Elamused staadionitel

Vahepeal oleme me käinud kahel mängul. Esimene mäng toimus 9. veebruaril ja Lechia Gdansk oli seal vastamisi Lech Poznaniga. Siinkohal ma igaks juhuks täpsustan, et ei, Lech ei tähenda poola keeles klubi või midagi sellist ja iga jalgpalliklubi nimes ei ole Lech :D. Lech on vana Poola mehe nimi ja seda võiks võrrelda umbes nii, et Tallinna Kalev ja Lechia Gdansk. Ja kuna Eestis on ka mitmeid Kalevi nimelisi klubisid, siis on ka Poolas mitmeid Lachiaid ja Leche jmt.  Aga Lech Poznan on selles liigas, kus Lechia Gdansk mängib, hetkel liider ja see tähendas muidugi seda, et esiteks üritati Gdanskis asuv Polsat Plus Arena inimesi täis saada. Ja kusjuures tõesti, pealtvaatajaid tuli kokku nii palju nagu meie polnud veel ühelgi mängul näinud. Lechia tegi enne mängu ka ka korralikku kampaaniat, et kui ostetakse üle 12000 pileti, siis on järgmise kodumängu piletid kõigile 25% soodamad. Ma hoidsin iga päevaga kasvaval müüdud piletite hulgal silma peal, aga ei uskunud siiski, et selline hulk rahvast kokku saadakse. Aga saadi. Isegi üle 13000 pileti müüdi ja järgmise mängu piletid olidki soodsamad. 
Teiseks oli lootust, et kuna Poznan on siiski esikohal, ja kuna Poznan ei asu Gdanskist nii kohutavalt kaugel, siis äkki tuleb kohale ka arvukamalt vastaspoole fänne, kui tavaliselt on olnud. Tavaliselt tähendab siis, et ükskord oli paarkümmend fänni vist vastasmeeskonnal ja muidu on ikka üsna 0 olnud. Oleks ju tahtnud ikka ka fännide nö võitlust ja üksteisest ülelaulmist kuulda. 

Selles, kuidas pileteid osta ja kuidas parkida ja kust staadioni küljest siseneda, oleme me nüüd juba üsna kogenud. Esimestel kordadel jooksime ikka enne terve ringi ümber staadioni, kui õige augu üles leidsime:D. Istume enamasti umbes samas sektoris ja umbes samades ridades, seega kõik on tuttav ja selge. 
Staadionile sisenedes tekib alati sisse selline mõnus ärevus, et mida küll tänane mäng toob, nii väljakult, kui selle äärest. Vaatame ringi, et kes veel kohal on. Muidugi me ei tunne kedagi, aga tšekime ikka. Tegelikult me isegi oleme vist kahel korral lausa tuttavat inimest näinud staadionil - ükskord laste kooli direktorit ja ükskord Liisbeti sõpra Zihanit. 
Ka Poznani mängul vaatasime staadionile minnes kohe ringi, aga võta näpust ja milline pettumus - Poznanist ei olnudki fänne kohal. 
Mäng algas tavapäraselt ja siis mõne aja pärast nägime me Poznani fännisektorisse inimesi sisenemas. Alguses oli neid nii 10+. Kui ma jälle nende poole vaatasin, oli neid oluliselt rohkem. Ja kui ma jälle vaatsin, oli neid veel rohkem. Lõpuks oli neid pool vastaste värava tagust täis ehk siis ikka väga arvestatav hulk. Ja neil olid ka trummid ja värgid kaasas.
Me arvasime, et ilmselt hoiti neid kusagil eraldatult seni, kuni mäng käima läks, et nad nii juhuslikult staadionile tulles Lechia fännidega kokku ei juhtuks. Poolas on jalgpallihuligaansus ja -kaklused vägagi teema olnud ja seepärast hoitakse kogu staadionitel kaasaelamist range kontrolli all. Pileti ostad ka endale nimelise ja ostmiseks on vaja dokumenti.

