Püha Martini sarvesaiad
–
Kui need hallid klimbid, millest eelnevalt juttu oli, on sellised noh-tore-et-proovisime toit, aga taga neid igatsema ei jää, et küll oli ikka maitsev suutäis, siis Poznanil on ka üks palju palju tuntum oma toit veel - rogale świętomarcińskie ehk püha Martini sarvesaiad. Ma olen neist küll teoorias juba kirjutanud eelmisel aastal 11. novembri paiku, kui ma ei teadnud õigel päeval neid otsida ja hankida ning pärast sain ainult tagantjärele kurta. Aga nüüd oleme me ise rogalikute osas palju targemad nii teoorias kui praktikas, seega võib uuesti kirjutada küll.
Rogal świętomarciński on üks eriline croissant, mida tohivad valmistada ainult pagarikojad, millel on olemas vastav sertifikaat. Poznanis ja mõnes lähemas külas müüakse neid sarvesaiu läbi kogu aasta. Mujal Poolas aga on need lettidel ainult ühel päeval aastas ja võibolla ka sellele eelneval ning järgneval päeval. See päev on 11. november, mis on Püha Martini päev. Ja ka 11. novembril võivad seda croissanti müüa ikka ainult need sertifitseeritud pagarikojad, mitte et siis võib igaüks ahjud huugama panna. 11. november on ka Poola Vabariigi aastapäev ja siis toimuvad linnades marsid ja üritused ning rahvas on tänavatel ja siis tasubki ringi kiigata ka rogaliku leti järele.
Kuidas Poznan rogaliku linnaks sai, eks selle kohta on ka natuke erinevaid legende ja kusagil seal peitub ka tõde. Usutavasti pärineb see traditsioon juba paganlikest aegadest, kui sügisel saagikoristuse järgsel peol ohverdati härgi või kui härgi polnud, siis nende sarvede kujulisi saiakesi.
Nagu nii mõnestki teisest sai ka sellest paganlikust kombest kiriklik traditsioon ja lugu. Kiriklik lugu räägib, kuidas Rooma sõdur, kes ratsutas oma hobusel nägi kerjust. Seejärel lõikas ta oma terava mõõgaga oma keebi pooleks ja andis poole oma keebist kerjusele. Sellest heategijast sai hiljem püha Martin. Croissanti kuju seostati pühaku hobuse raua kujuga.
Räägitakse, et praegune traditsioon sündis 1891. aasta novembris, kui Püha Martini päeva lähenedes kutsus Poznani Püha Martini koguduse preester Jan Levicki usklikke üles järgima püha Martini eeskuju ja tegema midagi vaeste heaks. Pagar Józef Melzer, kes töötas lähedalasuvas kondiitritöökojas, veenis oma ülemust vana traditsiooni taaselustama ja hobuseraua kujulisi saiu küpsetama ning vaestele jagama. Seal siis arvatavasti sündis ka õige rogal świętomarciński retsept. Ja sellest ajast peale poznanlased muudkui küpsetavad neid sarvesaiu.
Tegelikult aga on teada, et Poznańis oli 11. novembril Püha Martini sarvesaiade küpsetamise traditsioon kindlasti olemas juba 1860. aastal, kui ajalehes „Dziennik Poznański“ ilmus seni vanim teadaolev Püha Martini sarvesaia reklaam.
Nagu nii mõnestki teisest sai ka sellest paganlikust kombest kiriklik traditsioon ja lugu. Kiriklik lugu räägib, kuidas Rooma sõdur, kes ratsutas oma hobusel nägi kerjust. Seejärel lõikas ta oma terava mõõgaga oma keebi pooleks ja andis poole oma keebist kerjusele. Sellest heategijast sai hiljem püha Martin. Croissanti kuju seostati pühaku hobuse raua kujuga.
