Hüvasti, punased helmed...

Algul, kui kandidaatide plakatid linnapilti ilmusid, ja see oli vist juba aasta alguses, ei olnud mul sellega seoses ühtegi tunnet. Ma ei ole poliitika sõber ja üritan nii vähe, kui võimalik teadlik olla Eesti poliitikas toimuvast. Mulle ei meeldi võimumängud ega kemplemine ega teiste halvustamine. Ja ma ei pane vabatahtlikult oma aega sellega kursis olemise alla. 

Mõtlesin ka, et ega mul ei ole ju tegelikult vahet, kes on Poola president. Praegu on presidendiks Andrzej Duda ja ma pean ütlema, et ma peaaegu ei kuule temast kunagi midagi. Ta ei sega ega mõjuta minu elu siin Poolas kuidagi, või no vähemalt mulle tundub nii.
Andrzej Tuda on 53-aastane Krakowis sündinud, kasvanud ja ülikoolis käinud mees. Ta on nooruses olnud skaut ja skautide salgajuht. Ta lõpetas Jagielloonia ülikooli õigusteaduskonna ja asus ka tööle Jagielloonia ülikooli ning omandas seal samas hiljem ka õigusteaduste doktorikraadi. Ta asutas oma advokaadibüroo ja oli mitmes ülikoolis õppejõud. 
Andrzej Duda osales Solidarnosci liikumises ja toetas 90.ndatel aktiivselt Lech Wałęsa kandidatuuri presidendivalimistel. Täna tundub, et ta enam Lech Wałęsa fänn eriti pole. 
Hiljem töötas ta justiitsministeeriumis ja president Lech Kaczynski ajal Presidendi kantselei riigisekretäri asetäitjana. Siis toimus Smolenski lennukatastroof ja 2010. aastal valiti uus president ning Duda palus ennast töölt vabastada. 2011. aastal valiti ta Poola parlamenti, kus ta näitas ennast aktiivse sõnavõtja ja korraliku arendaja ning süvenejana. 2014. aastal sai temast Europarlamendi liige.  
2015. aastal kandideeris ta Poola presidendiks ning peale teist valimisvooru saigi temast Poola president. Presidendi valitsusaeg on 5 aastat. 2020. aastal kandideeris ta uuesti ja oli valimiste teises voorus vastamisi Rafał Trzaskowskiga. Rafał Trzaskowski sai 48,97% häältest ja Andrzej Duda valiti teiseks ametiajaks tagasi 51,03% häältega. 
Aastal 2025. sai Andrzej Dudal täis teine viiaastane ametiaeg ning tuli valida uus president. Poolas saab presidendiks kandideerida alates 35. eluaastast ja president saab ametis olla maksimaalselt kaks ametiaega. 
Kas Andrzej Duda oli hea president, on mul väga raske öelda. Nagu ma ennist mainisin, siis minu kui välismaalase jaoks ei ole ta väga nähtav ega kuuldav olnud. Olen lugenud, et ta oli oma väljaütlesmistes kriitiline. See muidugi võib nii head kui halba tähendada. Aga ometi valiti ta teiseks ametiajaks tagasi, seega küllap ta ikkagi oli, ja hetkel on ikka veel, hea president. Ja tegelikult tehti tema eestvedamisel ikkagi väga palju ära ja tema vedas nt ka Suure pere kaardi, mille omanikud meiegi oleme, kasutusele võttu.
Muideks Andrzej Duda tütre nimi on ka see minu imestuse pälvinud Kinga.
Aga see oli siis info praeguse lahkuva presidendi kohta. 

Poolas valib presidendi rahvas. Valimistel võib olla üks või kaks vooru. Kui mõni kandidaatidest saab esimeses voorus üle 50% häältest, siis ta ongi presidendiks valitud ja teist hääletusvooru enam ei tule. Kui keegi üle poolte häältest endale ei saa, siis tuleb uus valimisvoor, kus osalevad ainult kaks esimeses voorus enim hääli saanud kandidaati ja enim hääli saanud kandidaat võidab. 
