Kolejorz! Kolejorz!
–
Ohhh, kes oleks osanud arvata, et kõige vägevamaks Poznani elamuseks vist küll meie kõigi jaoks kujuneb jalgpalli matši vaatamine? No mina küll mitte! Aga uued elamused on toredad ja seega olime me igatahes kohe nõus, kui Mehis pakkus välja, et kui Poznanis oleme, läheme siis ehk ka Lech Poznani mängu vaatama.
Lech Poznan mängib ka ekstraklassis nagu Lechia Gdansk ja me oleme Poznani võistkonda tegelikult juba varem näinud. Ma kirjutasin sellest ka tookord. Mulle jäid nad eelkõige meelde fännide hiiglaskiku plakati järgi, kus olid väga ehmunud nägudega inimesed ja kiri, et Lech Poznan on saabunud. Ja kuna Lech Poznan jäi kohe üsna mängu alguses ühemehelisse vähemusse, siis õnnestus Lechial kuidagi (mitte sugugi ülekaalukalt) see mäng võita.
Gdanski staadionit ma tunnen ja tean, kuhu seal piletid osta. Hoopis teine lugu on aga võõrale staadionile pileteid valida. Mehis veidi uuris ja vihjas, kuhu poole vaadata, aga no mul läks arusaamiseks ikka tükkaega. Tahaks hästi mängu näha ja tahaks ultrafännidele lähedal olla, et neid ka hästi näha ja kuulda. Alati on võõras ruumis küsimus, kas nurgasektoritest näeb midagi jne jne. Aga ma sain aru, et kui ma kaua vaatan, siis ei jää enam ühtki mõistliku hinnaga piletit alles, sest staadion oli juba ähvardavalt täis. Noh, ostsin ära lootuses, et ikkagi näeb miskit ja et kaaslased pärast liiga nördinud pole, kui ei peaks liiga head kohad olema.
Põnevus algas juba siis, kui päev või paar enne mängu, sain meili, et vot mängupäeval tule ikka varem staadionile, sest meil on sellised ja sellised tegevused ja atraktsioonid lastele, ja suurtele ning tule valmistume koos mänguks. Mehis ütles muidugi, et see on normaalne, et enne mängu käib juba möll ning mängupäev algabki varakult. Aga Lechia mängudel pole midagi sellist kunagi olnud, lähed lihtsalt kohale, kui tahad jõurad vorstiputka ees, ja siis lähed otsid oma koha üles.
Me Muidugi Poznani mängule siiski väga palju varem ei jõudnud, kuna meil olid kõik päevad tihedalt tegevust täis, aga no piisavalt vara, et saada ülevaade, mis seal siis toimus. Sinist uputust võis staadioni poole liikumas näha juba tänavatel ja bussides. Tahaks öelda, et see oli katkematu sinine voog, aga nii hull siiski polnud :D. Sinine ja valge on Lech Poznani põhivärvid.
Esiteks oli ümber staadioni päris mitmeid putkasid, kus müüdi erinevat Lech Poznani fännikraami ja hämmastaval kombel oli kõigi nende putkade juures järjekord ka. Miks ma küll arvasin, et kõigil õigetel fännidel on juba sinised riided olemas? Ja valged ka. Või siis on iga kord mingit uut kraami ka, mis tuleb üle vaadata, kes teab.
Me Muidugi Poznani mängule siiski väga palju varem ei jõudnud, kuna meil olid kõik päevad tihedalt tegevust täis, aga no piisavalt vara, et saada ülevaade, mis seal siis toimus. Sinist uputust võis staadioni poole liikumas näha juba tänavatel ja bussides. Tahaks öelda, et see oli katkematu sinine voog, aga nii hull siiski polnud :D. Sinine ja valge on Lech Poznani põhivärvid.
Esiteks oli ümber staadioni päris mitmeid putkasid, kus müüdi erinevat Lech Poznani fännikraami ja hämmastaval kombel oli kõigi nende putkade juures järjekord ka. Miks ma küll arvasin, et kõigil õigetel fännidel on juba sinised riided olemas? Ja valged ka. Või siis on iga kord mingit uut kraami ka, mis tuleb üle vaadata, kes teab.
