Roheliste juustega tüdruk

Ma käisin ise kunagi koolis näiteringis ja mul on sellest ajast ainult väga head mälestused ning nalja sai oi, kui palju. Lisaks tundub mulle, et Briti kool ja drama club - need lihtsalt kuuluvad kokku. Lisete polnud väga vaimustuses, aga oli ikkagi nõus, et paneme ta kirja ja ta läheb vähemalt esimesel korral kohale. 
Kui see esimene kord siis kätte jõudis, olin ma ise väga põnevil ja ootasin, et kuulda muljeid, mis nad seal tegid ja kuidas Lisetele meeldis. Ja ma muidugi soovisin kogu hingest, et talle meeldiks ning ta saaks kooliteatrist sama ägeda elamuse, kui mina kunagi sain.
Aga kahjuks ei meeldinud talle esimesel kohtumisel üldse. Ta kirjeldas seda nii, et nad istusid kõik ringis ja lugesid mingit teksti, millest tema aru ei saanud, mis tekst see on. Väga igav oli. Ja eks ta muidugi tegelikult alati veidi põeb ka oma lugemisoskuse pärast inglise keeles, et kas ta hääldab kõiki sõnu õigesti ja saab aru jne jne. Mina olin pettunud, et kuidas sai nii olla, et talle ei meeldinud draamaklubis ja püüdisn nii teda, kui iseennast veenda, et kindlasti on järgmisel korral palju toredam. 

Aga kahjuks ei olnud ka järgmisel korral toredam ja ikka loeti ringis mingit teksti. Ma juba kaalusin, et öelda Lisetele, et kui sulle ikka üldse ei meeldi, siis eks sa võid ju draamaklubist ära ka tulla, aga ma veel ei öelnud. Siis vist juba tuligi kiri, et nüüd hakatakse näidendis osi jagama ja iga laps pidi täitma küsimustiku, et mida ta sooviks etenduses teha - laulda, tantsida, näidelda ja millised oleks tema kolm eelistatumat rolli. 
Panime kirja, et Lisete võib nii näidelda, laulda kui tantsida ja ta valis ka oma kolm meelisrolli välja. Mina küll taaskord õhutasin, et ta püüaks mõne suurema rolli järele, kuna ta oskab väga hästi laulda, aga Lisete jäi endale kindlaks, et neid rolle, kus peab üksi laulma, ta ei vali. Ta pelgas, et ta pole kunagi esinenud inglise keelse lauluga ja ei tea, kas  saab sellega ikka hakkama. Julgustasin, mis ma julgustasin, aga soovrollide valikusse jäid need, kus mitmekesi koos lauldi, tantsiti ja näideldi. 
Need, kes soovisid osa, kus tuli üksi laulda, pidid ka ühe konkreetse loo ära õppima ja draamaklubis ette laulma. Ja siis läks veel vist terve nädal, mil kõik klubilised suure põnevusega ootasid, et mis roll neile määrati. See oli juba kohe aluses kirjas, et rollide jagamise toimetavad paar õpetajat ja otsus vaidlustamisele ei kuulu. 

Kui siis õhinal ootatud rollid välja kuulutati, tabas Lisetet taaskord pettumus. Ta sai ühe pisema rolli üldse - mänguasi. See ei olnud mõistagi ka tema soovrollide valikus üldse kirjas. See polnud ilmselt kellegi valikus. Mänguasjad ei räägi ega laula, vaid teevad etenduses ühe lühikese tantsu. Oehhhh. Mul oli temast väga kahju ja ma ei mõista seda otsust tegelikult üldse. Lisete  tõesti oskab hästi laulda ja tantsida ja saab näitelmisega kenasti hakkama, et miks ometi ta suuremat rolli ei saanud. Aga no mis seal ikka, surusin endas maha soovi minna ja öelda näiteringi juhile, millise vale otsuse ta teinud on, ja püüdsin Lisetet toetada, lohutada ning õhutada olema kõige ägedam mänguasi üldse. Et ehk siis järgmisel aastal ta on juba ennast tõestanud ja saab suure rolli.
Eks ma olen selle üle hiljem ka palju mõelnud, et miks ikkagi selline valik. Ja no ega ma teagi. Me oleme Lisetega arutanud, et äkki sellepärast, et tema on näiteringis ainuke laps, kes on esimest aastat selles koolis ning kõiki teisi lapsi ja nende võimeid teatakse juba paremini. 