Poolas oli presidendi valmiste esimene voor 18. mail. Gdanskis vähemalt oli sel päeval kogu ühistransport tasuta ja Gdansk tegi väga suurt kampaaniat, et mindaks valima. Solidarnosci kirjastiilis punavalge "Nie śpij, bo cię przegłosują" vaatas vastu busside tagakülgedelt, plakatitelt, ka mõningadelt riideesemetelt inimeste seljas ja Pikale turule oli üles seatud silamtorkav suur nunnu kell, mis loendas aega valimistepäevani. Nie śpij, bo cię przegłosują tähendab, et ära maga, sinu eest hääletatakse. 
Ma sain enne esimest vooru aru, kes on kandidaadid ja ma sain aru, kes on minu infoväljas toetatud kandidaat, aga ma ei uurinud nende kohta midagi. Mõtlesin, et kui keegi presidendiks saab, küll ma siis vaatan, mis mees ta on. Tegelikult kandideeris ka vist lausa kolm naist, aga ma ei uskunud, et naine võidaks. Jaa, linnapäid on küll naisi, aga naispresidendini läheb vist Poolal ikka veel aega. 18. mail me tegelikult ei märganud linnapildis kuidagi teistmoodi olemist. Jaa, lippe küll lehvis, aga minu meelest olid need veel majowka ajast jäänud mitte spetsiaalselt valimiste jaoks välja pandud.
Ka ei tuvastanud me ainsatki valmisjaoskonda, aga eeldasime, et eks need ikka kusagil koolimajades ja sellistes kohtades on. Linn, linnapea ja aselinnapea andsid päeva jooksul sotsiaalmeedias teada, milline on hetkel valmas käinute protsent ja õhutasid endiselt kõiki valima minema. 
Presidendikandidaate, kelle poolt hääletada sai oli ühtekokku vist lausa kolmteist. Esimene valimisvoor presidenti ei toonud, küll aga oli esimesel kahel kandidaadil häälte vahe vaid 1-2%. Teise valimisvooru, mis toimus eile, 1. juunil, läksid Rafał Trzaskowski (see sama, kes viis aastat tagasi ülinapilt Andrzej Dudale alla jäi) ja Karol Nawrocki. Vat nüüd algas megakampaania pihta. Nüüd oli igal pool ja koguaeg presidendivalimistest kuulda. Kandidaadid käisid Poolas ringi ja kohtusid rahvaga. Toetajad maakondades ja linnades kohtusid inimestega ja tegid kampaaniat. Paar nädalat tagasi toimus Varssavis laupäeval samal ajal kaks hiiglasuurt marssi. Üks oli ühe presidendikandidaadi toetuseks ja teine teise toetuseks. Kas sellised marsid on traditsioon, ma ei tea. Ma sain üldse üsna viimasel hetkel teada, et on mingi marss, sest Meelis ütles, ja siis ma uurisin lähemalt ja selguski, et mite üks marss, vaid lausa kaks on tulemas. Hiljem nägin muidugi pilte ja videoid küll ja no marsil oli ikka metsikult rahvast koos. 
