Halloween ja pühakute aeg

Lisete ja Liisbet tegid digitaalsed kutsed, mida mina veidi silusin, ja saatsid need laiali oma sõpradele, keda nad peole kutsuda soovisid. Liisbeti sõbra Zihani kutse saatsime me tüdruku emale, aga Lisete, kes käib kuuendas klassis, sõprade kutsed läksid otse sõpradele. Siin on minu jaoks natuke imelik asjaolu see, et ka kuuenda klassi laste asjajamine käib üldjuhul vanemate kaudu. Kui Lisetet on sünnipäevale kutsutud, siis pigem olen selle kutse saanud mina ja mina olen sellele ka vastanud, et jah Lisete tuleb. Eestis on ju täiesti normaalne, et peokutse saab ikkagi laps, eriti kui ta juba kuuendas klassis on ja tegelikult juba palju varem, ning laps ise annab sõbrale teada ka, kas ta saab peole minna või mitte. 
Kuna mina mõtlesin, et ma tahaks ikkagi vastutuse lastele jätta ja mitte hakata läbi vanemate sehkendama, siis läksid kutsed otse lastele. Ma muidugi jõudsin seda mõtet ka kahetseda, sest halloweenipidu tuli aina lähemale ja ma muudkui iga päev küsisin Lisete käest, et kas mõni sõber juba vastas midagi, aga ei, nad polnud asja oma vanematega veel arutanud. Koheselt saime vastuse ainult Zihani osalemise kohta, kelle kutse me tema emale saatsime. Kui tiksus kätte see päev, mille olime märkinud kutsele oma osalemisest teada andmise päevaks, olin ma juba üsna murelik, et mis siis saab, kui ükski Lisete sõber ei tule. Aga selle päeva õhtuks ehk siis üsna viimasel minutil tulid kõik vastused ja me saime täie rauaga peoks valmistuma hakata.

Me pole Eestis halloweeni siiani liiga tõsiselt võtnud. Oleme küll komme varunud igaks juhuks, aga oleme saanud neid üsna vähe välja jagada. Halloweenist üle jäänud kommid saab õnneks mardipäevaks jätta ja ei pea kõike ise ära sööma:). 
Aga mulle tegelikult meeldib, kui inimesed, ka Eestis, võtavad halloweeni tõsiselt. Imetlen Jannet, kelle majaukse vahelt väljahõljuvat suitsu ja kapist trepile sätitud luukeresid ma pole küll oma silmaga näinud, aga olen neist verdtarretavaid lugusid kuulnud ja videoid näinud. Neid lugusid räägivad lapsed, kes on seejuures ise nii põnevil ja rõõmsad. Minu meelest halloweeni võlu ongi selles maagias, et kes teab, mis võib juhtuda ning mis on päriselt ja mis pole, ning eelkõige on oluline laste ja ka lastemeelsete rõõm. See on võimalus olla ühel õhtul muinasjutus - printsess või lõvi, aatomik või hapukurk, mida iganes sa siis soovid. Ja natuke on see ka hirmu sees olemine ja tõestus iseendale, et kõik, mis minus kõhedust tekitab, polegi hirmus ja päris.
Ma imestan inimeste üle, kes igal aastal leiavad endas soovi halloweeni üle iriseda, et pole eesti püha ja meil on mardipäev jne. Ma ei loe neid postitusi, aga korraks hakkavad silma ikka. Rõõmustan ühtviisi nii halloweeni kõrvitsate kui mardipäeva mõistatuste ja poriste jälgede üle. Ma söön pastat, sushit, pontšikuid ja padthaid ning tunnen end ikka eestlasena. 

Poolas on minu meelest halloweeni rohkem näha kui Eestis. Poodides on erinevat kolli- ja kõrvitsakraami müüa ning ka majaesiste ja akende halloweeni temaatiliseks kaunistamist tuleb rohkem ette.
Ka meie nägime sel aastal kaunistustega vaeva. Me küll ei mähkinud kogu maja ämblikuvõrkudesse ega külvanud aeda kõrvitsatega üle, aga no enda kohta oli meil ikka väga palju dekoratsioone ja me ise olime igatahes oma saavutuse üle rõõmsad. Tõsi, meie kaunistused tekitasid minu meelest armsa, sooja ja koduse tunde, mitte ekstra hirmsat olemist.

