Poznan - kaupmehed ja kitsed

Tegelikkus on näidanud, et me oleme tibake Poolas ringi vaadanud, aga aasta jooksul pole mitte kuskile kaugemale saanudki, sest lihtsalt elamine võtab kuidagi kogu aja ära. Ja Euroopa on peaaegu käeulatuses ehk siis lähedal küll, aga kui süveneda, siis on Poola ise nii suur, et sealt välja jõudmiseks kulub ikka päris palju aega. 
Aga nüüd, kui me oleme Poolas enamvähem elama õppinud ja on suvi ning puhkused, tundus olevat küll viimane aeg oma unistusi teostama hakata. Seega paramparamparaaaa - me oleme reisil. Kuna meid ootab Elblagis üks siduv kohustus, siis saab meie reis olema lühike, aga siiski põhjaliku eeltöö tulemusena loodetavasti vägagi sisukas.

Mida lähemale suvi jõudis, seda selgemaks vormus plaan, et sel suvel reisime risti ja põiki läbi Tšehhi, kus muideks keegi meist varem käinud ei ole.  Kuna meil tuli erinevatel põhjustel plaane mitu korda muuta, siis saab sellest reisist mitte risti ja põiki, vaid ainult põiki läbi Tšehhi reisimine, aga oleme siiski kõik seitsmekesi väga elevil juba ette. Seitsmekesi tähendab siis kogu perega ehk karvased lapsed on ka kaasas :).

Nii kahe- kui neljajalgsete huvides oleme püüdnud sõidupäevi mitte liiga pikaks venitada, et reis oleks natuke rohkem nautimine ja avastamine ning vähem autosõidu kogemine. 
Alustasime oma reisi lõikuskuu esimesel päeval Elblagist ja meie valitud sihtohaks oli Poznan. See on linn Poolas, mis on nii kolme ja poole tunnise sõidu kaugusel Elblagist ning kus me varem käinud ei ole.
Poznan on umbes 500 000 elanikuga linn Lääne-Poolas. Elanike arvult on see Poola suuruselt viies linn. Tegu on ka ühe Poola vanima linnaga. Poznanit peetakse Poola riigi sünnipaigaks. Sest arvatavasti ristiti prints Mieszko I just Poznanis Ostrow Tumskil ehk katedraali saarel. Prints MIezko I oli Poola esimehe valitseja ja tänapäeval võib teda kohata 10 žlotise peal. 
Häda on selles, et kuna päris kindlaid andmeid ikkagi ei ole, et Mieszko just Poznanis ristiti ning veel kaks Lääne-Poola linna on kuulutanud ennast selleks õigeks ristimise kohaks ja riigi sünnipaigaks. Mine võta sa nüüd kinni, kelle tõde on õigem ja usk suurem. Poznani kasuks räägib kindlasti fakt, et paavst Johannes Paulus II isklikult olla uskunud ja öelnud, et see ristimine toimus just Poznanis. Tema sõnal on kaalu ja tema oli väga väga tark ning palju uurinud mees. Tema juba niisama poleks sõnu loopinud. Ma ise arvan, et minu puhul on ilmselt nii, et Poznani loosse sisse elades ma tunnengi üdini, kuidas Poola riik sai kindlasti just sealt alguse, aga kui ma neid teisi linnu peaksin külastama, siis kindlasti kõnetavad nende lood mind samavõrd. Ja kas minu jaoks tegelikult ongi tähtust, kust see riik siis ikkagi alguse sai? Tegelikult mitte. Aga seekord sai see siiski alguse Poznanist:).

Poznanis veetsime me pool päeva ja ühe öö, mis tundus piisav selleks, et natuke vanalinnas uidata ja vähemasti raekoa platsiga tutvust teha. Poolas on viimasel ajal jälle päris kuumad ilmad olnud, lausa nii kuumad, et ega päeva ajal ei tahagi nina õue pista. Ka esimene august oli korralikult kuum päev, aga no vapramad meie seast siiski ei saanud lihtsalt hotellis pikutamisega leppida, vaid mõtlesime, et veeretame ennast ikka väga vaikselt astudes ja kuuma trotsides vanalinna. Seda me tegimegi ja kõik jäid ellu ning elamus oli äge.
Kui Poznanist veel rääkida, siis Poznan on läbi aegade olnud vägev kaubanduslinn. Siin kaubeldi kaugema kandi rahvaga juba keskajal ning ka tänapäeval on see äri- ja kohtumiste linn. Lisaks on Poznanis palju ülikoole ja muid õppeasutusi ning akadeemiline ja nooruslik vaib annab linnas tooni. See, et linnapildis on märgata tavapärasest palju enam noori, hakkas kohe silma. Luise, kes esialgu ei akadeemilisusest ega noortest midagi ei teadnud, ütles peale mõningat jalutamist ja linna tunnetamist, et see on nii tore linn, palju vaiksem kui Gdansk, siin on nii rahulik, see meenutab mulle Tartut. See vist räägib enda eest. 
Siinkohal tuleb vahemärkusena öelda, et Luise väga teadlikult ei tahtnud reisikava teada, ega kuulda, kuhu meil on plaanis minna. Ta tahab lasta igal päeval ennast üllatada.

