Praha lossist ja loomaaiast

Praha loomaaia ajalugu ulatub aastasse 1891, kui kroonprints Rudolfi ja Belgia printsess Stephanie pulmadeks kutsuti inimesi esmakordselt Praha loomaaeda. Mina siiski kuskilt välja ei lugenud, kas peale paberite ja mõtete, et teeme loomaia, midagi sel aastal ka päriselt juhtus, ehk kas pulmade ajal ka mõnda eksootilist looma näha sai. 
1922. aastal saadi loomaaia jaoks maad Praha Troja linnaosas ehk siis seal, kus loomaaed praegu asub.
Kindel on see, et vähemalt 1931. aastal said inimesed ikkagi juba loomaaeda minna ja seal oli kindlasti vähemalt üks hunt ja kaks pržewalski hobust, keda vaadata. Järgnevatel aastatel tulid juba tiigrid, elevandid jne. Seejärel tegid loomaaia töötajad mõnda aega loomadega ka tsirkuseetendusi. Alates sellest ajast on loomaaed pidevalt edasi arenenud.

Meie muidugi käisime ka loomaias ära. Loomaaed avati kell 9 ja kell 9 olime meie ka loomaaia peaväravas lootuses, et rahvast on nii varakult hõredalt ja saame rahulikult uudistada. Oi ei, värava taga looklesid juba pikad kassasabad. Ma ei ostnud pileteid ette just teadmisega, et me läheme avamiseks kohale ja kes seal nii vara ikka on. Küll aga ostsin ma netist piletid ära seal samas loomaia värava taga ja pikas järjekorras me ikkagi seisma ei pidanud. 
Praha loomaaed koosneb kahest osast - all ja üleval. Ehk siis loomaaeda poolitab kalju, mille peal on teine osa loomaaiast. Alguses me sellest päris kohe aru ei saanud ja vaatasime, et veider, miks on keset loomaaeda võimalus sõita rippraudteetoolidega üles. Et kas seal on mingi vaateplatvorm äkki? Hiljem, kui me olime parajasti keset muudkui üles kulgevat asfaltteed kuuma käes ägamas saime aru, et ahah, sealt sai sõita supsti loomaaia ülemisse ossa, aga mis seal ikka, liikumine on terviseks ja me higistame ennast ikka omal jalal üles. 

Milles seisneb Praha loomaaia võlu? Minu jaoks kõige ägedam oli see ja ma ütlesin seda oma perele kohe mitu korda loomaaias olles, et mulle tundub, et loomad on siin õnnelikud. Loomadele olid tõepoolest loodud ägedad, küllaltki avarad ja võimalikult looduslikud alad, kus olla. Loomade heaolu tundub olevat seal loomaias esmatähtis ja see, et inimesed neid võimalikult hästi näeksid, alles teisena oluline. Kuigi ka inimeste jaoks on igasuguseid platvorme ja asju ehitatud kõrgele, madalale ja veealusele tasandile. Ahvide ja hüljeste juures on isegi amfiteatri stiilis istumiskohad - muudkui istud ja vaatad, kuidas nt ahvid toimetavad. 
Praha loomaaed on hästi taimestatud ja roheline ning vahel on lausa nii, et mõne looma piilumiseks on lopsakate puude ja põõsaste vahel vaid pisike vaba ribake. Ja see on ka üks näide, miks mulle tundub, et loomadel on seal hea elada. 
Loomaaias oli ka väga mitmeid selliseid alasid, kus puure, võrke ja võresid justkui polnudki. Loomad olid inimestest eraldatud nt veetakistusega. Oli ka alasid, kuhu sai sisse minna ja koos loomadega olla, valdavalt siis erinevate lindudega tegelikult. Kui väiksemate lindudega alad meile teele jäid, siis me kõndisime läbi, aga suurte kurgede, kotkaste ja teiste samamõõtu isenditega koos olemine tundus tiba hirmus. Ja see polnud nii, et jalutad läbi puuri ja linnud ajavad seal omi asju. Linnud ootasid, millal sa tuled ja poseerisid koos sinuga ja osad inimesed lausa silitasid neid. 

