Boże Ciało

Boże Ciało on liikuv püha, mis sel aastal oli 30. mail. Taaskord on tegu katoliku kiriku olulise pühaga, kus poed on kinni ja koolid ei tööta. Koolilastel oli koolivaba ka 31. mai, seega jälle üks mõnusalt pikk nädalavahetus. 

Aga mis see  Boże Ciało siis on? Võib olla teate te seda püha Corpus Christi nime all nagu seda kutsutakse inglise keelesetes maades. Täiesti võimalik, et me  ka Eestis kutsume seda kuidagi, aga jällegi, mina ei tea.
Küll aga olen ma selle päevaga hästi tuttav sajandite tagusest ajast, kui Tallinnas tegutses üks minu suuri lemmikuid - apteeker Melchior. Siis tähistati Püha Ihu päeva Tallinnas suurelt ja mõnda aega kuulus apteeker isiklikult ka Püha Ihu gildi. Selle gildi ainus mõte ja ülesanne oligi Püha Ihu päeva pidustuste korraldamine Tallinnas. See oli üks suur rõõmupidu, koos protsessiooni ehk suure rongkäigu ja näidendiga. Muidugi käidi ka kirikus ja olid pidulikud söömaajad. Kõige oodatum asi oli siiski see suur rongkäik, mida mitteosalejad oma majade akendelt ja treppidelt vaatasid. Vot nii oli see Melchiori maailmas. 

Tänapäeva Poolas on see ka üks tähtis päev. Püüdsin ennast sellesse päeva varakult nö sisse lugeda ja uurimistööd teha, et mida sel päeval tehakse ning kuidas meie võõraste ja mittekatoliiklastena saaksime ka sellest päevast veidike osa saada. 
Elblagi veebilehes oli ära toodud kümnete Elblagi koguduste selle päeva tegemised ja protsessioonide liikumisteekonnad. Kahjuks ei olnud see info mitte kaardi vaid jutuna. Kuna mina ei tea ühegi Elblagi kiriku nime ja need nimed on enamasti päris pikad, siis ma ajasin näpuga järge ning otsisin nime järgi kõik mainitud kirikud google mapsis üles ja tuvastasin, et ahhaa, see on see põhikirik, see on suurte ristidega kirik, see on mordori kirik, see on pritsumaja kirik, see on puutünn jne jne. Kuna ma pole Poolas kohanud veel kaht sarnase arhitektuuriga kirikut, siis näevad kõik need ehitised väljast väga erinevad välja ja mul on neile  oma peas puhtalt välimuse järgi oma nimed pandud. Ja siis ma tõlkisin ära kõigi meile lähemal asuvate kirikute päevakavad. Ma ikkagi tahtsin kas või kaugelt puu tagant protsessiooni piiluda. 
Täiesti hämmastav, aga kõigil väljatoodud kirikutel oli sel päeval vähemalt 4 missat, millest esimene oli enamasti juba kell 6 hommikul. Kõigil kirikutel toimus protsessioon ehk siis see rongkäik peale kella 10-st missat. See välistas kohe võimaluse, et vaatame algul selle kiriku juurde ja siis hiljem teise juurde. 

Lehes oli kenasti kirjas, mis tänavaid pidi mingi kiriku protsessioon liigub ja kus on altarid. Iga protsessiooni liikumisteele oli püstitatud 4 ajutist altarit. Lehes kutsuti üles koguduseliikmeid ja teisi inimesi neid altareid kaunistama. Samuti paluti inimestel, eelkõige nendel, kelle majadest protsessioon mööda liigub oma aknad ära kaunistada. Olin ka selle viimase osas üsna uudishimulik, et hmmm, kuidas siis selleks päevaks küll aknad ilusaks tehakse. 
Lehes olid kirjas ka iga kiriku proovide ajad, et millal on tüdrukutele lillepuistamise proov ja millal peaks poisid proovi tulema ja kus oli veel lisaks mehi vaja midagi kandma. Ja see kõik oli ainult Elblagi kohta! Ma imestan siiani, et igal kirikul on oma üritus, oma poisid, tüdrukud ja mehed, oma proovid, oma altarid ja oma protsessioonid ning igale poole jagub rahvast küll ja küll. Kujutage ette, kui mitu protsessiooni võib sel päeval kogu Poolas toimuda!? Mina tegelikult ei kujuta.

Valisin siis oma otsingu nimistust välja meie kodust jalgsi mineku kaugusel asuvad kirikud, mis täiesti erilisena teistest, tegid protsessiooni kahe kiriku peale. Ehk siis ühes kirikus, mida mina nimetan pritsumajakirikuks, kuna selle torn meenutab nii väga tuletõrjemaja torni, toimus kella 10.-ne missa, kuhu olid oodatud ka teise koguduse liikmed. Siis liiguti üheskoos protsessioonina vahepealseid altareid läbides teise kiriku juurde, kus peale protsessiooni lõppu kohe algas missa. Lehes oli ka üsna konkreetselt kirjas, et need, kes esimesel missal mingil põhjusel ei käinud, lähevad siis sellele teisele missale. Ja seda teist kirikut nimetan ma suurte ristidega kirikuks. Mulle praegu isegi ei meenu, kas sellel kirikul torn ka on, sest majale peale vaadates hakkavad kohe silma ja jäävad meelede kolm katusel asuvad hiiglaslikku risti. 

