Lapimaa katusel

Minu valiku pärliks, mida ma ise kõige enam ootasin, ja no ma võin öelda, et teised oleks ehk ka rohkem oodanud, aga nad lihtsalt ei teadnud, mida oodata, oli Taivaskeron kierrose rada. Rada on 8 kilomeetrit pikk ja lahterdatud keskmise raskusastmega radade hulka. Mõtlesin, et isegi, kui ta on meie jaoks raske ja võtku see meil kas või terve päeva, aga me ikkagi teeme selle koos läbi.

Rada on ringikujuline ja olgem ausad, edasi-tagasi radasid ma isegi ei kaalunud seekord, ja tavaliselt ma neid ka niivõrd ei armasta kui ringseid radasid. Taivaskeron kierrose rada ja veel mitmed teised matkarajad algavad Lapland Hotels Pallas juurest. Muidu on selles kohas asunud ka rahvuspargi külastuskeskus, aga praegu on see, kas renoveerimisel, uuesti ehitamisel või siis üldse likvideeritud, igal juhul suletud. Aga sinna hotelli juurde mahtus kenasti auto panema ja nagu juba reegel oli, oli ka neil ka seal üks põhjapõder palgal, kes parklas tiirutas:D. Kohe nägime ka Taivaskeron kierrost meie ees mööda mäekülge ülespoole looklevat ja ka mõningaid inimesi nagu sipelgaid seal rajal. Vaade oli juba imeline, sest mägede poole kiigates enam ühtki kõrgemat puud ei paistnud – kõik oli avar ja tundralik.

Sättisime ennast valmis ja hakkasime astuma. Kohe üsna esimesest hetkest oli tunda, et tee viib ülespoole. Aga tasakesi kulgedes ja pidevalt õhku ahmima panevat vaadet imetledes, polnud hullu midagi. See rada ei olnud päris „Palle üksinda Lapimaal rada“, teisi oli siiski ka kõndimas. Vastutulijad olid enamasti oluliselt suuremate seljakottidega kui meie ja isegi kui nad võibolla olid tegelikult ka pisut väsinumad kui meie, siis nende nägudelt seda ei paistnud. Pigem peegeldus neist totaalselt rahulolu ja tibake uhkust. Ma arvan, et nemad olid kohe-kohe lõpetamas pikka Hetta-Pallase rada ja no miks ei peaks siis uhke ja rahulolev olema!? Ma oleks ka :).

Meiega sama pidi liikujad kõndisid meist mööda, kui me istusime ja ilma vaatasime, ja siis läksime meie jälle omakorda neist mööda, kui nemad puhkasid ja vaadet nautisid. Nii tekkisid meil rajal mitmed seltskonnad, kellele me oma koodnimed panime. Kõik matkasellid olid rõõmsad, paljud ähkisid nagu meiegi ja enamvähem kõik sh meie hõikasid üksteisele ka mõne soomekeelse tervituse.

Aga ärge nüüd arvake, et seda matkarahvast tohutult palju oli. Aga kui arvestada, et meie varasematel käikudel olime täitsa üksi olnud, siis nüüd need mõned kümned inimesed, olid justkui ikka arvestatav hulk rahvast. Ja kuna kõik oli lage, siis me ka nägime teisi matkajaid enamvähem pidevalt.

Rada kulges üles ja üles ja üles ja no vaade oli nii ette, taha kui külgedele ikka koguaeg absoluutselt hämmastav. Või no nii ma koguaeg arvasin, et enam ilusamaks minna ei saa. Aga tegelikult olles just seljataha vaadanud, sügavalt ohanud, et kas nii ilus saab üldse olla, siis paarkümmend meetrit edasi kõndides ja uuesti taha vaadates sai igakord aru, et ahah, sai küll veel ilusamaks minna.

