Muinasjutumetsas

Olen ammu tahtnud külastada Gdanski kõige ilusamaks pargiks peetavat Oliwa parki. Ta jääb minu trajektooridest aga täpselt nii palju kõrvale, et seal käik võtab mitmeid tunde aega ja kuna mul pole neid vabu tunde olnud, siis ma pole siiani sinna ka jõudnud. Gdanskiga on veider lugu, et alati, kui ma mõnda kohta piidlen, et sinna tahaks minna, siis see tundub päris kaugel olevat. Ja kui ma siis lõpuks minema hakkan, on see koht tegelikult päris lähedal. 
Nii ka seekord. Ma ei teadnud, kus Oliwa pargi lähedal on sobivad parkimiskohad ja kas seal vabu kohti on ja kuna mulle väga meeldib kõndida, läksin ma seegi kord jala. Mõnus oli. päeva lõpuks kogunes üle 30000 sammu.

Oliwa on Gdanski linnaosa, mis kaardile vaadates asub otsapidi juba Sopoti all. Aga eks Troimiasto ongi üks omavahel põimunud hiidlinnastu. Oliwa on kaardilt vaadates üks suur roheala, mille ääres on kitsuke inimeste poolt asustatud ribake. Panen siia ühe väljalõike mapsist, et teil ka mingi ettekujutus tekiks. See, mis kaardilt paistab on tõsi. Oliwa on tõesti suuremalt jaolt inimeste poolt asustamata roheala, sest seal asub Gdanski loomaaed, mis on oma pindalalt Poola suurim. 

Oliwat on teadaolevalt esmakordselt mainitud aastal 1186. Sajandeid oli see tsistertslaste kloostriküla. 1874. aastast oli see päris omaette linn ja 1926. aastast on see Gdański linnaosa. 
Sellele, kust pärineb Oliwa nimi on mitu seletust, aga enamlevinud neist on selline, et see nimi on tulnud oliivipuust - piiblisümbolist ning selle nime andsid asulale ja seal asunud kloostrile tsistertslased.
Ka Oliwa esmamainimine on seotud tsistertslastega, sest 1186. aastal on seda mainitud just seoses tsistertslaste kloostri rajamisega. Oliwast saigi paljudeks sajanditeks kloostriküla ja selle ajalugu on otseselt seotud tsistertslaste kloostri ajalooga. Oliwast käis mitmeid erinevaid aegu üle, mis mõjutasid vähemal või rohkemal määral alati ka tsistertslaste elu. 
Esimesed mungad tulid kloostrisse Kołbaczist, mis on asula praeguse Poola lääneosas. Arvatakse, et munkasid tuli ka Taanist. Konvent koosnes algul vaid 12-.st mungast, aga suurenes aja jooksul. Samuti laienesid aja jooksul kloostri maad. 
Klooster põletati mitu korda maha ja ehitati jälle uuesti üles. Erinevate vallutuste käigus hukati kord avalikult Gdanski peaväravate ees ka kõik kloostris olnud mungad. Kołbaczist tulid taaskord uued mungad asemele ja hakkasid uut kloostrit ehitama. Klooster tõusis taas jalule ja sai üsna arvestatavaks majandulikuks jõuks. 

1807. aastal hõivasid Oliwa ja kloostri Napoleoni väed, kes sinna välihaigla rajasid. 1813. rajasid oma välihaigla kloostrisse hoopis venelased.
1831. aastal likvideeriti tsistertslaste klooster lõplikult ja nende ordu saadeti Gdanskis laiali. Kloostrikirikust sai katoliku kihelkonnakirik. Kloostri varad jagati Gdanski linna ja Preisimaa kuninga vahel. Osad kloostrile kuulunud hooned lammutati. 
Tsistertslased naasid Oliwasse kohe pärast Teist maailmasõda, kuid kloostrit nad tagasi ei saanud. Tsistertslased rajasid endale uue kloostri paar tänavat oma endisest kloostrist ja kloostri pargist eemal.
Oliwa kirik ja klooster, mis on säilinud tänapäevani, on ajajooksul väga palju muutusi läbinud. Oliwa katedraal öeldakse olevat ka Poola vanim kirik. Ma ise pole sees käinud, aga lugedes leiab, et kirik on üsna ajaloo lapitekki meenutav. Et see lööv pärineb sellest ajast ja see sein teisest ajast, kolmas nurk kolmandast ajast, on rokokood, gooti stiili ja barokki, ka hilisemaid stiile. Kõigist nendest kloostri kogemata või meelega aset leidnud hävitamitest on sageli ikkagi midagi säilinud, mille mungad on hoolsalt alles hoidnud ja millele kloostri taasrajanud. Kogemata sündinud hävitamise all mõtlen ma näiteks seda, et kord põles klooster maha selle käigus, kui kloostri köögi korstent puhastati.
Kloostri ajalugu on väga põhjalikult internetis erinevatel lehekülgel leitav. Usun, et selle talletamise eest peame tänama esmajoones tsistertslasi endid.

