Poznani kartulid

Majowka ajal meil vedas jälle, sest ilmad olid taaskord erakordselt mõnusad ja suvised hiliste õhtutundideni välja. Loomulikult oli linnas igal pool palju rahvast ja kõik välikohvikud raekojaplatsil olid mõnusat suminat täis. raekojaplatsi kohvikutsest hoidsime meie heaga eemale :D.
Rohkelt oli ka giidiga turistigruppe. Loomulikult toob soe ilm välja ka kõikvõimalikud tänavakunstnikud - peamiselt pillimehed ja lauljad. Seekord oli enda ümber suure-suure rahvahulga kogunud üks noormees, keda ma oma mõttes ikka mustkunstnikuks nimetan, aga praegu mõtlen, kas ta siis oli seda? Ta ei tõmmanud kübarast jäneseid, ei saaginud naisi pooleks ega sooritanud uskumatuid põgenemistrikke. Aga minu jaoks oli ta ikkagi kogu oma olemusega mustkunstnik. Pressisime meiegi lastega lähemale ja ehkki sel hetkel etendus juba käis, elasime sisse ja kaasa ning vaatasime kuni lõpuni. Võibolla oleks mustkunstnikust parem termin "naljamees", aga see kõlab kuidagi kerglaselt mu meelest.
Igal juhul oli tegu väga hästi valmistunud ja väga hästi rahvast kaasa tõmbava rõõmsa noormehega. Naljad oli küll tema välja mõelnud, aga see nali juhtus mõnega pealtvaatajate seast. Ta suutis panna täismehed tegema erinevaid veidraid liigutusi ja tegevusi ning näiteks veenda üht naist, et see teda kirvega viskaks jne jne. Ta ise oli seejuures peaaegu, et tagaplaanil ja juhtis osavalt kavandatud mängu. No hea küll, ta tegi ikkagi natuke trikke ka. Aga minu meelest oli ta nii hea, naljaka ja kaasatõmbava asja välja mõelnud ning juhtis seda nii hästi, et lausa lust oli vaadata. Muidugi andsime me talle raha ka, kui etendus läbi. Ma usun, et enamik sellest rahvamassist andis. Geniaalsuse eest olen ma alati valmis tasu andma :).

Ja siis me lihtsalt käisime ringi ja vaatasime ringi ning nautisime olemist. Minu suureks rõõmuks õnnestus meil sel korral ka Poznani vanalinna "maksa palju tahad" tuurile minna. Meile Meelisega ikkagi väga meeldivad need tuurid. Jah mõnikord on hea giid, mõnikord veidi kehvem, mõnikord lausa väga hea, aga me ei ole siiani üheski tuuris pettuma pidanud.
Poznanis läksime Meelise ja Mehisega tuurile ühel kenal hommikul ja peale meie oli seal vist veel pea 50 inimest. Nii suurt hulka rahvast pole ühel tuuril veel kunagi olnud ja tundus, et giid oli ise ka pisut ähmi täis. Ta vabandas korduvalt, et ta proovis teist giidi veel leida, aga keegi ei saanud tulla ja palus kohe öelda, kui ei peaks kuulma, mida ta räägib. Päris esimest korda oli giidil ka mikrofon ja kui tema lähedale hoidsid ning keskendusid, siis kuulis kenasti küll. Muidu on igal tuuril mingi piirnumber ees ja vahel juba registreerudes näed et nt ainult 4 vaba kohta ongi veel. Aga Poznanis ei ole inglisekeelseid tuure üldse kuigi tihti, seega ju nad ikkagi ei tahtnud kedagi nö ukse taha jätta. 
Poznan on Poola suuruselt vist ikka veel viies linn oma ~400 000-le kahanenud elanikkonnaga. Inimesed kolivad linnast ära, sest seal elamine on järjest kallim. Taskukohasem on kuskil linnalähedal elukohta omada. 
Seda peetakse mitte ainult Poolas, vaid ka maailma uuringutes väga kõrge haridustaseme ja kõrge elatustasemega linnaks. Poznanis on 8 ülikooli ja 20 eraülikooli ning see on absoluutselt arvestatav akadeemiline, teaduslik ja kultuuriline keskus Poolas. Poznańi rahvusvaheline messikeskus on Poola suurim ja vanim näitusekeskus. Iga viie aasta tagant toimub Poznańis Henryk Wieniawski nimeline rahvusvaheline viiulikonkurss – maailma vanim viiulikonkurss. Poznańi lähedal asub Poola ainus astrogeodünaamiline observatoorium. Poznan oli 100 aastat ka Poola pealinn. Poznań on üks Poola vanimaid asutatud linnu, mis sai linnaõigused 1253. aastal. Poznań on ainus linn, mida on mainitud Poola hümni sõnades. Tänu Poznańi krüptoloogide tööle dešifreeriti Saksa Enigma šifri kood. Meie kahjuks oma Poznanis oleku ajal Enigma muuseumisse ei jõudnudki, ehkki see oli koguaeg listis, et kui aega tekib ja muuseum lahti, siis kohe läheme. Aga vot sellised mind ennast kõnevatavad faktid leidsin Poznani kohta wikipediast.

