Kivide vahel
–
Tšehhi reisiplaane tehes oli täiesti kindel, et me läheme ka matkama. Põhja- ja Loode-Tšehhi on nagu matkajate paradiis, aina mäed ja mäed. Tegelikult on muidugi ka kogu Lõuna-Poola üks imeliste mägede kogum, aga Poola mägedesse pole me väga saanud, sest siin on üks oluline takistus. Enamik Poola mägedest asub rahvusparkides ning Poola rahvusparkides ei ole koerad lubatud. Oh, kui rõõmus ma olin, kui netis uuringut tehes avastasin, et Tšehhis on rihmaotsas kõndivad koerad rahvusparkidesse igati teretulnud.
Eile käisime Tšehhi suurimas kivilabürindis ehk Adršpachi kaljude vahel. Loode-Tšehhi on täis taevasse kõrguvaid hämmastavaid kivijumakaid ja päris raske on valida, milliseid külastada ja milliseid mitte, sest igale poole kohe kindlasti ei jõua. Ma muudkui uurisin ja lugesin netist ning jõudisn järeldusele, et mujale võib, kuhu iganes minna, aga Adršpachi peab kindlasti minema. Nii ma seda oma perele serveerisingi, kui ma neile neile youtube'ist erinevaid kivisid näitasin, et me võime sinna minna või hoopis sinna või tänna, aga vot
Adršpachi läheme igatahes.
Adršpach asub üsna Poola piiri ligidal ja see on väga väga populaarne koht turistide seas. Päris niisama, et täna mõtlen, et oh läheks käiks seal korra ära, ei pruugi saadagi. Võib juhtuda, et jääd pika ninaga. Kivilabürindi pileteid müüakse netis ette ja kui ma õigesti tuvastasin, siis tunnis saab alale siseneda 400 inimest. Kui netis on mingiks konkreetseks ajaks piletid otsas, siis ei ole neid ka kohapeal võimalik osta. Selles mõttes on hea, et kaugelt tulles saadki piletid ette osta ja võid kindel olla, et mahud sisse. Ka parkimispileti saab ette osta ja ongi soovitatav. Meil oli plaan muidu laupäeval kivilabürinti minna, aga vot selleks päevaks olidki meile sobivad ajad juba välja müüdud.
Seega tegime plaani ringi ja jõudsime Tšehhi juba eile ning ilma igasuguse sisseelamiseta läksimegi kohe Adršpachi. Juba kaugelt oli õige koha juures näha rahvamasse liikumas ja autosid, kes otsisid, kuhu nad parkida saaks. Meie keerasime rõõmsalt kivilabürindi ametlikule parkimisalale sisse ja tõkkepuu tõusis meie autonumbrit nähes kenasti üles ning leidsime endale ilma vaevata parkimiskoha.
Meil oli huvitav lugu selle parkimisega, sest meie valitud parki sisenemise ajaks oli piletite ostu hetkel vaba ainult üks parkimiskoht ja see oli mõeldud karavanile või väikebussile. Mõtlesime väheke ja ostsime ikkagi kiirelt selle viimase parkimiskoha oma sõiduautole. Ega muud ei olnudki kui et see parkimispilet oli tiba kallim, aga mõtlesime, et pigem vähe kallim parkimiskoht ette olemas kui et mitte ühtegi parkimiskohta ja närvesööv otsimine kohapeal, et kuhu oma auto toppida saaks.
Adršpach asub üsna Poola piiri ligidal ja see on väga väga populaarne koht turistide seas. Päris niisama, et täna mõtlen, et oh läheks käiks seal korra ära, ei pruugi saadagi. Võib juhtuda, et jääd pika ninaga. Kivilabürindi pileteid müüakse netis ette ja kui ma õigesti tuvastasin, siis tunnis saab alale siseneda 400 inimest. Kui netis on mingiks konkreetseks ajaks piletid otsas, siis ei ole neid ka kohapeal võimalik osta. Selles mõttes on hea, et kaugelt tulles saadki piletid ette osta ja võid kindel olla, et mahud sisse. Ka parkimispileti saab ette osta ja ongi soovitatav. Meil oli plaan muidu laupäeval kivilabürinti minna, aga vot selleks päevaks olidki meile sobivad ajad juba välja müüdud.
