Igas päevas olgu ikka üks suhkrutükk

Kõige tähtsam sündmus, mis meil vahepeal olnud on, on muidugi Liisbeti kaheksas sünnipäev. Kui Liisbet ise ütles, et ta ei usu, et ta juba nii suur on, siis mina ammugi ei usu. Aga tõsi ta on, et 7. märtsil sai meie beebi 8. Nagu ikka oli see  laulu-, koogi-, küünlapuhumise, kingituste ja šampahommik. 
Olin juba hästi ammu pead murdnud, et kuidas lahendada kooli kommi või tordi vmt viimise küsimus. Olen fotodelt märganud, et enamike laste sünnipäevadel on koolis tort olnud. Sellega on aga mõni häda. Nimelt Liisbet ise torti ei armasta. Ta on mind lausa palunud, et kas ma saaks õpetajale öelda, et kui kellelgi on sünnipäev, siis temale torti ei pandaks, et tal on nii piinlik seda ära visata. Teine häda on see, et mulle tundub, et käib mingi ületrumpamise võistlus, et ilma mille kõigeta on võimalik torti teha. Otseselt on vist küll klassis ainult pähkliallergia esindatud, aga tordid on sellegipoolest ilma munata, gluteenita, jahuta ja milleta kõik veel. Ma ise ju seda torti ei teeks ja ma jääks päris kindlasti kohe hätta isegi selle tellimisel. Nii ma siis pead murdsin.

Lõpuks mõtlesin välja, et me ei viigi torti ega mingit muud süüa kooli, aga teen sünnipäeva puhul seda, mida ma oskan. Pakkusin õpetajatele välja, et võiksin sünnipäeval viia klassile üllatuseks läbi aaretejahi. Õpetajad haarasid õnneks mõttest kinni ja nii siis sündis aaretejaht. Luusisin kooli ümbruses ringi ja mõtlesin päevi plaani, kuidas oleks kõige targem, et jaht mahuks 45 minuti sisse, aga saaks midagi päriselt teha ka ikka. 
Kui aaretejaht kätte jõudis, olid lapsed väga üllatunud ja elevil, ilm oli päikeseline (jaht toimus õues) ja keegi õnneks ei teisaldanud ka minu ärapeidetud vihjeid. 
Aaretejaht oli põhimõttel, et sa lahendad mingisuguse ülesande nt ristsõna, salakirja, pusle vmt ja saad nii teada, kus on järgmine vihje. Ja kui sa niimoodi mööda vihjeid lähed, siis jõuad lõpuks aardeni. Sain endale muidugi kohe päris mitmeid õpikohti ka. Püüdsin ise mängu nö distantsilt jälgida, aga pidin siiski paar korda suunama ka.
Klass seikles kahe grupina ja mõlema grupiga oli kaasas ka õpetaja. Ma tegin kenasti õpetajate jaoks vastustega suunavad lehed, aga nad kas läksid ise ka nii hasarti, et ei vaadanud oma juhist või siis ei saanud nad aru, mida ma mõelnud olin. Ühel grupil läks igatahes kõik enamvähem plaanipäraselt nagu ma mõelnud olin, teine grupp aga jooksis ringi ja krabas kõik vihjed kokku, kus aga nägi ning alles siis lahendas neid kõiki korraga.
Oli, kuidas oli, lõbus tundus kõigil olevat ja lõpuks leitud aarde üle olid kõik väga rõõmsad. Liisbet ise oli veel õhtulgi nii rõõmus, et see oli tema kõige ägedam koolisünnipäev üldse. Siinkohal tuleb mainida, et see oli ühtlasi ka tema esimene koolisünnipäev üldse. Aga mulle tundus ka, et see oli täitsa hea viis koolis sünnipäeva pidamiseks :).
Aga, kuna Meelis on juba mitmendat nädalat õppusel, siis Liisbeti sünnipäeva tähistamine perega millalgi veel jätkub.
Palju rõõmu ja päikest sulle, kõige armsam väike Liisbet!