Ma kirjutan koguaeg, et presidendikandidaadid käisid kohtumas ja tegid kampaaniat jne. Tegelikult tean ma seda kõike ainult ühe kandidaadi kohta, sest ilmselgelt olen ma puht juhuslikult ühes kindlas infoväljas, ja teate mis, lähemal uurimisel ma sain aru, et mulle meeldibki just selles infoväljas olla. Ma nimelt jälgin sotsiaalmeedias mõningaid Poola ja Gdanski kõneisikuid ning absoluutselt nad kõik väljendasid oma tugevat toetust kandidaat Rafał Trzaskowskile. Nende voogudest tulidki minuni kõik need kohtumised, toetusavaldused ja marss, läbi nende jagatu sain Rafał Trzaskowskist palju rohkem teada ja tutvusin läbi meedia ka tema naise ja mõne teise värvikama toetajaga. Mulle jäi täiel määral tunne, et kogu Poola pooldab just Rafał Trzaskowskit ning see ongi õige. Teisest kandidaadidst ei kuulnud ma mitte kui midagi, kui ma just ise infot ei otsinud, sest ilmselgelt minu infoväljas tema avalikke toetajaid ei ole. Aga päris kindlasti tegi tema samasugust kampaaniat ja kindlasti toetati ka teda. 

Rafał Trzaskowski on 53-aastane Poola poliitik, kes sündis ja kasvas Varssavis. Juba kooliajal oli ta aktiivne korraldaja ja nt ka õpilasesinduse esimees. Ta lõpetas Varssavi ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal ja ka inglise keele erialal. Aasta hiljem lõpetas ta veel Euroopa uuringute eriala Euroopa kolledžis. Ta jõudis vahepeal veel Parisiis ennast täiendada ja 2004. aastal omandas ta Varssavi ülikoolis doktorikraadi politoloogias. Ta oskab lisaks poola keelele inglise, prantsuse, hispaania, itaalia ja vene keelt ning see on poolaka kohta ikka väga kõva sõna. 
Ta on töötanud inglise keele sünkroontõlgina ja õpetajana (kunagi ammu muidugi), lektorina ja analüütikuna. Ta on olnud Poola paralamendi ja europarlamendi liige. 2018. aastal sai temast Varssavi linnapea ja ta on seda tänini. Aga vot siis hakkas pealinnas alles asju toimuma! Linnapea allkirjastas deklaratsiooni, mis andis palju võrdseid õiguseid ja võimalusi kõigile seksuaalvähemustele , nägi ette linnapea patronaaži võrdõiguslikkuse paraadil jmt. Deklaratsiooni allkirjastamisega pälvis  Rafał Trzaskowski palju kriitikat, sest Poolas lihtsalt ei tehta selliseid asju.
Tema juhitud linn oli esimene Poolas, mis võttis kasutusele tasuta lasteaia programmi (juba 2019. aastal, kuigi linnapeaks sai ta ju alles 2018). Ta kehtestas kuni 90% ulatuses kehavälise viljastamise protseduuri kulude hüvitamise, mida 2019. aasta keskpaigaks oli kasutanud juba umbes 2000 pealinna elanikku.
2020. aasta juunis allkirjastas ta lepingu Varssavi ühinemise kohta esimese Poola linnana Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga programmiga "Rohelised linnad". Tema esimesel ametiajal istutati pealinnas muuhulgas üle 630 000 puu, ehitati teise metrooliini 11 jaama, ligi 200 km jalgrattateid (2019–2023), 12 kooli, 26 lasteaeda ja loodi üle 17 000 lasteaiakoha. Kas see ei kõla nagu superliider? Temaga suudaks eestvedamises ja projektijuhtimises võistelda küll ainult Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming:).

2025. aasta presidendivalimiste kampaania ajal lubas Poola kohtusüsteemi reformimist ja demokraatlike institutsioonide taastamist toetada. Kavas oli  liberaliseerida abordiseaduse seaduseelnõu, uue keskse tööstuspiirkonna loomine, kirikufondi likvideerimine koostöös Poola kirikutega, avalike teenuste (koolid, haiglad) kaasrahastamine võrdsel tasemel, kaitsekulutuste suurendamine 5%-ni SKP-st ning piirkondliku identiteedi edendamine koos selle kaitsega. Ta lubas olla majanduslik patrioot (see on nii tore väljend :)), arendada riiklikku lennufirmat ja toetas ka tuumajaama ehitust. Ta lubas presidendina iga kahe kuu tagant kokku kutsuda kõgi parlamendierakondade juhid riikliku julgeolekunõukogu koosolekule.