Meie jaoks uudsemate loomadega oli ehk tilluke Austraalia ala. Sipelgakaru me küll sellises ulatuses varem polnud näinud ja seda ulatust oli tal üllatavalt palju. Mul oli kuidagi idee, et sipelgakaru on selline labradori mõõtu tegelane, aga oi, palju suurem oli, selline pisikese nälginud lehma mõõtu pigem. Galapagose hiidkilpkonni, nemad muidugi polnud Austraalia alal, me nägime ka esimest korda, vau!
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Praha loomaaeda tasub minna küll ja tasub aega varuda, et saaks rahulikult vaadata ning ei peaks nendest mägedest jooksuga üles-alla rassima. 

Meie sada korda ringi tehtud viimases reisikavas ei olnud sees Praha lossi külastamist. Praha lossi ala on ikkagi nii ulmeliselt suur, et tundus, et seal ringi vaatamiseks ja millegi hoomamiseks on ikkagi mitu päeva vaja kohe. Meil aga aega nappis. Kuna me saime aga taaskord väga hea kogemuse "maksa palju tahad" tuurilt Praha vanalinnas, siis hakkas Meelis vaikselt mulle kärbest pähe panema, et läheks äkki lossituurile ka. Ehkki mulle meeldib plaanist kinni pidada, siis ma ikkagi ütlesin ühel hetkel, et et hea küll, lähme ja panin meid Walkative Praha lossi tuurile kirja. 
Giidiks oli seekord Niko. Tema oli tegelikult pärit Argentiinast. Ta küll täpselt ei seletanud, aga mulle tundus, et ta tuli Prahasse ülikooli, õppis ajalugu ja siis tegi koos sõpradega firma ning hakkas giiditeenust pakkuma. Praeguseks oli ta Prahas elanud 11 aastat. 

Ja no Praha loss, see võtab sõnatuks. Kui ma viimati kirjutasin, et arvan, et Praha avastamine võtaks mul nädal aega, et enam vähem selgeks saada, mis kus ja põnevamad kohad läbi käia, siis lossi avastamine võtaks teise nädala. 
Lossi ala on hiiglama suur ja see on täis pikitud paleesid, kirikuid, imelisi aedu, purskkaevusid, vaateplatvorme ja kõike muud, mis kuningliku elu juurde käia võiks. 
Praha loss on Tšehhi riigi väga oluline sümbol - ajalooline kuningaloss ja praegune presidendiloss. Praegu on lossi ühes hoones presidendi töö- ja vastuvõturuumid ning aegajalt majutatakse seal külalisi, aga president ei ela lossis. Varemalt on president seal elanud küll, aga see tähendas, et liiga suur ala lossist oli rahvale külastamiseks suletud. Praha lossi alasid tahetakse aga inimestele võimalikult avatuna hoida ja seega elab president kusagil mujal.
Arvatakse, et Praha loss rajati umbes aastal 880, see on Unesco pärand ning maailma suurim lossikompleks (70 000 km2).
Ma uurisin meie reisi planeerides tublisti ka lossi kohta. Seal on hästi palju erinevaid maju, mille külastamiseks saab eraldi pileti osta, või siis saab osta pileti, mis võimaldab mitut hoonet külastada või siis on ka pilet, mis lubab igale poole minna. Millest ma aga netist ise aru ei saanud ja mis alles meie giidiga jalutuskäigu ajal selgus oli see, et enamvähem kõik aiad, sisehoovid ja tänavakesed on avatud ja täiesti tasuta. Mulle täiesti piisab majade väljast imetlemisest ja no ega seal ei jõua tegelkult kõike väljastki vaadata, rääkimata veel sees käimisest. 
Huvitav asjaolu on see, et kui me oleks omapead lossi juurde jalutama läinud, siis ega ma ikkagi ei oleks julgenud sisehoovidesse ja väravatest sisse põigata, kuna igal pool on sõjaväelased ees seismas. Nad ei ole auvalves, see on eraldi, vaid nad on lihtsalt turvamas, ja minu jaoks see kuidagi tundub kohe, et selge, see on suletud ala. Tegelikult aga ei ole suletud ala ja sõjaväelased ei ole piletikontrollid, lihtsalt naeratad ja kõnnid neist mööda. 