Esimese mäe otsa jõudes mõistsime me, et esiteks see ei ole veel Taivaskero ja tee viib edasi järgmise mäe otsa ja teiseks ütles Mehis, et see on kindlasti kõige ägedam koht, kus tema matkanud on. Mina muudkui vaatasin kogu seda avarust ja Lapimaa ilu, kõndisin ja mõtlesin, et aga mis on minu kõige ägedam matkakogemus üldse. Mõtlesin Lõuna-Poolale, mõtlesin ühele teisele Soome rajale, mõtlesin Tšehhile ja no täpselt ei teadnudki, mis see õige vastus on. Küsisin Meeliselt, et mis on tema kõige ägedam matkarada ja tema arvas, et tal on ka seesama, mis meil hetkel käsil oli. Ma olin ikka veel kahtlev, aga etteruttavalt võin öelda, et ka mina otsustasin matka lõpuks, et kui mitte kõige ägedam (mida ta vast ikkagi on), siis minu Top 3 matkade hulgas on see kindlasti.

Aga esimese mäe otsast kulges tee teise mäe otsa ja vot see teine oligi Taivaskero. See tipp on 809 meetrit kõrge ja see on Lapimaa (kui jätta välja Soome naise käsivarre osa) kõrgeim tipp ning kindla peale Pallas-Yllastunturi rahvuspargi kõrgeim punkt. Pallastunturi alal on kokku seitse mäge.

Olles ähkides mäe otsa jõudnud, mille me arvasime Taivaskero olevat (seda see ka oli), nägime me ka suurt tahvlit, kus aga polnudki kirjas, et palju õnne, oled Taivaskerole jõudnud, vaid seal oli hoopis üllatav ja meie kõigi jaoks uudne info. Silt oli pandud väga olulise sündmuse mälestuseks. Nimelt süüdati 6. juulil 1952. aastal Taivaskero tipus polaarpäeva ajal keskööpäikese kiirtest Helsingi olümpiatuli. Tornios ühendati see Taivaskero leegike Kreekast saabunud olümpia tulega ja see liikus edasi pealinna. Nii ilus ja nii huvitav ja nii sümboolne mõte süüdata tuli just Taivaskerol, mis ei ole tegelikult riigi kõrgeim tipp ja mis asub Helsingist vaadatuna ikka kuskil jube kaugel hüljatud ääremaal.

Ma tahaksin terve loo täis kirjutada seda, kuidas ma matkal muudkui vaatasin ja vaatasin ning kui absoluutselt ja kirjeldamatult imeilus kõik oli 360 kraadi ulatuses, üks kõik kuhu sa aga vaatad, aga see õhkamine ja jutt ei anna tegelikult seda kogemust edasi, isegi foto päriselt ei anna. See on kindlasti üks paik maamunal, kus tuleb öelda, et oma silm on kuningas ja kui pole ise näinud, siis ei saa ikka päris täpselt seda ka ette kujutada – kivid, kidurast kiduram taimestik, avarus nii kaugele, kui silm võtab ja ümarad künkad nagu suured saiapätsid igas ilmakaares.

Taivaskero otsast viib tee vaikselt alla, aga ikka selleks, et siis taas tõusma hakata ja mitukümmend meetrit madalama Laulukero otsa välja viia, mille harja mööda edasi kulgeda. Just seal kahe kero vahel kogesime me ka kõige imelisemat suvist Lapimaa idülli, mida võib endale ette kujutada. Nimelt kohtasime põhjapõtru ja mitte ühte või kahte, vaid tervet karja. Algul olid nad kaugel ja me muudkui zoomisime ning pildistasime ja olime nii õnnelikud, et me neid silmasime, sest üks asi on neid muudkui autoaknast näha ja rõõmus olla, aga hoopis teine asi on nendega looduses matkates kohtuda. Ja no arvake ära, siis tulid nad veel lähemale, ja veel, ja veel ning lõpuks olime me põhjapõdra karja keskel. Natuke hirmus oli ka, aga samas oli see tõesti nii idülliline, et keset sinise ja taeva ja valgete pilvetupsudega päikeselist päeva Lapimaa üksildastel radadel matkates oled sa järsku põhjapõtrade keskel. Esipõdra kaelas kolises karjakell. Liisbet ja Meelis isegi patsutasid neid.