Välispoliitiliselt on ta soovinud säilitada positiivsed suhtes USA-ga ning taastada head suhted Saksamaa ja Prantsusmaaga. Ta on kriitiline mõningate Euroliidu tegemiste osas ja mõningaid asju ta jällegi pooldab. Ta on Euroopa liidu arengud enda ja oma riigi jaoks ilmselgelt läbi mõelnud. Ta poldab Poola piiri ebaseaduslikult ületavate migrantide väljasaatmist.
Ta on kindlasti liberaalse maailmavaatega ning hästi areneva ja uudseid lahendusi kasutava riigi poolt. Ta usub võrdõiguslikkusesse ja ei arva, et vana pärandit tasub kaasa vedada, kui sellest riigile ja rahvale kasu pole. See viimane osa siin on minu tõlgendus. Aga kahest lõppu jõudnud presidendikandidaadist kujutati just Rafał Trzaskowskit liberaali ja lillelapsena.

Tal on abikaasa Małgorzata ja kaks last. Presidendikampaania näod oldigi koos abikaasaga kahekesi ja ehkki see võibolla polnud alguses nii planeeritud, aga Małgorzata sai kampaanias järjest suuremat ja suuremat tähelepanu ning hakkas ise ka võimalusi leidma, kuidas veel oma mehe kampaaniat toetada. Minu meelest oli see esiteks nii armas, kuidas nad alati kahekesi koos esinesid, väärtustades peret ja üksteise toetamist.
Seoses Małgorzataga sündis või sai hoogu ka täiesti uus kangelane valimisväljakul - punased helmed ehk poola keeles czerwone korale.
Punased helmed olid presidendivalmistel ühe esimese vooru kandidaadi professor Joanna Senyszyni sümboliks. Avaldades oma toetust enne teist vooru 25. mail Varssavis toimunud marsil, andis professor enda omadega  sarnased helmed kingiks presidendikandidaat Rafał Trzaskowski abikaasale. Ja sealt edasi hakkasid helmed oma elu elama. Need said sümboliks nii  Rafał Trzaskowski toetamisele kui ka sellele, et naised lähevad kõik valima nagu üks mees ja naised on jõud. Need helmed tekkisid järjest enamate naiste kaela ja neid kanti uhkusega. Teate ju küll neid Poola punaseid helmeid? Mulle meeldivad need väga ja ma ka soetasin need endale oma kõige esimesel Poolas käigul, sellised tagasihoidlikumat sorti helmed. Kandisn neid pikalt koguaeg kuni nende aeg otsa sai ja nad katki läksid. Nüüd Poolas elades olen ikka mõelnud ja vaadanud, et ma tahaks neid endale jälle, aga siis olen ikka jõudnud selleni, et tänavale, poodi ja kohtadesse, kus mina käin, need lihtsalt ei sobi ja ilusad helmed on jäänud siiani ostmata:(. 
Helmestega oli lausa väike skandaal ka. Valimiste teise vooru päeval kandsid Varssavis kaks valmiskomisjoni liiget, meesterahvast, kaelas punaseid helmeid. Valimiskomisjoni liikmetel pole lubatud aga oma meelsust valimistel mitte kuidagi väljendada. Ometi polnud ju helmed Rafał Trzaskowski enda sümbol, ja samas nagu olid ka. Ma ei tea, mis sellest teemast sai või saab, aga valimiskomisjoni liikmeteks need mehed tulevikus enam ei saa ilmselt.

Teine lõppvooru jõudnud kandidaat, Karol Nawrocki, nii veider, kui see ka pole, on 42-aastane gdansklane. Ta sündis ja kasvas Gdanskis ning lõpetas Gdański äri- ja halduskõrgkooli personalijuhtimise erialal. Magistrikraadi sai ta Gdanski ülikoolist ajaloo erialal ja samas ülikoolis kaitses ka ta oma doktori väitekirja humanitaarteadustes. Ja siis llõpetas ta veel Gdanski tehnikaülikoolis magistriõppe strateegia, programmi ja projektijuhtimise erialal.
