Koeraelu

Meie lapsed ootasid koera päris kaua. Aga see oli üks kindel soov, mis oli läbi aastate koguaeg olemas ja jooksis läbi aastate ka igast sünnipäeva- ja jõulusoovide nimekirjast läbi. Sooviti kas või kõige pisematki väikest mistahes tõugu või tõuta koeranirukest. Mulle meeldivad ka koerad väga ja olin ju ikka mõelnud, et ühel heal päeval me võiks ikka koera võtta ja et lapsed võiksid koos loomaga kasvada. Aga me lükkasime seda koeravõttu aastaid ja aastaid edasi eelkõige just sellepärast, et meile meeldib ringi seigelda ja meil on palju kodust ära olemist ning kartsime, et koer piiraks meid selles osas. Ja andsime endale aru ka, et kas koerale ikka meeldiks elada kodus, kus inimesed suurema osa päevast kodust ära on ja ta peab oma päevi ise sisustama.

Aga siis tuli koroona ja teate ju küll, pool Eestit võttis endale koera. Meie olime siiski juba enne koroonat sügistalvel ära otsustanud, et nüüd on aeg küps ja hakkame kutsika järgi ringi vaatama.  Tegimegi siis kõik uurimistööd, et mis koer see meile kõige sobivam võiks olla ja kust me ta saaks. Leppisime kokku, et võtame ikkagi pigem väiksema koera, et ta meile ära mahuks ja temaga koos oleks mõnus reisida. Arutasime mitmete tõugude üle, aga siis sattusin ma labradoridega tegeleva kenneli My Brand kodulehele ja no sealseid kutsikapilte vaadates olin ma müüdud. Me teadsime labradore ikkagi muidu ka, sest meie tänaval oli ka mitu labradori elanud ja nemad olid küll ekstra eeskujulikud ja sõbralikud koerad.

Labrador ei vastanud meie ootustele väikesest koerast, aga no maailma kõige sõbralikuma koera ootustele vastasid nad liigagi hästi. No igatahes ma kirjutasin My Brandi, et meil selline labradorimõte peas on ja sealt tuli mingil hetkel vastus, et aga tulge vaatama, neil on üks tillukeste pesakond, kus ühest kutsikast loobuti. Hingevärinaga sõitsime kogu perega Suurupisse ja rääkisime koerakasvatajaga, küsisime oma küsimusi ja olime Meelisega ikka veel veidi kõhklevad. Lastel polnud muidugi kõhkluse raasugi hinges ja salamisi lootsid nad, et me juba samal päeval sealt kutsika või paar kaasa võtame:). 
Ka meie viimased kahtlusevarjud hajusid, kui Star pesakonna pisikesed potsakad kutsud murule paterdama tulid - süda sulas sees hetkega. Laste pettumuseks olid kutsad alles liiga noored, et kedagi saaks kaasa võtta, aga selle otsuse ja kokkuleppe tegime me seal küll, et see viimane vaba kutsu saab meie pere liikmeks. Ja nii tuli meile Lilly - maailma kõige sõbralikum ja rõõmsam kutsu, kes armastab üle kõigi inimesi ning tahab iga võõrast kallistada ja musitada. Ma ei hakka siinkohal üles lugema, milliseid pättuseid ja suuremaid pahandusi Lilly oma kutsikaelus, mis ma arvan tegelikult veidike ikka veel kestab, tegi, aga igaljuhul armastame me teda pööraselt ja tema meid ka. 

Mina mõtlesin ja mõtlen ikka veel tihti, et kas Lilly on ikka meie juures rõõmus, kas saaks veel midagi teha, et ta oleks maailma kõige õnnelikum koer. Ja kusagil hakkas meie peades ühel hetkel idanema mõte teisest koerast, kellega koos oleks Lillyl tore mängida ka siis, kui meid kodus pole. Seekord polnud küsimustki, et milline koer, ilma igasuguse kahtluseta pidi teine koer olema ka labrador. Plaanisime seda teise koera võttu ikkagi edasi lükata, kuna võimalik Poola minek oli ees ja hakka siis kahe koeraga välismaale minema, jube tülikas jne jne. Aeg tundus vale. Lilly on meie ellu nii palju rõõmu toonud ja siis tuli sel kevadel aeg, mil meile tundus, et meile kuluks kõigile veel väga palju rõõmu ära ja üsna spontaanselt mõeldes, et küll me hakkama saame, pöördusime jälle My brand kennelisse (mis on muideks koht, kuhu ma soovitan kõigil labradorikutsika mõtetega pöörduda). Oli üsna mitu kutsavalikut. Näiteks, et kas oodata, kui äsjasündinud beebid veidi kasvavad ja sealt ehk see oma kutsa leida või oli pakkuda ka üks juba kohe neljakuuseks saav enam mitte nii beebi must kutsu. Kõik, mis me enne mõelnud olime, oli see, et võtame teise koera teist värvi ehk siis meil pole muid soove, kui et ta oleks kas pruun või kollane. Aga no otsustasime siiski ka musta üle vaadata ja no jällegi, kui me teda nägime, siis me teadsime, et tema on meie kutsu ja tundus, et meie meeldisime talle ka. 

