Łódźi kuumuses – vabrikud ja vabrikandid

Üks ja ilmselt kõige tuntum sellise taasväärtustamise metamorfoosi läbi teinud kohti Łódźis on Manufaktura – kunagine Izrael Poznańskile kuulunud suur tehasekompleks, kus 2006. aastal avati vabaaja- ja kaubanduskeskus. Lisaks veerandtuhandele kauplusele on Manufakturas kinod, muuseumid, toidukohad, luksushotell ja suur plats sisehoovis, kus paikneb muuhulgas ka Euroopa pikim purskkaev ja kus korraldatakse palju erinevaid üritusi. Manufaktura sai kiiresti linna magnetiks ja omamoodi uueks linna keskuseks. Seda süüdistati ka mitmete Piotrkowska tänava poodide väljasuremises ja linna harjumuspäraste liiklusvoogude muutmises. Ajajooksul on linn siiski leidnud tasakaalu uue ja vana keskuse vahel ning kõik toimivad kenasti koos.

Meie käisime Manufakturas esimest korda kaks aastat tagasi oma esimesel Poola suvel. Ma kirjutasin sellest blogis ka. Ma olin tol korral üsna vaimustuses sellisest kaasaegsest ja seninägemata ajaveetmiskohast. Mis seal salata, see ikkagi hämmastas mind sel korral jälle – no halloo, liivarand koos beachbari, palmide ja kogu krempliga kaubanduskeskuse õuel?! Umbes sada kohta, mille taustal teha ägedaid fotosid, no jälle, nii palju erinevaid detaile, et sa ei suuda kõike märgata. Ma tunnen iga koha kohta, millest ma varem juba olen blogis kirjutanud, ja kuhu ma olen hiljem jälle sattunud, et ohh, piinlik kohe, ma ei teadnud ju siis kirjutades veel mitte midagi, nüüd on hoopis teistsugused tunded, mõtted ja teadmised. Aga see ongi tegelikult normaalne, ma elan sisse, ma kodunen, ma tean täna asjadest sada korda rohkem, kui kaks aastat tagasi, seega on ka mõtted ja tunded muutunud.

Me läksime sel korral Manufakturasse kindla ostunimekirjaga asjadest, mis veel oli vaja soetada, et Liisbet saaks muretult kooli minna. Meil tegelikult selliseid tavapäraseid kooliasju nagu pliiatsid ja vihikud ei olegi vaja osta. Aga oli vaja näiteks kehalise riideid ja jalanõusid. Me saime oma ostud üllatavalt kiiresti leitud ja tehtud ning siis uudistasime niisama maja peal ja õues ringi. Muidugi oli taaskord kuum, oi kui kuum.

Suur lisaväärtus, mille Manufaktura minu jaoks seekord juurde sai, oli ajalugu. Jah, ma teadsin ka eelmisel külastusel, et seal majas oli varem tekstiilivabrik, aga nüüd ma teadsin palju rohkem, ma kujutasin seda ette ja tundsin seda.

Juudi-Poola päritolu Izrael Poznański koos Ludwik Geyeri ja Karol Scheibleriga oli üks kolmest Łódźi "puuvillakuningast“. Tema nime teavad ilmselt lisaks igale Łódźi elanikule ka paljud linna külastavad turistid. Israel Poznański pärines mitmetest põlvkondadest kaupmeestest. Aasta pärast Izraeli sündi (1834) kolis üsna jõukas Poznański perekond Łódźi, kus tema isa ehitas vanalinna esimese kahekorruselise kortermaja ning pidas seal ka kanga- ja vürtsikauplust. Juba teismelisena hakkas Izrael vaikselt oma äri ajama sõites käruga linna peal ringi ja kogudes vanakraami. Seitsmeteistkümneaastaselt abiellus ta Leonia Hertziga, kes oli jõuka Varssavi kaupmehe tütar. Nende abielulepingus kirjeldati Izraelit kui "meisterkudujat", kes tõi abiellu kaasa 500 rubla väärt vabriku. Tema naine Leonia kaasavaraks oli Varssavis asuv aiakaupade pood.

1852. aasta detsembris võttis Izrael Poznański isalt perekonna kaubandusfirma juhtimise üle. Seejärel laiendas ta äri süstemaatiliselt nii, et 1859. aastal tootis tema tehas kangaid aastas 6000 rubla ja 1868. aastal 23 000 rubla väärtuses.