Vaatad ja vaatad neid põtru ja võiks vaatama jäädagi, aga no tegelikult tuleb ju millalgi ikkagi edasi minna, sest tee ja uued imelised vaated ootavad. Ühel hetkel hakkas rada siiski ka ainult allapoole kulgema ja kogu mäekülg, kus kõndida, oli täis lahtisi kive. Seal siis enam nii väga vaadet imetleda ei saanud, vaid kogu tähelepanu läks jalge all ja ees olevatele kividele. Aega võttis, aga saime igatahes ühel hetkel ka alla ja olime ikka oma kogemusega ülimalt rahul. Nii nagu ma olin eelnevalt arvanud, sai ja jäi see matk minu jaoks meie Lapi reisi kõrghetkeks. Aga hea meel on ka tõdeda, et planeerimatult sai see ka mõne minu reisikaaslase jaoks Soomes käigu tipphetkeks.

Ja oi, kuidas mulle meeldivad need Lapimaa majakesed, mida turistidele välja üüritakse – oma onn. Aga neid onne on muidugi igale maitsele - askeetlikumaid, kus pole voodipesugi, normaalseid, kus on kõik vajalik olemas ja luksuslikke, kus on olemas rohkem, kui vaja oleks, aga mis on siiski nii mõnusad. Meie matkapäeva õhtune onn oli Levi lähedal ja seega me muidugi kolasime Levis ka ringi. Olukord oli seal üsna sarnane juba eelnevalt külastatud Rukaga. Mõlemad on suusakeskused ja mõlemad olid suveks peaaegu, et suletud. Üksikud avatud söögikohad ja majutusasutused, üksikud vastutulevad inimesed, rahulik unine vaib ja õhus hõljuv tunne, et talvel sünnivad siin suured asjad.

Muide, sellal, kui me Soomes käisime, toimusid Euroopa Meistrivõistlused naiste jalgpallis ja peale vilgast päeva, vaatasime me igal õhtul muude tegevuste kõrvalt ka jalgpalli. Poola naistel eesotsas maailmaklassist Ewa Pajoriga kahjuks ei läinud võistlustel kuigi hästi, aga hingest kaasa elasime me neile ikkagi.

Õhtul pidasime plaani, et milline matkarada järgmisel päeval ette võtta ja otsustasime sama rahvuspargi teise otsa minna ja hoopis Yllasest seekord startida. Teine matkapäev oli udune ning esialgu kergelt vihmane ja märg. Ma muideks ei olnud üldse kursis, et ka Yllas on suusakeskus ja no seal oli muidugi sama lugu, et elu oli üsna vähe. Meie valikuks osutus Tuomikurun kierrose rada, mis viis taas ühe mäe otsa, aga seekord jälle metsasemal alal, aga siiski hurmava vaatega ümbritsevatele mägedele, metsadele ja järvedele.

Tõtt öelda läks meil korralikult aega, et matkaraja algus üles leida, vaatasime ühtesid silte ja teisi ja kolmandaid ja mõtlesime, et see ei saa ju ometi nii keeruline olla, aga no tiba ikka oli. Õnneks ühel hetkel ja hoopis kaugemalt ja teisest suunast, kui meil oli alust esimese viida põhjal arvata, leidsime raja alguse siiski üles ja hakkaksime taaskord tõusu võtma.

Olime juba eelmisel päeval terve tee Taivaskerole ja alla tagasi kotis kaasa vedanud vorstikesi, et neid mõnes lõkkekohas grillida. Aga võta näpust, vaatamata minu eelnevale uurimisele ja teadmisele, ei olnud Taivaskeron kierrose rajal siiski ainsatki lõkkekohta. Järgmisel päeval tulid vorstid jälle seiklema kaasa ja sel korral ka asja pärast. Mida kõrgemale me tõusime, seda enam hakkas vihma sadama ja lõpuks kallas juba korralikult. Ei, hullu polnud midagi, ikka veel oli üsna mõnus, aga kahes leitud katuseta lõkkekohas grillima me siiski ei hakanud, need ei kutsunud kuidagi. Ja siis leidsime majakese, kus oli ka teisi inimesi vihma eest varjul, kus lõke juba põles ja kuhu ka meie veel kenasti mahtusime. Vihma sadas, meie istusime mõnusalt mökkis ja grillisime vorsti. Mehis oli kaasa võtnud erinevat sorti soome makkarat ja pakkus seda ka teistele onnis olijatele. Kõige paremaks osutus tšillimakkara. Kui meil grillitud ja söödud sai ning teine seltskond juba mõni aeg tagasi lahkund oli, ajasime ka meie joped jälle selga ja asutasime ennast teele. Vihma enam ei sadanud ja õues oli jälle niiske, udune, aga siiski mõnus. Tee hakkas kulgema mööda vana kuiva jõesängi, mille ääres kasvasid hiiglaslikud sõnajalad. See kõik tundus nagu üks korralik džungli kogemus.