Seega tegime plaani ringi ja jõudsime Tšehhi juba eile ning ilma igasuguse sisseelamiseta läksimegi kohe Adršpachi. Juba kaugelt oli õige koha juures näha rahvamasse liikumas ja autosid, kes otsisid, kuhu nad parkida saaks. Meie keerasime rõõmsalt kivilabürindi ametlikule parkimisalale sisse ja tõkkepuu tõusis meie autonumbrit nähes kenasti üles ning leidsime endale ilma vaevata parkimiskoha.
Meil oli huvitav lugu selle parkimisega, sest meie valitud parki sisenemise ajaks oli piletite ostu hetkel vaba ainult üks parkimiskoht ja see oli mõeldud karavanile või väikebussile. Mõtlesime väheke ja ostsime ikkagi kiirelt selle viimase parkimiskoha oma sõiduautole. Ega muud ei olnudki kui et see parkimispilet oli tiba kallim, aga mõtlesime, et pigem vähe kallim parkimiskoht ette olemas kui et mitte ühtegi parkimiskohta ja närvesööv otsimine kohapeal, et kuhu oma auto toppida saaks.
Lähemat infot pargi kohta, kui kedagi huvitab, saab SIIT. Aga põhimõtteliselt käivad asjad nii, et sa ostad pileti mingiks kindlaks kellaajaks. Näiteks kella 15.00-ks ja siis sul on tunniajane aken parki sisenemiseks ehk siis sa saad selle piletiga läbi väravate kell 15.00-15.59. Koerad on igati oodatud ja neile tuleb ka pilet osta. Pargis võid sa olla soovikorral kuni sulgemiseni. Ehk siis pargis veedetud ajal piirangut ei ole.
Meie Adršpachi külastamise päev oli just see üks jahedam ja vihmane päev kõigi nende viimase aja kibekuumade ilmade seas. Me ei kurvastanud üldse. Võtsime joped kaasa ja lootsime, et nii kõvasti sadama ei hakka, et me kivisid ei näe. Tibake lootsime ka, et äkki jätab osa rahvast tulemata, kui vihma sajab, aga massi järgi otsustades olid vist kõik, kel piletid taskus, ikkagi kohal.
Meie Adršpachi külastamise päev oli just see üks jahedam ja vihmane päev kõigi nende viimase aja kibekuumade ilmade seas. Me ei kurvastanud üldse. Võtsime joped kaasa ja lootsime, et nii kõvasti sadama ei hakka, et me kivisid ei näe. Tibake lootsime ka, et äkki jätab osa rahvast tulemata, kui vihma sajab, aga massi järgi otsustades olid vist kõik, kel piletid taskus, ikkagi kohal.
Tegelikult meil vedas täiega, sest kui tuli meie aeg parki siseneda, siis vihma ei sadanudki ja lausa üle poole teekonnast ei sadanud. Hakkasime vaikselt mööda nooltega täistatud teed kulgema ja püüdsime leida seda oma tempot teiste vahel, et saaksime uudistada nii palju, kui tahame, aga et keegi koguaeg seljas ei oleks. Üsna pikalt oli tee ka päris lai ja sai kenasti üksteisest mööda minna ja keegi ei seganud kedagi.