Izrael Poznański ostis oma uue vabriku jaoks krundi aastal 1871. Maatükk asus üsna lähedal Piotrkowska tänavale ja kunagise vanalinna kõrval. See on siis seesama maa, kus täna asub Manufaktura. 19. sajandi lõpuks oli krundist saanud 30-hektariline maa-ala, kus asusid kudumisvabrik, ketrusvabrik, pleegitus- ja viimistlusvabrik, värvimisvabrik, tekstiilitrüki- ja viimistlusvabrik, masinate remondi- ja ehitusosakond, lukksepatöökoda, valukoda ja veduridepoo, gaasivabrik, tuletõrjejaam, laod, raudtee, tehase kontor, Izrael Poznański perekonna palee ja töötajate elamud. Kompleksi iseloomustasid punastest katmata tellistest majad.

1889 muudeti ettevõte aktsiaseltsiks, nagu teisedki Łódźi puuvillaettevõtted. Tehase ametlikuks nimeks sai "I. K. Poznański Puuvillatoodete Aktsiaselts Łódźis". Poznański järjest laiemat haaret võtvas tehases oli palgal iga aastaga üha rohkem töötajaid -  1865. aastal 70 töötajat, 1879. aastal 426 töötajat ja 1906. aastal 6800 töötajat.

1883. aastal puhkes Poznański tehases halvenevate töötingimuste tõttu streik. Tööpäevad kestsid siis 16 tundi, kella 5-st hommikul kuni 21-ni õhtul, ja töötajad olid sunnitud ka riigipühadel töötama. Seaduse rikkumine võis töötajale maksta kuni 3 rubla trahvi. 1891. aastal öeldi, et Poznański tehas maksis Łódźis kõige madalamaid palku, aga töötajate trahvid olid seal kõige kõrgemad.

Lisaks muudele hoonetele ja uutele äridele ehitas Izrael Poznański klassitsistlike elamute eeskujul oma perekonnale kahekorruselise palee. 1889. aasta suvel hävitas tulekahju tehase täielikult ja kindlustamata vallasvara kahju hinnati 60 000 rubla suuruseks. 1910. aastal müüsid Poznańskid palee Karski perekonnale.

Poznańskit tunti halastamatu tööandjana, kes eiras oma töötajate ohutust. Tema tehaseid kimbutasid õnnetused, mis lõppesid puude või surmaga. Elu lõpupoole hakkas ta aga tegelema heategevusega, ehitades lastekodusid, vaestele koole ja haiglaid. Muuhulgas rahastas ta ehitatava õigeusu katedraali ikoone ja annetas 100 000 rubla Łódźi kõrgema käsitöökooli ümberkujundamiseks tehnikumiks. Aastatel 1899–1900 oli ta Łódźi Juudi Heategevusühingu president, mis oli muuhulgas tema algatus.

Israel Poznański suri 29. aprillil 1900 ja maeti perekonnahauda Łódźi uuele juudi kalmistule. Tema surma hetkel oli tema varandus 11 miljonit rubla. 10. novembril 1892. aastal avatud ja tänaseni tegutsev juudi kalmistu Łódźis on Euroopa suurim juudi surnuaed, mille pindala on 42 hektarit. See on viimane peatuspaik umbes 230000-le inimesele, kelle seas on ka 45 000 Litzmannstadti geto tegevuse ajal hukkunud ja mõrvatud inimest. Kalmistul asub ka maailma suurim juudi haud - Izrael Poznański mausoleum. Minnes vastu mitmetele  ususeadustele lasi Izrael Poznański ehitada monumentaalse hauakambri, mille ta ise heaks kiitis ja mis sai valmis kolm aastat pärast tema surma. Ta on mausoleumi maetud koos oma naise Leoniaga. Helehallist graniidist mausoleum on ehitatud ümmarguse plaani järgi. Kuppel toetub kaheksale massiivsele 5,25 meetri kõrgusele sambale ja neljale tugipostile. See oli kaunistatud juugendstiilis pronksist vanikutega, mis lammutati 1980. aastatel. Alles on vaid kiri "Poznański". Kuppel on seestpoolt kaunistatud klaasmosaiigiga, mis koosneb kahest miljonist mitmevärvilisest tükist. Kogu ehitis on kuplisse läbistatud akende abil jagatud neljaks osaks. Igas osas on kuldsel taustal palmipuu, mille külgedel on heebrea piiblisalmid, mis kordavad nime Iisrael, mis viitab otseselt lahkunule ja juudi rahvale.