Nooruses mängis ta jalgpalli ja kuulus Laevatehase poksimeeskonda. 2004. aastal võitis ta Poola juunioride karikavõistlustel 91 kg kaalukategoorias esikoha poksi tsooniturniiril. 
Ta töötas Rahvusliku Mälu Instituudis ja 2017-2021 oli ta Gdanskis asuva II Maailmasõja muuseumi direktor. 2021. aastal valiti ta rahvusliku Mälu Instituudi presidendiks ning andes presidendi ametivande ei olnud ta automaatselt enam muuseumidirektor. 
2024. aasta veebruaris kanti Karol Nawrocki Venemaa Föderatsiooni poolt tagaotsitavate isikute nimekirja seoses kriminaalmenetlusega, mis käsitles Poolas aastatel 1944–1945  hukkunud Punaarmee sõdurite mälestusmärkide „hävitamist ja kahjustamist“. Süüdistuse põhjuseks oli Nawrocki viibimine Punaarmee tänumonumendi lammutamisel 2022. aastal. 
Ta oli üks esimesi ajaloolasi, kes 1980. aastatel Poola Rahvavabariigis organiseeritud kuritegevuse uurimisega tegelema hakkas. Ta on avaldanud rohkelt artiklied ja raamatuid sõjakuritegudest, kommunismivastasest vastutegevusest, organiseeritud kuritegevusest ja muust. 

Presidendikampaania ajal lubas ta endale väljaütlemisi nagu Venemaa Ukrainasse tungimise eest vastutab Euroopa eliit sh Donald Tusk (Poola peaminister). Ta on võtnud sõna ka Ukraina NATO ja Euroopa liidu liikmeks võtmise vastu. Ta lubas, et maksud ei tõuse, käibemaks alaneb, vähemalt kahe lapsega pered saavad üksikisiku tulumaksul nullimäära. Lubas taastada koolides kodused tööd (need on tõepoolest hetkel suurel määral kadunud) ja kõigile tasuta sõidutunde enne juhiloa saamist. Ta lubas toetada Poola põllumehi. Tal oli ka mitmeid nii veidraid lubadusi, et neist ei saadud õigesti arugi ja ta kas võttis need hiljem tagasi või sõnastas teistsuguseks. Vähetähtis pole ka see, et 1. mail sel aastal käis ta USAs kohtumas Donald Trumpiga, kes ka avalikult väljendas oma toetust just  Karol Nawrockile.
Ja veel huvitavaid fakte. Olles II Maailmasõja muuseumi direktor elas ta oma tööhast 5 km kaugusel ja rentis väidetavalt muuseumihotellis (ma ei teadnudki et see olemas on!) tube 201 päeva ilma tasu maksmata. Selle kohta algatas prokuratuur 2025. aastal uurimise. 
2025. aasta valimiskampaania ajal ilmusid riiklikus meedias publikatsioonid, mis viitasid Karol Nawrocki seotusele kuritegeliku maailma, huligaaniringkondade ja neonatsidega. Nawrocki püüdis end neist süüdistustest puhtaks pesta, öeldes, et ajaloolasena tegeles ta kurjategijate taasühiskonnastamisega, sealhulgas viis ta läbi vanglates tunde, ja sportlasena kohtus ta kriminaalse taustaga inimestega nt poksiklubides.
Ka on segadus mingi tema nimel oleva korteriga Gdanskis, mille olemasolu ta varjas ja milles justkui elas üks väga vana võõras mees, kes nüüd elab sotsiaalkodus ja kellelt ta korteri justkui kahtlastel asjaoludel omandas. 