Kui nüüd võiks öelda, et lausa Taaveti ja Koljati võitlusest platsil paari sõnaga rääkida, siis see oli üks äge mäng. Oli muidugi liigagi hästi aru saada, et Poznan, liiga liider, on Lechiast hetkel pea jagu üle. Nimelt juhtus aga nii, et üks Poznani mängija sai juba küllaltki mängu alguses punase kaardi ja Poznan mängis seega peaaegu kogu mängu arvulises vähemuses. See oleks ju võinud tähendada, et nüüd lammutab Lechia platsil nagu ise tahab, aga ei, see tõi väljakule võrdsed jõud ja ma ise ütleks, et Poznani mehed jäid vist ikka veel grammi jagu kõvemaks. 
Aga Lechia pingutas kõvasti ja Poznani omad ka, selline andmine käis, et ohoi. Ja õnn oli seekord Lechia poolel, sest ühel hetkel see värav tuli ja liiga liidrit võideti 1:0. See oli muidugi absoluutselt uskumatu võit, ja oi kui napp võit. Ka Poznanil oli mitmeid ja isegi mitmekümneid pealelööke, mille puhul oli ainult õnn, et need seekord siiski kuhugi takerdusid. Igal juhul oli see vaatajate ja ilmselt ka mängijate endi jaoks tohutult emotsionaalne lahing.

Aga mis siis väljaku ääres toimus? Lisaks sellele, et Lechia ultrafännide tsoon oli rahvast täis, oli ju tegeleikult seekord pea kogu staadion lechiste täis ja üks mürgel käis koguaeg. Aga hõikeid ja laulu kostis ka Poznani fännide poolt. Kuna meie istusime Lechia fännidele tunduvalt lähemal, siis me väga hästi ei kuulnud, mida seal teisel pool hõigati, aga no valjut häält oli kuulda küll. 
Lechial seekord uusi ja huvitavaid plakateid polnud, olid need statsionaarsed, mida me juba näinud olime ja see suur nr 12-ga särk tõmmati ka paar korda üles.
Küll aga oli Poznani fännidel hiiglaslik plagu, mille nad ühel hetkel üles kerisid. Plakatil olid retrostiilis hiiglaslikud hirmunud-imestavad mehe ja naise nägu ning kiri ütles, et Lech Poznan on kohal. See oli äge plakat! Peale mängu surfasin ma ka Lech Poznani sotsiaalmeedias ringi ja seal oli ka plakatist räägitud, et äge plakat. Keegi Poznani fännidest oli sinna kommenteerinud, et tal oli selline nägu peas, kui ta kodus telekast nägi, mis platsil toimub :D. See oli väga hea huumor mu meelest :D. 
Poznan oli tähtis vastane ja seega oli Lechia ultrafännidel pürotehnikat ka, Poznani omadel oli ka. Sellest on alati aru saada, kui järsku ilmuvad fännisektoris alla väljaku serva äärde valgetes maalrikostüümides ja maskidega tegeleased, et peagi hakkab midagi juhtuma. Lisete paneb siis kõrvad kinni, sest ta ei armasta pauku. Ja vahel tuleb tal neid kõrvu mitukümmend minutit kinni hoida enne, kui midagi reaalselt paukuma hakkab. Meelis avastas ka huvitava asjaolu, et need valged kostüümid tõmmatakse selga ja maskid pannakse pähe fännisektoris parajasti laiali oleva plagu all. Nt Lechial oli seekord see suur särk paar korda lahti ja sealt alt siis väljusid ühel hetkel maskides valged mehikesed ja peale püroaktsiooni läksid nad sinna alla tagasi. Maskid ja kostüümid on selleks, et neid ära ei tuntaks. 