Poznani nime päritolu on veid segane nagu need kohanimede saamislood tavaliselt ikka on. Keeleteadlased arvavad et Poznan tuleb vanast poola mehenimest Poznan või Pozamir ja algselt kutsuti nii linna aladel olevat kindlust. Ajaloolised allikad aga ei viita mitte ühelegi konkreetsele isikule kelle järgi kindlus oleks võinud nime saada. Allikatest leiab, aga selle, et on üks asula nimega Poznan juba aastal 970. Seega on see nimi samal kujul päris kaua püsinud. 

Aga nüüd jagan hea meelega veidi ka põnevaid tuuril kuuldud fakte ja lugusid. Näiteks ostis krahv Edward Raczyński 1821. aastal Wilhelmsplatzil (ehk praegusel Vabaduse platsil) Poznanis tüki maad, et sinna raamatukogu ehitada. Tegelikult küsis ta luba palee ehitamiseks ja saigi selle loa ning siis tegi sellest raamatukogu. See plats on muideks raekojaplatsist kiviga visata või no nägemiskaugusel. Raamatukogumaja ehitatigi 1828. aastaks valmis. Projekt oli tellitud Roomas elavatelt prantslastelt ja sellest sai esimene avalik Raamatukogu Preisimaal (jah, siis oli see Preisimaa). 
Esimesed raamatud tulid asutaja erakogust ja laiali läinud kloostritest ostetud eksemplaridest. Edward andis selge suunise, et eelistada tuleks raamatuid, mis võiks huvi pakkuda just Poznani ja selle ümbruse rahvale. Inimesi kutsuti üles raamatukogule raamatuid annetama ja nö meelituseks oli asjaolu, et kes annetab vähemalt 1000 raamatut, saab õiguse lugemissaalis raamatukogu kulul oma portree eksponeerimiseks. Seda võimalust kasutati ühe korra ja annetajaks oli Edwardi enda abikaasa. Kogu kasvas ka tänu Friedrich Wilhelm III antud õigusele, mis kohustas kõiki suurvürstiriigi kirjastajaid andma raamatukogule tasuta ühe eksemplari igast avaldatud raamatust. Õigus raamatuid koju laenutada oli väga valitutel. Aga kõik inimesed said käia lugemissaalis kohapeal lugemas. See oli avatud esmaspäevast laupäevani kell 17-20. 
Teise maailmasõja algusest saadik ei olnud poolakatel enam raamatukogule ligipääsu. 1939. aasta oktoobris võitles ennast raamatukogu direktoriks  Józef Raczyński. Tal õnnestus päästa raamatud Saksa võimude poolt põletamisest ning ta tegi need – vaatamata keelule – poolakatele jälle kättesaadavaks. Siis aga saadeti Josef sõtta, kus ta sai vigastada ja 1943. aastal naasis ta Raczyński raamatukokku, kuid mitte direktorina. Tal õnnestus viia kõige väärtuslikumad kogud (umbes 17 000 raamatut) peitu. Ülejäänud raamatud (umbes 200 000 köidet põlesid 1945. aastal õhku lastud raamatukogus ära, ehk siis hävis pea 90% kogust.
Vahepeal, jätkas raamatukogu tegevust ühes endises koolimajas ja 2013. aastal koliti raamatukogu äsjavalminud tuttuude raamatukogumajja, mis minu arusaamise järgi oli vanale Raczyński raamatukogule ehitatud lisatiib. Kolimiseks kasutati kusjuures vabatahtlikku inimketti, mis andis raamatuid käest kätte edasi :O.

Ajalooline Raczyński raamatukogumaja avati uuesti peale renoveerimist alles aastal 2022. Hoonel on ka nüüd raamatukogu funktsioon - seal on suur kunstiosakond, mille kogus on ka ~32 000 raamatut ja ~34 000 eksemplari muusikat. Majas toimuvad kohtumised autoritega, konverentsid ja kontserdid.
Lisaks sellele, et raamatukogul on absoluutselt auväärt ajalugu on see tegelikult hoopis hoone ise, mis tähelepanu püüab. Edward Raczyński taotles loa palee ehitamiseks ja tegelikult lasigi ta ehitada palee, lihtsalt sinna sisse pani ta raamatukogu. Hoone fasssaad on ehitatud Louvre'i järgi, majal on 12 korintose sammast ja mida kõike veel. No kui seda vaadata, siis ei arvaks küll, et see maja raamatukoguks ehitatud sai.
Miks ma sellest raamatukogust nii palju räägin? No eks ikka sellepärast, et mind vaimustab idee, et keegi lihtsalt oma vabast tahtest ehitas raamatukogu ja hankis sinna raamatud, et inimesed saaksid lugeda. Ja see polnud ju mingi lihtne raamatukogu ei väliselt ega seesmiselt - see oli midagi nii hunnitut ja sisukat, et raske ettegi kujutada. See kõlab nagu muinasjutt - ja siis ta ehitas raamatukogu ning kõik inimesed said lugeda ja kui nad veel surnud pole siis loevad nad siiani. Ja kui palju uusi muinasjutte sellest lugemisest alguse võis saada? Võibolla sealt pärineb ka see, et Poznan tänapäevalgi väga haritud elanikkonnaga linn on?