Lisaks oli suur ala täis erinevate lõbustustega, millest hulk oli lastele suunatud osavusmängud ja töötoad, aga oli ka tegevusi, kus täiskasvanud aktsioonis olid. Sai Lechi maskottide - kitsedega koos pilti teha ja kogu meeleolu oli selline ülev ja lõbus. Minu meelest superlahe, et mängupäev on pidu ja staadionile tasub juba tublisti varem minna ning koos teiste fännidega aega veeta ja lustida.
Läksime paraja ajavaruga staadionile sisse ka, et ikka leiaks oma kohad üles. Vat see oli väike proovikivi. Sildid olid küll üleval, et sektor see sinna poole ja sektor too sinna poole, aga no meie sektorit polnud kuskil nimetatud. Ahjaaa, olen mainimata jätnud, et staadioni nimi oli Enea staadion ja no see oli ikka suur. Vaatasime siia ja sinna ja siia jälle siia ja Mehis küsis ka ning selgus, et peame vististi üles minema ühest paljudes treppidest. Kui ülespoole jõudsime, hakkas meie sektorit viitama ka ja no me pidime ikka veel tublisti üles mnema mööda kinnistes betoontrepikodades asuvaid treppe. Seal ei olnud mingit rahvamassi ka ja üsna kriipi oli seal üksinduses astuda, et hmm, kuhu need trepid viivad? Kas siin staadionil üldse saab nii kõrgele viivaid treppe olla? Aga lõpuks pääsesime betooni vahelt välja ja staadionimelu keskele.
Ei, me ausõna ei istunud sugugi kõige viimases reas, aga me olime esmapilgul täiesti hullult kõrgel. Natuke laskusime oma kohtadele alla poole ja see oli taas isegi veidi kriipi, sest trepp tundus nii järsu kaldega olevat ja kuskile põhjatusse viivat, et kui sealt peaks alla veerema, siis on küll oi-oi-oi. Ka oma kohal istumine oli algul päris kõhe, sest see oli kõõõõõrgel ja järsk. Seekord olime meie Harry Potterid. Mäletate ju küll neid kohti lendluudpalli maailmakarikal? Aga kui me juba istuma saime ja natuke harjusime ning enam nii hirmus ei tundunud, siis sain ringi vaadates aru, et hmmmm, päris head kohad siiski. Mängu nägi väga hästi ja lisaks olid ka ultrafännid meil justkui peo peal. Poleks iial osanud arvata, et nii kõrgelt võib nii hea mängu vaadata olla.
Läksime paraja ajavaruga staadionile sisse ka, et ikka leiaks oma kohad üles. Vat see oli väike proovikivi. Sildid olid küll üleval, et sektor see sinna poole ja sektor too sinna poole, aga no meie sektorit polnud kuskil nimetatud. Ahjaaa, olen mainimata jätnud, et staadioni nimi oli Enea staadion ja no see oli ikka suur. Vaatasime siia ja sinna ja siia jälle siia ja Mehis küsis ka ning selgus, et peame vististi üles minema ühest paljudes treppidest. Kui ülespoole jõudsime, hakkas meie sektorit viitama ka ja no me pidime ikka veel tublisti üles mnema mööda kinnistes betoontrepikodades asuvaid treppe. Seal ei olnud mingit rahvamassi ka ja üsna kriipi oli seal üksinduses astuda, et hmm, kuhu need trepid viivad? Kas siin staadionil üldse saab nii kõrgele viivaid treppe olla? Aga lõpuks pääsesime betooni vahelt välja ja staadionimelu keskele.