Aga vahva on see, et Lisete võttis väärikalt oma mänguasja rolli vastu ja andis endast selles parima. Võib öelda, et ei ole väikeseid rolle, on väikesed inimesed. Ekstra tore on see, et kõigi nende näidendi proovide ajal sai Lisete paljude lastega lähemalt tuttavaks ja sõbraks ning talle hakkas drama clubis väga meeldima, kohe väga väga. Neil sai ka seal palju nalja ja tekkis äge ühtehoidev kamp. Ehk siis kõik see, mida ma talle soovinud olin.

Kokku oli see kamp vist küll oma kolmekümnepealine, kes näidendis kaasa lõi, lisaks siis veel taustajõud mitmete õpetajate ja vanemate klasside õpilaste näol. Näidendi autor, lavastaja ja hing oli mister John. Tema on tõeline inglane ja Briti kooli asedirektor ehk siis tema juhatab seda maja, kus Liisbet õpib. Briti koolis oli see vististi tema neljas näidend, aga muidu olla tal juba 20-aastane lavastaja kogemus. Lastele ta meeldib ja no ta tundubki selline hästi rahulik ja lahe.

Kui muidu toimus drama club korra nädalas peale kooli, siis viimastel kuudel hakati kokku saama ka laupäeva hommikuti. Meie jaoks tähendas see seda, et hakkasime laupäeviti ka Gdanskis käima. Mida lähemale etenduse aeg jõudis, seda enam hakkas kogu meie elu drama  clubi ümber keerlema. Tuli väga hoolsalt mister Johnilt tihedalt saabuvaid kirju lugeda ja sealt see Lisetet puudutav iva välja otsida. Tuli teada, mis päeval on mida vaja kaasa võtta ja kus olla, sest viimastel nädalatel tegid nad filmimisi jmt ka otse keset koolipäevi. 
Meil näiteks juhtus ükskord ka nii, et mister John ei kirjutanud sellest midagi, aga ma olin hommikul alles Gdanskis peale laste maha panemist, kui Lisete helistas, et appi täna on kostüümi vaja. Oehh, ei muud, kui et sõitsin ruttu Elblagi ja kahe tunni pärast olin kostüümiga tagasi ning jõudsin veel kenasti enne, kui seda päriselt vaja oli. 