Siikohal oleks vist hea ära rääkida ka see, et Gdanskis on üks maja, eriline maja. See asub Wrzeszczi linnaosas, kannab nime Villa Kirsch ja on ehitatud aastal 1856. Tean veel, et maja sai nime oma esimese omaniku härra Kirschi järgi ning et 1994-2007 asus majas Ukraina konsulaat. Nii palju, kui mul õnnestus uurida ja puurida on hoone hetkel erakätes. Maja näeb välja nagu armas pisike lossike, aga tornidega maju ja lossilaadseid ehitisi on seal ümbruskonnas ehk siis Mägi-Wrzeszczis palju, selles mõttes ei ole see maja erilisem kui teised. 
Põhjus, miks aga vist küll kogu Gdansk seda maja teab, on suurejoonelised dekoratsioonid, millega villa aed ja õu kaunistatakse halloweeniks, jõuludeks ja munadepühadeks. Kõige vingemad, räägitakse, olevat siiski igal aastal halloweeni kaunistused. Ja neid kaunistusi teevad siis mingid tavalised inimesed, ilmselt mõni pere või, kes seal majas siis iganes elab. Mulle küll jäi kuskilt silma (äkki oli seal aia juures väikesel sildil kirjas, enam ei mäletagi), et mingi roll selleaastaste halloweeni kaunistuste teostuses oli ühel lillepoel. See paneb mõtlema, et maja elanikel on ehk mingi käsi sees kusagil lillepoes, aga no ühtki suurt reklaami ega midagi kuskil ei olnud, nagu võiks ju arvata, et on.

Nüüd te juba saite aru, et meie käisime ka neid kaunistusi vaatamas. Võtsime koerad ka kaasa ja läksime Mägi- Wrzeszczi avastama. Suuremad linnaosad nagu nt Wrzeszcz jagunevad omakorda väiksemateks jaotisteks ja üks   Wrzeszczi osa on Wrzeszcz Górny ehk Mägi-Wrzeszcz. Sellist nime kannab kant ilmselgelt sellepärast, et seal tõesti on künkaid rohkem kui mujal ümbruskonnas. 
Me läksime sinna ühel nädalavahetuse ennelõunal, autoga, sest kui meie juurest sinna jala minna, ei oleks see enam mõnus jalutsukäik, vaid päris korralik koormusmatk. Parkisime ühele lossidest ümbritsetud tänavale ja läksimegi kohe Villa Kirschi juurde. Seal oli juba teisigi uudistajaid, aga õnneks mitte sellist massi nagu ma fotodelt näinud olen seal vahest olevat.
Jaaa, vaatepilt oli äge ja see oli täpselt selline tõsiselt võetud ja südamega tehtud asi nagu ma ennist rääkisin, mõned kohe oskavad. Kogu väljapanek oli inspireeritud õudusfilmist "The Shining". Ma pean ütlema, et ma pole seda ise näinud, ma ei ole paljusid õudukaid näinud, aga Meelis tundis selle kohe ära. Aga ma tean ka millegipärast mõningaid fragmente sealt - näiteks neid tüdrukuid ja seda luuletust. Igal juhul oli seal palju kõrvitsaid, kirjutusmasinaid, otsast otsani sama fraasi täis trükitud pabereid, ämblikuvõrke, veriseid uksi ja kirveid. Tasus vaatama minna küll. Nüüd ma juba ootan, et hmmm, äkki varsti on neil jõuludekoratsioonid ka väljas.

Aga meie jätkasime oma päeva jalutades ümberkaudsetel tänavatel ja Jaškowa Dolina pargis. Park oli sügiseselt kuldne ja seal oli seda Mägi- Wrzeszczi eriti tunda, rajad looklesid üles ja alla. Vaatasime põhikohad üle, mida selles pargis avastada võiks, lisaks ilusale loodusele, ehk siis kõik kõrgemad tipud ja vaateplatvormid ning metsateatri. Viimane oli küngaste vahel asuv org, kus olid palgid pinkideks ning teatril oli tõepoolest ka mitmetsandiline lava.
Kõige ägedamalt vaateplatvormilt ehk siis kõige kõrgema künka otsast avanes puude vahelt vaade linnale. Vaatasime igatpidi ja suurendasime telefoniga vaatepilti, et tuvastada mõni kaugelt paistev tuttav maja, aga tegelikult jäid meile ainult oletused, midagi kindlat me ei tuvastanud. 

Aga põikame nüüd Villa Kirschi uhkete dekoratsioonide juurest tagasi meie koju ja meie tagasihoidlike, ent südamega sätitud kaunistuste ja halloweenipeo juurde. 
Reedel oli koolis viimane vaheajaeelne päev ning ühtlasi oli see ka vormivaba päev ja kanti halloweeni kostüüme. Liisbet oli kassike ja Lisete oli Raputsel.
Meie pidu algas laupäeva pealelõunal ja võtsime kohe nii suurelt ette, et see oli pidžaamapidu ehk külalised jäid ka ööseks. Mulle tundub, et see ööseks jäämine on ise juba ekstra põnev, sest seda juhtub õige harva. Tegelikult ei käida meie kooli puhul ka peale kooli üksteisel külas nagu see nt Märjamaal tavaks on. Ma usun, et poola lapsed tegelikult ikka käivad üksteisel külas, eriti need, kes käivad nt mingisuguse naabruskonna või bloki koolis, sest seal ei ela sõbrad sinust ilmselt kuigi kaugel. Rahvusvahelisse kooli tullakse aga kokku igast linna otsast ja ka väljaspoolt Gdanski ning transpordis sõltutakse tihti oma vanematest ja see vähendab võimalust peale kooli kellelegi külla minna. Lisete koolis näiteks jäävad lapsed pigem siis veidi kauemaks kooli, et sõpradega kõik mängud ära mängida ja jutud ära rääkida. 

