Pikk tee Gdanski vol2

Eelmisesse nädalavahetusse mahtus uusi elamusi veelgi. Me nimelt olime vist see viimane veider eesti pere, kes polnud kunagi Ikeas käinud, ei Eestis ega välismaal. Küll aga oli ka see üks laste ammune unistus, et tahaks Ikeasse minna. Kuna Olegil oli plaan laupäeval justnimelt Gdanski Ikeasse minna ja ta meid lahkesti kaasa kutsus, siis meie otsustasimegi minna. Mis see siis ära ei ole, Gdansk on ju "lähedal", tunnike sõitu ja kohal.

Nagu siin juba kombeks on saanud, ei ole ükski sõit nii pikk, kui plaani järgi olema peaks. Tunniajane Ikeasse sõit kestis lõpuks tublisti üle kahe tunni. Osalt ikka selle sama kolmiklinna maantee remondi pärast ja teisalt tundus ühel hetkel mööda venides, et keegi oli teelt välja sõitnud ja omakorda palju segadust tekitanud. Tundsime aga rõõmu selle üle, et meie polnud autos üksi ja saime viie meetri kaupa edasi jõnksutades vähemalt autos teistega rääkida ja nalja teha. Murdsime pead, kas kogu see autode hulk läheb Ikeasse, aga hiljem selgus, et kõik õnneks ikkagi ei läinud, osadel olid mingid muud sihtkohad.

Ikea pidada olema koht, kuhu on täitsa okei perega nö päeva veetma minna ilma, et sul üldse mingit ostusihti oleks. Et lähedki lihtsalt jalutama ja sööma ja võibolla mingite tuttavatega kokku saama. Kui analooge tuua, siis näiteks ühel nädalavahetusel oleme perega Saaremaal, teisel Tartus ja kolmandal Ikeas :). Eks meie ise läksime samamoodi ainult uudistama ja hängima, sest kuna meil ei ole ikka veel kodu, siis polnud meil ka mitte midagi vaja.
Aga uudistamist oli küll ja me mõtlesime ka, et täitsa lahe on seal käia niimoodi, et sa tead, et sul pole mitte midagi vaja. Ja kui närvesööv võiks see külastus olla siis, kui oleks vaja näiteks köögilauda või tugitooli ja tuleks kõigi nende eksemplaride hulgast midagi välja valida ja veel omavahel kokkuleppele jõuda, et kõigile see üks laud või tugitool sobiks.

Rahvast oli palju ja urkaid, kuhu kaduda, oli palju. Muretsesin veidi, et Liisbet, kes tahtis omapead uudistada, kaob ära. Liisbet ise ei muretsenud aga üldse, vaid ütles, et emme, ma lähen ju koguaeg noolte järgi. Küllap on vast kõigis Ikeates nii, et liikumine toimub noolte järgi, no et sa ise segadusse ei satuks, et kust poolt sa nüüd tulidki ja et lapsed ära ei kaoks:). Sest meil see tõepoolest nii oli, et koguaeg mööda nooli minnes leidsin ma Liisbeti alati jälle üles.

Ilmselt jälle pole teile uudis, aga mulle tundus väga põnev ka süsteem, et käid poes ringi ja muudkui teed märkmeid, mida sa osta tahad. Igal asjal on mingid oma ainult teadjatele mõistetavad koodid. Paned koodid kirja ja siis pärast otsid koodide järgi enne kassasid oma asjad õigetelt riiulitelt üles.

Igatahes oli Ikeas hängimine täitsa tore ja lastele muidugi kohe väga meeldis ja tagasisõit oli jälle pikk ja Elblagi jõudsime jälle hilja. Noh, mis teha, elu on siin selline.

Lisa kommentaar