Põllumeestest, meeleheitest ja tänulikkusest

Mõniaeg tagasi kirjutasin põllumeeste streigist Elblagis, mis oli pisut ebamugav, aga no elasime üle ja kaasa. Kuna põllumehed tookord oma nõudmistele rahuldavaid lahendusi ei saanud, siis ootamatult (vähemalt meie jaoks) alustasid nad uut streiki sel nädalal. Kui nad viimati panid kinni Elblagi linna kesksed tänavad, siis seekord oli ettevõtmine hoopis suurema mõjuga. 
Nii nagu mina asjast aru saan, on streike alustatud kogu riigis. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei saa väga palju aru. Olen ennast terve nädala väga ängistavas infosulus tundnud olevat. Ja ma tõesti olen infot otsinud ja midagi ka leidnud ja tõlkinud ja arvanud, et ma saan aru, aga no tegelikkus on ikkagi teistsugune. Igatahes oli esialgne info, mida välja paisati, et põllumehed panevad Elblagi juures 24-ks tunniks kinni S7 ehk meie poolt iga päev kasutatava olulise kiirtee. Esialgu tundus mulle, et see kinnipanek jääb Varssavi poole ja meie saame ikkagi kenasti läbi lipsata, aga no nii see kahjuks polnud. 
Huvitav pööre oli ka see, et kuna põllumehed ei saavutanud ka 24 tunniga oma soovitut, siis on streik jätkunud ja vähemalt reedel oli veel täies hoos. Ma kardan, et on ka homme. 
Ajalugu näitab, et poolakad on visad ja vägevad streikijad. Läbi streikide ju sündis Solidarnosc ja kukkus kommunism.

Aga igal juhul on see tähendanud, et mina olen pea kogu selle nädala autos istunud. Esimesel streigipäeval ma hakkasin küll varakult peale lõunat Gdanski poole minema, aga no oma poola keele klubisse ma ei jõudnudki, aga õnneks sain lapsed enne kooli kinnipanekut ikkagi kätte.
Esimesel streigipäeval Elblagist lihtsalt kiirteele ei saanud, teeotsad olid kas tõkete või politseiautodega suletud. Üleval olid sildid, et Gdansk siia poole ja Varssav sinna poole ning nii ma koos sadade ja sadade teiste atodega seiklema asusingi. Seiklemine on muidugi palju öeldud, pigem oli tegu otsatu seismisega. Autosid oli palju ja pea igal ristil ja ringil reguleeris läbipääsu politsei. Tee kulges mööda juba väga poriseks sõidetud kitsaid külateid, mis minu meelest ei olnud väga sobilikud selleks, et kaks rekat üksteisele vastu tuleksid, aga no rekad olid seal koguaeg külg külje kõrval. 
Muudkui seisin seal ja lugesin vastutulevatelt autodelt rekajuhtide nimesid, vaatasin seda pori ja laga ning tänasin õnne, et mul on viimasel ajal tekkinud harjumus audioraamatuid ja podcaste kuulata ning seda viimast olen ma sel nädalal väga palju teinud.
Mul oli nii kahju külainimestest, kelle majad said sopaga pritsitud ja kelle aiaääred tümaks sõideti. Mõtlesin, et äkki seal elavadki need samad põllumehed, kes praegu teel on. Ja kujuta ette, kui nad väsinult koju tulevad, on nende koduümbrus vahepeal sopaauguks muutunud. Mul oli igas mõttes põllumeestest kahju. Ja mul oli kahju kõigist neist lõputu reana seisvatest autodest. Ja mul oli endast ka nii kahju, et klomp tuli alatasa kurku. Kuna kõik mu navigatsiooniseadmed näitasid järjekindlalt, et pööra kohe tagasi kiirteele, mida ma teha ei saanud, ja kõik vahepeal mööda tiksuvad kohanimed olid minu jaoks võõrad, siis polnud mul tegelikult õrna aimugi, kus ma olen ja huvitav millal see kõik läbi saab ja kas ma ikka kooli jõuan. 