Lechia poolel oligi juba näha, et midagi hakkab toimuma ja Lisetel olid ammu kõrvad kinni, kui hoopis Poznani fännid esimesena oma raketid käima tõmbasid. Lechia fännid muidugi vastasid omalt poolt ka tulega. Juba hakkas kerge suits ka tekkima mõlema värava all, aga see polnud siiski võrreldav eelmise aasta viimase mänguga, kui kogu staadion suitsu mattus ja mäng tükiks ajaks katkes. Seekord isegi ei tehtud pausi, vaid mäng läks edasi ja läbi udu nägi väljakul toimuvat ka, aga tegelikult olid muidugi kõik pilgud hoopis fännitribüünidel. Lisaks sellele, et staadion on alati politseist ümber piiratud ja et kiiarbi on väljas, on igal mängul kohal ka vähemalt 1 tuletõrjebrigaad. Tuletõrjujad ilmuvad siis välja, kui pürotehnika põlema pannakse ja nad kontrollivad üle ja summutavad kõik suitseva, mis väljakule või selle äärde lendab. Väike pürotehnika üllatus on igal juhul alati üritusele vürtsi ja vaatemängu lisav. 

23. veebruaril oli Gdanskis mäng Puszczą Niepołomice vastu. See oli meile täiesti tundmatu koht, aga vaatasime järgi, et laias laastus on see üks väike kohake Krakowi lähedal ehk siis Lõuna-Poolas. Üllataval kombel oli kaugeltkandi rahval paarkümmend fänni ka kaasas ja vaatamata oma vähesele hulgale olid nad täitsa häälekad. 
Gdanski poolt oli tibüünidel jälle rahvast üsna palju, hõiguti ultratega võidu. Ma mõtlen iga kord, et kas oleks veider kuskile fännifoormisse kirjutada, et vabandust, kas te saaksite palun kirja panna, mida te seal hõigute ja laulate. Tahaks ka vahest kaasa hõikuda, aga no peale Gdanska Lechia me sealt ühtki sõna ei erista. Meil Liisbetiga on mõned koodnimed mõeldud, mida me sealt kuuleme nt üks lause on .......ogurek :D. Ilmselt on see päriselt midagi muud, aga meie kuuleme ogurek ja vahest vaikselt hõikame ogurek ka. Ogurek on muideks kurk :D.
Aga kui mängust endast rääkida, siis need Niepołomice mehed olid päris jõhkrad. Nii palju tõuklemist ja rammimist ja arste väljakul pole me veel Gdansis näinud. Liiga tabelis on nad Lechiast paar kohta ees, seega võis oodata võrdset mängu. Aga ei. seekord katkes seeria, et igakord, kui meie mängu vaatame, siis Lechia kas võidab või saab viigi. Lechia kaotas 0:2. Njah, nii oli. Seekord tulevärki ega ägedaid plaketid polnud. Oli lihtsalt mäng, mille puhul meil oli ikkagi hea meel, et me seda vaatamas käisime. 

Aga 23. veebruari õhtul oli meil meil Meelisega veel teiselegi staadionile asja. Meelisele tõi jõuluvana piletid Gregoriani 25. aastapäeva kontserdile, mis toimus Ergo Arenal. See on suur staadion Sopotis ja meie juurest kiviga visata -  lähemal, kui Gdanski Polsat Plus Arena, kus me päeval mängu vaatasime. Ja me polnud Ergo Arenal varem käinud, aga oleme tahtnud minna, seega kontsert tundus ideaalne võimalus. Aitäh, jõuluvana! 
Me tegelikult pole kunagi ühelgi Gregoriani kontserdil käinud ega ka spetsiaalselt nende muusikat kuulanud, aga jaa, me mõlemad teadsime, et need on need mungariietes mehed, kes tuntud laule laulavad. 
Esimene lahendamist vajav küsimus oli see, et mida selga panna. Kontsert toimub staadionil. Vaatasin Ergo Arenast pilte ja näha oli, nagu me olimegi arvanud, et seal on katus peal, erinevalt Polsat Plus Arenast, mis on ilma katuseta staadion. Aga kleit või püksid? Kas teksad ja pidulikum pluus oleksid okei? Meelis ei tahtnud kleiti panna :D, ja ma muutsin siis ka viimasel hetkel plaani ning läksin teksades, et mugav oleks. Ma küll põdesin, et ilmselt on teised ikkagi ilusate kleitidega, aga kohale jõudes selgus, et ei oleks vaja olnud põdeda. Oli küll ilusate kleitidega inimesi ja oli teksadega inimesi ja oli ka dressipükstes publikut ning mulle tundus, et kõik tundsid ennast hästi, selles mõttes väga okei. Arenal olid istekohad nii tribüünidel kui ka põrandale pandud toolidel. Meie kohad olid põrandal ja meile tundus, et need olid päris head kohad, sest tribüünidelt võiks vaade veidi liiga vilutune olla. Ja vaadata oli seal, nagu selgus, pea sama palju kui kuulata. 

