Hřensko - kahe kivi vahel

Meie sattusime Hřenskosse sellepärast, et sealt asulast algavad väga mitmed ägedad matkarajad ning Hřenskost, mistahes ilmakaarde liikudes on vähem kui tunni ajase sõidu kaugusel veel palju ägedaid matkaradu. Seega tundus see peatumiseks ideaalne koht. Ega me muud selle asula kohta ette ei uurinudki, ei vaadanud, kui suur see on, ei vaadanud, et see pole mitte piiri lähedal, vaid suisa vastu piiri ja no ega miski muu ei olnudki tegelikult tähtis, kui suurepärane asukoht matkaradade kesmes.

Hřenskosse jõudes oli esimene tähtis ülesanne koerad murule lasta. Püüdsime neid esialgu veenda, et parkimiskoha ja kalju vahel olevad mõned kõrgemad kõrred ongi muru ja see on ideaalne koht oma hädade õiendamiseks, aga seda nad siiski ei uskunud. Vaatasid mõistmatult, et miks ma neid järjekindlalt sinna tuusti sisse suunan, kus nemad olla ei taha. 
Hea küll, läksime siis korralikku muru otsima. Hřensko osutus imekitsaks asulaks kahe kõrge kalju vahel. Kahel pool kaljude ääres on majad. Kaljude ja majade vahel voolab Kamenice jõgi, mis suundub Elbesse. Ühel pool jõge on siis kalju ääres majad ning majade ja jõe vahel on sõidutee. Kõnniteed seal põhimõtteliselt ei ole, selleks pole ruumi. Mõnes kohas, kus majad harvemalt, on kalju ja sõidutee vahele parkimiskohad pressitud või aiapäkapikkude müügiala. 
Üle jõe viivad iga natukese aja tagant jalakäiate sillad. Ehk siis kui sa oma maja uksest välja tuled ja otse sõiduteele satud, oleks sul ikkagi üsna lähedal võimalus üle sõidutee lipata ja sillale minna. Ülekäiguradasid pole. Neil ei oleks mõtet ka, sest sul pole seda kõnniteed, mida mööda järgmise ülekäigurajani saaks kõndida. Seega sa lihtsalt hoiad majade ligi ja varitsed, millal sa üle tee saad lipata. 

Teisel pool jõge ehk üle sildade on kitsuke kõnnitee ja laiem tee, mis tundub ka justkui jalakäiate tee olevat ja inimesed käivadki seal, aga tegelikult on see siiski ka autotee. Ehk siis Elbe poolt vaadatuna on pilt selline - kalju, maja, sõidutee, kõnnitee, jõgi, sõidutee, maja, kalju. Ja mida ei ole, ei Elbe ega üheltki teiselt poolt vaadates, on muru. Ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et ühes asulas ei olegi muru ja seega jalutasime piki asulat muudkui edasi ja edasi ja edasi, aga muru tõesti polnudki. 
Meie Lilly, kes on ikkagi proua, hakkas juba pahaseks saama, et miks talle ei organiseerita muru, kui temal seda vaja on. Luna on meil väheke hipi ja tema võib oma hädad ka keset teed teha, kui paremat pole võtta. Lõpuks nentisime, et parim võimalik "muru" on üks kaheruutmeetrine lapike puu all, kus oli peamiselt lihtsalt mullapinnas ja mõned kuivad rohutuustid. Koerad olid ka peale pikka murutut jalutamist nõus, et see kvalifitseerub muruks küll.
Hiljem leidsime otse sõidutee ääres päris kitsa, aga arvestatava pikkusega  siilu päris muru ka ja seal me siis edaspidi käisimegi.