Leidsime peale matka seal samas Yllase suusakeskuses ka ühe avatud söögikoha, kus me natuke keha kinnitasime. Toit oli hea ja õhkkond mõnus. Ei toit ega muu atmosfäär jätnud aga sellist kustumatut elamust kui WC külastus selles kohas. See ei olnud ilmselgelt ainult selle restorani WC, vaid pigem kogu seal opereeriva keskuse WC, kuhu tuli minna mööda treppe ja koridore. Naiste WC-s oli kuus kabiini ja nelja uksel oli silt, et need ei tööta. Ühes töötavas kabiinis oli potti korralik hunnik jäetud ja seega liigitasime ka selle kabiini mittetöötavate hulka ning järeldasime, et kasutada saab ainult ühte. Me ei hakanud katsetama, kas sildiga kabiinid ei olnud päriselt töökorras või oli see selline suvine madalhooaja normaalne olukord, et ei ole vaja kõiki bokse käigus hoida ja koristada, vaid saab miinimumiga hakkama. Aga ma ise arvan, et see madalhooaja variant oli õige, sest muidu oli WC puhas ja igati vinks-vonks, kui see üllatus ühes kabiinis välja arvata.

Ja no seal koridoris, mis WC juurde viis, olid seintel mõned maalid. Üks neist tõmbas minu ja tüdrukute tähelepanu ja me uurisime seda ikka mõnda aega, et kas me ikka saame sellest õigesti aru. Mõistagi olid need maalid seotud suusatamisega, ka see üks tähelepanuväärne. Pildil oli suusamägi ja alla suusatavad inimesed ning esiplaanil üks verine inimene teise inimese suuskade all. Ehk siis ühele õnnetule inimesele oli suuskadega otsa kihutatud ja nüüd ta lamas seal suuskade all abitult ja veriselt. Hmmmmmmmm, mõtlesime, mis me mõtlesime, aga kes ometi selliseid pilte maalib? Ja kes neid suusakeskusesse üles riputab??? Kas see on selline hoiatav pilt, et sõida tasa, muidu võib õnnetus juhtuda? Mehis, kes tööalaselt päris palju soomlastega kokku puutub, arvas, et see võib soome huumor olla, et neil on ikka üsna kummaline huumor. Hmm, kui see nüüd veel naljapilt oli, siis on ikka veel eriti imelik.

Ja kuna me seda siiani polnud teinud, aga lapsed olid juba mitmes kohas väga tahtnud, siis ostsime piletid ja sõitsime Yllases gondliga mäe otsa ka. Ei olnud gondli ilm, aga no eks me teadsime seda ette kah. Oli üsna tihe udu ja gondlid olid kaetud vihmapiiskadega. Üleval mäe otsas oli nii udune, et kohe mitte midagi ei näinud, ei alla ega seal samas üleval ka mitte. Nentisime, et see oli nüüd küll üsna ebaõnnestunud käik ja sõitsime alla tagasi. Huvitav fakt oli see, et koerte jaoks olid oma gondlid, vastavalt märgistatud ja puha. Tegelikult siis mitte nii, et paned koerad ühte gondlisse ja lähed ise teisega, vaid et lähed ise koos koeraga koretele mõeldud gondlisse. Ma ei tea küll, miks koer sinna mäe otsa minema peaks, alla ta ju ilmselt ei suusata…, aga no võibolla matkab alla.

Ka selle matkapäeva lugesime me kokkuvõttes igatahes õnnestunuks ja olime tänulikud erinevate matkakogemuste, -kohtade, -kaaslaste ja selle eest, et Taivaskeron kierrose päeval hellitati meid imelise ilmaga. Mina olen endiselt veendunud, et mina võiksin vabalt minna perega ka ainult matkareisile, et muud ei teegi, kui ainult matkame iga päev, aga kahjuks ülejäänud pole nõus sellisele reisile kaasa tulema :D.