Esimene maailmasõda tõi Poznański ettevõttele märkimisväärseid kaotusi. Järgnevad põlvkonnad juhtisid ettevõtet kuni 1930. aastateni, mil võlgades ettevõtte võttis üle Banca Commerciale Italiana. 18. septembril 1939 läks Poznański tehas sakslaste juhtimise alla. Pärast Teist maailmasõda läks tehas Poola riigi omandisse, mille nimeks sai Poltex. 1970. aastatel oli see üks Poola suurimaid tekstiilivabrikuid, mis eksportis oma toodangut sotsialistliku bloki riikidesse. Euroopa ja Aasia turgude suurenenud konkurentsi tõttu läks ettevõte 1997. aastal pankrotti.

Seda pärandit, mis Izrael Poznańskist Łódźi on jäänud, on tõesti palju. Kuna meie mausoleumis ei käinud, siis ma võin ainult ette kujutada, kui hunnitu see olla võib. Küll aga käisime me sees ühes võibolla et Łódźi kõige ilusamas hoones, Łódźi Louvre’is nagu öeldakse, - Izrael Poznański palees. See maja asub kohe Manufaktura kõrval ja oli ehitatud Poznańskite perekonna koduks. Maja on tõesti juba tänavavaates pilkupüüdev ja no mitte kuidagi ei taha uskuda, et see võib kellegi kodu olla. Liisbet arvas, et temale selleks päevaks juba seiklustest aitab ja nii me käisime õhtuhakul Meelisega paleed külastamas kahekesi. Palees asub praegu Łódźi linnamuuseum. Üks osa muuseumist ongi pühendatud Poznańskite perekonnale ja nende eluruumidele, osa majast on pisike Artur Rubinsteini muusika muuseum ja keldrikorrusel asub Łódźi ajaloost jutustav muuseumiosa. Kui me kogu väljapaneku läbi olime käinud, hindasime maja väljast uuesti ja nentisime, et muuseum ehk rahvale avatud osa, on siiski vaid väike osa majast. Mis ülejäänud osas toimub või mida seal hoitakse, me ei tea.

Kui Izrael Poznański palee krundi omandas, seisis seal juba tagasihoidlik kahekorruseline hoone. Ta renoveeris ja laiendas hoone suureks elamuks. Prantsuse neorenessansist inspireeritud palee eristus oma luksuse ja suursugususe poolest kõigist ümbritsevatest elamutest. Kohe palee kõrval oli Poznański vabriku peavärav ja kogu suur tehaseala. Palee asub tänava nurgal ja on L kujuline ehk üks maja osa on ühel ja teine teisel tänaval. Palee aias leidus nii haruldasi välismaa taimi, et neil polnud poolakeelseid nimetusigi.

Meie tõmbasime tänaval sügavalt hinge ja astusime ootusärevusega kirjeldamatult ilusasse  majja, mis tõotas ka seest olla uhkem, kui me eales näinud oleme. Oligi. Ostsime piletid ja vaatasime, et kust poolt see näitus siis õige algab. Taaskord ei olnud sellekohast viita väljas. Alustasime siis sellest korrusest, kus me olime ehk nullkorrusest. Poolas on sisenemiskorrus null, üks trepp üles on esimehe korrus, kaks treppi teine korrus jne. Üks trepp alla on korrus -1, sealt edasi -2 jne. Me siiamaani alati loksutame ja seame oma peas asju paika, kui öeldakse, et miski asub teisel korrusel, et kuhu siis ikkagi minna. Mõtled natuke ja saad aru, et ahah, minna tuleb kolmandale. See ajab vahest pea täiesti sassi, sest sa lihtsalt ei saa enam aru, millistes korrustes mõte töötab, Eesti või Poola. Õnneks on suuremates hoonetes alati treppide või liftide juures ka viide, et mis korrusel sa praegu oled.

Aga nullkorrusel tundsime me ennast jälle nagu keset etendust saali sattunutena ning mõtlesime, et kas tõesti siit võiks väljapanek alata. Esimesena sattusime tuppa, kus oli muuhulgas filmitud ka mõningaid stseene filmist „Tõotatud maa“. Okei, ma ju õnneks olin selle filmi olemasolust siis juba teadlik, aga no veider valik ikkagi näituse alustamiseks. Küsisime ühelt töötajalt, et vabandust, kas me oleme õigel teel või mis pidi soovituslikult näitust vaatama peaks. Tema oli üsna imestunud, et kas me tõesti just tulime muuseumi ja kuidas me siis siia sattusime, et näitus algab esimesel korrusel ehk siis paraadtreppi pidi üles. Nojah, kust me siis pidime teadma, et ülevalt algab, kui sellekohased instruktorioonid puudusid?