1. mail 1954 avati Oliwas loomaaed.
Oma kahel külaskäigul Gdanski, juunis 1987 ja juunis 1999, ööbis paavst Johannes Paulus II just korteris Oliwa peakatedraali lähedal.
Tänapäeval asuvad Oliwas nii Gdanski Ülikool kui ka Gdanski Teoloogiline Seminar ning Gdanski Kehakultuuri- ja Spordiakadeemia.

Oliwa on asustatuse ja tänavate mõttes üsna väike linnaosa, ehkki pindalalt suur, aga on näha, kuidas Oliwa inimesed läbi aegade on olnud Oliwa tõelised fännid. Oliwa ajaloo võib täiesti vabalt internetist leida nii aastate kaupa, kui tänavate kaupa, kui ka majade kaupa, et millal need ja teised majad valmisid, millal asfalteeriti see tänav, mis asus selles majas millal. Kõik on väga põhjalikult kirjas, mis tähendab, et keegi on pidanud seda ajalugu talletama, keegi on pidanud seda õhinal uurima, keegi on pidanud selle kõigile teistele lugemiseks välja panema. 
Oliwa vaim elab ka praegu ja lisaks muudele tegevustele korraldatakse Oliwas igal kevadel kogukonnapäevi Viva Oliva.

Aga tegelikult tahtsin ma ju rääkida hoopis Oliwa pargist, millel on ka pikem nimi. 1955. aastal (tema 100. surma-aastapäeval) avati Oliwa pargis Adam Mickiewiczi monument ja park sai tema nime. Adam Mickiewicz oli kuulus poola kirjanik, kelle monumente ja kelle nimelise tänava leiab vist küll igast vähegi suuremast asulast Poolas.
Nagu kogu Oliwa ajalugu on ka pargi ajalugu mõistagi tugevalt seotud tsistertslaste kloostriga. Mungad olid kirglikud aiapidajad ja nii hakati üsna ruttu peale kloostri rajamist, kujundama ja arendama ka selle ümbrust - rajati puiesteed, heinamaad ja tiigid, hakati kasvatama sissetoodud põllukultuure, maitse- ja ilutaimi. Kloostri aiast sai sajandite jooksul populaarne külastus- ja kohtumispaik paljudele kõrgetele vaimulikele ja ilmalikele juhtidele. 
18. sajandi keskel sai abti eestvedamisel park endale hilisbarokkstiilis uue ruumilahenduse, mis oli inspireeritud klassikalistest prantsuse iluaedadest nagu näiteks Verssaille aiad. Valitsesid geomeetria, puiesteed, labürindid ja kanalid.
Muutus võim ja mood ning 1780.ndatel hakati aeda ümber kujundama inglise-hiina stiilis moodsaks aiaks. See tõi kaasa tehismäed, kaskaadid, paviljonid ja templid ning ohtrad skulptuurid. Rajad ja ojakesed said vabalt looklevad vormid.
18. sajandi lõpus avati park kõigile külastajatele.
1831. aastal saadeti tsistertslaste ordu laiali ja pargi uueks inspektoriks sai Johann Georg Schondorf. Ta täitis oma funktsiooni 45 aastat, tuues parki eksootilisi taimeliike ja aklimatiseerides neid, muutes selle ruumi dendroloogiliseks kollektsiooniks. Mõned Hiina aia elemendid likvideeriti sel perioodil.
Järgmiseks aia inspektoriks oli Julius Gottlieb Radike Gdańskist ja aastast 1899 botaanik Erich Wocke, kes oli kuulsa alpinaariumi looja. Wocke aklimatiseeris pargis 570 kõrgmäestiku taimeliiki. Ta laiendas ka palmimaja.

1924. aastal läks park munitsipaalhalduse alla ja palee sai muuseumi funktsiooni.
Teise maailmasõja periood põhjustas pargis märkimisväärset kahju ja hävingut. Sealt juhatati õhutõrjeoperatsioone ning seal varjusid ka sõjaväesõidukid ja tankid õhurünnakute ning suurtükitule vastu. Kõiki pargis olnud väärtusi ei taastatud hiljem.
Olen põgusalt maininud, et pargis oli ja on praegugi ka imeilus palee. See rajati algselt 15. sajandil ja oli abtide elupaigaks ja ilmselt ka kohaliku ordu peakorteriks kuni 18. sajandi keskpaigani. 
Loomulikult sai hoone II Maailma sõja ajal kannatada, aga on praeguseks vägagi ilusaks taastatud. Alates 1989. aastast on hoones Gdanski rahvusmuuseumi moodsa kunsti osakond.

