Seiklusjutte jalgpallistaadionilt I osa

Iga hooaja lõpuks kukuvad kolm ekstraklassis viimastele kohtadele jäänud võistkonda ekstraklassist välja ja mängivad uuel hooajal esiliigas. Esiliiga parimad võistkonnad omakorda tulevad uueks hooajaks ekstraklassi. Lechia säilitas oma koha ekstraklassis, napilt. Mänguga kindlustasid nad oma koha kenasti, aga kui siis ainult mäng tähtis oleks. Olen hooaja vältel kirjutanud ka, kuidas Lechial on pea koguaeg rahalised raskused ja kuidas üsna igal mängul esitlevad ultrafännid uusi sõimavaid plakateid klubi mänedžeri suunas. Ja mäletate ükskord läks ultrafännide tribüün lihtsalt veerand tundi enne mängu lõppu tühjaks, et oma suhtumist näidata. No igasuguseid asju oli ühesõnaga ja tüli oli koguaeg üleval.

Peale hooaja lõppu kevadel selguski, et vaatamata sellele, et mänguga on koht välja teenitud, ei saa Lechia uuel hooajal ekstraklassis mängida, sest võistkond on võlgu. Mis iganes ja kuidas iganes siis tehti, aga ühel hetkel keset suve, olid Lechial võlad makstud ja luba algaval hooajal ekstraklassis jätkata, AGA Lechia sai rahalise trahvi ja pidi alustama hooaega viie miinuspunktiga. Ja nii oligi. Juuli lõpus, kui hooaeg algas, oli teistel võistkondadel 0 punkti ja Lechial miinus viis. Aga no siiski ekstraklass!

Ma ei hakka siinkohal kõiki mänge üksikasjalikult ümber jutustama, vaid toon esile mõned põnevamad juhtumised ja iseendale huvitavana tundunud asjaolud. Lechial on sel aastal 80. sünnipäev ja käesolev on juubelihooaeg. Päris mitmeid üritusi ja inimestega kohtumisi on sel puhul korraldatud. Me oleme küll kätt pulsil hoidnud, aga ei ole ühelgi spetsiaalsel üritusel siiani käinud, kuna meile tundub, et need on suunatud poola keelt vabalt kõnelevatele inimestele. Aga ei saa välistada, et me ühel hetkel siiski võtame südame rindu ja läheme ka kuskile juubeldama.

Küll aga oli kohe hooaja algul Lechia mäng Lech Poznaniga – valitseva Poola meistriga. See mäng meelitas kenasti publikut. Tavapärane on, et Lechia kodumängudele müüakse maksimaalselt 15 000 piletit. Aga no enamasti on siiski vähem vaatajaid kui maksimaalne määr. Mõni mäng on vahel ka kõrge riskitasemega mäng, siis müüakse vähem pileteid. Ma olen aru saanud, et selleks, et maksimaalset publiku hulka suurendada, ja mõnel juhul saab seda suurendada, tuleb mingeid lisanõudeid täita. Ma kujutan ette, et see võib tähendada rohkem turvamehi vmt. Igal juhul mängul Lech Poznaniga oli 18631 pealtvaatajat. See tundus väga-väga suur rahvahulk, aga see oli alles algus :D.

Meie armastame nii Lechiat kui Lechi, aga Lisetel ma siiski soovitasin staadionile mitte mõlema klubi sallidega minna. Jalgpallifännid on siiski selline kahtlane rahvas, et mul on alati tunne, et valesammude eest võib peksa saada. Ja meie istume ju Lechiale kaasaelajate seas, mingeid segatsoone tegelikult polegi. Vastasvõistkonna fännid on alati oma kindlal alal, kust nad niisama lihtsalt välja ei saa ja ülejäänud inimestega nad mitte kusagil kokku ei puutu. Päris mitmel korral, kui on mängupäev ja ka sellel samal Lech Poznaniga peetud mängu päeval, oleme me näinud, tegelikult alguses kuulnud, kuidas meie majast sõidab mööda rohke vilkurite ja sireenidega politseieskorti saatel suur vastaste fänne täis buss või mitu. Ja politsei autosid on tõesti palju, kui ma ütlen, et vahel on 10+, siis ma ei liialda sugugi. See seltskond on täpselt nii kaugele kuulda, et kui pere on parajasti oma tegevuste juures, siis me kõik jõuame fikseerida valjud sireenid ja jõuda ka järeldusele, mis see ilmselt on. Siis hüüab keegi õhinal: „FÄNNID!“ ja me tormame, kes õue ja kes aknale, et seda mööda tuhisevat voori oma silmaga näha. Bussid on tavaliselt üsna täis ja fännid koheselt äratuntavad, sest nt Lech Poznani puhul oli bussi akende taga kõik sinine. Vastasfännide bussid lähevad tavaliselt staadioni poole nii vara, et me ise pole veel mõtlemagi, hakanud, et mis kell me minema hakkame.

