Piisake Saksamaad ja palju kive

Sättisime ennast eile kaheks ööks Hrenskosse, mis on üks asula täiesti Saksamaa piiri ääres. Kohe nii ääres, et vaatad siit üle Elbe jõe ja teiselt poolt paistabki Saksamaa. Hrenskost ja selle lähikonnast algab palju ägedaid matkaradu. Hrensko ise on üks üsna sürreaalne koht, aga sellest edaspidi. 

Tänaseks hommikuks oli plaan ärgata hästi vara ja teha üks põige Saksamaale ning vaadata oma silmaga üle Bastei sild. Kui ma seda silda esmakordselt internetis nägin, siis ma vaatasin, et ooo, kui äge sild, aga mis siis, et lähedal, see on ikkagi Saksamaal ja meie läheme Tšehhit avastama. Et jäägu see sild ootama aega, kui me Saksamaad avastame. Aga mida rohkem ma lugesin igasuguseid blogisid ja reisikogemusi, hakkas järjest enam tunduma, et kuna kõik teised on Lääne-Tšehhis matkates ikkagi ka Basteis ära käinud, vast oleks siis meil ka tark tegu seda teha.

Kuna taaskord on tegu nii populaarse vaatamisväärsusega, et seda ummistavad igal normaalsel ajal massid, siis mõtlesin, et tõuseme jube vara ja käime sillal ära enne, kui enamik inimesi pühapäeviti üldse ärganud on.
Hrenskost on Bastei silla juurde sõita umbes 40 minutit. Esialgne plaan oli, et hakkame sõitma kell 6 või no 6.30 hiljemalt. Tegelikult läks aga nii, et kuna ma öösel kirjutasin pisut pikemalt blogi, siis ma mõtlesin juba veidi peale südaööd magama sättides, et okei, kell 6 me ikka sõitma ei hakka, aga ma tõusen ikkagi veidi peale kuut üles ja et eks me siis millalgi peale seda saame sõitma ka hakata. 

Tegelikkuses läks aga hoopis nii, et ma tegin juhusikult pisut enne kuute silmad lahti ja vaatsin, et väljas on täiesti pime. Poolas on praegusel ajal kell 6 hommikul minu meelest ikkagi valge ja seega ma polnud üldse mõelnud, et siin võiks pime olla. Pimedas me kindlasti minema ei hakka mõtlesin ma, lükkasin äratust rahumeeli veidike edasi ja jäin magama. Ärkasin veidike enne järgmist sätitud äratust ja kuulsin, et mida värki, nüüd laristab väljas täiega vihma. Lükkasin äratust veel edasi ja kuulasin, kuidas vihm akna taga pladistas. Läbi pladina võtsin siiski vastu ostuse, et sadagu või pussnuge, minemata me ka ei jäta. Käisime Meelisega koertega väljas ära ja veendusime, et ikka tõesti väga vihmane on. Aga sellegipoolest ajasime lapsed üles ja mõne aja pärast olimegi kõik autosse pakitud ning asusime Saksamaa poole teele. 
Pühapäeva varahommikune Tšehhimaa oli väga vaikne, pühapäeva varahommikune Saksamaa oli sama vaikne. Aga rõõmustav oli see, et vihm jäi vaikselt hõredamaks ja lõpuks täitsa järgi. Umbes 8.30 jõudsime Bastei juurde. Seal Bastei ümbruses on samuti väga palju ägedaid matkaradu ja ka sillale saab igast kandist ja endalle sobivate kõnnikilomeetritega saabuda. Meie olime ette ära otsustanud, et peale viimaste päevade rassimisi, tahame me hommikul nii vähe kõndida kui võimalik ja seega panime auto sillale kõige lähemasse parklasse.
Parkimine, mis võib vahel olla mitmes mõttes täielik peavalu, oli seal imelihtne. Parklas oli üsna vähe autosid ja parkimisautomaat kõneles väga mitut keelt. Jõudsin vaid oma autonumbrist 8 ära sisestada, kui ta ise pakkus, mis mu auto number on. Maksin ära, 7 eurot 4-tunnise parkimise eest, ja oligi korras. Vähemat aega, kui 4 tundi, valida ei saanud. Mingit parkimispiletit ma ei saanud ega muud tõestust polnud vaja, et ma seal parkida võin. Tõkkepuid ka ei olnud. Oli lihtsalt kaamera, mis sisse tulles su auto numbri fikseeris ja selle sama numbri eest sa siis maksid parkimistasu. Pole teada, mis juhtub nendega, kelle number sissesõidul fikseeritakse, aga kes parkimise eest ei maksa.