Aga, kui me trepist üles jõudsime, siis seal tõe poolest oli ka topelt piletikontroll - elektrooniline barjäär ja kontrollitädi. Sealt edasi liikus väljapanek üsna loogiliselt ja olid isegi nooled, mis viitasid, kuhu järgmisena minna. Ohhooo, kõik see, mis edasi tuli, oli ikka üsna hämmastav – ilus, maitsekas, omapärane, aga siiski pööraselt hämmastav. Kuidas saab mõni kodu selline olla??? Esimesel korrusel olid valdavalt külaliste vastuvõturuumid – erinevad salongid ja söögituba ja mis kõik veel. Kõik põrandast lagedeni oli täis peeneid detaile ja uhkeid kaunistusi ning seal juures oli iga uus ruum täiesti omanäoline. Sellist läbivat stiili, värvi või muud joont ei olnud. Seal ruumides võiks ikka väga palju aega veeta, kui tahaks üksipulgi kõiki kujukesi ja reljeefe, iga mööblieset ja iga seinadetaili uurida. Teisel korrusel asusid perekonna eluruumid ja mõned külalistetoad. Sealt väga palju renoveeritud või avatud tube ei olnud, aga aimu siiski sai. Kogu muuseum oligi tegelikult ruumid, millised need välja nägid ja mis otstarvet need kandsid. Sellest muidugi täiesti piisas igaühe pahviks löömiseks. Ma oleks tahtnud natuke enam ka perekond Poznańskist teada saada, aga nende kohta oli üsna vähe infot. Izraelil ja Leonial oli seitse last. Enne Teise maailmasõja puhkemist emigreerusid Poznańskite perekonna liikmed Lääne-Euroopasse. Oli kirjas, et palee müüdi juba aastal 1910 ja seega läks perekond algul majast ja hiljem riigist ära koos isiklike asjadega ning nende kohta ei olegi kuigi palju teada. Muuseumis sai vaadata üht filmi, mis oli tehtud Poznańskite järeltulijate kokkutulekul ja selle eel. Kokkutulekul külastas enamik neist esimest korda Łódźi, paleed, Manufakturat. Jäi mulje, et mitte keegi neist ei ela Poolas, vaid ollakse laiali Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Suurbritannias ja mujal. Mõni siiski oskas poola keelt. Oma päritolu üle olid vist küll kõik uhked.

Need ruumid, mis jäid väljapoole seda esimest näituseala, olid pisut tavalisemad ja mitte nii peened. Paar väiksemat tuba sisaldasid endas Artur Rubinsteini muusika muuseumi. Vat siinkohal ma jälle ei oska hinnata, kas teie ilmselt teate maailmakuulsat Artur Rubinsteini? Ma pean ütlema, et mina peaaegu ei teadnud. Jah, ma pakuks kusagilt ajusopist, et tegu on äkki muusikuga, aga päris kindel ma poleks ja midagi lisada ka ei oskaks. Ja ometi on tegu tõesti väga kuulsa mehega nagu muuseumis käiguga selgus!

Seal muuseumis sai muidugi kohe selgeks, et jah, tegu on muusikuga, sest ka muuseumiosa nimi oli „Artur Rubinsteini muusika muuseum“. Uudistasime algul niisama igasuguseid plakateid, ajastutemaatilisi esemeid, medaleid, aukirju, tänukirju jne jne. Saime aru, et tegu on pianisti ja heliloojaga. Ikka veel ei tekkinud suurt õhinat kõike põhjalikult uurida ja sügavalt teemasse süveneda. Igasuguseid karikaid ja muidu auhinnaks saadud kujukesi oli laudadel ja riiulitel ikkagi märkimisväärselt palju. Huvitav oli ka asjaolu, et need autasud ja tänud olid nii mitmetes tuntud ja tundmatutes keeltes, et jäi üsna selgusetuks, aga kus see mees siis tegutses ja elas. Ühel hetkel sain ma Meelise tungivate vihjete peale aru, et ühel laual oli klaaskasti sees päris Oscar Ma nägin seda küll muidu ise ka, aga ma ei tea, miks mul ei hüpanud hetkekski pähe, et see võib päris olla. Võibolla oli kogu see autasude hulk nii kirju, et ma lihtsalt ei mõelnud enam seal sees. Aga Oscar! Vat nüüd hakkaks mind tõsiselt huvitama, mis mees see Artur Rubinstein ikkagi oli, et tal lausa Oscar oli. Pisike muuseumiosa, aga lõppeski kohe ja ma sain aru, et ma ei olnud temast mitte midagi teada saanud tegelikult. Uksest väljudes oli seinal väike sildike, et ta kas ise või keegi tema sugulastest annetas kõik need presenteeritud asjad Łódźi muuseumile. Ja siis mul läks pusle tükk paika ka selles osas, et muuseumis ju ei olnudki temast kui inimesest või isiksusest infot, see oli muusika muuseum. See sisaldas Artur Rubinsteini muusikaga seotut, aga mitte tema elulugu.

