Praha - südamest südamesse

Mõtlesin pikalt, et ma tahaks Praha kohta nii palju öelda, kohe liiga palju, sest ma ei tea, kust alustada. Alustan siis sellest, et olles Lääne-Tšehhi kaljude vahel, kus meile hirmsasti meeldis, mõtlesime me isegi korra, et äkki me jäämegi sinna ja ei lähe varemalt plaanitud Prahasse. Et mida saab ühel linnal meile rohkem pakkuda olla kui mägedel? Ehkki selline uitmõte, et tahaks mägedesse kauemaks jääda, näris mindki, olin siiski mina see, kes ütles, et ei, me ei saa Tšehhis olles Prahas käimata jätta. Nii me siis jätkasime oma reisi vastavalt plaanile ja sõitsime Prahasse ning Prahal oli meile oi, kui palju pakkuda.
Praha asub Vltava jõe kallastel ja seal elab umbes täpselt sama palju inimesi, kui terves Eestis kokku. Lisaks külastavad Prahat igal aastal tohutud turistide hordid ning mulle tundub, et Praha elab koguaeg, seal sellist vaikset aega polegi.
Me jõudsime Prahast avastada vaid väikese osa ja ma ütlesin perele ka, et ma arvan, et vajaksin vähemalt nädalat Praha avastamiseks, et võiks enamvähem rahule jääda ja piisavalt palju seal ringi kolada. Aga seda ma juba tean, et Praha on kohe kindlasti minu uus Kõige Ilusam Linn. Ja see on linn, kus Luiselota tahaks elada ja ka Lisete ja Liisbet on enamvähem kindlad, et see on ka nende uus Kõige Ilusam Linn.

Praha oli lummav esimesest pilgust peale. Aga rääkima hakkas ta minuga kohe esimesel õhtul linnas, kui me Meelisega käisime taaskord ühel "maksa palju tahad" tuuril. Selliseid tuure teevad ka teised firmad, aga meie oleme tänu heale esimesele kogemusele truuks jäänud Walkative'le. Neil on erinevaid tuure paljudes Euroopa linnades ja tuuril osalemine on väga lihtne. Valid nende kodulehelt endale sobiva tuuri välja, et oleks õige kellaaeg, õiges keeles ja õiges linnas toimuv tuur ning registreerid iseennast ja oma kaaslased otse netis ära. Seejärel tuleb olla vaid õigel ajal õiges kohas ja asuda innukalt tuurist osa saama. Tuuri lõpus tuleb tasumise koht. Siis on juba sinu enda otsustada, kuidas sulle tuur meeldis ja millised võimalused sul on, et kui palju sa tahad saadud kogemuse eest maksta. Või kas sa üldse tahad maksta. Ehkki mina arvan, et kui sul oli piisavalt põnev, et kohal olla tuuri lõpuni, siis sa ikka võiks maksta ka.

Läksime kogunemiskohta ja leidsime õige vihmavarjuga giidi ning üsna pea tuur algaski. Muideks Praha vanalinnas ja lossi piirkonnas (need on erinevad piirkonnad)  toimub koguaeg tohutult giidituure, võibolla mujal ka, aga mujale me niiväga seekord ei sattunud. Ükskõik, kuhu poole sa vaatad, näed sa seal mõnda giidi, kes hoiab vihmavarju või lipukest ja räägib huvilistele Praha põnevatest paikadest. 
Ka Walkativel on Prahas kolm erinevat tuuri. Meie osalesime Vanalinna ja juudikvartali tuuril. Huvilisi oli üksjagu, aga mulle meeldis, et seekord rääkis giid nii valjusti, et isegi, kui sa mingil hetkel teiste taga seisid, siis sa kuulsid ikka väga hästi. Meie giidi nimi oli Kuba, mis on Jakubi hüüdnimi, ning ta oli tšehh ja põline prahalane. Temas oli ilmselgelt kaduma läinud andekas näitleja, sest ta rääkis Praha lugusid õhinal, põnevust tekitavalt ja hästi elavalt, äge oli kuulata. Täielik pettumus oli see, kui ta peale mõnda ahhetama panevat lugu, mida kõik suud lahti kuulasid, ütles järsku, keset kõige suuremat põnevust, et aga see on ainult legend ja midagi sellist päriselt ei juhtunud. Siis oli küll tunne ja tahtmine, et ta ütleks, et nali, tegelikult juhtus küll :D. Sest nii põnevad lood ei saanud ju ometi juhtumata jääda. Aga Kuba vedas meid pea kolm tundi mööda Praha olulisi kohti ja kui mulle esialgu tundus, et 2 tundi ja 45 minutit on ikka päris pikka aeg, siis tegelikult oleks veelgi võinud kõndida ja avastada.