Üsna kohe jõudsimegi esimeste kivideni ja ohhhhh, sealt edasi olidki muudkui kivd ja kivid. Võimsad kivisambad kõrguvad taevasse ja sa lähed nagu väike putukas nende vahel ja muudkui imetled ja imetled. Aegajalt olid mõned trepiastmed ja sageli võlvusid kivid üle raja. Äge! Sõnatuks tegev! Uskumatu ja samas ometi siinsamas käeulatuses. Kui alguses oli teekond lihtne ja mõnus, siis mida edasi, seda enam tuli treppe, millel rassimine võttis naha märjaks. Nahk ja pea olid tegelikult juba enne treppegi märjad, sest õhk kivimürakate vahel oli niiskemast niiskem.
Luise ei viitsi kunagi asju nii kaua vaadata, kui nt mina ja Meelis seda teha tahame. Seega oli tema koos Lillyga juba ammu ees ära kimanud ja kuna mägede vahel polnud ka levi, siis ega me täpselt ei teadnud, kuidas neil läheb, kuni nad meile ühel hetkel vastu tulid.
Üsna kohe jõudsimegi esimeste kivideni ja ohhhhh, sealt edasi olidki muudkui kivd ja kivid. Võimsad kivisambad kõrguvad taevasse ja sa lähed nagu väike putukas nende vahel ja muudkui imetled ja imetled. Aegajalt olid mõned trepiastmed ja sageli võlvusid kivid üle raja. Äge! Sõnatuks tegev! Uskumatu ja samas ometi siinsamas käeulatuses. Kui alguses oli teekond lihtne ja mõnus, siis mida edasi, seda enam tuli treppe, millel rassimine võttis naha märjaks. Nahk ja pea olid tegelikult juba enne treppegi märjad, sest õhk kivimürakate vahel oli niiskemast niiskem.
Luise ei viitsi kunagi asju nii kaua vaadata, kui nt mina ja Meelis seda teha tahame. Seega oli tema koos Lillyga juba ammu ees ära kimanud ja kuna mägede vahel polnud ka levi, siis ega me täpselt ei teadnud, kuidas neil läheb, kuni nad meile ühel hetkel vastu tulid.
Lilly nimelt on meil väikesest peale treppe nagu tuld kartnud. Tegelikult olen ma tema üle nii uhke, et ta on viimasel ajal tublisti oma hirmudele silma vaadanud ja ka Adršpachis võttis ta südame rindu ja käis mööda treppe küll. Luise aga ütles, et ühel hetkel läksid trepid selliseks, et ta vedas Lillyt veidi aega süles, aga no meie Lilly pole just sülekoerake ja kui tundus, et edasi nad kahekesi enam ei saa, siis nad tulid tagasi.
Nemad siis jalutasidki täitsa tagasi, olles siiski vähemalt poole teest läbinud, ning meie väiksemate laste, Meelise ja Lunaga panime edasi. Luna on täiesti teistsugune koer kui Lilly. Tema on treppide kuningas ja tõeline kaljukits - hüppab, ronib ja poeb igale poole, korrakski mõtlemata, kas see võiks ka ohtlik olla. Me ei kahelnud kordagi, et Luna veab kindlasti kõik eesootavad trepid välja. Vihma hakkas sadama ja kõik läks väheke libedamaks, aga meil oli ikka vahva. Trepid läksid aga aina kitsamaks ja järsemaks ning Luna pani nagu väike traktor treppide kõrvalt mööda liiva ja juurikaid üles. Meie ähkisime, puhkisime ja puhkasime ning läksime ka edasi. Me olime just ennast väga pikast ja järsust treppide rivist üles vinnanud, kui selgus, et edasi allaviivad trepid pole isegi Luna suguse meisterronija jaoks sobilikud. Nimelt ei olnud treppide kõrval enam liivariba, vaid lihtsalt võimalus otseti alla kukkuda. Trepid ise olid ekstra järsud ja astmetega, kust meie Kribu-Luna oleks lihtsalt läbi võinud vajuda. Pidasime kiirelt plaani ja Meelis võttis Luna ning läks suures vihmasajus mööda neid treppe, millest me just suure vaevaga üles olime rassinud, alla tagasi, otsima võimalust lõpu poole liikumiseks vältides neid hirmsaid ja koerte jaoks täiesti ebasobivaid treppe.
