastal ja sel aastal siis ka. Ilmselt kujutate umbes ette, mida see päev endast kujutada võib. Erinevate riikide esindused valmistavad ette oma riigi laua ning üldiselt on see söögikuhjade ja joogilaud, aga vahel on siiski ka muud atribuutikat vaatamiseks ja pilgu püüdmiseks välja pandud.

Mõlemal aastal on olnud tegu igati toreda üritusega ja samas ka päris väsitavaga, kuna kogu Eesti esindus see ongi ju meie pere. Jaa, me pole ainsad, mõnel riigil on veel ainult 1 teenistuja Elblagis, aga üldiselt ollakse kohal siiski suurema väega. Eelmise aasta staarid olid minu jaoks tšehhid, kes olid lauale pilke pannud püüdma suured klaaspurgid (no ikka vähemalt poole suuremad, kui kolmeliitrised, äkki 8-liitrised? 10-liitrised?), kuhu sisse oli marineeritud juust ja vorst. Midagi sellist polnud ma enne näinud, ajas silmad suureks küll. No see juust maitses imeliselt hästi ka, aga mina olengi suur juustusõber. Marineeritud vorst maitses natuke lödilt.

Selle aasta kuningas ja pilgupüüdja ning meie varjujätja oli otse meie kõrval keset leedukate lauda – pesuehtne suitsutatud kobras, pea ka otsas ja hambad suus. Ja neil oli kastitäis kopra nahka ka laua all, mida sõbralikud kliendid kingiks said. See oli iseenesest väga lahe, kuidas see kobras tõesti meelitas massid just sinna Leedu laua juurde ja no mis seal salata, see kobras maistes täitsa hästi. Enamik inimesi muidugi võttis seda kopra maitsmist kui jubedat väljakutset a la nagu prussakate või vihmausside söömine :D.

Meie aga mõtlesime, et peame järgmisel aastal kas karu või põdra lauale virutama, et tähelepanu keskpunkt endale tõmmata.

Kui veel võõrastest maadest rääkida, siis tervelt kaks meie pere noorliiget on vahepeal saanud käe valgeks Pürenee poolsaarel. Lisete käis juunikuus kooliga Malagas hispaania keelt õppimas ja Hispaania kultuuri ammutamas. Talle väga meeldis ja sellest oli tõesti suur keeleabi ka. Viis päeva nädalas olid hommikust pealelõunani hispaania keele tunnid ja peale seda oli igaks päevaks organiseeritud erinev põnev tegevus. Näiteks külastati La Alhambrat, Nerjat, käidi giidiga Malaga peal, osaleti flamenco tantsu tunnis ja muidugi käidi iga päev rannas. Elati kõik koos hostelis. Lastel oli erakordselt vahva ja Lisetel on palju häid mälestusi.

Luise käis septembris ka kooliga ja ka Hispaania keelt õppimas, aga Barcelonas. See oli üsna sama moodi, et ka hommikuti õpiti ja õhtuti vaadati ringi. Näiteks käidi akvaariumis ja no muidugi Sagrada Familijas ja teistes kuulsates kohtades. Luise rääkis, et silma jäi erakordselt ja tegelikult häirivalt palju kerjuseid ja muidu raha lunijaid, kes siis nö müüsid midagi. Hispaania Luisele meeldis, aga ta arvas, et teine kord läheks mõnda teise linna.