Lossi alal on tõesti nii palju hooneid ja ma luiskaks, kui ma ütleks, et mulle jäi kõik meelde, et kes ja mis otstarbeks mingi maja ehitada lasi. Kõikidest majadest meile isegi räägitud, selline tuur võtaks mitu päeva aega. Aga ma ikkagi lihtsalt pean teiega ka mõningaid fakte jagama, mis mind kõnetasid ja mis mul veel meeles on. 
Kes näiteks on hollandi tulpide maaletooja? Muidugi Tšehhi. Euroopa esimesed tulbid kasvasid just Praha lossi aedades kuninganna Anna suvepalee juures. Need olid kingitus kuningale Türgi sultanilt. Ja Prahast rändasid tulbid siis ühel hetkel ka Hollandisse. Praha lossi aias kasvas väga palju eksootilsii liike, mis tänasel päeval on pigem täiesti tavalised. Lossihoovil elasid ka karud ja ühes aias hirved. Praha lossil on palju aedu, ehk siis karud, hirved ja tulbid ei elanud kõik koos ühes kohas. Praha lossis asus ka Euroopa esimene kasvuhoone.
Kuninganna Anna, kes päritolult oli jagelloon, mis oli Poola aladel valistenud dünastia, auks rajatud suvepalee on üks kauneimaid hooneid Praha lossi alal. Seal ees aias asub ka laulev purskkaev.
Mitmes kohas on hoonete fassaadidel kasutatud tehnikat nimega sgraffito. See näeb väga huvitav ja ilus välja. Seinale kantakse üksteise peale must ja valge krohv ning siis kraabitakse pealmine kiht imeliste piltide ja mustritena maha. Tulemus on ekstraäge.

Lossi pärl on ilmselt siiski St Vituse katedraal. See on nii suur ja võimas, et seda ühes tükis pildile saada nii, et see ikka tunduks suur ja võimas, on pea võimatu. Isegi vaadates ei hooma kogu seda suurt tervikut, vaid saab keskenduda üksnes detailidele.
Katedraali ehitati 6 sajandit järjest ning, oh imet, selle detailides on kujutatud ka kaasaegsetes ülikondades inimesi, sest ongi seinu, uksi ja võlve, mis on valminud alles tänapäeval. 
St Vitusesse on maetud Tšehhi kuningad, kuningannad ja pühakud. Katedraal oli olemas juba varem, aga praegust suursugust välimust hakati sellele andma muidugi ikka kuningas Karl IV juhtimisel. 
Ma arvan, et St Vitusesse tasuks sisse ka minna. Mina vähemalt olen küll uudishimulik, et milline näeb väljast nii uhke ehitis välja seest. Kui kedagi huvitab, siis ilma piletita sab St Vitusesse siseneda hommikul kella 7-se missa ajal. 
Huvitav fakt on veel see, et arvestatav hulk Praha lossi valgustusest on toetus ansambli The Rolling Stones poolt. Mick Jagger võttis eelmise sajandi lõpul kontakti tollase Tšehhi presidendi Vaclav Haveliga ja ütles, et kuule, meile meeldib väga, mis te seal Tšehhis teete ja kuidas te kommunismi lammutasite, me tahame teile külla tulla. Tšehhi pool oli igati nõus ja organiseeris kõik, mis tollal Tšehhi saamiseks vaja oli, ning 18. augustil 1990 andis The Rolling Stones Prahas kontserdi, millel osales 100 000 inimest. Kontserdi reklaamlause oli " Tanks are rolling out, the Stones rolling in". Ma pole päris kindel, kas see et Rollingud ennast ise külla kutsusid on ikka päris tõsi, aga nii igatahes räägiti, netist leidsin teistsuguse loo ka :D. 
Kindel on see, et megakontsert toimus ja see oli esimene rahvusvahelise staari kontsert Prahas peale okupatsiooniaja algust. Praha jaoks oli kontsert suur väljakutse, kuna polnud isegi piletimüügisüsteemi, kust üle riigi pileteid müüa. Ei olnud kassasid ega mitte midagi. Kõik tuli kiiresti leiutada ja luua. Sellest sai oma aja kohta täiesti mega kontsert, mida ei Tšehhis ega mujal Idablokis polnud varem nähtud.
Rollingud käisid Prahas ringi ja neile meeldis linn väga. Nad olid päris palju presidendi ja tema kaasa selstkonnas ning külastasid ka Praha lossi. The Rolling Stones tuli Prahasse ka hiljem ja oma 1995. aasta tuuril nad annetasid ma ei mäleta enam mitu miljonit tšehhi krooni, Praha lossi sisevalgustuse uuendamiseks.