Sissejuhatus sai nüüd pikk. Aga mulle endale meeldib nii väga avastatud kohad kõnelema panna ja teada saada, kuidas see kõik tekkis, miks tekkis, kes on seal enne mind kõndinud. Tavalilselt ma muidugi uurin alustuseks pisut mingi paiga ajalugu, siis lähen kohale ja vaimustun ning tahan palju rohkem teada. Siis ma kodus blogilugu kirjutades muudkui uurin ja uurin ning vaimustun veel rohkem ja saan nii palju uusi detaile teada, et tekib suur tahtmine kohe praegu sinna paika tagasi minna ja uuesti avastada. Ning mõne aja pärast ma siis lähengi juba palju targema tagasi osates palju rohkem näha.

Aga milline on Oliwa park praegu? Muinasjutuline.
Ma läksin sinna hommikusel ajal, aga ometi oli päike juba kõrgel ja kuumutas korralikult, kui mööda tänavaid pargi poole kõndisin. Kohe pargiväravast sisse minnes sattusin suurte puude varju ja oli mõnusalt jahe, isegi karge. Suured puud ja mõnus jahedus jätkus kogu pargi ulatuses. Usun, et see on koht, kuhu ka kõige kibedemal suvel saab ikkagi mõnusat värskendavat jahedust nautima minna.
Kuna mul aega oli, siis oli mu plaan kogu park risti ja põiki läbi käia ning seda ma ka tegin. Alustuseks sattusin ma pargi prantsuse aia ossa ja liikumine oli lihtne - sirged teed ja kandilised kanalid. Hiljem vähem geomeetrilistesse aiaosadesse edasi liikudes pidin ma korduvalt mapsi abiks võtkma, et vaadata, kus ma olen ja kuhu ma minema peaks. 
Just see prantsuse pargi osa ja juba need munkade ajal rajatud pikad puiesteed osutusid minu lemmikuteks. Kahel pool teed kasvavate puude võrad saavad tee kohal kokku moodustades muinasjutulisi koridore, hiiglama kõrged elupuuhekid kõrguvad pikkade sirgete rividena otse taevasse nagu müür. Need elupuuhekid meenutasid kolme võluri turniiiri Harry Potterist, kus viimase ülesandena tuli võistlejatel välja pääseda hiiglaslikust labürindist.

Hommikusele ajale vaatamata oli pargis jalutajaid, avastajaid ja ma arvan, et üks 5-6 klassitäit koolilapsi, kelledest osad avastasid parki koos giididega ja teised mängisid mingisugust otsimis- või seiklusmängu ja jooksid meeskondadena kaardid käes ringi. Päris Pallena ennast pargis tunda ei saanud, sest teisi inimesi oli koguaeg kuulda, aga niimoodi, et mitte kedagi teist ei näinud, õnnestus vahepeal mõne põõsa taga olla küll.
Kanalis õitsesid vesiroosid ja tiigil vesikupud. Ma loodan, et liigitasin veekogusid iseenese tarkusest õigesti praegu. Siinseal ujusid vees pardid, keda väga pikalt vaatama ei saanud jääda, kuna nad ilmselgelt arvasid, et mul on nende jaoks mingit head-paremat kaasas. Sama näisid arvavat ka varesed ja tuvid. Sestap ma lindude juurest läksin tõtatakal sammul mööda, tehes nägu, et vabandust, ma ei teadnud, et te saia ootate, mul pole midagi kaasas.