Räägitakse, et praegune traditsioon sündis 1891. aasta novembris, kui Püha Martini päeva lähenedes kutsus Poznani Püha Martini koguduse preester Jan Levicki usklikke üles järgima püha Martini eeskuju ja tegema midagi vaeste heaks. Pagar Józef Melzer, kes töötas lähedalasuvas kondiitritöökojas, veenis oma ülemust vana traditsiooni taaselustama ja hobuseraua kujulisi saiu küpsetama ning vaestele jagama. Seal siis arvatavasti sündis ka õige rogal świętomarciński retsept. Ja sellest ajast peale poznanlased muudkui küpsetavad neid sarvesaiu.
Tegelikult aga on teada, et Poznańis oli 11. novembril Püha Martini sarvesaiade küpsetamise traditsioon kindlasti olemas juba 1860. aastal, kui ajalehes „Dziennik Poznański“ ilmus seni vanim teadaolev Püha Martini sarvesaia reklaam.
Igal aastal 11. novembril müüakse üle Poola 250 tonni püha Martini sarvesaia ja aastas kokku umbes 500 tonni ehk siis pool aasta sarvesaia toodangust tarbitakse just Püha Martini päeval.
Selle sarvesaia teeb eriliseks tema täidis, mida on saia sees ikka korralikult ja mis koosneb valgetest mooniseemnetest, pähklitest, puuviljast jmt. Jah, valged mooniseemned on ka olemas ja need on mahedama maitsega kui mustad mooniseemned.
Üks koht, kus Poznanis häid sarvesaiu saab on kohe raekojaplatsi nurga peal. Kui te kõik neli nurka läbi vaatate, siis te kindlasti märkate seda võlvide all veidi varjatult asuvat saialetti. Meie märkasime seda ka ja muidugi pidime me croissante ka ostma. Ma küsisin teistelt, et kas võtame kaks (noh arvestades tavapärast pacekite kogemust), aga Meelis ütles, et ei mis, võtame ikka viis. Võtsimegi viis, olime oma ostu üle superrõõmsad ja hiljem siis majutuses mekkisime neid.
Otseloomulikult lõikasin ma kõik saiad juppideks, sest need olid ikkagi korralikud purakad ja tundus, et keegi üksi küll tervet ära ei söö. Mõnele meist maitses croissant rohkem ja mõnele vähem, aga eriline oli see igal juhul. Aga see oli ka nii tummine ja magus, et me sõime viiekesi neid saiajuppe 4 päeva ja tõime veel koju Luisele ka. Ühest jupikesest sai juba sellise rammusa magusa laksu, et teise tüki järele liikus käsi alles tüki aja pärast või järgmisel päeval. Aga no head on need świętomarciński rogalikud küll. Eriti sümpaatse mulje jätsid need Mehisele, mulle tundus.
Minu meelest maitsesid need nagu martsipan, ja no ma armastan martsipani. Martsipanis on teatavasti mandlid, aga sai ka selgeks, et mandleid enamasti ikkagi avalikuks müügiks sarvesaiade sisse ei panda, vaid kasutatakse mingit essentsi. Ma hiljem mõtlesin, et äkki need valged mooniseemned meenutavad martsipani, ma ju tegelikult ei tea, kuidas need maitsevad.
Selle sarvesaia teeb eriliseks tema täidis, mida on saia sees ikka korralikult ja mis koosneb valgetest mooniseemnetest, pähklitest, puuviljast jmt. Jah, valged mooniseemned on ka olemas ja need on mahedama maitsega kui mustad mooniseemned.
Üks koht, kus Poznanis häid sarvesaiu saab on kohe raekojaplatsi nurga peal. Kui te kõik neli nurka läbi vaatate, siis te kindlasti märkate seda võlvide all veidi varjatult asuvat saialetti. Meie märkasime seda ka ja muidugi pidime me croissante ka ostma. Ma küsisin teistelt, et kas võtame kaks (noh arvestades tavapärast pacekite kogemust), aga Meelis ütles, et ei mis, võtame ikka viis. Võtsimegi viis, olime oma ostu üle superrõõmsad ja hiljem siis majutuses mekkisime neid.