Nemad siis jalutasidki täitsa tagasi, olles siiski vähemalt poole teest läbinud, ning meie väiksemate laste, Meelise ja Lunaga panime edasi. Luna on täiesti teistsugune koer kui Lilly. Tema on treppide kuningas ja tõeline kaljukits - hüppab, ronib ja poeb igale poole, korrakski mõtlemata, kas see võiks ka ohtlik olla. Me ei kahelnud kordagi, et Luna veab kindlasti kõik eesootavad trepid välja. Vihma hakkas sadama ja kõik läks väheke libedamaks, aga meil oli ikka vahva. Trepid läksid aga aina kitsamaks ja järsemaks ning Luna pani nagu väike traktor treppide kõrvalt mööda liiva ja juurikaid üles. Meie ähkisime, puhkisime ja puhkasime ning läksime ka edasi. Me olime just ennast väga pikast ja järsust treppide rivist üles vinnanud, kui selgus, et edasi allaviivad trepid pole isegi Luna suguse meisterronija jaoks sobilikud. Nimelt ei olnud treppide kõrval enam liivariba, vaid lihtsalt võimalus otseti alla kukkuda. Trepid ise olid ekstra järsud ja astmetega, kust meie Kribu-Luna oleks lihtsalt läbi võinud vajuda. Pidasime kiirelt plaani ja Meelis võttis Luna ning läks suures vihmasajus mööda neid treppe, millest me just suure vaevaga üles olime rassinud, alla tagasi, otsima võimalust lõpu poole liikumiseks vältides neid hirmsaid ja koerte jaoks täiesti ebasobivaid treppe.
Meie Lisete ja Liisbetiga hingasime sügavalt sisse ja mõtlesime, et millal tuleb see koht, kust meie enam edasi ei saa ja peame ka tagasi pöörduma, aga seda õnneks ei tulnudki. Inimjalgadega olid kõik trepid ja käigud siiski läbitavad. Enne lõppu ootas üks ekstra kitsas kaljude vahel allaviiv trepp. See oli täpselt nii kitsas, et mina olin sealt otseti alla minekuks liiga laiaõlgne. Tõmbasin siis õlad ettepoole kühmu ja niimoodi mahtusin täpselt läbi, mõlemad õlavarred kaljuseina riivamas.
Enne lõppu kohtusime me ka Meelise ja Lunaga, kes olid hea shortcuti leidnud ja ei pidanud õnneks kogu sama teed tagasi kõndima.
Mina, kui suur kiviarmastaja, ütlen lõpetuseks, et see on ülivõimas koht ja ma ei ole päris elus selliseid kivisambaid enne näinud. Muideks Adršpachis on filmitud Narnia filme. Meie ole Narniat vaadanud, aga nüüd vist vaatame ära, kui koju tagasi jõuame.
Alguses, kui lihtsalt edasi liikumine ei võta eriti energiat, jõuab õnneks päris palju ära imetleda, sest mida rohkem tuleb rassida, seda vähem jaksab imetleda. Meie jäime kõik nähtuga ikkagi ääretult rahule ja soovitame seda kohta küll külastada.
Ainus asi, millega nuriseda, ongi see, et nad müüvad koertele pileteid, aga mitte kusagilt pole välja loetav, et kui sul pole just kotikoer, siis ta suure tõenäosusega omal jalal seda rada ikka täies ulatuses läbi ei suuda teha. Aga meie kutsad olid ka kogemuse üle väga rõõmsad ja ei saanudki ilmselt aru, et midagi valesti oli.
Enne lõppu kohtusime me ka Meelise ja Lunaga, kes olid hea shortcuti leidnud ja ei pidanud õnneks kogu sama teed tagasi kõndima.