See kostüüm muidugi väärib kohe eraldi lõiku, mille ma mõtlesin küll esiti ühte teise postitusse panna, aga tulgu ta pealegi siia. Lisete oli siis etenduses mänguasi, täpsemalt nukk. Vanemate vastutus oli lastele kostüümid hankida. Kostüümide eest vastutav õpetaja andis oma juhised ja soovitused. Kuna Lisete ei pidanud kellegi teisega ühtmoodi välja nägema, siis meil olid üsna vabad käed. Vaatasime Amazonist ilusad nukulikud kleidid välja ja tellisime igaks juhuks kohe kaks, et oleks kindel, et vähemasti üks jõuab õigeks ajaks kohale ja sobib ka.
Üks ehk siis lilla kleit jõudis üsna pea kohale ja sobis ka ning Lisete käis sellega ka paar korda näidendi proovis. Mõtlesime, et tore, kui teine kleit ka jõuaks, siis oleks valikut, aga no meil polnud aega teisele kleidile liiga palju mõelda ja unustasime selle peagi.
Olime Gdanskis, kui Luise ühel päeval sellise häälega heistas, et midagi on juhtunud. Ta uuris, et kas meil on mingi roosa asi kodus. Hmmm, see oli nüüd küll huvitav küsimus, kindlasti on meil kodus mingeid roosasid asju, aga no mis küsimus see selline on. Luise uuris täpsemalt, et ega meil mingit roosat kleidi moodi asja pole. Emm, no meil on ju tüdrukuid täis maja, meil on kindlasti roosasid kleite ka, aga mulle ei meenunud hetkel ühtki ja ma ei saanud ikka veel aru, millest jutt käib. 
Luise siis ääri-veeri rääkis, et koerad on vist mingi roosa kleidi kätte saanud ja seda väheke tuuseldanud. Mulle ei meenunud ikka, et meil mõni roosa kleit koerte käpaulatuses oleks. Luise siis kirkjeldas, et aias on mingi roosa asi ja kiletükke. Roosa asi meenutab kleiti. Ahsoo, nüüd hakkas lugu juba ilmet võtma. Uurisin Luiselt, kas tundub, et need kiletükid võisid kunagi postipakk olla. Luise arvas, et jaa. Mhmh, käskisin tal kahtlase roosa asja üles korjata ja vaadata, kas sellest veel midagi päästa annab.
Ilmselgelt oli kuller käinud ja kleidipaki toonud ja selle meile ukse taha pannud. Kutsad siis vist vaatasid, et neile on miskit põnevat toodud ja tegid paki lahti. Õnneks oli küll nii läinud, et kleit oli peamiselt mustaks saanud ja selle saime pesus välja ning kleidi pealmsies kihis olid mõned üksikud pisikesed augukesed, mille ma plaanisin pärlitega varjata, aga lõpuks jäi see ka tegemata. Tegelikult on kleit publikust nii kaugel, et kes etenduse ajal neid paari augukest ikka näeb. See kleit nimelt meeldis Lisetele palju rohkem, kui kleit number 1 ja seega see koerte hamba alt läbi käinud kleit saigi siis esinemiskostüümiks. Ja mõelge kui tore, et see oli kõigest kleit, mille kuller koertele jättis, oleks võinud ka hullemini minna,

Minu absoluutne imetlus kuulub aga kõigile draamaklubilistele, see on imetlusväärne, kui palju tööd nad ära tegid, et oma etendust lihvida. 
Suur töö päädis kolme etendusega - 3. ja 4. juuni õhtutel, kuhu sai pileti soetada ja vaatama minna ning 4. juuni päeval, mil publikuks olid need õpilased, kes ise drama clubis ei ole. 

Etendused toimusid päris teatrilaval Klubis Žak. See on selline väiksem ja tagasihoidlikum kino- ja teatrimaja Wrzeszczi (see on üks sõna, mille puhul vist ei tulegi aega, mil ma ei pea järgi kontrollima, et kuidas seda nüüd kirjutatigi) linnaosa äärel. Kaks etenduse päeva nägid välja sellised, et viisin Lisete hommikul kella 8.30-ks kooli asemel hoopis Žakki, kus nad siis veel proove tegid. Korraks lasti lapsed pealelõunapausile ja puhkama ning siis 17.45 pidid nad tagasi Žakis olema ja 18.30 algas mõlemal õhtul etendus. Etendus lõppes enne kella 20-t ja siis me sõistime koju. Olid päris rasked ja pikad päevad, aga no väga vahva oli ka. 
Mõistagi tähendas see ka minu jaoks terve päeva Gdanskis olemist, sest vahepeal tuli Lisete teatrist ära võtta ja siis juba Liisbet koolist võtta ja siis Lisete tagasi viia jne jne. Sebimist ja kellaaegade jälgimist oli üle pea. 