Otseloomulikult lõikasin ma kõik saiad juppideks, sest need olid ikkagi korralikud purakad ja tundus, et keegi üksi küll tervet ära ei söö. Mõnele meist maitses croissant rohkem ja mõnele vähem, aga eriline oli see igal juhul. Aga see oli ka nii tummine ja magus, et me sõime viiekesi neid saiajuppe 4 päeva ja tõime veel koju Luisele ka. Ühest jupikesest sai juba sellise rammusa magusa laksu, et teise tüki järele liikus käsi alles tüki aja pärast või järgmisel päeval. Aga no head on need świętomarciński rogalikud küll. Eriti sümpaatse mulje jätsid need Mehisele, mulle tundus.
Minu meelest maitsesid need nagu martsipan, ja no ma armastan martsipani. Martsipanis on teatavasti mandlid, aga sai ka selgeks, et mandleid enamasti ikkagi avalikuks müügiks sarvesaiade sisse ei panda, vaid kasutatakse mingit essentsi. Ma hiljem mõtlesin, et äkki need valged mooniseemned meenutavad martsipani, ma ju tegelikult ei tea, kuidas need maitsevad.
Aga meie sarvesaia kogemus ei piirdunud seekord ainult maitsmisega. Me käisime ka croissanti muuseumis kaemas, kuidas seda sarvesaia tehakse ja soovijad said oma käed ka taignaseks teha. Croissanti muuseum on Poznanis üks väga popp koht ja vähemasti suvel on neil igapäev ka 1-2 inglisekeelset töötuba ja poolakeelseid siis hulga rohkem.
Töötuba toimus vanas majas, mille aknad avanesid otse raekojaplatsile ja raekojahoonele ning töötuba tegelikult lõppeski sellega, et kell sai kolm ja kõik koguneisd aknale kitsede puksimist vaatama. Muideks, siinkohal tuli meelde ja ei saa rääkimata jätta, et nagu Krakowis nii puhub ka Poznani raekoja tornis igal täistunnil mees nelja ilmakaare suunas pasunat. Siin oli aga eriline see, et ma reaalselt nägin ka seda pasunapuhujat, kohe kahel korral. Ta puhus pilli ära, naeratas ja lehvitas rahvale ning tuli tunni aja pärast jälle tööle.
Aga croissanti muuseumis oli vahva, soovitame kindlasti üritada töötoas osaleda, kui Poznanis olete. Aga piletid ostke ette ära. Osalejaid oli ühes töötoas äkki 40 ringis ja töötuba viisid läbi kaks meesterahvast. Ma ei taha väga detailidesse laskuda, et mitte rikkuda teie enda avastamisrõõmu, kui te Poznanisse peaksite sattuma (ja no tasub sattuda küll), aga kogu see show on hästi humoorikalt üles ehitatud. Võib muidugi juhtuda, et nalja tehakse teie enda üle:D. Näiteks prantslaste üle tehti seal palju nalja ja krakowlaste üle veel rohkem. Aga lisaks sellele, et seal saigi päriselt teada, kuidas neid erilisi croissante tehakse ja milline on nende ajalugu, sai palju teada ka poznanlaste ja nende kommete kohta.
Absoluutselt kõik, kes soovisid, said ka croissanti valmistamise demonstratsioonil kaasa lüüa. Liisbet tõstis ka käe püsti ja tahtis ise näpud jahuseks teha. Nii vahva, et kõik abilised riietati korralikeks pagariteks - nad kandsid kokamütsi ja põlle - ja igaühele leiti ülesanne. Liisbet sai korralikult tainast kloppida näiteks.
Lõpuks said kõik osalejad sertifikaadi selle kohta, et nad teavad nüüd, kuidas õiget rogal świętomarcińskit valmistada, ja ampsu sarvesaia ka. Osalejad lahkusid rõõmsalt ja no miks ka mitte, kui töötuba oli igati lõbus ja põnev olnud.
