Pildikesi koolielust

Ma arvan, et koolirutiin on meil juba üsna hästi käpas - teame, mis kell stardime ja mis päeval, kelle enne peale võtan, ja millal saab kodutöid jmt. Liisbet näiteks saab kodused tööd mapiga reedel. Kodutööks on siis alati mõned matemaatika töölehed ja vahel inglise keele töölehed ning alati kirjutamise testi leht. Viimasel on siis u 10 sõna, mille kirjutamine tuleb ära õppida ja järgmisel reedel on kirjutamise test nende peale. Kodused ülesanded tuleb siis millalgi nädala jooksul õpetajale tagasi viia. Liisbet teeb kodused tööd üldjuhul nädalavahetusel ära ja siis nädala sees ei peagi rohkem õppima, kui et vaid kirjutamise testi sõnu korrata. Ja no lugema peab siiski ka - üks inglise keelne raamat nädalas, või kaks.

Luise koolis hoolitsetakse vägagi selle eest, et noored inimesed oleksid laia silmaringiga, maailma näinud ja et neil tekiks silme ette pilt, mis neist edasi saab, millisesse tippülikooli nad proovivad sisse saada.
Luise käis näiteks hiljuti Varssavis, kus toimus spetsiaalselt valitud Cambridge'i kolledžitele ülikoolide laat. Minu tundmuse järgi  oli see Teeviida laadne laat, kus ülikoolid Euroopast ja üle ookeanigi ennast tutvustasid. Lisaks käisid noored Varssavi ülikoolis, millest nad said veel põhjalikuma ülevaate, kui laadal kohatud ülikoolidest. Luise põhimure selle päevaga oli see, et buss, millega nad pealinna läksid, oli nii pisike, et Luise, kes on päris pikk, ei saanud grammigi istmete vahel oma jalgu liigutada ja pidi kõik neli tundi sinna ja pärast neli tundi tagasi sõitma sundasendis, mis oli üsna ebameeldiv ja kurnav olnud. Ehkki minu andmetel Luisel seda üht äratundvat klikki ei käinud, et vot see on minu ülikool ja minu aine, aga inspiratsiooni ja mõtlemisainet sai ta siiski tublisti.

Ma ei mäleta, kas olen, aga ilmselt siiski olen juba kirjutanud, et Luisel on koolis viisakate riiete päev, milleks on esmaspäev. Kui muidu võib igapäevaselt koolis käia täpselt selliste riietega nagu sul endal mugav on, siis esmaspäeviti pannakse selga korrektsed must-valged riided - et nädalale see õige ja veidi tähtsam algus anda. Vahel on mõne muu sündmuse puhul ka korrektsete/pidulike riitete päev ja siis läheb selga ikka jälle see sama mustvalge kombinatsioon. Vahetusjalatseid selles koolis vaja ei ole.
Just hiljuti tähistati näiteks tänupüha ühise lõunasöögiga ja siis oli ka pidulikumate riiete päev.

Sel nädalal käis Luise kooli gümnaasiumiosa Gdanskis Teatris. Gdanskisse mindi rongiga ja tagasi tuldi ka rongiga, seega liiga kitsa istumise muret seekord polnud. 
Me ei olegi Poolas rongiga sõitnud ja ei teadnud ka, kus Elblagis rongijaam asub. Praegu ka täpselt ei tea, aga kaardi pealt vaatasime siiski järgi, kus kandis see on. Luise läks rongijaama ise ühistranspordiga ja tuli tagasi ka ise, seega mina ikkagi rongijaama ei näinud. Uurisin Luiselt ka, et milline siis rong oli jmt. Luise ütles, et rongid on samasugused kui Eestis ja et rong tegi üsna palju peatuseid. Arvutasime ka, et rongiga Gdanski sõit võttis umbes 1 tund ja 20 minutit aega. Tagasisõidul oli rongis esialgu nii palju rahvast, et seisti üksteise kõrval nagu kilud karbis, aga vaikselt hakkas mass peatustes välja valguma ja enne Elblagi sai isegi istuma juba.
Gdanskis oli neil igati tore päev - käidi teatris inglisekeelset Pygmalioni vaatamas, mis Luisele väga meeldis. Siis käidi veel Gdanskis rahvusmuuseumis. Luise kirjeldas seda nii, et muuseumis vaadati terve aja ainult ühte suurt maali. Giid rääkis sellest väga palju ja nemad kuulasid. Maaliks oli Hans Memlingi "Viimne kohtupäev". Maal on üle 550 aasta vana ja on üks paremini säilitatud näiteid Hollandi kunstnike tolle aja töödest.
Ja siis oli neil vaba aega, et ise linnapeal ja poodides käia. Luise käis isegi juba avatud Gdanski jõuluturul. Hilisõhtul jõuti tagasi Elblagi. Oli väga vahva päev.