Ja oi, kui ma siis lõpuks kiirteele tagasi jõudsin, siis ma olin põllumeestele nii tänulik, et ma saan jälle mööda harjunud teed sõita ja et nad kogu kiirteed kinni ei pannud ning ma tundsin sellist kergendust, et siis pääsesid kõik need teel kogunenud klombid valla ja ma nutsin kohe päriselt. 
Samasugiust nutma ajavat tänutunnet tundsin ma ka õhtul koos lastega tagasi Elblagi jõudes, kui selgus, et nüüd algas teesulg täpselt meie mahasõidust ehk meie saime kenasti ilma suurema viivituseta koju.
Ja veel veel tänulikum olin ma järgmisel hommikul, kui me ennast varakult teele sättisime, sest oli teada, et streik veel kestab, aga mis kujul see meie sõitu mõjutab, oli teadmata. Ja siis oli taas Gdanski poole minev kiirtee vaba ja ohhh, ma olin nii rõõmus ja tänulik. Elagu põllumehed!
Ja kuna streik pidi kestma kella 10-st hommikul kella 10-ni hommikul, siis ma olin oma arvates tark ja tegin Gdanskis peale laste kooli viimist jalutusringi mereäärde ning sättisin ennast koju sõitma täpselt nii, et ma jõuaks teesulgude lähistele veidi peale 10-t. Eeldasin, et see viimane hommik oli neil nö koristamiseks ja nüüd on võibolla veel viimased traktorid kuskil tuterdamas, aga muidu on plats puhas. Ja ohh, kui valesti ma eeldasin. Mul jäi kodu-mahasõiduni veel täpselt 15 kilomeetrit minna, kui tee oli taas kinni ja algas tohutu passimine. Pikkades rivides oodati kiirteelt mahasõitu ja ümber minemist. Sain ka lõpuks kiirteelt maha, aga kui eelmisel päeval, olid viitavad sildid ja kõik liikusid nö ühes kolonnis ja eksida polnud kuhugi, siis nüüd tundus mulle, et juhatavad sildid olid juba ära koristatud ja politsei küll reguleeris endiselt igal pool liiklust, aga ühe rivi asemel liikusid kõik erinevates suundades. Kuna mu navigatsioonisüsteemid näitasid endiselt, et mine kiirteele ja mul oli võimatu neid selles mäsus õpetama hakata, et kiirtee pole variant, siis ma lihtsalt lootsin, et lähen sinna, kus on vaba tee ja võtan kellelegi sappa ja ehk jõuan kohale. 

Tõde oli see, et ma tiirutasin ning tiirutasin ja mulle tundus, et enamus juhte olid sama segaduses ning nägin samasid autosid ikka ja jälle vastu tulevat. Vaatasin, kuidas kell kulus ja tundsin, kuidas klomp on jälle kurgus. Kujutage ette, ma ei leidnudki kodu üles! Mõtlesin, et kui ma nüüd kas või Gdanski suuna kätte saaks, siis ma läheks sinna tagasi. Ja ühel hetkel ma saingi taas kiirteele, aga suunaga Gdanski poole ning sinna ma siis läksingi. Nutsin jälle natuke kergendusest, et olen päristeel ning enne kella 12 olin tagasi Gdanskis. Ma ei olnud ju kuidagi valmistunud Gdanski jäämiseks ja mul polnud  väga sobivaid riideid seljas, mul ei olnud raamatut kaasas ega midagi. Aga no Gdansk rõõmustab mind kokkuvõtets alati ja käisin kohvikus ning jalutasin ringi ja peagi oligi ju lastel kool läbi ja sõitsime koju. Kui ma sain õhtul koju sõites aru, et kiirtee on lahti, poetasin suurest kergendusest ja tänulikkusest jälle paar rõõmupisarat. Aga kahtlane oli see, et traktorid olid ikka veel teeääres. Põllumehed ise olid vist magama läinud ja kõik oli vaikne, aga traktorid seisid seal ja vaatasid sõnatult kiirteel möödujaid. Minus tekkis väike kahtlus, et äkki see streik ei saanudki läbi.
Põllutöömasinad seisavad siiani kiirteed ületaval sillal ja nad meenutavad mulle millegipärast täpselt neid vaikivaid roboteid Gdanski laevatehasest, kes kandsid nime "Ellujääjad". Olen mõeldnud, et loodetavasti on see mingi märk ja põllumeestel õnnestub siiski ka oma nõudmistele lahendused saada ja ellu jääda.

Streik tõesti ei saanudki läbi! Ja nii olen ma igapäev selle sisse sõitnud ning teistel päevadel küll kodutee kätte leinud selleks, et siis tunnike kodus olla ning taas justkui siirupina venivasse autode rodusse sukelduda. Ma sain hästi aru, et ega mul ju polegi mingit mõtet koju tulla vahepeal, kui ma ei jõua kodus teha muud, kui koerad välja lasta ja kiirelt tolmuimejaga põrandad üle tõmmata ning midagi ampsata. Aga häda oli selles, et ma ju ei teadnud, kas streik on täna äkki lõppenud ja tee lahti või kestab veel, ei teadnud enne, kui ma teesuluni jõudsin. 
Ja seepärast ongi see lihtsalt nii hull ja väsitav nädal olnud. Kohutavalt kurnav on terve päeva autos istuda ja mitte midagi teada ning olla võimetu oma tavapärast rutiini taastama. Ükspäev ma näiteks jõin hommikukohvi kell 19.20. 
Reede hommikul Gdanskist tulles ma mõtlesin, et mis seal ikka, olen julge ja valin täna koju minekuks ühe teise tee. Kujutage ette, teine tee oli lai asfalttee, aga mingis osas ka munakivitee, mis ilmselt oli põhjuseks, miks sinna teele rekasid ei lastud ja mis omakorda tähendas kohe hulga vähem autosid. Ma sain koju palju väiksema närvi- ja ajakuluga ning ilma pisarateta. Olin jälle nii tänulik ja ikka täitsa rõõmus kah. Kujutage ette, mis võib inimest rõõmustada?!
Ja nüüd ma lihtsalt valmistun, taas teadmatuses, et hullus ilmselt jätkub homme.