Alpinaariumi ja nn botaanikaaia osa mind ei hämmastanud. Aga ega ma muidugi tol hetkel ei teadnud ka, kui palju kõrgmäestike liike sinna kunagi kohandati. Oleks kindlasti teise pilguga vaadanud. Alpinaariumi osa tunuds üsna koduse võsana, seal paistsid puuliigid, mis tavalises eesti metsas kasvavad ja puude all oli tihnik. Kusagil ei hakanud silma silte nagu tavaliselt botaanikaaedades, et see taim on see ja see taim on too. Neid ma oleks meelsasti luegnud. Tõsi, ühel hetkel ma siiski märkasin, et osadel suurtel puudel olid väikesed kuldsed sildid tüve küljes. Ma ei tea, millal need pandi, aga need olid nii kõrgel, et ma reaalselt ei näinud, mis seal kirjas oli. 
Hiina aia osas ei olnud pea midagi endisaegsetest templitest ja muust säilinud. Olid trepid, mis viisid künka otsa tühjusesse. Siis ma muudkui googeldasin ja sain enamvähem ettekujutuse, mis seal künka otsas kunagi oli. Kiviskluptuure Hiina osas oli päris mitmeid, aga ma ei tea, kas need olid originaalid, järeletehtud või üldse mingid muud uuemad kujud.
Pargis on ka sosinakoopad, mis peaks ka hiina-inglise aia osa olema mu meelest. Koopad on pisikesed vastamisi ehitatud õõnsused. Öeldakse, et kui ühes neist sosistada, kuuleb seda väga hästi teise koopasse.
Pargis on ka klaasist kaugele paistev palmimaja. Sinna saab ilmselt sisse ka minna, aga mina vataasin kaugelt, sest palmimaja juures oli ka mingi kohvikulaadne putka, kuhu kõik need lapsed ühel hetkel koondusid ning ma eelistasin omatte uudistada mitte läbi masside ja kära murda.

Pargis oli ka üks erapargi ala või ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Ma ei saanud liiga hästi ka googeldades aru, aga mulle tundus, et see pisike aiaosa oli hallatud justkui mingi imelise näidisaiana ühe aiandusfirma poolt. Ümber selle pargiosa olid majad, millede osas ma ka ei saanud aru, kas seal elab keegi või mis majad need täpselt on. 
Tundus, et aias võis ikkagi ringi käia ja uudistada, ehkki majade juures olid mõned alad ka kettidega piiratud. 
Selles aias oli ka purskkaev mille ääres pingil istus pronksist nooremapoolne daam, kes luges Francoise Sagani romaani "Kurbus kummaline tunne". Ma käisin seal purskkaevu juures mitu korda, sest tahtsin daamist pilti saada. Aga daami kõrval istus üks teine ja veidi vanem daam, kes luges ka süvenenult raamatut ja teda ma pildistada ei tahtnud. Aga ühel hetkel nii, et ma ei pannud tähelegi, oli üks daamidest läinud ja ma sain oma fotod kätte.

Uudistasin ka palee juures ja piilusin katedraali õuele. Majja sisse ei läinud, kuna seal oli taaskord päris mitmeid ekskursioonigruppe (seekord täiskasvanud ja välismaalased) ja no mul on ikka veel katoliku kirikuga isiklik probleem, et ma tunnen, et ma ei oska seal käituda ja võin midagi kohatut teha. Tegin aga palju pilte, et hiljem tuvastada, kas mõni neist hoonetest oli ka tsistertslaste kloostri ajal olemas ja kasutuses. 
Katedraal ise, väravad, palee ja viljahoidla (milles praegu tegutseb Etnograafia muuseum) on kõik tsistertslaste aegadel olemas olnud. Tõsi ma ei tea, mil määral on nad originaalis säilinud ja mil määral taastatud, aga jooniseid uurides tundub, et taastatud on igatahes originaali lähedaselt ja nii pargis kui katedraali ümber luusides võib tunda küll, et käid samadel radadel, kus kord tsistertslased kõndisid. Mungad, kes palvetasid ja tegid tööd, nii neid kutsuti.  

Ma muidugi olen varem ka tsistertslastest kuulnud, aga viimase aja seosed ja punased niidid seoses selle orduga on mul taaskord pärit apteeker Melchiori lugudest. Aga uurides leidisn huvitavaid fakte. Näiteks, et kõige vanem tsistertslastele kuulunud majandusmõis Eestis oli Kolga mõis. Selle ostsid tsistertslased Taani asevalitsejalt ja arvatakse et sinna plaaniti uus klooster asutada. 
Tartumaale rajasid tistertslased Kärkna kloostri ja Harjumaale Padise kloostri. Lisaks olid tsistertslaste kloostrid veel Lihulas, Tallinnas, Tartus ja Viljandis. See on minu jaoks täiesti uus info. Kujutage vaid ette, et Lihulas oli kunagi mitmeid sajandeid nunnaklooster!

Nüüd sai palju enam juttu tsistertslastest ja kloostrist, kui minu enda pargikülastusest, aga no nagu ma juba alguses ütlesin, mulle meeldib, kui kohad kõnelevad. 
Kui mitte enne, siis tuleb Oliwa parki tagasi minna jõuluhooajal. Siis muudetakse park igal aastal maagiliseks jõulutulede metsaks ja ma isegi ei suuda oma peas ette kujutada, kui ilus see veel võib olla. 
Loodan, et läbi fotode saate aga natukenegi osa Oliwa muinasjutumetsast praegusel aastaajal.