Kas me iial ise neid croissante ka järgi püüame teha? Mina küll ei usu. Ma iga kell söön neid sarvesaiu pigem ühe korra aastas või siis kui Poznanis käime, kui et hakkan ise 80-kihilist(!) croissanti tegema. Jah, 80-kihilist.
Mul oli kohe tunne, et ma unustasin midagi tähtsat kirja panna ja hea, et Katrin meelde tuletas. Muidugi tahtsin ma tegelikult jagada ka seda, et tegelikult rõhutatakse nii töötoas kui igal pool, kus sa aga nende sarvesaiadega kokku puutud, et tegelikult on kõigeb tähtsam mitte see sai ise, vaid jagamine. Ja nii ongi.
Töötuba toimus vanas majas, mille aknad avanesid otse raekojaplatsile ja raekojahoonele ning töötuba tegelikult lõppeski sellega, et kell sai kolm ja kõik koguneisd aknale kitsede puksimist vaatama. Muideks, siinkohal tuli meelde ja ei saa rääkimata jätta, et nagu Krakowis nii puhub ka Poznani raekoja tornis igal täistunnil mees nelja ilmakaare suunas pasunat. Siin oli aga eriline see, et ma reaalselt nägin ka seda pasunapuhujat, kohe kahel korral. Ta puhus pilli ära, naeratas ja lehvitas rahvale ning tuli tunni aja pärast jälle tööle.
Aga croissanti muuseumis oli vahva, soovitame kindlasti üritada töötoas osaleda, kui Poznanis olete. Aga piletid ostke ette ära. Osalejaid oli ühes töötoas äkki 40 ringis ja töötuba viisid läbi kaks meesterahvast. Ma ei taha väga detailidesse laskuda, et mitte rikkuda teie enda avastamisrõõmu, kui te Poznanisse peaksite sattuma (ja no tasub sattuda küll), aga kogu see show on hästi humoorikalt üles ehitatud. Võib muidugi juhtuda, et nalja tehakse teie enda üle:D. Näiteks prantslaste üle tehti seal palju nalja ja krakowlaste üle veel rohkem. Aga lisaks sellele, et seal saigi päriselt teada, kuidas neid erilisi croissante tehakse ja milline on nende ajalugu, sai palju teada ka poznanlaste ja nende kommete kohta.
Absoluutselt kõik, kes soovisid, said ka croissanti valmistamise demonstratsioonil kaasa lüüa. Liisbet tõstis ka käe püsti ja tahtis ise näpud jahuseks teha. Nii vahva, et kõik abilised riietati korralikeks pagariteks - nad kandsid kokamütsi ja põlle - ja igaühele leiti ülesanne. Liisbet sai korralikult tainast kloppida näiteks.
Lõpuks said kõik osalejad sertifikaadi selle kohta, et nad teavad nüüd, kuidas õiget rogal świętomarcińskit valmistada, ja ampsu sarvesaia ka. Osalejad lahkusid rõõmsalt ja no miks ka mitte, kui töötuba oli igati lõbus ja põnev olnud.
Kas me iial ise neid croissante ka järgi püüame teha? Mina küll ei usu. Ma iga kell söön neid sarvesaiu pigem ühe korra aastas või siis kui Poznanis käime, kui et hakkan ise 80-kihilist(!) croissanti tegema. Jah, 80-kihilist.
Mul oli kohe tunne, et ma unustasin midagi tähtsat kirja panna ja hea, et Katrin meelde tuletas. Muidugi tahtsin ma tegelikult jagada ka seda, et tegelikult rõhutatakse nii töötoas kui igal pool, kus sa aga nende sarvesaiadega kokku puutud, et tegelikult on kõigeb tähtsam mitte see sai ise, vaid jagamine. Ja nii ongi.
Lisa kommentaar