Ka on ta hiljem tunnistanud, et osales 2009. aastal Lechia danski ja Lech Poznani fännide kokkupõrkes, mille käigus pandi toime 135 kuritegu. See lugu tuli välja ühe intervjuu käigus ning eriti tekitas poleemikat mitte ammune tegu ise, vaid see, et Nawrocki ise nimetas rahutusi "sporditegevuseks". 
Presidendivalimiste teise vooru eelsel teledebatil nätsutas ta eetris huuletubakat ja väitis ise alguses, et see on näts. Jälle üks asjaolu, mis tekitas palju poleemikat. 
On veel mõningaid huvitavaid ja mitte liiga ilusaid asju välja ujunud, aga kuna need on pigem võibolla juhtunud asjad, mis pole 100% kinnitust saanud, siis ma neid siia kirja ei pane. 
Ta on abielus Martaga ja neil on kahepeale kolm last. Karol Nawrocki on Lechia Gdanski fänn. Ma ei saanud aru, miks oli Lechia viimatisel mängul fännisektori juures väike, aga siiski nähtav plakat, kus oli vikerkaarelipp ja  Rafał Trzaskowski läbikriipsutatud nägu ning kiri, et mine valima, aga ainult mitte Trzaskowskit. Ma pean ütlema, et see plakat tekitas minus Lechia fännide osas pettumust. Ja tollal ma ei teadnud veel üht ega teist kandidaati pooldada. Mulle ei meeldi vastaspoole halvustamine. Ka Eestis loodan ma valmiste lähenedes alati, et palun palun, erakonnad, ärge seekord üksteist halvustage. Ma ei vali kunagi teiste mahategijat. Ka valimispropagandat saab ju teha iseendast ja oma plaanidest rääkides ning mitte teiste omadest. Kas siis Lechia fännid ei olekski võinud üles panna pigem plakatit Karol Nawrocki näopildiga ja sildiga, et vali üks omadest?
Karol Nawrocki kampaania ongi saanud laita, et halvustati vastaskandidaate. Noh, ma ei tea seda kinnitada, pole ise näinud midagi muud peale selle Lechia fännide plakati, aga millegipärast ma usun seda väidet. 
Ja minu väike kokkuvõte kõigest loetust on see, et Karol Nawrocki on oma vaadetes konservatiivne, kohati isegi väga. Ta on kohe kindlasti valetanud ja hämanud, teisi halvustanud ning on kohati marurahvuslik. Kui teist presidendikandidaati kujutati liberaalse lillelapsena, siis Nawrocki tegelaskuju oli meedias oli ülikonservatiivne jõurav jõmm. 

Ja niimoodi see kahe kandidaadi kampaania muudkui keris ja keris. Ma nägin fotodelt, et kui  Rafał Trzaskowski Gdanskis käis, siis oli rahva seas ka plakat kirjaga "Vabandame Karoli pärast". Njah, see ei ole minu meelest negatiivne ega halvustav sõnum. See on pigem siiras ja natuke humoorikas plagu. 
Eile, 1. juunil olid valimised. Gdanskis oli taas kogu ühistransport tasuta ja päeva läbi õhutati inimesi valima minema. Sotsiaalmeedia oli täis kulsamate inimeste fotosid sellest, kuidas nad oma sedeleid valimiskastidesse lasid. Ja fotodel olid muidugi juures ka toetavad sõnad stiilis "Rafał me oleme sinuga", "Kogu Poola võidab" (see oli  Rafał Trzaskowski valimisloosung), "Punased helmed" jne. Kõik olid rõõmsad ja lootsid  Rafał Trzaskowski võitu. 