Ka meil siin on lumi maha tulnud ja ilm külmaks läinud ning Lisetel õnnestus kahjuks korralik köha ja nohu saada ning ta oli täitsa mitu päeva hoopis kodus. Tuleb öelda, et siin küll ei pöörata nii palju rõhku sellele, et kui sul väheke nohu või köha on, et sa siis kohe koju peaks jääma. Kui sulle endale tundub okei, siis võid ikka koolis käia. 
Muidu läheb Lisetel koolis kenasti. Ta ise ütleb, et ta saab juba palju paremini asjadest aru.
Lisete on ka oluliselt rohkem lugema hakanud. Ju siis on õiged raamatud kätte juhtunud. Aga igatahes on neil igal nädalal raamatukogutund, kus nad saavad raamatuid laenutada ja kui Lisete need läbi saab, siis käib ta raamatukogus ka tundide väliselt. Ta loeb isegi õuevahetunnis. Ahjaa, loeb ta siis inglise keeles ja esialgu selliseid lihtsamaid laste põnevikke ja krimilugusid.

Liisbeti koolis toimb ilmselgelt kõige rohkem ja sealt tuleb ka kõige rohkem kirju, et nüüd see tulekul ja nüüd too.
Näiteks käisid esimesed klassid Gdynia akvaariumis. Gdynia on Gdanskile üsna lähedal ja moodustab koos Gdanski ja Sopotiga kolmiklinna. Lapsed osalesid akvaariumis haridusprogrammis ja said niisama ringi ka vaadata. See akvaarium on koht, kuhu ma olen mõelnud perega minna, aga pole veel jõudnud. Samas olen lugenud ka kommentaare, et see on nii pisike, et seal pole midagi vaadata. Nüüd oligi hea võimalus ühel meist isiklik kogemus saada. Liisbetile üldiselt meeldis akvaariumis, aga ta arvas, et perega vast pole mõtet minna, sest see oli liiga väike ja kalu polnud eriti palju. No vaatame.
Kohe, kui Gdanskis suur lumi maha tuli, käidi kehalise tunnis lumes möllamas - koolilähedasest künkast alla laskmas ja niisama ennast lumes veeretamas.

Liisbetil oli ka esimene nö kogupere projekt, milliseid lubati, et aegajalt tuleb ette. Kuskil kuu aega enne tähtaega anti ülesanne, et esimestel klassidel on teemaks "majad" ja nüüd ongi koos perega vaja teha üks suurem projekt sel teemal. Käed olid üsna vabad, võis midagi uurida, ehitada, jäljendada tegelikkust või unistada, põhimõtteliselt mida iganes, peaasi, et kuidagi majadega seotud. 
Kõige keerukam oligi välja mõelda, mida siis teha, sest nii palju põnevaid asju annaks ju teha. Lõpuks jäime selle juurde, et uurime, kleebime, liimime ja teeme suure plakati kuninga- ja presidendilossidest ümber Läänemere. Mõeldud, tehtud. Päris põnev oli niimoodi kogu perega koos mõelda ja meisterdada ning tõesti igaüks sai oma panuse anda.
Meil tuli täitsa hästi välja. Ja hiljem oli ka teiste tehtut väga põnev vaadata. Ikka igasuguseid häid ideid oli tulnud peredel. 

Liisbetil läheb juba mitu nädalat koolis jõulunäidendiks ettevalmistuse tähe all. Peale mitmeid rollivahetusi ja vangerdusi on Liisbet maandundu eeslimüüja rollis, mis oligi see roll, mida ta südamest kõige enam soovis, ja mis tundub ka mulle üks väga äge roll olevat. Ootame põnevusega tulemuse esitlust paari nädala pärast.
Koolis on ka jõulupildistamine. Liisbetil juba oli ja Lisetel tuleb uuel nädalal. See ei ole klassipildi tegemine, vaid jõulusel taustal saab pildistada üksi ja sõpradega. Tausta kujundus saadeti ette ja ette saadeti ka, millistes toonides rõivad ja jalanõud peaks pildistamise päeval olema. Päris huvitav kogemus jälle, et niimoodi on kombeks koolis pildistada.