Olen pisut kahtlev, kas Praha vanalinna ja majade lugu ikka on teile huvitav lugeda, aga ma olen ise nii põnevil, et kirjutamata ka ei saa jätta. Loodan, et ehk te ikkagi leiate siit miskit enda jaoks kõnetavat ja inspireerivat ning kes pole seda veel teinud, hakkab ka plaanima oma esimest kohtumist Prahaga. 
Praha on pea üleni vana, või no hea küll, Praha vanalinn ja mõned teised linnaosad on üleni vanad. Prahas on kokku 22 linnaosa. Prahal vedas, ta ei saanud viimastes sõdades väga palju pihta ja seega ongi seal reaalselt üks Euroopa vanimaid vanalinnu. Prahat ei ole peale II Maailmasõda uuesti üles ehitatud nagu näiteks suurem osa Poolast on, sest Prahas polnud selleks lihtsalt vajadust.
Prahas asub Tšehhi vanim ülikool - Karli Ülikool. See on ühtlasi ka kõige kõrgemalt hinnatud ülikool Tšehhis. Ja see on ka üks maailma vanimaid ülikoole, olles asutatud 1348. aastal. Ülikool oli nagu Sigatüüka kool jagatud majadeks. Karli ülikoolis sõõlati õppijad majadesse rahvuste järgi. Ülikool on nime saanud kunagise Böömimaa kuninga ja Saksa-Rooma keisri Karl IV järgi. Tema oli üks erakordne mees, kes ehitas palju ja mõtles avatult ning tulevikku vaatavalt. Ilmselt just tema idee oli ülikooli asutamine Prahasse. Tema tõi ka Saksa-Rooma impeeriumi pealinna Prahasse. Karl ise oli tegelikult päris Luksemburgist, aga tšehhid armastasid ja armastavad teda väga siiani. 
Kõige kuulsam Karli ülikooli õppejõud läbiaegade on seal paar semestrit õpetanud Albert Einstein. Teine kuulus õppejõud ja hilisem ülikooli rektor oli Jan Hus, kes andis tšehhidele ülikoolis suurema võimu, mis pahandas välisüliõpilasi ja õppejõude ning need läksid Karli ülikoolist minema ja rajasid Leipzigi ülikooli. Karli ülikoolist sai seejärel rohkem rahvusülikool. Jan Hus hakkas hiljem tooni andma katoliku kiriku kritiseerimisega, tekkis hussiitide liikumine ja tegelikult võib just Jan Hus-i pidada protestantluse isaks, mitte hiljem tegutsenud Martin Lutherit. Läbi tšehhide pilgu ja tšehhide lugude on pea kõik asdjad maailmas algselt just tšehhide loodud:) ja kes oleme meie, et vaielda?! 
Karli ülikoolis õppis ka Franz Kafka. Ajaloo jooksul toimus veel igasuguseid keerdkäike, aga mainimist tasub vast see, et 1945. aastal varastasid natsid ülikooli jaoks väga suure väärtusega asju muuhulgas ka ülikooli ajaloolised asutamisdokumendid ning rektori ametitunnuse ning neid aardeid pole tänini leitud. 
Linnatuuril ei räägitud sellest midagi, aga ma ise hiljem netist leidisn ja ei suuda ära imestada, kuidas see juhtum meie kõrvust mööda läks, kuigi me tollal juba Poolas elasime. 2023. aasta 23. detsembril toimus Karli ülikoolis massitulistamine. Üks kunstiüliõpilane, kes oli sinnamaani igati korralik kodanik olnud, ja kes omas kaheksat täiesti legaalset relva, tulistas auditooriumis kaaslaste pihta ja hiljem ka otse tänavale. Politsei sai ähmase vihje, et noormees plaanib midagi ja käivitas koheselt tema tabamise operatsiooni, aga tapjat oodati algselt vales ülikooli majas. Massitulistamise käigus sai surma 14 inimest, lisaks said paljud haavata. Kokku oli lõpuks tapja tabamisse kaasatud 200 politseinikku. Tulistaja tappis enne politsei kätte langemist ka iseenda.
Hiljem selgus, et tulistaja oli juba varemalt tapnud oma isa ja nädal varem täiesti suvalise võõra noore isa ja tema kahekuuse imiku, kes kärus oli. Mõrvar oli üksiktegutseja ja ei esindanud kedagi peale iseenda. Ta viis oma veretöö korda, et teda tähele pandaks. 
Selline hirmus lugu siis eelmisest aastast ja ma tõesti imestan, et ma sellest midagi ei teadnud. Selle üle, et tuuril tapatalgutest ei räägitud, ma tegelikult ei imesta, pole asi, mille üle uhke olla või millele tähelepanu tõmmata.