Me plaansiime kogu perega etendust vaadata teisel õhtul, aga kuna meie Liisbetiga pidime nagunii Lisetet Gdanskis ootama, siis meie läksime esimesel õhtul ka teatrisse ehk siis saime lausa kahel korral etendust nautida.
Peamiselt olid etendust vaatamas lapsevanemad ja vanavanemad ja õpetajad ja õed-vennad ning ka mõned kooliõpilased. Kõik olid veidi paremates riietes ja nägid uhked välja. Õhk oli elevusest paks. 
Leidsime endale saalis kohad ja lahti ta läkski. Etenduse nimi oli "The Girl with Green Hair" ehk "Roheliste juustega tüdruk" ja see oli lugu diskrimineerimisest ja tõelise sõpruse tähendusest. Etenduses oli palju laulu, muusikat, ja tantsu ehk siis tegelikult oli see, mida mina siin järjekindlalt etenduseks kutsun, hoopis muusikal.

Peategelane Stacey oli üks rõõmus tüdruk, kellel olid parimad sõbrad, kellesse ta üdini uskus ja kellega koos ei pidanud nad paljuks ka aegajalt teiste laste üle nalja heita või nende vastu lausa õelad olla. Ühel päeval ärkab Stacey üles ja üle öö on tema, muidu harilikud juuksed, roheliseks läinud. Ema ja isa abiga püüab tüdruk juukseid endiseks saada, aga tulutult. Tema senised parimad sõbrad tõukavad ta eemale, sest kes peaks endale roheliste juustega sõpra tahtma. Ja nii algab Stacey imeline teekond, kus ta algul püüab meeleheitlikult otsida abi oma rohelistest juustest vabanemiseks, lõpuks aga oma juuksed üldse unustab ja endale uued, seekord siis tõelised, sõbrad leiab. 
Ma vaatasin suu ammuli, kui hästi lapsed laulsid, reaalselt, kui hästi nad tantsisid ja kui hästi nad näitlesid. Kas kuuenda klassi lapsed saavad niimoodi laulda üldse? Aga saavad küll jah. Ma imestan siiani, et ei saa ju olla, et koos olid ainult ekstra talendikad ja julged lapsed, sest drama clubi said kõik minna ja kedagi ära ei aetud. Aga kuidas neist küll see anne niimoodi välja suudeti tuua? Müstiline. Oli naljakaid kohti ja ahhetama panevaid kohti. Oli nii ägedaid kostüüme, et vaata ja imesta.

Kogu etendust toetas seinale projekteeritud taust, mis oli ka absoluutselt professioonalselt tehtud ja läbi mõeldud ning selle tarbeks nad siis aegajalt kooliajal filmisid ja pildistasidki.

Üks minu lemmikuid oli kindlasti tüdrukute esitatud iiri tants. No teate ju küll, see, kus su keha on suuresti paigal ja talad teevad kibekiiresti imetrikke. Mingil kombel tuli see lastel kõik nii hästi välja nagu nad oleks sünnist saadik Riverdance'i liikmed olnud. Lisetel tuli oma osa ka väga hästi välja. Ta oligi nii hea mänguasi, kui üldse olla sai, ja andis endast parima nagu kokkulepitud. 

Suur töö, ekstra leidlikud lahendused, läbimõeldud detailid ja suur ports puhast annet ning esimemisrõõmu oli see, mida me kahel õhtul nägime. Muidugi ei tahtnud ovatsioonid peale etendusi kuidagi lõppeda ja kõiki valdas üldine joovastus. Lapsed olid niiiii rõõmsad ja uhked enda üle ja pealtvaatajad olid vist vaata, et veelgi uhkemad. 

Lisete oli väga väsinud ja väga õnnelik ning ta on täiesti kindel, et seni, kuni ta selle drama clubi vanusesse mahub ja kuni mister John seda veab, käib tema alati drama clubis.
Liisbet mõtleb hirmuga, et tema äkki ei jõuagi Poolas olemise aja jooksul veel drama clubi vanuseks saada. Aga ta niiiiiiiii väga tahaks ka kaasa lüüa.
Mina olen nii tänulik, et kooliteatrit tehakse ja tehakse suurelt. See on lastele üliäge kogemus ja seal sünnivadki need tõelised sõprused ja kambad. Aitähhh!!!