Mõnikord tulevad vastasfännid rongiga. Kas politsei ajab nad kohe rongijaamas bussi peale ja kust see buss tuleb, seda ma ei tea. Ja kuidas nad lõpuks staadionile lähevad ja kõik see, on üsna tume maa. Ma ei ole seda kunagi näinud. Korduvalt on muidugi ka nii olnud, et mäng hakkab käima ja vastasel, ei olegi fänne. Aga siis läheb kuskilt mingi punn eest ära ja neid hakkab tribüünile valguma. Võiks ju järeldada, et kui nad ei saabu nii vara, et nad oleks juba staadionil valmis selleks ajaks, kui Lechia fännid kogunema hakkavad, siis neid hoitakse kuskil seni, kuni muu publik on enam vähem staadionile sisenenud ja maha istunud, ning alles seejärel suunatakse nad oma tsooni. Ühest küljest nii tühine teema, sest mis tähtsust on sellel, kuidas vastase fännid tribüünile saavad, aga no minu meelest nii põnev ka. Ma peaaegu igal mängul juurdlen selle üle natuke.

Teine asi, millest ma väga midagi ei tea, aga minu vend Mehis on meid natuke valgustanud, on see, et klubidel on sõprusklubid või siis on fännidel sõprusfännid, ma ei teagi. Igal juhul on osad klubid sõbrad ja teised on vaenlased ja see on selline avalik teave. Ma tean, et Lechia sõbrad on kindlasti Raków Częstochowaja Slask Wroclaw, võimalik, et keegi veel. Nende klubide nimede hüüdmine on iga Lechia mängu rutiin. Lechia verivaenlane on Arka Gdynia. Lech Poznani mängul selgus, et ahhaa, Poznani klubi on Arka sõber – levitati Arka lippe ja osad kandsid Arka särke. Selge. Hea, et ma ikka ei lubanud Lisetel Poznani salli kaela panna, oleks tõesti võinud löömaks minna. Seda keskmiste näppude näitamist ja vihast hõikumist fännitribüünidel siiski veidi oli.

Luisel on ilus roheline dressipluus, millel on ees suur kiri „Gdanska Lechia“. Luise käis sellega uhkelt paar korda Elblagis koolis ka. Mina veel uurisin, et kas keegi kiitis ta pusa ka, aga Luise ütles, et veidral kombel keegi ei öelnud mitte midagi. Vaikimise põhjus selgus ühel päeval, kui Luise sattus jutuka ja inglise keelt oskava bolti juhi peale, kes ütles talle, et ta ei soovita selle pusaga Elblagis ringi käia. Elbalgis on oma jalgpaliklubi (mis mängib mingis teises liigas mitte Ekstraklassis) ja seal ei sallita Lechia Gdanski. Ahsoooo, ups! Selle dressipluusiga Luise enam Elblagi ei lähe.

Aga jah, Poznani mängul oli tõesti palju rahvast ja möll käis koguaeg ning ma vaatasin muudkui ühtede ja teiste fännide poole ning tegin pilti ja nautisin õhkkonda, kui ühtäkki mu pere mind õlast hakkas sakutama ja hõikama. Vaatasin nende poole, aga nemad keerasid mu pead väljakule. Nägin, et väravaposti juures oli oranži särgiga noormees, kes üritas ennast nipukatega väravaposti külge kinnitada. Turvamehed olid juba lähedal ja rebisid ta maha ning siis lihtsalt vedasid ta nagu palgi jalgadest ja kätest kinni hoides väljakult minema. Ta ei karjunud midagi ja tal ei olnud särgil loosungit, mis oleks vihjanud, et ta tahtis millelegi tähelepanu juhtida. Võibolla ta oli lihtsalt kellegagi kihla vedanud, et ta teeb selle tembu ära. Kohe aga tormasid turvameestega rääkima paar inimest Lechia ultrafännide seast, seega minu meelest on üsna loomulik järeldada, et väljakule sööstnu oli nende kamba liige. Mh, mul oli muidugi kahju, et ma sehkendasin muuga ja ei näinud seda tribüünilt väljakule sööstu. Ta olla meie alalt ehk kollaselt tribüünilt tulnud. Polsat Plus Arena on väga suur staadion ja vähemalt minu ettekujutuses ei ole seal tribüünilt väljakule lippamine üldse kerge. Seal on tihedad tõusvad pingiread ja tribüüni eraldab platsist barjäär, mis on täpselt nii kõrge, et esireas istudes sellest üle ei näe. Mul on alati nendest kahju, kes on ilmselt esimest korda staadionile tulnud ja koos väikeste lastega ja olnud tõenäoliselt väga rõõmsad, et neil on õnnestunud saada kohad esireas. Sest kohale jõudes avastavad nad tõesti, et esireast ei näegi kahjuks väljakut, kui sa just püsti ei seisa.