Ei, me ausõna ei istunud sugugi kõige viimases reas, aga me olime esmapilgul täiesti hullult kõrgel. Natuke laskusime oma kohtadele alla poole ja see oli taas isegi veidi kriipi, sest trepp tundus nii järsu kaldega olevat ja kuskile põhjatusse viivat, et kui sealt peaks alla veerema, siis on küll oi-oi-oi. Ka oma kohal istumine oli algul päris kõhe, sest see oli kõõõõõrgel ja järsk. Seekord olime meie Harry Potterid. Mäletate ju küll neid kohti lendluudpalli maailmakarikal? Aga kui me juba istuma saime ja natuke harjusime ning enam nii hirmus ei tundunud, siis sain ringi vaadates aru, et hmmmm, päris head kohad siiski. Mängu nägi väga hästi ja lisaks olid ka ultrafännid meil justkui peo peal. Poleks iial osanud arvata, et nii kõrgelt võib nii hea mängu vaadata olla.
Kogu staadion oli sinine, peaaegu. Ultrafännidel oli siiski ära jagatud omavahel, et ühel tasandil olid sinised ja teisel valged särgid. Jaaa, ultrafänne oli nii palju, et nad istusid mitmel tasandil lausa. Vastastel ei olnud fänne.
Fännidel polnud nii võimsat eestkarjujat nagu Lechia fännidel varemalt koguaeg oli (aga enam mitmel mängul pole olnud), aga hõiguti ja lauldi siiski üsna pidevalt. Kusjuures mitmed laulud ja hõiked olid üsna samad, mis Lechia Gdanskil, aga ma eeldan, et osad sõnad olid vast siiski teised.
Ahjaa, mäng algas hümni laulmisega. Lechia Gdanski mängudel millegipärast hümni ei laulda.
Mäng läks lahti ja üsna kiiresti saime aru, et aaaa, ega seal istuda ei saa. Me polnud küll ultrafännide sektoris, aga sellegi poolest oli see nii aktiivsete fännide sektor, et vist üle poole mängu, ma arvan, seisti püsti, ja koguaeg lauldi ja hõiguti kaasa ultratega. Just said istuda, kui kohe hüpati jälle püsti ja no kui sa seal üksi istuma jääd ja teised on kõik püsti, siis sa ei näe mitte midagi. Üleüldse kogu staadion oli mega hoos ja kaasa elamas. See oli absoluutselt teistmoodi kogemus, kui Lechia Gdanski mängudel. Ma kasutan muudkui vaheldumisi sõnu Lech ja Lechia, aga ma loodan, et te saate aru, et juttu on Lech Poznani ja Lechia Gdanski meeskondadest. Jah, nimed on väga sarnased. Aga eks Lech on üks vana ilus poola poisslapse nimi ja Lech on ka müütiline kangelane, keda usutakse Poola riigi looja olevat ja seega on Poolas paljud asjad Lechi nimelised.
Fännidel polnud nii võimsat eestkarjujat nagu Lechia fännidel varemalt koguaeg oli (aga enam mitmel mängul pole olnud), aga hõiguti ja lauldi siiski üsna pidevalt. Kusjuures mitmed laulud ja hõiked olid üsna samad, mis Lechia Gdanskil, aga ma eeldan, et osad sõnad olid vast siiski teised.
Ahjaa, mäng algas hümni laulmisega. Lechia Gdanski mängudel millegipärast hümni ei laulda.
Mäng läks lahti ja üsna kiiresti saime aru, et aaaa, ega seal istuda ei saa. Me polnud küll ultrafännide sektoris, aga sellegi poolest oli see nii aktiivsete fännide sektor, et vist üle poole mängu, ma arvan, seisti püsti, ja koguaeg lauldi ja hõiguti kaasa ultratega. Just said istuda, kui kohe hüpati jälle püsti ja no kui sa seal üksi istuma jääd ja teised on kõik püsti, siis sa ei näe mitte midagi. Üleüldse kogu staadion oli mega hoos ja kaasa elamas. See oli absoluutselt teistmoodi kogemus, kui Lechia Gdanski mängudel. Ma kasutan muudkui vaheldumisi sõnu Lech ja Lechia, aga ma loodan, et te saate aru, et juttu on Lech Poznani ja Lechia Gdanski meeskondadest. Jah, nimed on väga sarnased. Aga eks Lech on üks vana ilus poola poisslapse nimi ja Lech on ka müütiline kangelane, keda usutakse Poola riigi looja olevat ja seega on Poolas paljud asjad Lechi nimelised.