Muidugi hakkasin juba muuseumis kohepeal kohe googeldama, et kuidas siinsamas minu nina all oli just Oscar ja mina ei tea sellest mehest mitte midagi. Juhuks, kui teie ka temast väga palju ei tea, siis ma jagan siia ka pisut leitud infot.

Artur Rubinstein sündis 28. jaanuaril 1887. aastal Poolas Łódźis. Teda peetakse kõigi aegade üheks suurimaks pianistiks. Ta pälvis rahvusvahelist tunnustust erinevate heliloojate muusika esituste eest ja paljud peavad teda oma aja üheks suurimaks Chopini interpreediks. Ta elas lapsena Piotrkowska tänaval ja ka tema isal oli väike tekstiilivabrik. Nelja aastaseks saades oli ta juba imelaps, kes oli kõrvale lükanud isa pakutud viiuli ja hakanud mängima vanema õe eeskujul klaverit. Seitsmeaastaselt esines ta esimest korda avalikult kandes ette Mozarti, Schuberti ja Mendelssohni teoseid. Kui ta sai kümneaastaseks, läks Rubinstein õppima Berliini ja andis oma esimese kontserdi Berliini Filharmooniaga 1900. aastal, 13-aastaselt. 17- aastaselt kolis ta Pariisi, et oma karjäärile hoog sisse saada. Seejärel esines ta juba kõikjal maailmas. Või no peaaegu.

Rubinstein oli Saksamaa käitumisest Esimese maailmasõja ajalt nii vapustatud ja ei esinenud Saksamaal enam kunagi. Tema vastumeelsus ei vähenenud Teise maailmasõja ajal ja pärast seda, kui suurem osa tema Poolast pärit perekonnast holokausti ajal hukkus. Rubinstein on mitu korda öelnud, et on kaks riiki, kus ta ei mängiks: Tiibet, kuna see on liiga kõrge, ja Saksamaa, kuna see on liiga madal.

1946. aastal sai ta USA kodanikuks. 1969. aastal ilmus film „Arthur Rubinstein – Elu armastus“, mis võitis parima dokumentaalfilmi Oscari. 1970. aastate keskpaigaks oli Rubinsteini nägemine hakanud halvenema. Ta loobus laval esinemisest 89-aastaselt, olles selleks ajaks olnud lavadel enam kui 80 aastat.

Võiks ju arvata, et tema elus oli ainult muusika, aga oma nooruse kohta ütles Rubinstein kord: "Minu kohta öeldakse, et noorena jagasin oma aega erapooletult veini, naiste ja laulu vahel. Ma eitan seda kategooriliselt. Üheksakümmend protsenti minu huvidest olid naised." 45-aastaselt, 1932. aastal, abiellus Rubinstein Nela Młynarskaga, 24-aastase Poola baleriiniga. Neil oli viis last, kellest mitu said ka kuulsaks ja tema lapselaps on näiteks näitleja Michael Weston. Kuigi Artur ja Nela ei lahutanud kunagi, jättis ta naise 1977. aastal, 90-aastaselt, tollal 33-aastase Annabelle Whitestone'i pärast maha.

Rubinstein oli uhke oma juudi päritolu ja ka tõeline Poola patrioot. Ta suri 95-aastasena oma kodus Genfis ja tema tuhk maeti Jeruusalemma. No mis ma oskan öelda, selline mees on olemas olnud ja ma pole tast suurt midagi teadnud. Nüüd tean!