Ka mina püüdsin linna tunnetada ja mõelda, mis linnaga see minu jaoks sarnaneb. Midagi selles nagu oleks tõesti juba tuttavat ja varem kohatut, aga päris kindel ma ei ole ka. Mõtlesin korraks, et äkki Bratislava, aga Bratislavast oleme me ka vaid üheks õhtuks läbi hüpanud, seega see ei saa vist kohane võrdlus olla. Mõtlesin ka, et Wroclaw, mis võib tõele lähemal olla. Sest Wroclaw ei olegi Poznanist väga kaugel, Poola mõistes:). Aga jah, meie külastatud Poznan oli üsna rahulik ja ka pisut kontrastne. Vanalinnas olid imeilusate majade vahel suured lagunenud ja graffityt täis soditud majad. Ilusate sisehoovide vahel paistsid prügi täis kangialused. Tundus ka, et kohe, kui keerata paarilt ilusamalt põhiteelt kõrvale, satud peaaegu aguli laadsesse piirkonda.
Kui Gdanskis on enamik ülekäigurajad valgusfooriga reguleeritud, siis Poznanis oli täiesti üllatuslikult suuri laiu sõiduteid, kus omakorda jooksid veel ka ristirästi trammiteed, reguleerimata ülekäiguradadega. Hästi imelik oli neist üle minna, tundus nagu teeksid midagi valesti või oleksid nagu karjamaalt tulnud vissi, kes on äkki keset linnaliiklust sattunud ja ei saa hästi aru, kas siit kohast ikka võib tänavat ületada.

Poznani vanalinnas olid lisaks kõigile teistele poekestele ja pisikestele söögikohtadele ka pontsikute letid. Ma mäletan neid väga erinevate maitsetega hiiglaslikke pontsikuid täis lette juba meie esimesest reisist Poola, mis oli ikka täitsa mitmed head aastad tagasi. Gdanskis ega Elblagis selliseid lette ei ole. Pontsikuid müüakse pagariäris sees ja tavaliselt on neid korraga müügil kahte sorti. Siin aga lihtsalt kõnni mööda tänavat ja vaata suu ammuli, kui erinevaid pontsikuid müüdakse ja muidugi püüa samal ajal ette kujutada, kuidas sa kogu selle hiiglasliku ponstiku üldse ära peaks jaksama süüa.
Aga reisil ju võib, seega me ikkagi valisime välja ja maitsesime ka tervelt kuut erinevat sorti pontsikuid. Lõikasime need tükkideks ja niimoodi pere peale õhtul jagades, saime need söödud küll. Ja oehhh, no olid ikka head ka. Meie võetud maitsetest olid minu lemmikud virsiku omad ja rabarberi omad. Kõige erilisemaks pontsikuks peetakse roosimaitselist pontsikut ja no need on ka alati head. Kui te Poolas rikkaliku pontsikuleti äärde satute, proovige kindlasti roosi oma ka.

Poznani vanalinna nael on raekojaplats ja raekojahoone ise. Nagu enamvähem kogu Poola, hävines ka enamvähem kogu Poznani vanalinn koos raekojaplatsiga II Maailmasõja käigus ja on hiljem originaali järgi uuesti üles ehitatud. 
Mulle on siiani tundunud, et raekojaplatsid on platsid, mis on ääristatud põnevate vanade hoonetega ja on keskelt tühjad või peaaegu tühjad, ehk siis vahel on keset platsi mõni kuju või purskkaev, aga üldiselt on ikkagi nii, et raekoja platsil seistes on sul 360-kraadine vaade igasse platsi äärde. Poznanis on lugu sootuks teine. Raekoja plats on tõesti plats, aga selle platsi keskel on majad. Näiteks ka raekojahoone ise asub keset raekojaplatsi. Ja kui varem kirjeldatud kontrastid uuesti mängu tuua, siis isegi raekojaplatsil on see ilus-kole grotesksus kohe märgata. Koos imeilusa raekojahoonega on keset platsi ka täiesti koledad, ilmselt kommunismi ajast pärit hooned, mis näevad välja nagu oleksid omal ajal võinud olla sellised kobedamad kultuurimajad. Miks neid minu meelest ansamblisse täiesti sobimatuid kolemaju pole lammutuatud, jäigi vaid õhku visatud küsimuseks. 
Raekojaplatsil võiks ju olla palju enam õhku hingamiseks ja palju enam ruumi ilusate majade imetlemiseks...., aga no millegipärast on keset platsi mõned koledad kärakad. 