See kahe kalju vahele surutud külake on iseenesest juba hämmastav vaatepilt, aga ka lähem tutvus külaga oli väga palju kordi hämmastust tekitav. Nagu juba öeldud voolab läbi küla Kamenica jõeke, mis suubub Elbesse. Ka Elbe kaldal on kõrged kaljud ja ka sinna äärde on majad pressitud. Ehk siis see küla on minu meelest justkui mööda jõeorgusid kaljude vahele pressitud T-täht. Teisel pool Elbet paistab jälle taeva poole kõrguv kalju, aga jõe ja kalju vahele mahuvad paar majakest ja raudtee. See seal on juba Saksamaa. 
Meil õnnestus näha ka, kuidas reisirong üle jõe asuvasse peatusesse tuli, rahva maha pani ja edasi sõitis. Tšehhi poolelt läks üks väiksem paat või parv neile teisele poolele vastu ja tõi rongireisijad Hřenskosse.

Olen jätnud mainimata, et kõik need majad, mis kaljuäärtes asuvad on valdavalt majutusasutused - hotellid, külalistemajad jmt. Ja mis ei ole hotellid, need on restoranid ja muud söögikohad. Kus kõik need umbes 250 ametlikku asukat elavad, ma ei tea. Rahvast külapeal kõndimas oli, no turiste siis, aga kuna küla ise on väike, siis olid ka massid palju väiksemad kui nt Zakopanes, mis on ka minu jaoks selline matkajate keskus.

Meie jaoks täiesti hämmastav vaatepilt oli esialgu see, et päris pikalt oli see kõnnitee, mis tegelikult oli sõidutee, kahelt poolt tihedasti ääristatud suurte hiina kauba lettidega. Teate ju küll Gucci, Prada, Guess, Adidas, Puma, Nike jne, kõike oli. See oli iseenesest juba imelik, et hmmmm, miks need letid seal on ja kes seda kaupa ometi ostab. Aga veel põnevam oli see, et absoluutselt kõik müüjad, ja neid oli väga palju, olid pesuehtsad asiaadid. Neil olid need Kung-fu panda kolmnurksed õlgedest (tegelikult ma muidugi tean, et selliseid mütse kanti Aasias juba sajandeid enne Kung-fu pandat :)) mütsid peas ja nad sädistasid oma vahel keeles, mis minu kõrvadele kõlas nagu hiina keel :D. Et nad nüüd kindlasti just hiinlased olid ja mitte mõned nende lähinaabrid, ei julge öelda. Mina kahjuks neil vahet teha ei suuda.
Meelisega arutades, mõtlesime, et me arvame, et nad on kõik nö üks kamp. Neil on ilmselt keegi üks boss, kellele nad kõik alluvad, mitte igaüks ei ole ise oma äriga sinna tulnud. 
Meie langesime ka natuke nende lõksu. Aga ma olen alati nõus mingit jama ostma või no midagi, mida ma väga ei vaja, kui müügimees on oma ameti kõrgusel :D. Ega me siis ei teadnud, et me jalutades ja poodi otsides satume ootamatult keset üüratut hiina kauba turgu ja seega me polnud lastele nö ettevalmistust teinud, et see kõik pole päris, mida te seal näete jne. 
Liisbeti parim sõber on hiinlane ja seega Liisbet on üldse alati erakordselt rõõmus, kui ta avastab, et mõni asi on Made in China. 
Aga igal juhul juhtus nii, et eks keegi lastest jäi Nike'i dressipükse uudistama ja juba uuris rõõmsalt sädistav hiina (või siis mõne muu riigi) naisterahvas, et mis number sobiks ja mis värvi lapsed tahaks ja mis number emale ja isale. Suutsime tõrjuda nii paljugi, et lahkusime sealt väga osava müügi tehnikaga rõõmsa tädi juurest ainult kahe paari dressipükstega. Ta oskas nii hästi ei-d mitte kuulda ning mitte küsida, kas sa tahad pükse, vaid uuris hoopis muudkui, et mis number sulle sobib. 
Hiljem majutuses vaatsime, et isegi niimoodi saime petta. Soovisime, et ühed püksid oleks musta värvi ja numbriga L. Ta otsis neid hästi kaua oma leti sügavuses ja lõpuks tõi paki sees tumehallid püksid. No ma märkasin, et need olid teist värvi, kui soovitud, aga mõtlesin, et no olgu pealegi. Hiljem siis selgus ka, et need polnud mitte L vaid S suuruses. Mõtlesime, kas läheme tagasi õigust nõudma, aga taaskord jäime selle juurde, et no olgu pealegi.
Iseenesest need müüjad kuidagi pealetükkivad ega agressiivsed ei olnud, pigem naeratavad ja sõbralikud, aga ega me rohkem kuskile pikalt piidlema ei julenud jääda ja kõndisime nende lettide vahelt iga kord tempokalt läbi.