Üks tähtis sünnipäev oli vahepeal veel. Nimelt sai 25. veebruaril 10. aastaseks Naiskodukaitse Märjamaa jaoskond, mis on natuke minu lapsuke ka. Sotsiaalmeedia põhjal tundus, et oli väga 10 aasta vääriline ja vahva tähistamine, mis toimus 1. märtsil Märjamaa rahvamajas. Mul vedas, et ma sain ise ka natuke peost osa. Nimelt olin mina seekord see eideke, kes oli palutud üle veebi vanu aegu meenutama ja rääkima, kuidas kõik alguse sai. Seega ma siis läbi ekraani sain natuke nuusutada, kuidas kõik kohapeal oli. 
Märjamaa jaoskond on igatahes üks väga super jaoskond esimesest hetkest peale ja kuni tänaseni välja. Olen au ja uhkusega selle ülitegusa ja ainult suuri asju tegeva jaoskonna liige. Palju õnne veelkord, Märjamaa jaoskond, ja palju õnne armsad kaaslased! Ikka sajaga saja poole!

Ja ühel ilusal päeval tulin ma koju ja mind ootas lausa kaks pirakat pakki. Paki saabumine on meie jaoks alati nii palju elevust ja rõõmu tekitav hetk. Üks pakk oli Rahva Raamatust ja minu enda tellitud, aga see saabus nii 3 nädalat varem, kui lubati, seega üllatus oli selline nagu polekski ise seda tellinud :D.
Teine pakk oli tegelikult meile kõigile ja see oli küll täiesti üllatuspakk. Me ei osanud kuidagi oodata, et meie jaoskond meile midagi saadab. Ehk siis me Meelisega oleme mõlemad Naiskodukaitse Märjamaa jaoskonna liikmed, mina tegev- ja Meelis toetajaliige. Aga pakis olid kõik meie suured lemmikud - eesti kommid ja kilud ning mingit uutsorti küpsised, mida me veel maitsnud pole, aga meile väga meeldib kõik uued asjad ära proovida. Ja no kõrvarõngad - täpselt sellised nagu ma ise endale valiksin. Kuidas nad teavad, ah?
Raporteerin siinkohal, et minu kodust kaasavõetud kõrvarõnga-kollektsioon on endiselt teadmata kadunud.
Veel olid pakis kohe kindlasti külmkapimagnetid tänuga vabatahtliku panuse eest eelmisel aastal. Ja ilmselt oli midagi veel, mille ma suures õhinas ära unustasin praegu. Asjad ei ole tegelikult tähtsad, aga siiski oi, kui tore on saada üllatuspakki, millest on kohe aru saada, et see on südamega ja just meile mõeldes kokku pandud. Suur, suur aitäh armas Märjamaa jaoskond, et te olete täpselt sellised nagu olete! 

Ja kui veel mõned tähtsad asjad ära rääkida, siis olukord ja ajad kiirteel on, peale minu viimast kirjutist põllumeeste streigist, muutunud. Ma muidugi teadsin enne ka, et ma näen põllumeeste streigi osas vaid väga kitsast pilti ja kurdan oma mätta otsast, aga Mari postitused ja viited olukorrast Brüsselis tegid pildi palju suuremaks.
Meil siin on ikka rahulik elu ja viisakad põllumehed. Lärmanud, laamendanud ja märatsenud pole keegi. Käesoleval nädalal oli näiteks tee mitu päeva täitsa lahti hea tahte märgiks enne järjekordseid läbirääkimisi. Mina olin tänulik.
Ja mingist hetkest tekkis kiirteele siiski igapäevane imepisike takistus, mis tähendas, et traktorid aeti ühes kohas täitsa kiirteele ja need lihtsalt seisid seal oma loosungitega. Aga sealt sai siiski aeglaselt üht sõidurida pidi läbi sõita ja kõik oli hästi. Mina olen tänulik. 

Aga ma ei ole üldse tänulik selle eest, et sel nädalal tekkis Lisete ja Liisbeti koolides korralik kõhugripi puhang. Lapsi ja õpetajaid langes loogu. Meil jäi Lisete haigeks teisipäeval ja praeguseks tunneb ta ennast juba täitsa hästi. Liisbet tundis ennast veidi halvasti juba eile õhtul, aga täna on ta päeva läbi päris haige olnud. Me peseme 1000 korda päevas käsi ja mul on täielik maania juba, et nii kui keegi midagi katsub, siis on vaja ta kohe käsi pesema saata. Aga no saame üle. Vähemasti paistis ka täna terve päeva päike ja hoidsime aiapoolset ust kogu päeva lahti - värske õhk saab sisse tulla ja pisikud välja minna. 

Luise ütles eile, et ta arvab, et ta vist sai sõbra. Juhhuuuuu! Jälle on põhjust tänulik olla. Tegelikult on väikeseid rõõme ikka igas päevas, isegi kehvapoolses, üks väike suhkrutükk....