Praha lossi üks kõige enim räägitud ja pildistatud vaatamisväärsus on Kuldne Tänav. Sinna pääseb päevasel ajal piletiga, aga kell 17 iga päev avatakse väravad ja tänavat saab uudistada ilma tasuta. 
Tegu on kitsa tänavaga, mida ääristavad tõesti imepisikesed elumajad, mis ehitati algselt 16. sajandil lossi kaardiväelastele. Hiljem elasid majades käsitöölised, siis loomeiniemsed. Viimased elanikud kolisid majadest välja 1953. On mitu lugu, miks seda tänavat just Kuldseks tänavaks hüütakse. Üks lugu on näiteks selline, et seal elas muuhulgas üks kullassepp ja tema järgi sai tänav oma nimetuse. Teine lugu on selline, et kuna tänaval nagu ikka puudus kanalisatsioon, siis jooksid kuldsed uriinijoad mööda tänavat alla linna poole. Otsustage siis ise või mõelge oma selgitus välja. 
I Maaimasõja ajal elas Kuldsel tänaval ka Franz Kafka. 
Tänapäeval saab tänavat külastades päris mitmetesse majadesse ka sisse. Osades majades on üles seatud näitused nt Kafkast või kellestki-millestki muust. Teistes majades asuvad suveniiripoed. 
Kuna meie tuur lõppes lossialal väheke enne kella 17-t, siis me Meelisega mõtlesime, et no kui me juba siin oleme, siis lähme ikka vaatame Kuldse tänava ka üle. Kui kell hakkas 17 lööma, oli Kuldse tänava sissepääsu juurde päris korralik rahvamass kogunenud, väravad avanesid ja kogu mass trügis sisse. Õnneks läksid enamus inimesed majadesse sisse ja pildistasid ennast ukseavades ning seega mass hajus veidi. Meie kõndisime rahulikult ringi vaadates ja mis seal salata ka avatud ustest sisse piiludes nii palju, kui see võimalik oli, tänava lõpuni ja tagasi. Jah, majad on nunnud ja erakordselt pisikesed ja võibolla kui seal tänaval üksi olla, tekiks mingi eriline tunne, aga praegu ei tekkinud. Pigem mõtlesime, et me ei mõista seda Kuldse tänava fenomeni, mis massid kokku toob. 
Minu jaoks ei näinud see üldse selline välja nagu keegi seal elaks või oleks elanud, pigem oli selline natuke dekoratiivne näitustänav.

Aga lossiala on ikkagi superäge ja superkõnekas ning seda tasub vägagi külastada.