Aga olgu nende kärakatega, kuidas on, Poznani raekoda ennast peetakse kõige ilusamaks hooneks põhjapool Alpe. Ja ehkki minu asjatundmatule silmale tunduvad enamik raekojaplatsi maju äärmiselt ilusad, siis isegi mina näen, et see raekoda on tõesti midagi imelist ja erilist. Minule meenutavad need võlvid ja tornid millegipärast Veneetsiat ja tervel majal ning tegelikult kogu platsil on sellist õrna Vahemere hõngu. 
Hoone on algselt ehitatud 14. sajandil, aga see on korduvalt suuri kahjustusi saanud nii tänu tulekahjule, orkaanile kui pommitamisele. 
Raekojast rääkides ei saa mööda ka Poznani kitsedest. Meie seda küll ise kahjuks ei näinud, aga tavapäraselt koguneb eriti suur rahvahulk raekoja ette kella kaheteistkümneks päeval, sest täpselt kell 12 väljuvad kellatornist kaks kelmikat puidust kitsekest, kes taovad oma sarvi 12 korda kokku. Kell 12 pidada keegi vanaaegsetes riietes härra jahisarve või mingit muud pasunat puhuma. Ja nii iga päev.

Kitsede kohta käib legend, et kui raekojahoone sai endale kunagi uue kella, siis täpselt tähtsal kella avamise päeval kõrvetas kokk suure pidusöögi tarbeks valmistatud prae ära. Et mitte linnapea ja tema külaliste ees häbisse jääda, jooksis ta ruttu lähedal asuvale karjamaale ja püüdis sealt lõunasöögi tarbes kaks kitse. Ta pani kitsed raeokoja torni kinni, kuni ta muude asjadega toimetas. Kui siis aga kõik kella avamisele kogunenud inimesed ainiti kella vaatasid ja südapäeva kuulutavaid lööke ootasid, nägid nad tornis pusklevaid kitsesid. Linnapea tähtis külaline ütles, et oo, need kitsed on küll väga lahedad, need võiks jätta. Ja sellest ajast peale löövadki raekoja kella tornis kitsed sarvi kokku.

Raekoja ees kõrgub posti otsas mõõgaga timuka kuju. See post on sätitud täpselt kunagise häbiposti kohale ja just seal samas paigas viis timukas ka raekohtu otsuseid ellu.

Raeplatsi keskel kolemajade kõrval asub ka Poznani tuntuim maamärk ja postkaardivaade ehk värvilised ja pilkupüüdvad kaupmeeste majad. Kunagi elasid neis majades kaupmehed ning majade allosades tegtsesid ärid - kaubeldi heeringa, soola, küünalde jmt-ga. Tänapäeval kaubeldi samas kohas magnetite ja muu turistinänniga.
Üks tähtis maja keset raekojaplatsi on veel kunagine kaalumaja, kus kaupmehed oma kraami kaalusid. Kaalumaja kõrval on Bamberka kuju. Bamberka hoiab käes veinikannusid. Minu mõtetes oli bamberka elusuurune, aga tegelikult on ta päris pisikene, natuke isegi pettumustavaldavalt pisikene. Bamberka sümboliseerib Böömimaa talurahvast, kes 300 aastat tagasi tänastelt Saksamaa aladelt massiliselt Poznani tulid, et peale katku ja sõja hävitustööd, aidata linna üles ehitada. Algul kandsid nad omi rahvariideid ja olid selgelt eristatavad, aga nad poolastusid üllatavlt kiiresti.

Nelinurkse raekojaplatsi igas nurgas on purskkaev, mida ehib erineva Vana-Rooma jumaluse kuju. Ma pole päris kindel, kuidas see kõik Poznaniga seotud on, aga ilmselt olid arhitektil üsna vabad käed. Igal juhul on Neptun, Apollo, Mars ja Persepina väärikana Poznani ehtimas ning annavad platsile seda eelmainitud Vahemere vaibi juurde. 
Poznani raekojaplats on minu jaoks hästi erinev tavapärasest ja imeilus ning soovitan seda kindlasti külastada, kui lähikonnas olete. Mul endal õnnestus soojas suveöös ergemaks läinud väiksemate lastega ööhakul veel korra tiirraekojaplatsile peale teha ja no sumedate tänavalaternate valgel oli see koht isegi maagilisem. Väiksematega leidsime vanalinnast ka Harry Pottery maagiapoe, mille aknaid me korralikult uudistasime, sest pood ise oli juba kahjuks kinni. Hüppasime korraks sisse ka Stary Bowari ehk vanasse õlletehasse tehtud kaubanduskeskusesse ja see nägi nii väljast kui seest väga põnev ja stiilne välja. 
Selline see meie Poznan seekord suures plaanis oligi. Tundus, et linn on igati väärt, et sinna veel ja veidi pikemaks minna. Aga meid ootasid uued seiklused.