Üsna palju tegelesidki tüdrukud meie juures ka lihtsalt jutlemise ja mängimisega, vaadati õudusfilme ja tehti palju nalja. Mina olin lubanud, et teen aaretejahi ja meisterduse ning need mõlemad said ka tehtud. Loomulikult püüdsin ma neile ka pidevalt süüa sokutada. Olime arvestanud, et kambas on ka taimetoitlased ja seega näiteks lõikunud hulganisti erinevaiud juurvilju ja puuvilju dippimiseks ning muud kraami oli ka, aga nagu ma alati lastepidude lõpetuseks ütlen, et söögiga pingutasime pisut üle, sest enamvähem kõik on järgi. 
Natuke ikka kripeldas, et äkki neile lihtsalt ei meeldi meie söögid ja neil on tegelikult kõhud tühjad. Meelis käis ja tõi kõrvalasuvast itaalia restost pitsad, no need söödi küll kõik ära. 
Aaretejaht läks korda ja oli minu meelest laste jaoks põnev ja hasarti tekitav, ei olnud liiga lihtne, pidi mõtlema, aga nad said hakkama. Selliste väljakutsete puhul ma tunnen, kuidas ma igatsen põnevate asjade väljamõtlemist, radade tegemist, ümbrike ja vihjetega sehkendamist ning kõike seda, mida ma kodutütarde ja naiskodukaitsjatega varem päris palju teha sain. 
Ööbimine läks kenasti ja ma ise olin eeldanud, et kõik on hommikul palju rohkem väsinud, kui nad olid. Hommikuse äratusega oli muidugi huvitav lugu. Ühe tüdruku isa ütles teda meile ära tuues, et nad sõidavad homme Portugali (no koolivaheaeg ju algas), aga kuna Sosia tahtis ikka väga meile peole tulla, nad lubasid teda ja isa tuleb talle hommikul kell 7.30 järele, et nad lennukile jõuaks. Noh, kõik oli selge ja mõistetav ning meie Meelisega tundsime ilmselget vastutust, et peame Sosia hommikul üles ajama ja kella 7.30-ks valmisolekusse nr 1 saama, et perekond lennukist maha ei jääks.  Kell 7.15 läksin mina tüdrukute tuppa ja üritasin vaikselt Sosia üles ajada. Muidugi ärkasid nad siis kõik üles. Kell 7.25 käisin veel korra ütlemas, et kell on nüüd 7.25 ja veendusin, et Sosia oli püsti ja ei maganud norinal. Kell sai 7.30 ja keegi ei tulnud talle järgi. Mõtlesime, et hmmm, imelik, aga eks nad ise teavad, meie oleme oma osa täitnud ja Sosia on iga kell valmis ära minema. Päev läks edasi ja mingi hetk Lisete mainis mulle, et Sosia ei saanud üldse aru, mis see tähendas, et sa ta üles ajasid. Uuuuups!

Igal juhul tuldi talle järgi millalgi 10 paiku ja tulijaks oli ema ning ta kinnitas, et jah, neil on kiire, nad lähevad Portugali, lennuk läheb 14.45. Sellist asja siin Poolas ikka kohtab, et homme kell 10 võib tähendada homme suvalisel ajal või siis üldse ülehomme.
Aga kui kõik külalised olid koju läinud, saime me omavahel aru pidada ja nentisime, et tore pidu oli, keegi ei läinud tülli, keegi ei mossitanud ja kõik jäid rahule. Mina olin kõige rõõmsam selle üle, et me tegime midagi päriselt ära. Muidu me alati unistame, et teeks seda ja teeks teist, kutsuksime külalisi jne, aga nüüd tegimegi päriselt halloweenipeo.

Päris halloweeni õhtul olime me taaskord veidi kahtlevad, et kas keegi kommima-pommima tuleb või mitte. Elblagis käis eelmisel aastal päris palju lapsi meie värava taga, aga seal oli vaikne äärelinn ja pisikesed "oma" tänavad. Arutasime, et Gdansk on suur ja anonüümne, et kuidas sa saad siin kindel olla, et sa ei satu inimeste ukse taha, kes halloweenist midagi ei tea või teada ei taha, või lihtsalt halbade inimeste ukse taha. Aga samas mõtlesime ka, et meil on kõrvitsad õues ja maja kaunistatud, et äkki meile ikka julgetakse tulla. Ja no tuldigi!
Üle 10 rõõmsa kamba käis kindlasti. Rohkem oli maske ja vähem kostüüme. Mõned lapsed olid koos täiskasvanutega. Igal juhul olid nad kõik väga rõõmsad ja meie olime ka rõõmsad, et nad tulid.