Igal juhul oli see mänguelamus minu jaoks midagi absoluutselt erilist, umbes nii olen ma siiani olümpiamängudel publikuks olemist ette kujutanud. Et oled fanaatiliselt hoos ja kaasa elamas ja absoluutselt kõik inimesed sinu ümber on, ja kõik on rõõmsad (võibolla muidugi sellepärast, et väravaid tuli nii, et kolises, ja Lech Poznan võitis) ja kogu üritus tundub nagu üks suur pidu. Vahepeal tahab isegi pisar silma tulla, sest noh, ilus on.
Lechia Gdanski ultrafännid meeldivad mulle, aga nad on minu jaoks alati ka vahel vähem ja vahel rohkem hirmsad tundunud. Ja nii mõnigi kord olen staadionil mõelnud, et ooo ei, kas nüüd läheb löömaks. Enea staadionil Lech Poznani fännide seas sellist hirmu ei olnud. Jah, muidugi nad vandusid, kui pall väravast mööda läks, aga kogu staadionil hõljus siiski rõõmus foon.
Teistmoodi oli ka see, et vaheajal ei läinud enamik inimesi oma koha pealt ära. Lechia mängudel hakkab minek vahel juba enne poolaja lõpuvilet ja staadion jookseb ikka suhteliselt tühjaks vaheajaks. Mis võib sellise erinevuse põhjuseks olla, ma ei oska isegi pakkuda. Mida Lechia staadionil tehakse, kui ollakse sinna üldalasse läinud? Ollakse vorstisabas, räägitakse teistega juttu ja suitsetatakse, käiakse wc-s. Poznanis istuti valdavalt oma kohal ja räägiti sõpradega, kellega koos oldi staadionile tuldud, juttu. Gdanskis ajab ühiskondlik surve ehk see, et teised tahavad välja pääseda, sind ennast ka liikvele, et mitte olla see tropp, kust kõik peavad mööda nühkima. Poznanis olid sa teistest mööda trügides see üks tropp :D.
Lechia Gdanski ultrafännid meeldivad mulle, aga nad on minu jaoks alati ka vahel vähem ja vahel rohkem hirmsad tundunud. Ja nii mõnigi kord olen staadionil mõelnud, et ooo ei, kas nüüd läheb löömaks. Enea staadionil Lech Poznani fännide seas sellist hirmu ei olnud. Jah, muidugi nad vandusid, kui pall väravast mööda läks, aga kogu staadionil hõljus siiski rõõmus foon.
Teistmoodi oli ka see, et vaheajal ei läinud enamik inimesi oma koha pealt ära. Lechia mängudel hakkab minek vahel juba enne poolaja lõpuvilet ja staadion jookseb ikka suhteliselt tühjaks vaheajaks. Mis võib sellise erinevuse põhjuseks olla, ma ei oska isegi pakkuda. Mida Lechia staadionil tehakse, kui ollakse sinna üldalasse läinud? Ollakse vorstisabas, räägitakse teistega juttu ja suitsetatakse, käiakse wc-s. Poznanis istuti valdavalt oma kohal ja räägiti sõpradega, kellega koos oldi staadionile tuldud, juttu. Gdanskis ajab ühiskondlik surve ehk see, et teised tahavad välja pääseda, sind ennast ka liikvele, et mitte olla see tropp, kust kõik peavad mööda nühkima. Poznanis olid sa teistest mööda trügides see üks tropp :D.
Kui mäng läbi sai, olid kõik rõõmsad ja pikka passimist ei olnud, hakati koju minema. Sinine voog nagu see oli tulnud, läks ka ära - tänavad ja ühistransport oli fänne täis. Ja muidugi oli see üks lõputu autode vool, mis staadionilt välja sõitis. Meie jäime kogemusega superrahule ja kui hiljem igaüks valis, mis talle Poznani reisil kõige enam meeldis, siis jalgpall oli kõigil top 2-s.
Teate, mida staadionil kõige rohkem hõiguti ja mis oli pea kõikide särkide ja dressipluuside seljal, mida me enda ees nägime, kirjas? Kolejorz! Kolejorz! Kolejorz! Nagu Mehis ütles, jääb see hästi meelde, sest see kõlab nagu puhas eesti keel - kole jorss.