Kui veel kiirteest rääkida, siis ma tunnen ennast seal sõites juba päris koduselt. Kui väga ma aga S7-t armastan, sain ma alles nüüd aru, kui võimalus seal sõita, ära võeti. 
Kiirteest olen mõelnud kirjutada varemgi ja see näib olevat sobiv postitus, kus lisaks põllumeestele ka veidi minu muid mõtteid seoses teega jagada.
Kahel pool S7-t kulgevad täpselt kiirtee ääres väikesed maanteed, kus ka liiiklus käib, aga siiski üsna hõre liiklus. Arutasime Meelisega tihti, et huvitav, mis alternatiivteed need on ja milleks neid kasutatkse. See küsimus sai vastuse ükskord mitu kuud tagasi, kui hommikuses kiirteerutus oli tee järsku suure avarii tõttu kinni ja liiklus suunatud just sellele väikesele külgteele. Need teed siis kulgevadki mahasõidust mahasõiduni ja kogu kiirtee ulatuses ning ongi eelkõige ilmselt just sellised varuteed, aga ka neile, kes kiirteel sõita ei taha või ei saa. Avariisid kiirteel ikka on, aga ma ütleksin, et vähem kui linnas.
Hämmastav tähelepanek kiirteelt on minu jaoks näiteks see, kui kiiresti likvideeritakse avariiga kaasnenud segadus. Kui sa sõidad avariikohast mööda ja näed, et seal on tükke ja segadust kui palju ning siis sõidad tunni aja pärast uuesti, siis tunneb selle koha ära ainult veidi sõtkutud muru järgi. Üldjuhul saavad kannatada ka teepiirded ja uued piirded pannakse ülikiiresti. Ükskord ma nägin isegi juhtumit, kust mulle jäi vaadeldes tunne, et reka oli kiirteelt läbi piirete välja sõitnud. Ja see ei olnud väga ammu juhtunud, sest operatiivautod sehkendasid sündmuspaigas. Reka ise oli kiirteelt maas teisel pool piirdeid, aga piirded olid juba korras ja silmnähtavalt olid need uued äsjapandud ja ülejäänud piirdest erinevat värvi piirded. Nii kiiresti?!
Olen pead murdnud, et kes need kiirtee koristajad-korrastajad on? Kas kusagil on valmisolekus brigaadid, kes kohe välja sõidavad, kui kiirteelt on vaja midagi koristada või kusagile uued piirded panna vmt? Kusjuures kiirteed koristatatske ka ilma mingi ekstra juhtumiseta. Üsna sageli on mehed teeääres ja kõpitsevad piirete või lampide kallal või korjavad prügi või niidavad muru.

Teine asi, mille üle ma kiirtee puhul imestan on see, et miks on kiirteel üüratud liiklusmärgid, mis hoiatavad põtrade eest? No nagu meilgi on Eestis põdramärgid, mis muidugi ei tähenda ainult põtrade sagedat teeületusala, vaid sealt võivad tulla ka hoopis kitsed, metssead ja teised elukad, aga no mõte on selge. Kiirteel aga on tõesti hiiglaslikud  silmatorkavad kollased põdrapildiga märgid ja lisaks on seal ka sõnaliselt kirjas, et tuleb just põtrade osas ettevaatlik olla. 
Aga kuidas peaks põder kiirteele saama? Kiirtee ääred on kilomeetrite ulatuses lagedad ja kiirteed ääristab üsna kogu ulatuses veidi teeäärest eemal võrkaed. Miks peaks põder pikalt üle põllu tulema ja otsima üles selle võimaliku nõrga koha või läbipääsu võrkaias ja seejärel ronima veel üle kiirtee piirde ja teele tulema? Ma kuidagi ei näe siin üldse mingit loogikat.
AGA ma ei ole küll kiirteel siiani ühtki põtra näinud, ega mõnda teist suuremat elukat, aga seal ikkagi on vahel rataste alla jäänud oravaid ja muid väiksemaid suslikuid. Ka see tundub mulle mõeldes üsna imelik. Orav elab puu otsas. Enamasti kiirtee ääres puid ei ole. Esimesed puud paistavad üle lageda kaugel silmapiiril. Miks orav kalpsab kilomeetreid üle põllu ja silkab kiirteele? kas põdra eest hoiatav märk hõlmab ka oravaid?

Eile oli Eesti sünnipäev. Muidugi tähistasime ka meie. Eriti vahva ja lõõgastav oli sünnipäev sellepärast, ei pidanud mitte kusagile sõitma:). Palju õnne armas Eesti!

Muide, meil siin õitsevad juba lumikellukesed. Eile nägime ka krookuseid, mille õied küll veel lahti polnud, aga nupud olid siiski piisavalt suured, et üsna hästi oli aru saada, mis värvi õis sealt kohe-kohe puhkeb. Haned ja kured juba lendavad teie poole. Kevad tuleb :).