Päev pärast halloweeni ehk 1. november on Poolas riigipüha, siis tähistatakse Wszystkich Świętych'it ehk kõigi pühakute päeva. Sel päeval sõidetakse Poolas palju ringi, sest kõik inimesed lähevad oma kodulinnadesse, et panna küünlad, austada ja mälestada oma lahkunud esivanemaid. See on tõsine ja kurva alatooniga püha.
Wszystkich Świętych on katoliku kiriku ja vähemal määral ka mõne muu kiriku püha ning seda on tähsitatud juba 4. sajandist. Poolas on seda päeva meeles peetud tegelikult juba enne, kui poolakad katoliiklasteks said. Muistne slaavi traditsioon oli Dziady, mis oli oma olemusel pidusöök. Usuti, et sel ajal tulid esivanemate hinged oma peredele külla ning neile küpsetati pidusöögiks sptesiaalseid väikeseid leivapätse. Pätsid tehti paar päeva varem valmis, kuna kaminad ja ahjud olid hingede lemmikkohad ja seega ei saanud seal 1. novembril leiba küpsetada.
Varasemalt oli veel traditsiooniks ristteel lõkke tegemine, et rändavatele hingedele koduteed juhatada, aga hiljem sai sellest kombest küünalde haudadele panek. 
Tänapäeval käivad nii usklikud kui mitteusklikud Wszystkich Świętych ajal surnuaias, olgu ilm milline tahes. On perekonna au asi, et hauad oleksid selleks päevaks korda tehtud ja saaksid täis lilli ja küünlaid. 
Pärast surnuaias käiku saadakse tavaliselt kokku oma pere ja sugulastega, süüakse ja ollakse koos. 
Öeldakse, et see on üks ummikute päev, kuna tõesõna kõik inimesed on sõidus. Ka meie olime sel päeval sõidus ja saime Gdanskist hommikul väljudes õige pisut seda massiliikumist piiluda. Surnuaeda käisid sel päeval ilmselt lisabussid, sest neid muudkui läks ja läks järjest ja kõik olid inimesi täis. Surnuaia läheduses oli hulk politseinikke liiklust reguleerimas ja kõik need bussid suunati hops vastasuunavööndisse, kus neile oli ekstra rada eraldatud. Surnuaia peatuses panid bussid rahva maha ja läksid uuele ringile. Surnuaia aia taga oli potilillede müük ja lilli oli minu meelest lausa sadades ruutmeetrites sillutisele ja murule asetatud. 

Öeldakse, et kui oled 1. novembril Poolas, mine vaata kindlasti surnuaeda ka, et see on kõige uskumatum ja imelisem tuhandete küünalde meri, mis seal voogab. 
Ma olin veidike skeptiline, et kas see saab midagi enamat olla, kui meil hingedepäeval? Kas pole mitte Eestis hingedepäeval kalmistutel ka valge nagu päeval? Meie olime 1. novembri õhtul Torunis. Tuul oli terve päeva lõõsanud nagu ei tea mis ja ega ta õhtukski päriselt vaibunud polnud. Vaatasime välja ühe surnuaia, mis oli piisavalt lähedal, et sinna jala minna. Naljatasime veidi selle üle, et me ei tea täpselt, kuhu me läheme, võibolla on tegu vanade sõjahaudadega vmt ja seal keegi enam ei käigi. 
Ja no ega me väga mööda ei pannudki. Tegu oligi garnisoni kalmistuga ja kui ma õigesti mäletan, siis me ei näinud hilisemaid haudu kui 70. ndatest pärinevaid. Aga see ei loe midagi, et tegu oli vana surnuaiaga, Poolas mäletatakse. Kõikidel haudadel olid küünlad, mõnel silmnähtavalt pere poolt toodud ja paljudel ka süsteemselt ilmselt siis mõne institutsiooni või miks mitte ka lihtsalt mõne suure südamega inimese poolt pandud. Aga tulede merd me siiski ei näinud, sest tuul oli nii vali, et suur hulk küünlaid olid lihtsalt kustunud. Panime seal mõned küünlad uuesti põlema, aga me oleks seal terve öö olnud kui oleksime kõiki uuesti püüdnud süüdata. 
Igal juhul olgugi, et tõsine püha, tundub see mulle ikkagi ka soe ja ilus. On ju ka meie hingede päev pigem soe kui et külm ja kurb püha.