Kuulus helilooja Wolfgang Amadeus Mozart ei olnud prahalane ega isegi mitte tšehh. Küll aga armastati tema muusikat Prahas vist küll rohkem kui kusagil mujal. Mozart ilmselt armastas Prahat vastu ka, sest ta nautis Prahas saadavat tähelepanu ja ta on öelnud "Meine Prager verstehen mich" ehk siis "Minu prahalased mõistavad mind". Maailmas on olemas ainult üks teatrimaja, mis tänapäevani ka teatrina tegutseb, kus Mozart isiklikult on käinud oma teose esietendusel. See on Tšehhi rahvuslik teatrimaja, mis asub Prahas. Ooperi Don Giovanni kirjutas Mozart just Prahale mõeldes ning selle esmaettekanne toimus ka Prahas.

Praha raekojaplats on imeilus, aga seal pole raekoda. Või no õigupoolest on raekojast alles üks müürijupp. Praha raekoda sai pihta siis, kui II Maailmasõda oli põhimõtteliselt juba lõppenud. Raekoda ei ole uuesti üles ehitatud, vaid see üksik müürijupp seisabki seal mälestusena asjadest, millel ei tohi lasta ununeda. 
Tšehhis võitlesid pikalt katoliiklus ja protestantlus. Õigemini oli see nii, et tšehhid tahtsid olla protestandid, aga neile suruti peale katoliiklust. Ühel hetkel püüti kõiges kompromisse seada nii, et kõik rahul oleks ja seega seisavad Praha raekojaplatsi ääres nii katoliiklik kui ka protestantlik kirik ja keset platsi on nii Jan Hus'i, kui protestantsluse eestvedaja, ja ka katoliikliku pühaku, kelle nime ma ei mäleta, kuju. 
Tänapäeval ei ole valdav enamus tšehhe usklikud ja nad peavad ennast üheks vähemusklikuks rahvaks maailmas. Hmmm, mina olen ikka arvanud, et eestlased on üks vähem usklikke rahvaid. Tšehhidele meeldib kirikus käia jõulude ja lihavõtete ajal, aga mitte sellepärast, et nad usuksid, vaid, et see on tore traditsioon. 
Tänapäeval kirikutes küll toimuvad missad ka, aga kirikud on leidnud endale ka teise väljundi. Kirikutes toimuvad igasugused erinevad kunstinäitused, kontserdid ja muud kultuuriüritused ning nii saavad kirikud endale raha teenida. Muidugi saab väikese tasu eest ka kirikuid seest poolt imetlema minna. Minu meelest on tegu jälle väga hea lahendusega, et kui kiriku religioosne eesmärk on ajas pisemaks jäänud, siis on leitud kirikutele uued võimalused inimeste jaoks olemas olla ning imeilusad hooned elavad edasi.

Praha üks kõige tuntumaid vaatamsiväärsusi on astronoomiline kell. Lisaks sellele, et seal on kõik need ulmelised mehhanismid küljes, mis igasuguseid asju näitavad, lähevad seal täistunnil kella luugid lahti ja saab näha kahtteist apostlit keerutamas. Kuba ütles, et see kell on hääletatud maailma kõige pettumust valmistavamate vaatamisväärsuste nimekiras teisele kohale peale Mona Lisat. Inimesed tulevad kella juurde suurte massidena ja ootavad mingit suurt imet näha, aga tegelikult on see ime, mis ei ole ime,  30 sekundiga läbi. 
Meie ise kordagi kella täistunnil ei näinud, küll aga nägime masse, kes enne täistundi, ootusärevalt ja telefonid filmimiseks juba ette sirutatud, kella juurde kogunesid. 