Natuke pidime sillani ikkagi kõndima. Tee viis mööda hommikusest ärkavast suurest ja peenest hotellikompleksist, kus sätiti silte välja ja pakuti klientidele hommikusööki. Mõned trepid allapoole tuli ka ikkagi võtta. Ümber silla on erinevad vaateplatvormid, kust avanes täna hommikul ekstraäge udune ja aurav vaade ümbritsevatele mägedele ja sillale endale. Peab isegi täiendama, et lausa muinasjutuline vaade. Ahjaa, nii 200 meetrit allpool voolab täies rahus Elbe, ka see on omaette vaatepilt. Peale meie olid samal ajal silla ümbruses ja sillal vaikselt kondamas vaid mõned üksikud inimesed ehk siis täitsa vabalt võib öelda, et sild oli meie. 
Kunagi asus sealsamas kaljudel Neratheni kindlus. Et üks torn või majake oli ühe kaljusamba peal ja teine teise peal ja nii edasi. Ning kõik see oli omavahel ühendatud sildadega ja alalt välja viis üksainus sild. Saab ainult ette kujutada, milline vallutamatu kindlus see oli, asudes maapinnast paarisaja meetri kõrgustel postidel. Liiga palju infot mina selle kindluse kohta ei leidnud, et kes selle täpselt ehitada lasi ja kuidas seda küll ehitati näiteks. Aga kindel on see, et kindlust on mainitud esmakordselt 1755. aastal. Kivisid ennast kutsuti Basteiks ehk bastioniks juba palju varem. Praeguse silla asemel oli algul puitsild. Praegune 76 meetri pikkune liivakivist sild rajati aastal 1851.
Imeilus koht meelitas juba ammustel aegadel ligi kunstnikke ja teisi loomeinimesi ning muidu uudistajaid. Juba 19. sajandi alguses hakati Basteisse rajama ka majutusasutusi, söögikohti jmt, et silla ja koha uudistajad ainult uuidtsamisega ei piirduks, ning asula kasvas kiiresti.
Üks esimesi giide, kes inimesi Bastei sillale viis, Carl Heinrich Nicolai, on  1801. aastal kirjutanud: "What depth of feeling it pours into the soul! You can stand here for a long time without being finished with it (…) it is so difficult to tear yourself away from this spot." 
Täpselt nii tundsin ka mina. Milline imeline suursugusus ja rahu. Lihtsalt vaatad ja vaatad, mis siis, et kõhus on õõnes tunne ja jalad natuke tudisevad. See paik on kohe kindlasti midagi hingele.

Sillal ja seda ümbritsevatel vaateplatvormidel saab täiesti tasuta käia. Ka see on tänapäeval üks hämmastav asi.
Silla kõrval on küll tegelikult ka üks tasuline ala, kus siis kunagi see eelmainitud kindlus asus ja kus väidetavalt mingid varemejupid ikkagi alles on. Praegu on see ala aga suletud ja võib öelda, et eemalt kiigates näeb tegelikult üldjoontes ära, mis seal alal on ja kus seal jalutada saab. Mina mingeid varemeid ei näinud:). Ma ei ole kindel, kas me oleksime seda suletud ala külastanud, kui see avatud oleks, sest arutasime Meelisega ka, et silla ja paiga hoomamisele see vist küll mitte midagi juurde ei annaks. 
Ahmisime seda hommikust udust ilu endasse nii palju, kui jaksasime ja siis vinnasime ennast treppidest tagasi auto juurde viivale teele. Seal ei ole tegelikult mingeid hulle treppe, meie jalad on lihtsalt viimaste päevade trepitamisega üsna puiseks muutunud.
Bastei sild on igal juhul koht, mille soovitan reisiplaani lülitada, kui lähikonnas olete. Olin hommikul täitsa kindel, et see sild on minu päeva, kui mitte kogu reisi, nael.

Hrenskosse tagasi jõudes sõime hilise hommiku- või varase lõunasöögi ja pidasime plaani, et millise matka me järgmiseks ette võtame. Lapsed hakkasid kurtma, et nemad on jube väsinud ja parema meelega ei matkaks täna enam kuhugi. Nojah, olgu siis nii, mõtlesime Meelisega ning jätsime lapsed koos koertega puhkama ja läksime ise vallutama Tisa kivilabürinti. Hrenskost välja sõites laristas jälle vihma nagu oavarrest. Mõtlesime, et ehk läheb paremaks. Läkski. Tisas kohapeal ei olnud tegelikult üldse sadanudki. Maa oli kuiv ja terve matka aja vaheldus päike mõningase pilvisusega.
Tisa labürindis on ka Narnia filme filmitud. Suures plaanis on seal tegemist samasuguste liivakivist kaljusammastega nagu me neid juba Adrspachis ja Prachovis näinud olime. Tegelikkuses aga olid Tisa kivid õige oisut madalamad ja peale vaadates teistest kividest hulga tumedamad, vahel peaaegu mustad.
Sissepääs pargi alale maksis kahele täiskasvanule kokku 4 eurot. Kujutage ette 4 eurot!!! Koos piletitega sai kaasa ka ala kaardi, kuhu olid märgitud kõnnitavad rajad ja numbritega kõik kaljud, millele nimi oli antud. Neid nimega kaljusid oli ikka korralikult. Päris elus olid siis ka nendel kaardile märgitud kaljudel numbrid peal ja mingit numbrit kohates sai kaardilt lugeda, et see kalju on näiteks elevant või värav või muumia või midagi muud. 
See, et kaljud nimesid kandsid, ja nende looduses uurimine oli päris äge. Vahel arvasime ise enne nime lugemata, et see kivi on näiteks nagu mesilasepesa. Vahel läkski täppi kaardil pakutud nimega ja vahel oli keegi teine selles kivis midagi muud näinud. Vahel aga tunnistasime tummalt mõnda kaljut ja no ei näinud, kuidas see näiteks hüljes peaks olema. 