Palee korrusel -1 oli Łódźi linnamuuseum, mis rääkis linna kujunemise lugu. Seal päris mitmed interaktiivsed asjad ei töötanud ja kui päris aus olla, siis hakkasime selleks hetkeks seda muuseumi üleküllust ka jälle saama. Lippasime veel läbi sealt, kust me algul muuseumisse siseneda püüdsime ja jõudsime taas juutide-poolakate-sakslaste kooseluni ja „Tõotatud maani“. See oli tegelikult väga huvitav osa, kui sai võrrelda erinevate Łódźis elanud rahvuste elu ja olu. Ja jõudsime enne sulgemist veel palee aeda ka. Nohhh, öeldakse küll, et see on säilitanud vaid natuke oma kunagisest hiilgusest, aga kui seal aias olles enda ümber vaadata, siis no mina ei tea, ma oleks selle algse hiilguse peale ilmselt minestanud. Ka praegu on maja tagant küljelt veelgi uhkem kui tänava poolt, terrassid, rõdud, skulptuurid haruldased taimed…

Kokkuvõtvalt ma ütlen, et sinna muuseumisse tasub igal juhul sisse astuda ja ennast üllatada lasta. Seal tõesti on vaatamist.

Üks koht, kus Łódźis olles veel võiks ära käia, ja meie käisime ka, on Księży Młyn. See on vana tööstuspiirkond, millele osalt on uus elu antud ja osalt lagunevad vanad vabrikuhooned endiselt. See on hästi kontrastne ja ajalugu täis omanäoline piirkond. Tekstiili tootsid Księży Młyni aladel mitmed mehed juba varemalt, aga tõelise arengu ja õitsengu tõi piirikonnale Karol Scheibler, kes ostis kogu Księży Młyni piirkonna ja seal viimati maha põlenud tehase ka. Karol Scheibler (kes pärines saksa perekonnast ja saabus Łódźi 1854. aastal Belgia passiga) oli ilmselt juba Księży Młyni omandamise ajal väikest viisi puuvillakuningas, kelleks teda hiljem kutsuma hakati. Tal juba oli ühes teises Łódźi piirkonnas ettevõte, mis arenes tehase- ja elamusegakompleksiks, mis oli esimene omataoline planeeritud arendus Łódźis.

Alates 1870. aastatest hakkas enneolematus ulatuses laienema Księży Młyni kompleks, kuhu kuulus Łódźi suurim puuvillavabriku hoone (207 m pikk), tööliste elamurajoon ühekorruseliste elamutega, tehasepood, tuletõrjejaam, Püha Anna haigla, töötajate lastele mõeldud tasuta kool, paleekompleks ja tiigiga park. Tänapäeval peetakse seda „linna linnas", üheks maailma huvitavamaks tööstusmälestiseks. Scheibleri ettevõte oli Poola Kuningriigi suurim tekstiiliettevõte, mille kogupindala ületas 500 hektarit, moodustades tol ajal umbes 14% Łódźi linna territooriumist.

Kogu kompleks eristus mitte ainult moodsa tootmise, vaid ka tolle aja kohta suurepärase ruumilise korralduse poolest. Suured vabrikurajatised olid esimesed Łódźis, mis ühendati umbes 5 km pikkuse raudteeharude süsteemiga Łódźi-Fabryczna raudteeliinist.

Piirkonnas on palju ägedaid muuseume ja endistesse tehasemajadesse on tekkinud mõnusaid kohvikuid ja restorane. Meie jätsime muuseumid veidi raske südamega seekord vahele. Jalutasime lihtsalt ringi ja ahmisime olustikku endasse. Ühes kohvikus käisime ka, kus sai imehead jäätist ja mina võtsin jälle baskijuustukooki ka. Ma pean ütlema, et seda kohtab harva, aga see on hea. Mäletate, see on see õige veidi soolane juustukook. Mida võiks veel tahta? Istud keset ajalugu hiiglasliku vana tekstiilivabriku ees, jood kohvi ja sööd kooki.

Ringkäik Księży Młynis oli avastusi täis. Ilus-kole. Kogu Łódź tervikuna on selline, ilus-kole. Räämas ja prügine kõrvuti imeilusa peene arhitektuuriga, tänaval vedelevad auto alla jäänud tuvid, imesid otsivate lõbujanuliste turistide hordid, Piotrkowska glamuur ja maikadega mehed pargis kaarte tagumas, imearmsad passaažid ja prügi täis muruplatsid. Selline see meie Łódź sel korral oli – ilus, kole, kuum ja põnevaid avastusi täis.