Praha ajalooga seoses peab mainima ka sellist kommet nagu defenestratsioon ehk siis, kui aga tulid mingid saadikud oma ettepanekuid esitama ja need vastaspoolele ei meeldinud, siis visati saadikud lihtsalt aknast välja. Näiteks loopisid protsestantide esindajad kuninga saadikud aknast välja. Ja seda juhtus praha ajaloos ikka päris mitu korda, et keegi jälle aknast välja lendas.

Üks tähtis ja Praha raekojaplatsi äärses palees sündinud naine, keda ei saa mainimata jätta, on Bertha von Suttner. Tema oli kirjanik ja sõja vastu võitleja. Tähtis on ta aga sellepoolest, et ta oli esimene naine ajaloos, kes sai Nobeli rahupreemia ning üldse teine naine peale Marie Curied, kes sai Nobeli preemia. Bertha võitles tulihingeliselt rahu eest peamiselt kirjutamisega ja temast sai Austria rahuliikumise juhtfiguur, aga kummalisel kombel täpselt üks nädal peale tema surma algas I Maailmasõda. 
Võibolla te olete juba aru saanud või isegi mäletate ajaloost, et kui ma vahepeal kirjutan Austria või Saksamaa või veel midagi muud, aga tegelikult räägib mu lugu ju Tšehhist, siis ma ei ole eksinud. Olid ajad, kus Tšehhi oli pikalt osake mõnest keisri- või kuningriigist ja piirid rahvusriikide vahel puudusid. Intelligentide puhul võib vist lausa öelda, et nende kodu oli Euroopa - täna Prahas, homme Viinis või Tbilisis..

Tegime tiiru ka juudikvartalis, mis kunagi oli Praha geto. Sünagoogid on seal alles ja tegutsevad. Just seal linnaosas kasvas kuulus kirjanik Franz Kafka. Tänapäeval on juudigetost saanud rikaste inimeste geto ehk siis Praha kõige kallimad korterid on just juudikvartalis.
Prahaga on huvitav lugu see, et seal on linnaosa nimega vanalinn. Aga see ei tähenda, et kui sa vanalinnast välja astud, et siis lähevad majad kuidagi uuemaks või vähem tähelepanuväärseks, ikka on ilus ja hämmastav. 

Keda huvitab II Maailmasõja ajalugu, saab lähemalt uurida kohta nimega Terezin. See oli uhke kindlus paarkümmend kilomeetrit Prahast väljas, mille Austria keiser  Joseph II lasi ehitada oma ema keisrinna Maria Theresa auks. Sealt ka nimi - Terezin. Uhkest ehitisest sai II Maailmasõja ajal juudigeto ja koonduslaager, kuhu viidi enam kui 150 000 juuti ümberkaudsetest maadest, isegi Taanist. Vaatamata sellele, et see polnud surmalaager ja kedagi seal otseselt ei hukatud, suri seal ikkagi väga palju inimesi. 
Praegu tehakse Terezinis etendusi ja üritusi koha ajaloost ja veetakse läbi kunsti eest võitlust rassismi, antisemitismi, diskrimineerimise ja kiusamise vastu.

Üks ulmseliselt ilus maja Praha vanalinnas on Rudolfinum. Tšehhi pank tahtis oma 50. sünnipäeva puhul panna 400 000 kuldnat heategevuseks ja millegi suure alla. Peeti nõu ning otsustati, et algatatkse ühe suursuguse maja ehitamine. See ehitatigi algusest peale kunstide majaks. Hoone tehti imeilusasse kohta Vltava jõe kaldal ja täpselt Praha lossi vastu. Ehk siis loss paistab teiselt poolt jõge. Hoone ehitusega alustati 1872 ja selle valmimisest peale (1885) ongi seda maja alati kasutatud kaunite kunstidega seoses - kunstikool, kunstimuuseum, kontserdimaja jne. Isegi II Maailmasõja ajal kasutati hoonet endiselt kontserdisaalina, aga seal esitati siis ainult sobilikku saksa muusikat. 
Tänapäeval on Rudolfinumis nii kunstinäitused, kui ka väga võimsad klassikalise muusika kontserdid. Maja on varustatud kõigi kaasaegsete tehniliste võimalustega. 
Rudolfinumiks nimetati maja kroonprints Rudolfi järgi.