Aga meie, algajate Gregoriani kuulajatena, istusime oma kohtadele ja lasime ennast üllatada. See konkreetne turnee on neil oma 25. aastapäeva tähistamiseks. Bändis olid ka mõned liikmed, kes olidki algusest peale kambas olnud, aga oli ka lauljaid, kes nägid välja nagu nad oleks ise tsipa üle kahekümne viie. Ja neil oli päris korralik saatebänd ka. Seda me muidugi eeldasime, et nad oskavad väga hästi laulda, ja oskasidki, aga seda, et iga lauluga käib kaasas ka korralik ja eelmsest loost täiesti erinev lavashow, me ei teadnud. See oli tõesti üks mõnus ja rõõmus etendus nii silmale kui kõrvale. Ja oo, milliseid trikke saab teha lihtsate vahenditega. Ühes loos oli igal mungal nt käes peegel, millega siis suunati valguskiiri sümmeetriliselt saali laiali ja see nägi nii efektne välja. Ja no seal nägi igasugseid põnevaid asju - lasermöögad, lasersõrmed, film, mis jooksis munkade valgetel rüüdel ja minu vaieldamatud lemmikud - vihmavrajud, mille küljes oli kaadervärk, mis lasi mööda varju ka vihmal sadada. Ega me muidugi kõiki lugusid teadnud, aga palju oli siiski ka meie jaoks tuttavaid laule. Vahepeal oli paarikümneminutiline vaheaeg ja siis nad laulsid edasi. Ühel hetkel tundus, et nüüd oli viimane lugu ja pidu sai läbi. Aga no loomulikult tuldi ja tehti veel üks lisalugu. Siis aga oli lava pime ja plaksutamine tundus, et ei aita ka enam ning meie arvasime küll, et nüüd tõesti on läbi. 
Aga teised teadsid ilmselgelt võimalikke üllatusi oodata, sest vähemasti sealt meie sektorist ei tundunud, et keegi ära läheks. Küll aga olid kõik inimesed püsti tõusnud ja keerasid oma pilgud hoopis staadioni keskele. No meie siis ajasime ka kaelad õieli ja ühel hetkel oligi bänd keset staadioni rahva sees. Meie seda küll tegelikult ei näinud, sest nüüd oleks kohe kindlasti tribüünilt parem vaade olnud, aga me kuulsime, mis toimus. Nüüd tehti paar vaiksemat tuntud lugu. Inimesed laulsid kaasa ja oli selline mõnus üleüldine õlgõla ja kõik-on-sõbrad tunne. 
Ja siis nad läksid lavale tagasi ja laulsid veel mõnda aega. Kontsert oli selles mõttes ajaliselt palju pikem, kui me eeldanud olime, aga seda toredam muidugi. Meie saime küll kontserdilt hästi postiivse elamuse ja julgeme igati soovitada kõigile, kes just veidi vanemaid pophitte või mungakuubesid ei vihka.

Vot selline sai lugu kolmest staadionil käigust, millest igaüks oli omanäoline, aga kõik olid nauditavad. Kontserti nautisime me vast siiski veidi enam, olgu tõe huvides öeldud, sest jalgpalli oleme me viimasel ajal üsna tihti vaadanud, aga kontserdil pole Gdanskis varem käinudki. Elagu elamused!