Teisel pool barjääri on maapind madalamal. Kui jalgpallurid peale mängu barjääri ääres tunglevatele fännidele autogramme annavad ja patsu löövad, siis see on ikkagi vastastikku alla ja üles poole upitamine. Ehk siis tuleks hüpata üle barjääri ja maanduda teisel pool all. Siis tuleks joosta nii 10-15 meetrit mööda sellist vaheala, kus on turvameeste rivi ja pallipoisid ja fotograafid jne ja siis hüpata veel väikesest väljakut ja vaheala eraldavast barjäärist üle. Siis sa oledki väljakul ja saad värava poole söösta. Mulle tundub üsna keerukas ettevõtmine, juba see esimese barjääri äärde saamine, kuna inimesed ju istuvad ees, see pole mingi vaba rada. Aga see mees tegi seda kõike ja jõudis väravani. No igal juhul sai ta killukese tähelepanu ja kindlasti mõne karistuse ka. Meie aga olime elevil ja teised pealtvaatajad ka, sest kui tihti sa ikka näed, et keegi väljakule sööstab.

Lechia mängudel on alati palju turvamehi. Väljaspool staadionit on politseihordid. Kui hordid need täpselt on, sõltub mängu riskitasemest ja vaatajate hulgast, aga no kümneid ekipaaže on ikkagi igal mängul ja alati on kohal ka märulipolitsei. Staadioni sisealal politseid ei ole. Seal valitsevad turvamehed ja -naised. Ja nagu öeldud, turvamehi on palju. Staadioni ja tribüünide vahel on turvamehed sellises omamoodi ringkaitses, näoga tribüünide poole ja mängu nad ei vaata, küll aga silmitsevad põhjalikult tribüünil toimuvat. Tavaliselt on nendel üksteisega, no ütleme, et 10 meetrit vahet.

Lisaks on turvamehed tribüünidele viivate treppide üleval otstes ja patrullivad mõne aja tagant treppe mööda alla ja üles. Aga siis, te ei kujuta ette ka, kui oranžis särgis mees oli väljakule jooksnud ja ka minema toimetatud, tuli tribüüni alt selline pikk rivi lisaturvamehi välja, kes paigutati juba ringkaitses olevate turvade vahele. Natuke jäi veel puudu, et turvad oleks üksteisega päris õlg õla vastu olnud, aga no ega suurt vahet ei jäänud ka. Mul tekkisid kohe assotsiatsioonid Squid Games’iga, kus, kui asi veidi käest läheb, marsivad valvurid hiiglama pikas ja super korrektses hanereas kohale. Ülejäänud mängu aja jälgisin ma huviga turvamehi ja sisimas lootsin natuke, et keegi jookseb veel väljakuleJ. Muidugi ei jooksnud keegi kuskile, aga see turvaoperatsioon oli ikka ise ka vaatamist väärt. Ma muudkui juurdlesin ja uurisin pärast Meeliselt ka, et mis ta arvab, kust ühe nipsuga nii palju lisaturvamehi võeti. See oli tõesti maksimaalselt viie minuti küsimus, kui uued turvarivid sisse marssisid. Ma arutlesin omaette mõttes, kas nad istusid kusagil staadioni sisemuses ja lihtsalt ootasid, et kui äkki midagi juhtub? Kas alati on tegelikult kordades rohkem turvamehi kohal, kui näha on? Kas igal matšil on nö aktiivsed turvamehed, kes on väljas ja teised, kes on peidus? Kas need, kes on peidus saavad selle õhtu eest poole vähem tasu? Meelis aga arvas, et need ei olnud lisaturvad, vaid nad kamandasid kiiresti kogu staadioni pealt – treppidelt, sissepääsude juurest ja mujalt kõik turvamehed väljaku äärde. Eks see teooria tundub loogilisem jah, aga ometi, kuidas ma mitte kunagi ei näe või ei hooma, et neid nii palju kokku on?