Liisbetil oli sel nädalal koolis karjäärinädal, kus räägiti erinevatest ametitest. Lapsevanemad olid oodatud kooli oma tööd tutvustama. Meelist ei olnud sel nädalal kodus ja noh mina ju tööatn praegu ainult arvutis, mis ei tundu väga põnev rääkida, seega me ennast kõnelema ei pakkunud, esimese hooga. 
Kui aga koolist tuli kiri, et 1C klassis pole ükski lapsevanem ennast üles andnud, siis ma muidugi mõtlesin, et mis seal ikka ja pakkusin ennast ning käisingi kolmapäeval koolis. No ma nuputasin korralikult, et mida põnevat ma siis rääkida ja teha saaks - mul ei ole Poolas ühtegi vormi, mul pole varustust, mul pole mitte midagi. Kaalusin juba, et minna ühe makaronipakiga ja veeretada jutt kriisivalmidusele. Lõpuks panin kotti pealambi, priimuse, matkapoti, lebo, kompassi ja veepudeli ning valmistasin ette mõned fotod näitamiseks. Olin väheke hirmul ka, et äkki lastel ei ole ikkagi põnev või äkki ma ei oska nii hästi inglise keelt, kui vaja, ja no äkki on see kõik üks koletu läbikukkumine.

Ootasin veidi klassi ukse taga ja siis mind juba kutsutigi sisse. Lapsed olid kõikm kenasti tahvli ette vaibale istuma rivistatud. Kõigil silmad särasid ootusärevusest ja seda sära nähes teadsin ka mina, et ma ei vea nende ootusi alt. Ma saan hakkama ja räägin ainult põnevatest asjadest.
Liisbet istus oma kahe sõbra vahel ja nad hoidsid kõik kolmekesi kätest kinni, see oli lihtsalt niiiiii armas.
Alustasin mõningate piltidega erinevatest vormidest ja laagritest. Miksisin osavalt palgatöö ja vabatahtliku tegevuse üheks kompotiks ja ei lasknud ennast häirida mõttest, kas see kõik neile ka reaalse tervikpildi annab minu tööst. Keskendusin Naiskodukaitse baasväljaõppele ja kodutütarde tegevusele. Lõpuks tegin oma seljakoti lahti ja vaatsime üheskoos neid paari asja, mis mul kaasas olid, ning rääkisime matkamisest. 
See viimane oli veel eriti põnev osa ning kõik tahtsid pealampi pähe panna ja priimust uurida ning kõigil oli ka oma matkakogemusi jagada. Täiesti üllatuslikult oli kõige suurem huviline-küsija-jagaja see sama tüdruk, kes Initiation Day ajal täiest kõrist laulis üle teiste ja kes mulle seepärast on siiani veidi kahtlase mulje jätnud. Aga ta oli nii positiive ja siiras. ning nüüd jooksis see pusle kokku - ilmselgelt on temas peidus tulevane vägev sõjaväelane ja no siis peabki üle teiste laulma:). 

Igal juhul kulus aeg 1C klassi juures kiiresti ja rõõmsalt. Lapsed olid nii tänulikud, nii positiivsed, vahetud ja ausad, et ma sain sealt ise nii palju headust ja tänulikkust enda sisse.
Ja siis ma vaatsin ja mõtlesin ja mõtlen siiani, et kui ilus see on, et kõik hiinlased, indialased, valgevenelased, ukrainlased, poolakad, eestlased, ameeriklased ja teised istuvad käest kinni ja vaatavad oma selgete säravate silmadega maailma ja nad on parimad sõbrad ning see tundub neile absoluutselt täiesti iseenesest mõistetav, et kõik lapsed on erinevad ja see ongi täiuslik. Kui see maailm võikski selliseks lihtsaks ja ilusaks jääda? Või äkki nende jaoks jääbki?

Kannan ette, et mina käin ka endiselt oma poola keele klubis ja meil on seal väga tore. Ma tunnen, et just tänu klubile saan ma ilma teemast juba täitsa kenasti aru ja oskan ise ka ilmast rääkida. No ja millest sa ikka võõrastega räägid, kui mitte ilmast, eks ole? :D. Raadiost ilmateadet kuulates pean ma küll väga tähelepanelikult kuulama, aga saan aru, mida lubatakse.
Edasijõudmise osas tunnen ennast ka ülejäänud klassiga võrreldes üsna hästi. Aga noh, ma annan endale aru, et poola keelt ongi enamikel mu klubikaaslastel palju keerukam õppida kui minul, sest neil ei ole kuskil mälusopis vene keele sõnavara ja põhitõed alles. Ma pole muidugi kellelegi öelnud, et ma vene keelt mõistan. Las nad aravavad, et ma olen lihtsalt väga tark ja kiire õppija :D.
Imelist alanud advendiaega teile kõigile!