Tegin kodus küll kihutustööd, et lähme poola püha vaatama, lähme, lähme, lähme, aga lõpuks läksime me neljakesi - mina, Meelis ja koerikud. Ega me ju täpselt ei teadnud, et mis kell võib lõppeda kella kümnene missa. Kell 11? 12? Aga juhtus nii, et me jõudisme kohale täpselt õigeks ajaks. Juba enne pritumaja kirikuni jõudmist oli tänava ääres näha üksikuid ootavaid inimesi. Ma hiljem piilusin ka, et nemad protsessiooniga ei ühinenud, vaid vaatasidki mööduva rongkäigu ära ja läksid oma tegemistele. Võibolla olid nad juba hommikul missal käinud või ei läinud üldse. 
Sättisime ennast ka teeäärde, aga siiski aupaklikkusse kaugusesse, sest me olime ju kõigest uudishimulikud vaatlejad ja lisaks olid meil karvased huvilised ka kaasas. Käisime Meelisega  lähenevat protsessiooni vaheldumisi lähemalt ka vaatamas, samal ajal  kui teine koerikutega eemal puu all varjus oli. 

Mina hakkasin kohe ka aknakaunistuste järgi ringi vaatama ja neid tõepoolest oli. Tõsi, mitte kuigi palju, aga siiski oli näha aknaid ja rõdusid, kuhu oli riputatud pühapilte ning see kindlasti andis päevale pidulikkust juurde.

Rongkäik paistis juba kaugelt, sest selle ees liikus vilkuriga politsei mootorratas ja hiljem oli näha, et rongkäigu lõpetas kaasa jalutav politseinik. Valdavalt olid protsessioonil osalevad inimesed riietatud heledasse. Kõige ees liikus rist, mille kõrval olid suuri küünlajalgu kandvad väikesed poisid ja nende järel tulid lipud. Ma nimetan neid lippudeks, kuna ma ei oska hetkel paremat sõna välja mõelda, aga välja näevad need rohkem nagu suured vimplid ja iga lipu küljest liiguvad omakorda laiali lindid, mida kannavad juba eraldi inimesed. Ja siis kusagil rivis olid väikesed tüdrukud korvikestega ja nemad puistasid teele lillede kroonlehti. Kogu protsessiooni saatis tasane ilus laul. Vaatasin, et peamiselt vedas laulu üks protsessiooni keskosas kõndiv grupp ja ega teised ülejäänud vist ei laulunudki üldse. Nemad siis olid ehk kirikukoor(id)? Vaikselt helistati ka kellasid, mida ma tegelikult ei silmanud. See oli nagu üks hele värviliste laikudega õrnlilleline helisev voog.

Kui protsessioon möödunud oli, siis me liikusime neile jällegi aupaklikus kauguses järgi. Ühel hetkel rongkäik peatus ja ega me tegelikult ei näinud, mis seal ees toimus, aga eeladasime, et oli jõutud altarini. Ma arvan, et seal öeldi palve, kuna ma kuulsin üht meeshäält kõnelemas. 
Meie aga seisime just ühe väikese poe ees, mis ka pühade ajal avatud oli, ning kuna Meelisel oli poodi asja, siis mina jäin koertega üksi tänavale ja protsessiooni jälgima. Ma alles muugin lahti ja mõtestan enda jaoks seda Poola kui sügavalt katoliikliku maa sisu. Päris kindel on see, et kõik inimesed ei ole siin sugugi sügavalt usklikud. Tõenäolilset on hulgansiti neid ainult jõulude ajal kirikus käijaid ja ilmselt ka neid, kes kunagi kirikus ei käi. Samal ajal, kui mina poe ees seisin, käis seal sees ikka täitsa palju inimesi, kellest mõned tulid välja alkoholipudel näpus, mõned saiapätsiga ja nad ei teinud teist nägu ka, et protsessioon seal samas oli. Aga inimesed olid lihtsalt vaba päeva ja iseenda üle rõõmsad, tegid meie sopalombis pikutavatele kutsadele pai ja naeratasid maailmale. 

Kui protsessioon edasi liikus, arvasime me, et me oleme nüüd küllalt näinud ja kõndiseme rongkäigu järgi veel vaid sinna, kus meile tundus, et peaks altar olema ning kus just peatus oli tehtud. Oligi altar! Küll aga oli see altar tühi. Me arvasime, et küllap olid inimesed siiski tublid tööd teinud ja altar oli enne lillede või muuga kaunistatud, aga ilmselt võeti need lilled või muu rongkäiguga kaasa. 
Ja siis läkski protsessioon oma teed ja meie keerasime kodu poole tagasi. Olime ülimalt tänulikud, et saime sellest päevast veidike osa ning võtsime mõlemad neid tänavale jäänud õielehti vaadates kokku, et see oli üks väga ilus osasaamine.