Veel kuulsam vaatamisväärsus kui astronoomiline kell on Prahas Karli sild. Nimetatud ja ehitada lastud on see ikka selle sama kuningas-keiser Karl IV poolt, kes lasi rajada ka Karli ülikooli. Tema järgi on nimetatud ka Karlovy Vary linn ja no Tšehhis kohtab Karli järgi nimetatud asju tihti. 
Karli sild ühendab Praha vanalinna ja Praha lossi ala. Sild on ehitatud 14. sajandil, see on kivist ja silda kaunistavad 30 skulptuuri. Need on Tšehhi kultuuris ja ajaloos olulist rolli mänginud pühakute ja patroonide kujud.
Sild on näinud tohutult ajalugu - kuningate kroonimisi, hukkamisi, lahinguid ja elanud üle kõik teda räsinud loodusjõud. 
Siinkohal tuleb vist rääkida ka sellest, et Prahas oli väga väga palju inimesi, eeldan, et peamiselt neis piirkondades, kus meie käisime, olid need enamasti kõik turistid. Kui suur hulk neist ootas astrionoolimise kella juures, siis  teine väga suur hulk oli pidevalt Karli sillal. Korra käisime sillal ka hilisõhtul juba pimedas ja massid olid ikka seal. Aga Karli sild on tõesti ise üks väga väärt asi, mida vaadata ja katsuda ning lisaks avanevad sillalt igasse ilmakaarde täiesti hunnitud vaated. 

Paarist kohast teisel pool silda põikasime veel koos Kubaga läbi. Üks koht oli näiteks John Lennoni sein. John Lennon ei ole ise kunagi Prahas käinud ja sein, mis tollal ei olnud John Lennoni sein, vaid oli lihtsalt sein, on väljendusvabaduse sümbolina olemas olnud juba palju varem. Sinna seinale on tuntud ja tundmatud kunstnikud kandnud poliitilisi sõnumeid juba ammu. Kui John Lennon mõrvati, sai sellest seinast ka tema mälestamise sein. Kommunismi ajal võõbati sein korduvalt valgeks, aga uued sõnumid ja joonistused tekkisid peagi. Selle seinaga sai kommunismi ajal veidi vabamalt toimetada, kuna sein on Malta rüütlite ja mitte Tšehhi riigi või varasema Tšehhoslovakkia oma. MItmeid kordi on sein ka hiljem üle võõbatud ja kutsutud päris kunstnikud seina kaunistama. Mingil hetkel saab sein aga jälle elavaks kunstiteoseks, kuhu iga üks tahab oma jälje jätta.
Praegu oli see sein minu meelest lihtsalt kole. Aga seina ideed vabaduse sümbolina hindan ma väga. Kes satub John Lennoni seina juurde (see asub tegelikult kohe Karli silla kõrval, seega võib sinna sattuda küll), siis vaadake seina ees seistes ka vasakule - seal lehvib eesti lipp ja asub Eesti saatkond. Seal on mõned teised saatkonnad ka kohe paistmas. Kui ma kunagi siin kirjutasin meie käigust Eesti saatkonda Varssavis ja kuidas see miljöö ei vastanud üldse minu ettekujutusele, siis Eesti saatkond Prahas upitas minu ettekujutust uhketest saatkondadest taas. Saatkond Prahas asub väärikas ja vanaaegses linnaosas, imeilusas majas ja teiste saatkonnamajade seas, täpselt nii nagu ma olin mõelnud. 

Siinkohal panen ma esimesele Praha loole punkti ja ütlen lõpetuseks veelkord, et Praha on imeliselt ilus ja imeliselt elus - kõige ilusam linn.
P.S. Eesti keel on lisaks tšehhi ja slovakkia keeltele ainus, milles Praha nimi on Praha.