Mina, kui suur kiviarmastaja, ütlen lõpetuseks, et see on ülivõimas koht ja ma ei ole päris elus selliseid kivisambaid enne näinud. Muideks Adršpachis on filmitud Narnia filme. Meie ole Narniat vaadanud, aga nüüd vist vaatame ära, kui koju tagasi jõuame.
Alguses, kui lihtsalt edasi liikumine ei võta eriti energiat, jõuab õnneks päris palju ära imetleda, sest mida rohkem tuleb rassida, seda vähem jaksab imetleda. Meie jäime kõik nähtuga ikkagi ääretult rahule ja soovitame seda kohta küll külastada.
Ainus asi, millega nuriseda, ongi see, et nad müüvad koertele pileteid, aga mitte kusagilt pole välja loetav, et kui sul pole just kotikoer, siis ta suure tõenäosusega omal jalal seda rada ikka täies ulatuses läbi ei suuda teha. Aga meie kutsad olid ka kogemuse üle väga rõõmsad ja ei saanudki ilmselt aru, et midagi valesti oli.
Täna hommikul läksime järgmisesse poppi kohta umbes samasuguseid kive vaatama. Prachovi kaljudele ei saa piletit ette osta, aga sinna mahuvad kõik soovijad sisse.
Jõudsime Prachovi kivide juurde enna kella 10-t laupäeva hommikul. Mahtusime kenasti kõige lähemasse parklasse ja pool parklat oli tühigi. Inimesi oli küll, aga ka piletijärjekorras me peaaegu ei pidanudki seisma ja saime oma piletid kiirelt kätte. Ka seal oli koerte pilet ja koerte jaoks anti rajale kaasa ka kummalegi üks paberkotike koos papitükiga, millel jooned väikese labida voltimiseks. Nii nunnu ja tegelikult hea mõte ka. Muidugi on korralikul koeraomanikul alati oma kotikesed kaasas, aga no mitte nii korralikul äkki pole.
Jõudsime Prachovi kivide juurde enna kella 10-t laupäeva hommikul. Mahtusime kenasti kõige lähemasse parklasse ja pool parklat oli tühigi. Inimesi oli küll, aga ka piletijärjekorras me peaaegu ei pidanudki seisma ja saime oma piletid kiirelt kätte. Ka seal oli koerte pilet ja koerte jaoks anti rajale kaasa ka kummalegi üks paberkotike koos papitükiga, millel jooned väikese labida voltimiseks. Nii nunnu ja tegelikult hea mõte ka. Muidugi on korralikul koeraomanikul alati oma kotikesed kaasas, aga no mitte nii korralikul äkki pole.
Asusime siis avastama. Mõnes mõttes kartsime, et kuna me olime juba Tšehhi kõige võimsamad kivid ära näinud, siis kas meil üldse on veel midagi näha või kas miski meid veel hämmastab. Aga Prachovi kaljud olid ägedad juba esimesest hetkest peale.
Prachovis on ka nii, et kui sa juba väravast läbi lähed, siis on sul pargis piiramatult aega kuni sulgemiseni. Seal pargis on kolm erinevat rada, mis on siis vastavalt veidi pikemad ja lühemad. Olles eilsest treppidel möllamisest veel veidi räsitud ja kartes, et äkki on jälle mõni koertele võimatu trepp ees ootamas, valisime me Prachovis kõige lühema raja.