Järgmine põnev turvaaktsioon, mida jälgida, ootas juba järgmisel matšil. Jõudsime jälle ainult nõksa enne mängu algust kohale ja kohe hakkas silma, et turvamehi oli seekord tavapärasest veidi rohkem. Aga no see selleks, eks eelmisel mängul läks ju veidi käest ära ka ja oli täitsa mõistetav, et seekord pisut rohkem turvati. Mäng läks käima ja elasime sisse ning ühel hetkel oli staadionil olevalt ekraanilt näha Poola uut presidenti, mäletate, seda gdansklast ja Lechia fänni?! Võite ise ette kujutada, kas keegi üldse nägi, mis mängus edasi toimus või kõik hakkasid üle väljaku vippide looži poole kiikama, et kus see president seal on. No ja seal ta tõepoolest oligi! Me leidsime telefoniga zoomides ta meie vastas üle platsi üles küll. Mhmh, õige küll, ma ju olin uudistest lugenud ka, et president oli eelmisel päeval mingis küsimuses Gdanskis. Aga see, et ta Lechia mängule ilmus, oli ilmselt enamike kohalviibijate jaoks üllatus. Ja siis kõik muudkui vaatasidki uudishimulikult hoopis presidenti. Mis siis, et ta oli nii kaugel, et ega silm hästi ei seletanud, aga ikka vaatasime. Ja teise silmaga jälgisime ekraani, et äkki ta ilmub jälle sinna. Aga siis hakkas presidenti varjutama järjekordne tohutu turvameeste massliikumine. Nüüd nad tõesti võtsid meie tribüüni ette ennast õlg õla kõrval ritta. Kiikasin kael õieli, et kas midagi toimus, kas keegi tahtis väljakule joosta, kas me magasime midagi maha, aga ei näinud mitte midagi. Üsna pea selgus siiski ka ekstraturvamise põhjus – president oli liikvel. Ta oli koos oma saatjaskonnaga väljaku ääres ja nad kõik läksid Lechia ultrafännide puuri. Ma nimetan seda otsatribüüni oma mõttes puuriks, sest seal on võrk ees ja sellel on kaks väravat, kust inimesi vahel sisse või välja lastakse. Turvamees keerab värava võtmega lahti ja siis jälle kinni tagasi. Presidendile keerati ka puuri uks lahti ja ta läks sisse. No nüüd vaatas kogu staadion ainiti ultrate tribüünile. President oli natuke seal inimeste seas, ajas juttu, naeris ja siis võttis oma saatjaskonna kaasa ja lehvitas rahvale ning lahkus staadionilt. Ultrad skandeerisid talle järgi: "Karol Nawrocki! Karol Nawrocki!". Ta oli kokku ehk paarkümmend minutit üldse staadionil, aga see, et tegelikult tuldi sinna mängu avatama, meenus kõigile alles siis, kui oldi veendunud, et president ikka tõesti läks nüüd ära. Järsku tuli kõigile, sh meile, meelde, et ahjaa, mäng, ahjaa, oot, mis siin vahepeal sündinud on.

Loomulikult oli hiljem kogu sotsiaalmeedia ja netilehed ning ilmselt ka järgmise päeva paberlehed täis uudiseid ja kaadreid sellest, kuidas president jalkat käis vaatamas ja ultrate juurde sisse astus. Mina mõtlesin, et tegelikult oli see nii tore ja armas, et president tuli ja et ta ka ultrate tribüünilt läbi käis, aga veel toredam oleks olnud, kui ta oleks ka vastasmeeskonna fännide juurest läbi käinud. Ta on ju nüüd ikkagi president, kõigi president. Aga mitte Lech Wałęsa president nagu ma siin ka varem kirjutanud olen.

Presidendist me ise fotot ei saanud, kuna ta oli tõesti kaugel, aga ma panen mõne pildi Lechia ultrafännide sotsiaalmeediast, et te ka ikkagi näeksite, milline see president on ja kuidas see käik umbes välja nägi.