Toidupoodi otsides ja enam vähem igasse vähestest kauplustest sisse astudes,  imestasime me, et väga vähe oli saada saia, piima ja muud sellist, mida üks inimene võiks äraelamiseks vajada. Riiulite kaupa oli valida erinevaid alkoholi- ja tubakatooteid. Suuri poode seal muidugi polnudki, need ei mahukski sinna. Aga viimane pood külas või siis esimene, kui Saksamaa poolt tulla, oli tiba suurem kui teised. Muidugi läksime sinna ka ja sinna sisenedes oleks justkui soome või rootsi laeva peal poodi läinud. Suured alkoholi, sigarettide ja kommiletid ning muud ei miskit. Nüüd hakkasime me lõpuks pilti, vähemalt enda arvates, kokku panema. See viimati kirjeldatu oli piiriäärne tax-free pood. Ilmselgelt õitseb kogu külas piiriäärne kaubandus ja saksa poolelt käiakse massiliselt Tšehhi poolel poes ja ka tankimas. ja ka hiina kaupa ostmas. Tõsi, ma seda hiina kauba ostmist imestan ikka veel. Miks peaks sakslased tulema üle piiri odava hiina Prada käekoti või Adidase sokkide järele?

Inglise keelega Hřenskos suurt teha ei olnud. Kõik inimesed, ka need hiinlased, räägivad seal saksa keelt. Minu saksa keel on kohutavalt roostes, aga nende Tšehhis veedetud päevade jooksul hakkas see järjest enam vaikselt meelde tulema. Eks igal pool saab hakkama, mõistad sa teiste keelt või mitte, tuleb lihtsalt üllatusteks valmis olla. Ma ise olin enda üle ikka väheke uhke ka, et ma niimoodi planeerimatult üle mitmete kümnete aastate ikkagi suutsin väheke saksa keeles midagi kokutada.
Teine asi, millega Hřenskos suurt teha polnud, oli pangakaart. Täiesti hämmastav, aga enamikes söögikohtades ja toidupoodides ei saanud kaardiga maksta. Eestis ma ei kanna kunagi sularaha kaasas. Poolas ma hoian igaks juhuks mingit summat rahakotis, aga vaja läheb mul seda ehk kord paari kuu jooksul. Tšehhis läks sularaha iga päev vaja. Poola piiri ääres saab tasuda ka žlottidega ja Saksa piiri ääres eurodega.
Meelisega jälle arutasime, et ei tea, kas on kohutavalt kallis ja ebamugav omada kaardimaksetreminali või on sellel hoopis midagi pistmist maksudest kõrvale hiilimisega. Ühel hetkel meil siis õnnestus seda ka hiljem ühelt pädevalt tšehhilt küsida ja selguski, et jah, maksudest kõrvale hiilimisega see just seotud ongi. Ma detaile ei küsinud.

Internetist uurides, selgub, et Hřensko ongi juba algusest peale, ehk 15. sajandil sündinud kaubandusasulaks. Võib vist öelda, et traditsioonid kestavad. Igal juhul on tegu imeilusa ja absoluutselt põneva ning avastamist väärt kohaga, kuhu tasub siis kas matkama või ka niisama uudistama minna.