Kui Adršpachis pidi rahvas etteantud teel püsima ja seda ääristasid kohtades, kus võis tekkida tahtmine teelt kõrvale astuda, köied, siis Prachov oli palju metsikum ja vabam. Prachovis ei olnud ühtki köit kusagil ja kui tuli tahtmine mõne kivi otsa ronida, millest jaks üle käis, siis võisid sa seda vabalt teha. Meie teele jäigi päris palju kivisid, mille puhul tuli järgi proovida, kas jaks käib üle ja kas saab kivi otsa või ei saa. Seega kulus meil lühikesele rajale vaatamata, aega sama palju kui ilmselt pikal võiks kuluda. Tulid ka trepid, aga täiesti inimlikud ja kõigile neljajalgsetele läbitavad. Meie rõõmuks ootas jälle ka üks eriti kitsas kaljude vaheline trepp, kust alla minna. Meelisel ja Luisel jäi ju Adršpachis see kogemus saamata, aga nüüd nautisid nad seda täiega.
Prachovis oli mõnus ka see, et rahvast oli vähem ja põhimõtteliselt sai igal pool teha pilte, kus võõraid inimesi peal polnud. Aga kaljude vahel oli täpselt sama niiske kui eile, seega pead ja seljad olid meil ka täna märjad.
Kivirünkad olid Prachovis ka väga imelised, veidi rohkem metsa sees, aga siiski nähtavad ja imetletavad. Võin julgelt öelda, et ei, õnneks me polnud veel kividest küllastunud ja nautisime tänast matka täpselt sama palju ja imetlesime ja ahhetasime tublisti.
Ülejäänud pere arvaski, et kõigil eelpool toodud põhjustel meeldis neile isegi Prachovis rohkem kui Adršpachis, aga mina ise veel natuke mõtlen selle üle. Matk ise oli muidugi täna palju mõnusam ja inimlikum, aga kaljud olid eile võibolla ikkagi tibake kõrgemad.
Prachovis on ka nii, et kui sa juba väravast läbi lähed, siis on sul pargis piiramatult aega kuni sulgemiseni. Seal pargis on kolm erinevat rada, mis on siis vastavalt veidi pikemad ja lühemad. Olles eilsest treppidel möllamisest veel veidi räsitud ja kartes, et äkki on jälle mõni koertele võimatu trepp ees ootamas, valisime me Prachovis kõige lühema raja.
Kui Adršpachis pidi rahvas etteantud teel püsima ja seda ääristasid kohtades, kus võis tekkida tahtmine teelt kõrvale astuda, köied, siis Prachov oli palju metsikum ja vabam. Prachovis ei olnud ühtki köit kusagil ja kui tuli tahtmine mõne kivi otsa ronida, millest jaks üle käis, siis võisid sa seda vabalt teha. Meie teele jäigi päris palju kivisid, mille puhul tuli järgi proovida, kas jaks käib üle ja kas saab kivi otsa või ei saa. Seega kulus meil lühikesele rajale vaatamata, aega sama palju kui ilmselt pikal võiks kuluda. Tulid ka trepid, aga täiesti inimlikud ja kõigile neljajalgsetele läbitavad. Meie rõõmuks ootas jälle ka üks eriti kitsas kaljude vaheline trepp, kust alla minna. Meelisel ja Luisel jäi ju Adršpachis see kogemus saamata, aga nüüd nautisid nad seda täiega.
Prachovis oli mõnus ka see, et rahvast oli vähem ja põhimõtteliselt sai igal pool teha pilte, kus võõraid inimesi peal polnud. Aga kaljude vahel oli täpselt sama niiske kui eile, seega pead ja seljad olid meil ka täna märjad.
Kivirünkad olid Prachovis ka väga imelised, veidi rohkem metsa sees, aga siiski nähtavad ja imetletavad. Võin julgelt öelda, et ei, õnneks me polnud veel kividest küllastunud ja nautisime tänast matka täpselt sama palju ja imetlesime ja ahhetasime tublisti.
Ülejäänud pere arvaski, et kõigil eelpool toodud põhjustel meeldis neile isegi Prachovis rohkem kui Adršpachis, aga mina ise veel natuke mõtlen selle üle. Matk ise oli muidugi täna palju mõnusam ja inimlikum, aga kaljud olid eile võibolla ikkagi tibake kõrgemad.