Kolejorz tähendab aga raudteelast. See on mingi vana lugu, aga Lechia Gdansk on nt BKS ehk Budowlany Klub Sportowy ehk ehitus spordiklubi. Lech Poznan on KKS ehk Kolejowy Klub Sportowy ehk raudtee spordiklubi. Lech Poznanil on see rautee teema hästi läbiv ja au sees mulle tundus. Nad kõik kandsid oma Kolejorzi riideid ja ilmselt ka nimetust suure uhkusega. Mulle endale tundus ka, et päris uhke oleks üks kolejorzidest olla.
Ahjaa, üks oluline asi on veel mainimata - "Poznani tegemine". See on kogu Euroopas kuulus ja mitmete jalgpallimeeskondade fännid on selle võtte omastanud, aga esimesena tegid Poznanit siiski kolejorzid.
See on selline juubeldamisviis, kus fännid keeravad ennast seljaga väljaku poole, võtavad üksteisel õlgadest ja hüppavad üles alla. Just nii tegid Poznani fännid mängul Manchester Cityga aastal 2010 ja sealt alates teavad kõik õiged jalkafännid kogu Euroopas ja võibolla kaugemalgi, mida tähendab "Let's do the Poznan". Stiilinäidet Poznani tegemisest võib vaadata nt siit.
Kolejorz tähendab aga raudteelast. See on mingi vana lugu, aga Lechia Gdansk on nt BKS ehk Budowlany Klub Sportowy ehk ehitus spordiklubi. Lech Poznan on KKS ehk Kolejowy Klub Sportowy ehk raudtee spordiklubi. Lech Poznanil on see rautee teema hästi läbiv ja au sees mulle tundus. Nad kõik kandsid oma Kolejorzi riideid ja ilmselt ka nimetust suure uhkusega. Mulle endale tundus ka, et päris uhke oleks üks kolejorzidest olla.
Ahjaa, üks oluline asi on veel mainimata - "Poznani tegemine". See on kogu Euroopas kuulus ja mitmete jalgpallimeeskondade fännid on selle võtte omastanud, aga esimesena tegid Poznanit siiski kolejorzid.
See on selline juubeldamisviis, kus fännid keeravad ennast seljaga väljaku poole, võtavad üksteisel õlgadest ja hüppavad üles alla. Just nii tegid Poznani fännid mängul Manchester Cityga aastal 2010 ja sealt alates teavad kõik õiged jalkafännid kogu Euroopas ja võibolla kaugemalgi, mida tähendab "Let's do the Poznan". Stiilinäidet Poznani tegemisest võib vaadata nt siit.
Lech Poznan on täna eelkõige üks väga võimas jalgpalliklubi, aga omal ajal oli see üks katusklubi väga väga paljude spordialade harrastajatele alustades poksist, bridžist ja võimlemisest ning lõpetades ujumise, male ja keegliga ning kõik kerge- ja rastejõusikud ja pallimängud ja muu ka jäävad sinna vahele.
Klubi asutati 1920. aastal Dębiecis (mis praegu on Poznańi linnaosa mu meelest) nime all Lutnia Dębiec.
Alates 1. maist 1930 tegutses see Poola Riigiraudteede patronaaži all Raudteesõjaväe väljaõppe spordiklubina. 1957. aastal otsustati anda klubile uus nimi: Lech Poznańi spordiklubi, mis muudeti veel samal aastal Lech Poznańi spordiraudteeklubiks. 16. juunil 1994 registreeriti ühing Lech Poznańi jalgpalliklubi. Raudteespordiklubi "Lech" juhatuse 20. juuni otsusega anti jalgpallisektsioon üle sellele ühingule. Juhatus nõustus jätkama edaspidi liigamänge nime all "Lech" Poznańi jalgpalliklubi Poznańis.