Ta tundus esimesest hetkest peale tõeline tulesäde ja maailma kõige pöörasem koer olevat. Aga no ma arvasin, et me ju teame seda labradoride pöörasust küll ja et Lilly on ka päris metsik kutsa olnud. Nii tuli meie juurde Luna, kes tõestas, et me ei tea pöörasusest veel mitte midagi. Ta tõesti ongi nagu tuulispask ja maailma kõige uudishimulikum koer. Ta vaatab mind tihti etteheitvalt, et kas me täna midagi põnevat ei teegi ja lihtsalt kohe, kui ta kuuleb, et keegi liigub, on tal silmad pärani, ta hüppab püsti ja on valmis seiklusesse minema. Ma ütlen pidevalt, et tema jääb küll ükskord oma peast ilma, sest ta on kiire nagu välk ja ta jõuab oma pea igale poole toppida enne, kui sa arugi jõuad saada. Näiteks paned tassi nõudepesumasinasse ja hakkad masina ust knni lükkama, aga juba on seal keegi peadpidi vahel. Ja päris kindlasti on tema esivanematest keegi jänes olnud, sest niimoodi nagu Luna hüppab - toolile-lauale-kapi otsa, kuhu aga parajasti vaja, ei hüppa ükski teine koer, ma arvan.

Lilly ja Luna ei olnud esimesest hetkest sõbrad nagu me eeldasime maailma sõbralikeima koeratõu esindajatest. Lilly oli üsna pikalt suhtumisega mind-see-titt-ei-huvita ja ta oli oma suhtumises nii järjekindel, et kui Lilly pikutas ja Luna läks tema juurde ja viskas tema kõrvale pikali, siis Lilly ajas ennast püsti ja läks teise kohta pikutama. Meie maailma kõige sõbralikum ja leplikum Lilly!
Lunaga oli tegelikult kõik teistmoodi kui Lillyga kutsikana oli olnud. Üks imestama panev erisus oli näiteks ka see, et Lilly tuli meile kahekuuselt ja kaks nädalat pissis ta tuppa ja sealt edasi enam mitte kunagi. Luna oli juba neljakuune ja siis viiekuune ja siis kuuekuune ja no kui tal ikka tuli häda toas peale, siis ta tegi rahulikult tuppa. Me ei jõudnud ära imestada. Aga no jällegi, temast sai ajajooksul Lilly parim sõber ja me kõik armastame teda ja tema meid, ehkki Lillyt armastab ta kõige rohkem. Ja no tuppa ta enam ammu ei tee.
Aga oi, kui pikk sissejuhatus nüüd sai, sest tegelikult õige seiklus ju alles algab, sest kohe kui Luna sai kuus kuud vanaks, pakkisime me kogu pere koos karvaste sõpradega autosse ja sõitsime vastu oma uuele väljakutsele Poolas.

Lilly on meil juba kogenud pagasnikus reisija. Tema teab, et kui sõiduks läheb, siis ta sätib ennast kenasti magama ja lootust on ärgata juba mõnes veelgi põnevamas paigas. Luna aga ei saa sekunditki paigal olla. Ta oli täpselt nagu see laps, kes küsib minutis 10 korda, kas me oleme juba kohal, aga nüüd, aga nüüd??? Ta oli Lilly seljas ja peas ja igal pool ja eks me ju teadsime muidugi ette, et see sõit ei saa meelakkumine olema meile kellelegi. 
Just eelkõige koerte pärast jälgisime kogu reisi aja kella, et saaks aga iga pooleteise tunni tagant peatus tehtud ja kutsad saaks murule oma asju ajama ja jalgu sirutama. Nagu te arvata võite on kõik need võimalikud peatuskohad teeääres küllaltki hirmsad - muruga on napp, ka kõik teised koerad on seal omi asju ajanud ja alati võib seal leiduda mõni hallitanud pirukas, pooleldi söödud hotdog, surnud lind või muu ahvatlus, mille lähedusse me oma karvabeebisid lasta ei taha.
Aga tehtud me selle sõidu saime ja kerge polnud meist kellelgi, aga kustad olid siiski ülitublid ja vastupidavad. Ja no kui te mäletate, siis Poola jõudes algas ju meie hotellieluperiood, mis oli koos koertega ikka jälle täiesti omaette ettevõtmine. Hotelliajastul on päris mitmeid koeralugusid, mis hingelt ära rääkida, seega ma vist jätan need lood ikkagi järgmisesse postitusse ja lõpetan siinkohal selle sissejuhatava loo ära.