Pikk tee Gdanski vol1
–
Gdansk on rahvaarvu poolest Poola suuruselt kuues linn. Gdansk asub Läänemere ääres ja moodustab koos Sopoti ja Gdyniaga kolmiklinna ehk tricity ehk trojmiasto. Kolmiklinna mainimist oleme me päris palju kuulnud, sest majade puhul näiteks kiidetakse või tuuakse alati välja, kui lähedal on need kolmiklinna ühendavale maanteele. See peab ikka üks tähtis maantee olema. Gdynias (seda hääldatakse Gdõnja) ja Sopotis me ei ole veel üldse käinud vaatamata sellele, et need on nii "lähedal" :D. Gdanskisse on meil nüüd lausa kolm korda asja olnud.
Gdansk on ka Poola suurim sadamalinn ja elanikke on seal umbes 470 000. Vaatamata sellele, et oleme seal kolm korda käinud, ei ole me veel väga midagi näinud ega saa kuidagi öelda, et Gdanski me juba tunneme. Gdansk on sarnaselt Elblagiga käinud käest kätte ja viimati 1945. aastal Poola riigi koosseisu arvatud.
Esimest korda käisime me Gdanskis kooli asjus. Kuna Elblagi rahvusvahelises koolis on vaid mõned ained inglise keeles ja ülejäänu ikkagi poola keeles, siis meie siht on olnud lapsed Gdanskisse kooli panna. Kuidas selle kooliasjaga on, räägin ma mõni teine kord, aga üks pikk päev kulus meil poolteist nädalat tagasi tõesti sellele, et Briti rahvusvahelises koolis Gdanskis käia ja siis paari linnalähedast maja vaadata. Eks me lõpuks jäämegi Elblagi ja Gdanski vahel pendeldama, sest Meelise töökoht on Elblagis, laste kool on Gdanskis ja kummaski linnas neist me siis loodetavasi hakkame elama.
Teine Gdanski päev oli eelmisel reedel, kui meil oli vaja minna õhtul Gdanskisse üht maja vaatama ja ühtlasi mõtlesime, et hakkaks Gdanski kuskilt otsast avastama, ja läheks juba varem kohale ja käiks Gdanski vanalinna läbi. Arvestasime, et lisaks sõiduajale jääb meil kolm tundi nö varuaega, et saame avastada ja süüa ja no isegi Poola mõistes peaks aega piisavalt olema.
Tegelikult läks nii nagu ikka, et juba Gdanskisse sõit võttis plaanitust kauem, kuna kolmiklinna maanteel on remont ja tekivad autotropid. Vanalinnas oli käimas kolm nädalat kestev Dominiiklaste laat (see on minu vägivaldne tõlge praegu, et mis see võiks olla) ja esiteks oli sellepärast kohutavalt palju autosid linnas ja teiseks oli sellepärast hulk parkimiskohti nö ära lõigatud ehk siis kõikidesse tavapärastesse kohtadesse parkida ei saanud. Ja see tähendas seda, et ümber vanalinna keerles üks autosupp, kõik lihtsalt otsisid, kuhu oma auto jätta, kus on see üks kohakene, kuhu veel saaks pressida. Ja kuna enne meie linna jõudmist olid kõik võimalikud ja võimatud kohad juba risti-rästi autosid täis pressitud, siis väga napilt mahtus üldse sõitma ja kohati mulle tundus, et ei mahugi. Meie märkasime lõpuks tiirutades puhtjuhuslikult parkimissilti ja sõitsime tõkkepuu alt sisse ja parkisime üksikule vabale kohale ning alles siis saime aru, et oleme mingi hotelli parklasse jõudnud. Arutasime kiirelt, et kas see parkla võib loogiliselt ainult klientidele olla, aga kuna meil aeg tiksus, siis otsustasime auto ikkagi sinna jätta ja tegeleda tagajärgedega pärast. Olgu juba etet öeldud, et pärast saime kenasti välja ka ja mingit jama ein tulnud. Nüüd meil polnud enam kaugeltki kolme tundi vaba varuaega, vaid pigem oli juba "käime tõtakal sammul natukenegi vanalinnas" aeg. Nii me tegimegi. Mööda vanalinna kulgesid pikad laadaputkade read, kus müüdi igasugust erinevat valdavalt käsitöökraami. Oli söödavat, millest sageli ei saanud arugi, mis asi see on, oli ehteid, riideid, merevaiku, kristalle, õlut, halvaad, juustu, viina, jäätist jne jne. Ümber kõige selle olid igapäevaselt tegutsevad restoranid ja kohvikud ja kõige selle keskel oli väga väga palju rõõmsat rahvast.