Muideks, ka Poola vapp (valge kuldse krooni ja kuldse nokaga kotkas punasel taustal) on pärit juba Piasti dünastia aegadest. Originaal (või no uusoriginaal) kotkas on äratuntav ka Poznani kuningalossi väravapostil. Kuna loss hävines vahepeal täielikult, aga ehitati täpselt oiginaaljooniste järgi uuesti üles, siis võib vist öelda küll, et uusoriginaal:)? 
Legend räägib, et Poola asutaja Lech (tema on müütiline kangelane nagu Kalev või Kalevipoeg ja mitte päriselt eksisteerinud isik) nägi ükskord valge kotka pesa. Ta vaatas linnu poole ning loojuva päikese punane kiir langes kotka tiibadele nii, et ta tiivaotsad tundusid kuldsed ja lind ise oli säravvalge. Lech oli sellest vaatepildist lummatud ja otsustas just sellesse paika elama asuda ning panna kotka oma vapile. Selle koha, kus ta kotkaga kohtus ja kuhu ta oma kodu rajas, nimetas ta Gniezdnoks (tänapäeval Gniezno. Seesama koht Poznani lähedal, mis Poznaniga vaidleb, kes on Poola sünnis suuremat rolli mänginud ja rohkem kuningaid näinud). Poola keeles tähendab gniazdo pesa, seega Gniezno linna nimelugu on vähemasti teada.
Aga see kotkas oli Piastide vapina müntide peal juba aasta 1000 paiku. 

Käisime mööda tuletõrjemajast, mis on ka praegu tõesti tuletõrjemaja ja on seda olnud kaua aega. Olid ajad, kui tuletõrjujad kasutasid sündmuskohale jõudmiseks hobuseid. Hobud olid nii targad, et kui tulekahjukella löödi tulid nad ise oma latritest välja ja võtsid aiste vahel kohad sisse. Brigaad oli väljasõiduks valmis ühe minutga. 

Kui teil kunagi tekib küsimus, kas Poolast mõni kuulus maadeavastaja ka pärit on, siis jah, on küll - Gaspar da Gama Poznanist. Tema ümber on palju segaseid lugusid, mainitud ja mainimata fakte ning kes teab, mida uskuda või mida mitte. Aga ma arvan, et võib uskuda küll, et oli üks Poznani juudipoiss, kes kolis koos oma vanematega laia ilma juba siis, kui ta vaid 10-aastane oli. Sealt edasi kulgeski tema elu laias ilmas võiks öelda - ta sõitis merd ja rändas maid. Ta tundis nii Aafrika rannikut kui Indiat hästi nagu oma viit sõrme, ta oskas palju keeli ning oli sageli inimestele kasulik suhtleja, vahendaja ja luurajana. Ega olegi teada, mis talle poola juudipoisina nimeks anti, aga ühel hetkel viis tema täiskasvanuelu ta kokku Vasco da Gamaga, kes tahtis tal algul luuramise eest kaela kahekorra käänata, aga siis mõtles, et hea maadetundjana võib mees talle navigatsioonil ja kohalikega suhtlemises kasulik olla. Ja nii saigi poolakast Vasco da Gama soosik. Vasco da Gamast sai poolaka ristiisa ning ta ei pidanud paljuks ka rändurile oma perekonnanimi anda. Ristimisega sai poolakas endale nime Gaspar da Gama. Koos Vasco da Gamaga sõitis Gaspar merd edasi ja ta pakkus navigatsiooniteenust teistelegi. Mingil kombel sattus aastal 1500 Pedro Álvarez Cabrali India-ekspeditsiooniga Brasiilia kallastele. Gaspar da Gama oli ühe Cabrali laeva navigaator. Väidetavalt oli just tema see, kes mereröövlite eest põgenedes soovitas Cabralil suunduda veelgi kaugemale läände, tänu millele nad jõudsid Ameerika rannikule. Gaspar ja Nicolau Coelho olid esimesed, kes Uuel Mandril jala maha panid. Brasiilias pidada ka sellekohane kivi olemas olema, kuhu on raiutud midagi sellist, et Poola juut Gaspar da Gama avastas siin kohas Brasiiliia. Vot selline huvitav poznanlane on ka olemas olnud. 