Ei saa öelda, et Tšehhis muidu kuidagi odavam elu oleks, või no me pole veel miskit näinud ka, aga mõlemate kivide juurde on õnneks vägagi mõistliku piletihinnaga saanud. Suure pere lapsevanemana olen ma harjunud selle ahastava tundega, mis tekib, kui oleme kuskile kogu perega läinud ja siis tuleb ühel hetkel piletiraha välja käia. Hõkk!
Täna aga näiteks läks Prachovi kaljudel käimine kahele täiskasvanule, kolmele lapsele, kahele koerale ja ühele autole maksma 23 eurot. Väga normaalne. Ma ei imestaks, kui ühe inimese eest peaks nii palju maksma, sest on kohti, kus peab.
Tšehhis, vähemalt siin piiriäärses maapiirkonnas, kulub ära ka sularaha. Ikka selgub, et siin või seal ei saagi kaardiga maksta. Poola piiri ääres saab sularahana kasutada ka žlotte ja Saksamaa pool on ka eurod aktsepteeritud.
Tšehhi kroonidega ei suuda me veel suhestuda ja satume igakord segadusse, kui mõne asja hinda tahaks teada. 1 euro on 23,midagi tšehhi krooni. Ma arvutan 25-ga, on lihtsam. Aga kuidagi täiesti imelik on neid üle tuhande küündivaid arveid vaadata ja samas ka võtta see 1000+ krooni oma rahakotist välja ja ära maksta. Tegelikult on tšehhi kroonid nii suured, et minu täiesti mõistlikes mõõtmetes rahakotti need ilma kokkumurdmata ei mahugi.
Ahjaa, kui meie varasel pealelõunal Prachovi kivilabürindist ära tulime, oli parkla pilgeni täis ja teeäärest oli saanud parkla ning osad autod pidid litsalt ma järge ootama, kuna nemad ei mahtunud kilomeetrite kaupa enam ka teeäärde ära. Seega mõistlik on ikkagi hommikul varem kohale minna, nagu igasse turistidele meeldivasse kohta. Aga Prachovi kaljusid soovitame me ka igatahes külastada, Meie poolt suur pöial.
Täna aga näiteks läks Prachovi kaljudel käimine kahele täiskasvanule, kolmele lapsele, kahele koerale ja ühele autole maksma 23 eurot. Väga normaalne. Ma ei imestaks, kui ühe inimese eest peaks nii palju maksma, sest on kohti, kus peab.
Tšehhis, vähemalt siin piiriäärses maapiirkonnas, kulub ära ka sularaha. Ikka selgub, et siin või seal ei saagi kaardiga maksta. Poola piiri ääres saab sularahana kasutada ka žlotte ja Saksamaa pool on ka eurod aktsepteeritud.
Tšehhi kroonidega ei suuda me veel suhestuda ja satume igakord segadusse, kui mõne asja hinda tahaks teada. 1 euro on 23,midagi tšehhi krooni. Ma arvutan 25-ga, on lihtsam. Aga kuidagi täiesti imelik on neid üle tuhande küündivaid arveid vaadata ja samas ka võtta see 1000+ krooni oma rahakotist välja ja ära maksta. Tegelikult on tšehhi kroonid nii suured, et minu täiesti mõistlikes mõõtmetes rahakotti need ilma kokkumurdmata ei mahugi.
Ahjaa, kui meie varasel pealelõunal Prachovi kivilabürindist ära tulime, oli parkla pilgeni täis ja teeäärest oli saanud parkla ning osad autod pidid litsalt ma järge ootama, kuna nemad ei mahtunud kilomeetrite kaupa enam ka teeäärde ära. Seega mõistlik on ikkagi hommikul varem kohale minna, nagu igasse turistidele meeldivasse kohta. Aga Prachovi kaljusid soovitame me ka igatahes külastada, Meie poolt suur pöial.
Lisa kommentaar