Võtsime sihiks, et käime vähemalt Neptuni purskkaevu juures ära, kuna see on üks kuulus koht Gdanski vanalinnas. Purskkaev valmis aastatel 1606-1613 ja on vanim ilmalik monument Poolas. Legendi järgi juhtus kord, et purskkaev hakkas ühtäkki Gdanski likööri Goldwasserit purskama ja purjakil kohalikud seetõttu Neptunit ohustama. Ja hiljem pole sealt mõistatgi enam tilkagi likööri tulnud.
Neptuni me leidsime, aga ka turuplatsil, kus ta paiknes oli metsikult rahvast ja toimus kontsert ja oli päris mitu kujumeest/naist, kes tähelepanu tõmbasid. Seega väga Neptuni vaatamisele keskenduda ei saanud ja tuleb mõnel vaiksemal ajal uuesti piiluma minna.
Üks põhjus, miks lapsed juba algusest peale on kambas olnud selle Poola kolimise mõttega on see, et Gdanskis on Starbucksi kohvikud :D. Reedel me siis ka ühte jõudsime ja kogu selles tohuvabohus mõned vahvad joogid välja valisime. Mõistagi tähendas see vaatamata pikale sõidule ja parkimistrallile ja metsikule rahvamassile suurema osa jaoks perest ikkagi seda, et päev oli korda läinud.
Kuna kell surus peale, siis jäi vanalinna avastamine peale Neptunit ja Starbucksi pooleli ning sinna tuleb esimesel võimalusel tagasi minna.
Huvitav avastus oli see, et ühes kaubanduskeskuse WC-s muutus peegel sinna vaadates ekraaniks ja hakkas sulle reklaami näitama. Mõtled küll, et vaatad, kas tukk on sirge, aga võta näpust, tuleb hoopis reklaami vaadata :). Päris põnev igatahes!
Tagasi Elblagi jõudsime hilja õhtul. Olemegi juba arvestama hakanud, et ükskõik, kui lähedale ka ei läheks ja kui väheseks ajaks, tagasi jõuad ikka hilja õhtul.
Tegelikult läks nii nagu ikka, et juba Gdanskisse sõit võttis plaanitust kauem, kuna kolmiklinna maanteel on remont ja tekivad autotropid. Vanalinnas oli käimas kolm nädalat kestev Dominiiklaste laat (see on minu vägivaldne tõlge praegu, et mis see võiks olla) ja esiteks oli sellepärast kohutavalt palju autosid linnas ja teiseks oli sellepärast hulk parkimiskohti nö ära lõigatud ehk siis kõikidesse tavapärastesse kohtadesse parkida ei saanud. Ja see tähendas seda, et ümber vanalinna keerles üks autosupp, kõik lihtsalt otsisid, kuhu oma auto jätta, kus on see üks kohakene, kuhu veel saaks pressida. Ja kuna enne meie linna jõudmist olid kõik võimalikud ja võimatud kohad juba risti-rästi autosid täis pressitud, siis väga napilt mahtus üldse sõitma ja kohati mulle tundus, et ei mahugi. Meie märkasime lõpuks tiirutades puhtjuhuslikult parkimissilti ja sõitsime tõkkepuu alt sisse ja parkisime üksikule vabale kohale ning alles siis saime aru, et oleme mingi hotelli parklasse jõudnud. Arutasime kiirelt, et kas see parkla võib loogiliselt ainult klientidele olla, aga kuna meil aeg tiksus, siis otsustasime auto ikkagi sinna jätta ja tegeleda tagajärgedega pärast. Olgu juba etet öeldud, et pärast saime kenasti välja ka ja mingit jama ein tulnud. Nüüd meil polnud enam kaugeltki kolme tundi vaba varuaega, vaid pigem oli juba "käime tõtakal sammul natukenegi vanalinnas" aeg. Nii me tegimegi. Mööda vanalinna kulgesid pikad laadaputkade read, kus müüdi igasugust erinevat valdavalt käsitöökraami. Oli söödavat, millest sageli ei saanud arugi, mis asi see on, oli ehteid, riideid, merevaiku, kristalle, õlut, halvaad, juustu, viina, jäätist jne jne. Ümber kõige selle olid igapäevaselt tegutsevad restoranid ja kohvikud ja kõige selle keskel oli väga väga palju rõõmsat rahvast.
Neptuni me leidsime, aga ka turuplatsil, kus ta paiknes oli metsikult rahvast ja toimus kontsert ja oli päris mitu kujumeest/naist, kes tähelepanu tõmbasid. Seega väga Neptuni vaatamisele keskenduda ei saanud ja tuleb mõnel vaiksemal ajal uuesti piiluma minna.
Kuna kell surus peale, siis jäi vanalinna avastamine peale Neptunit ja Starbucksi pooleli ning sinna tuleb esimesel võimalusel tagasi minna.
Tagasi Elblagi jõudsime hilja õhtul. Olemegi juba arvestama hakanud, et ükskõik, kui lähedale ka ei läheks ja kui väheseks ajaks, tagasi jõuad ikka hilja õhtul.
Lisa kommentaar