Ka Poola kõige pikema nimega kirik ehk Bazylika Matki Bożej Nieustającej Pomocy, św. Marii Magdaleny i św. Stanisława Biskupa w Poznaniu asub Poznani vanalinnas. Nad kutsuvad seda lihtsalt Faraks, millest see lühend tulenes, ma nüüd enam ei mäleta, aga noh oleks ju päris hirmus koguaeg Bazylika Matki Bożej Nieustającej Pomocy, św. Marii Magdaleny i św. Stanisława Biskupa w Poznaniu öelda:D. Olen rääkinud, ja ilmselt korduvalt, et Poolas pole minu meelest kaht samasuguse väljanägemisega kirikut. Ma ei tea, kust need ideed on tulnud, aga kõik kirikud on erinevad. Kui väliselt on kirikud ikka silmnähtavalt erinevad, siis seda on nad kindlasti ka seest, aga vot see sisemus lööb mul alati silme eest kirjuks ja ma ei suuda kunagi kõiki detaile üle vaadata ja ma ilmselgelt ei eristaks siekujunduse järgi ühtki kirikut, kus ma käinud olen, et vot ma tean, see oli see kirik. Aga Fara oli jälle seest täitsa teistmoodi. Ta oleks justkui üleni sellise muldpunase marmoriga kaetud - kõik seinad ja sambad jne. Tegelikult see ei olnud marmor, aga ma ei saanud aru ka, mis materjal see oli. Aga täitsa teistsugune ja huvitav jällegi. 
Kui me Farasse hetkeks sisse hüppasime, pidi seal kohe missa algama. Potsatasime korraks pinkidele, giidil oli kõik täpselt välja mõõdetud, millal me püsti tõuseme ja tagant uksest lahkume, et mitte missat segada. Ülejäänud rahvas oligi seal missaks kogunenud juba. Märkasin üllatusega üht noormeest, kes istus ja mängis telefonis mingit arvutimängu ning ma ei tea, kas ootas ka missa algust või? Kas see ei peaks kuidagi olema, et tuled kirikusse, paned oma mõtte missaks valmis ja siis see algab? Mitte et keegi peaks sind toksama, et kuule, juba laulavad ja siis sa väljud oma mängumaailmast? Tegelikult ma ei tea sellest midagi, ma niisama ise mõtlen siin asju. Võibolla noormees tuli lihtsalt vaiksesse kohta mängima ja üldse mitte missale:).

Poznan ja selle ümbrus kannab ka nime Pyrlandia ja nad on ise selle üle minu meelest päris uhked. Pyraks nimetavad nad erinevalt muust Poolast kartulit. Kartul on poola keeles tegelikult ziemniak. Aga pyraks kutsuvad nad seda juba aegade algusest, õigemini kartuli Poola jõudmisest saadik, sest kartul on pärit Peruust ja Pyra=Peruu. Ma ei usu, et poznanlased rohkem kartulit söövad kui ülejäänud poolakad, aga oma pyrat nad armstavad demonstreerida küll. Väga paljude söögikohtade nimes näiteks eksisteerib sõna pyra ja näiteks ka mobiiliparanduse nimes:D.
Poznanis on üks kartulisöök ka, mis on ainult Poznanile omane - hallid klimbid. Meil õnnestus neid ka proovida ja maitsesid nii nagu meie supiklimbidki, aga välja nägid hmmm, mitte kuigi isuäratavad :D. Need klimbid on riivitud kartulist tehtud ja teate küll, milliseks riivitud kartul läheb, kui ta seisab, selliseks lillakaks-hallikaks. Sealt tuleb see toidu mitte just kõige meelitavam välimus. 

Muideks vanalinnatuuri käigus nägime need eelmisel Poznanis käigul nägemata jäänud kitsed ka ära. Mäletate, et Poznani raekoda nimetatakse kõige ilusamaks hooneks siinpool Alpe? Ja et raekojatornis ilmuvad kaks korda päevas kaks kitse, kes omavahel natuke pusklevad. Metsik rahvamass oli kitsesid vaatam kogunenud, aga tegelikult oli see sama efekt, kui Praha astronoomilisel kellal, et hmmm, ei midagi elumuutvat ega ekstra põnevat. Aga müüa nad neid kitsi, kui üht linna sümbolit, oskavad küll hästi. 

Igal juhul soovitame lahkesti, et kui Poznani satute ja aega on, minge vanalinnatuurile ka või uurige ise, saab palju põnevat teada. Ja isegi Napoleon oma Moskva teekonnal peatus Poznanis tervelt kuu aega, võibolla küll mitte nende hallide klimpide pärast just:).