Ma läksin õhtul, rahulikult magama ja isegi ei uurinud, et kas mingid seisud on kuskil näha, ei kripeldanud. Hommikul vaatasin facebookist, kuidas öösel on rõõmustatud ja kuidas on kirjutatud, et palju õnne Rafał Trzaskowski on uus president, enam ei muutu midagi, nüüd on see kindel jne. Seda olid kusjuures päris mitmed inimesed kirjutanud. Ja siis ma lugesin uudistest, et presidendi valimised võitis Karol Nawrocki (tema valimislooung oli muideks Kord ja õiglus). Ma ei saanud midagi aru. Kammisin netis ringi ja ikka ei suutnud kuidagi uskuda, aga ametlikud kanalid tõesti kinnitasid, et nii on, võitis vale mees. Karol Nawrocki sai 50.89% ja Rafał Trzaskowski 49.11% häältest. See ülinapp protsendi vahe tähendas Poola kontekstis enam kui 300 000 häält. Ma vaatsin segaduses aknast välja, et kas maailm on muutunud. Ei olnud. Ootasin veel poole lõunani, et äkki ikkagi läks midagi valesti ja tulemused muutuvad, aga no ei muutunud. Kuidagi kõhe tunne oli, et mis nüüd saama hakkab?
Hääletamas käis kokku 71,63% hääleõiguslikest valijatest. Gdanski kõige aktiivsemad valijad olid Orunia linnaosas (loodan, et valesti ei mäelta) ja nemad saavad kõik linna poolt auhinnaks tasuta Gdanski loomaaia külastuse.

Muidugi kammisin ma kogu päeva pidevalt netis ringi, et vaadata, kuidas keegi reageerib ja mida nüüd arvatakse saama hakkavat. Rafał Trzaskowski õnnitles viisakalt võitjat ja ütles, et hoiame ikka kõik kokku, sest just praegu on Poolal seda väga vaja. Gdanski linn ja võimuesidajad tõid pigem välja linna kõrget valimisprotsenti ja tänasid valimas käinuid ning rõhutatult toodi välja ka protsendid, et nii Gdanskis kui kogu Pomorskie vojevoodkonnas võitis ülekaalukalt Rafał Trzaskowski korjates enam kui 70% häältest. Teeb veelgi kõhedamaks, arvestades, et Karol on ju Gdanski kohalik ja justkui omamees.
Lech Wałęsa, kes ongi minu meelest emotsionaalne mees ja otseütleja ei hoidnud tagasi. Ta kirjutas oma FB seinale umbes nii: "Peame reaalsusele näkku vaatama, Poola ühiskond on kaheks rebitud. Poola demokraatia langes 1. juunil 2025. Ja mitte sellepärast, et poleks olnud vabu valimisi, vaid sellepärast et pool ühiskonnast on parempoolsete konservatiivsete vaadetega. Demokraatia põhineb aususel, viisakusel ja austusel, aga pool ühiskonda hääletas esmakordselt Poola ajaloos valetaja, petturi, kupeldaja ja narkomaani poolt. See ei ole minu president. Tunnen kaasa naistele, seksuaalvähemustele ning kõigile intelligentsetele ja mõtevatele inimestele, teil ei sa kerge olema. Poola on minu kodumaa, aga mitte enam minu riik." Siis lubas ta mitte enam presidendirteemalisi asju lugeda ega kommenteerida, et oma tervist säästa ja sukelduda looduse, muusika ja raamatute maailma. Ja kõige lõppu ütles ta veel: "Hüvasti, Poola!". Oehhhhh. 

Tegelikult me ju ei tea, mis muutuma hakkab, aga seda, et naised, seksuaalvähemused ja immigrandid hakkavad kannatama, olen ma mujalt la kuulnud. Naised? Mis moodi? Kuidas see saab tänapäeva Euroopas võimalik olla ja mis peaks tal naiste vastu olema? Nojah, eks muidugi saab tegelikult diskrimineerida, aga ma ei taha seda uskuda. Ma üleüldse loodan parimat, aga eks näis, mis saama hakkab.
Neid punaseid helmeid ma vist nüüd ikkagi osta ei julge....