29. märtsil 1996 võttis KKS Lechi erakorraline üldkoosolek vastu otsuse laiali saata kehakultuuriühing "Lech" Raudteespordiklubi Poznańis ja anda Poznańi jalgpalliklubile "Lech" sporditraditsioonide jätkajana järgmiste nimedega: Lutnia, TS Liga Dębiec, KPW, ZZK Kolejarz ja KKS "Lech": KKS "Lech" lipp, KKS "Lech" klubi logo ning KKS "Lech" jalgpallisektsiooni poolt võidetud ja saadud karikad ja meened.
Lech Poznan on üheksakordne Poola meister jalgpallis. Viimase meistritiitli võitsid nad sel aastal. Kui meie neid vaatamas käisime, siis olid nad liigas teisel kohal ja rebisid tihedalt liidri taga. Pole midagi öelda, Lech oli võidu igati ära teeninud - head mängijad, suurepärane omavaheline koostöö ja milline toetus rahva poolt.
Kui teil huvi on, siis googeldage lech poznań mistrz polski 2025 ja leiate videoid sellest metsikust spordipeost, mis pandi püsti siis, kui Lechile võitjamedalid kätte anti. Seal on kõike - tuld, suitsu, ronge ja raudteelasi, seal on emotsioone.
Klubi asutati 1920. aastal Dębiecis (mis praegu on Poznańi linnaosa mu meelest) nime all Lutnia Dębiec.
Alates 1. maist 1930 tegutses see Poola Riigiraudteede patronaaži all Raudteesõjaväe väljaõppe spordiklubina. 1957. aastal otsustati anda klubile uus nimi: Lech Poznańi spordiklubi, mis muudeti veel samal aastal Lech Poznańi spordiraudteeklubiks. 16. juunil 1994 registreeriti ühing Lech Poznańi jalgpalliklubi. Raudteespordiklubi "Lech" juhatuse 20. juuni otsusega anti jalgpallisektsioon üle sellele ühingule. Juhatus nõustus jätkama edaspidi liigamänge nime all "Lech" Poznańi jalgpalliklubi Poznańis.
29. märtsil 1996 võttis KKS Lechi erakorraline üldkoosolek vastu otsuse laiali saata kehakultuuriühing "Lech" Raudteespordiklubi Poznańis ja anda Poznańi jalgpalliklubile "Lech" sporditraditsioonide jätkajana järgmiste nimedega: Lutnia, TS Liga Dębiec, KPW, ZZK Kolejarz ja KKS "Lech": KKS "Lech" lipp, KKS "Lech" klubi logo ning KKS "Lech" jalgpallisektsiooni poolt võidetud ja saadud karikad ja meened.
Lech Poznan on üheksakordne Poola meister jalgpallis. Viimase meistritiitli võitsid nad sel aastal. Kui meie neid vaatamas käisime, siis olid nad liigas teisel kohal ja rebisid tihedalt liidri taga. Pole midagi öelda, Lech oli võidu igati ära teeninud - head mängijad, suurepärane omavaheline koostöö ja milline toetus rahva poolt.
Kui teil huvi on, siis googeldage lech poznań mistrz polski 2025 ja leiate videoid sellest metsikust spordipeost, mis pandi püsti siis, kui Lechile võitjamedalid kätte anti. Seal on kõike - tuld, suitsu, ronge ja raudteelasi, seal on emotsioone.
Naljakas on see, et ehkki meie ei ole Poznanist ja meie oleme ju pigem Lechia Gdanski fännid, siis tunne oli ikka selline, kui Lech Poznan Poola meistriks tuli, et meie omad võitsid, meie kolejorzid. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et oleme viimasel ajal hakanud harrastama aeglasemat reisimist. Varem me püüdsime vähese ajaga paljud kohad läbi käia, aga nüüd püüame vähese ajaga ühe koha nö enda omaks teha. Kui meil on neli vaba päeva, siis me ei ratsuta kolmest kohast läbi, vaid püüame ühte kohta nii palju kui võimalik tundma õppida. Ja see on hoopis teine tunne, nii sünnivad need meie oma kohad. Poznanist sai kindlasti meie oma kodune koht nende paari päevaga, mis me seal ringi vaatasime ja miks ei või siis ka kolejorzid omad olla:).
Lisa kommentaar