Tisa kivilabürint erineb eelmistest külastatud kividest peamiselt kolme olulise asja poolest.
Esiteks sai ainult Tisas ise kaljude peal käia. Mujal tiirutati kivide vahel ringi, aga Tisas jah kulgeb pool rada kaljude peal. Ja oooo, kui äge see on. Millised vaated kividele ja muidugi ka alla, kuigi mina väga palju alla ei vaadanud:). Sa lihtsalt kulged mõnusalt oma teel ja see võikski pealtnäha olla tavaline matkarada, kui sa ei teaks, et raja kõrval langeb tegelikult alla mitmesajameetrine püstloodis sein. Seal kiviste kaljujurakate otsas võiks ka istuda ja muudkui ringi vaadata, kohe nii kaua, et ma ei oskagi sõnades seda ajapikkust kirjeldada. Eks me õige natuke istusime ka, aga rohkem ikkagi kõndisime ja põikasime läbi kõigilt kaljuservadelt, kust sai läbi põigata.
Teiseks saab Tisa labürindis ronida igasse käiku ja koopasse ning turinida, kus aga tahad. Tõesõna, kõik nurgatagused saab läbi vaadata ja mingeid keelualasid ei ole. Siin loodetakse lihtsalt inimese tervele mõistusele ja isiklikule ohutunnetusele. Ohkasime ikka matka jooksul korduvalt, et lastele meeldiks seal kohas väga. Küll nemad juba roniks, poeks ja avastaks.
Kolmandaks oli Tisas absoluutselt palju vähem rahvast kui Adrspachis ja Prachovis. See on muidugi ka popp koht, aga mitte nii popp, kui kaks esimesena mainitud paika. Rahvast muidugi oli, aga täpset nii vähe, et sai üksi ka uudistda ja vaateid nautida ning teha fotosid, kus ei olegi ühtki võõrast inimest peal.

Suure raja poole peal astusime jällegi kogemuse mõttes läbi mägitarekesest, kus süüa ja juua pakuti. Meie väga süüa ega juua ei tahtnud tegelikult, aga võtsime siis kahepeale ühe jääkohvi ja marlenka. Viimane on meekook. Oli valida, kas soovime pähklite või šokolaadiga meekooki ja me soovisime šokolaadiga. Kui marlenka lauda saabus oli koogi kõrval veel ka suur vahukoore tuust. Mulle meekoogid meeldivad ja meeldis ka seekord. Esimese ampsuga tundus marlenka pisut kuiv olevat, aga Meelis ütles, et võta rohkem vahukoort ja sellest juhatusest oli abi:).
Sõime koogi ära ja matkasime edasi. Rada jätkus enam mitte kaljude peal kõndides, vaid kaljulabürindi vahel tiirutades. Uudistamist oli palju ja no ahhetada enam häälekalt lihtsalt ei jaksanud. Aga iseenda sees ahhetasin ma küll ikka korduvalt. Kui suur rada läbi sai, tegime tiiru peale ka väikesele rajale. Tisas on treppe ka, aga need ei ole eurotrepid ega rauast trepid, vaid tegu on enamasti looduslkult kivist trepilaadseks asjaks sätitud treppidega. Üks aste võib olla vaid 5 cm kõrge ja teine aste võib olla 55 cm kõrge. Seega need trepid ei ole kindlasti kontimurdvad ja neid ei ole tohutult palju, aga kui sa oled juba mitu päeva treppe võtnud, siis need on tiba nahka märjaks ajavad, hingeldama panevad ja "oh õudust jälle trepp" tunnet tekitavad küll. 
Rada ei ole pikk, me kaardi pealt silma järgi mõõtsime, et umbes 3-4 kilomeetrit ilmselt kokku. Meil kulus väga rahulikult liikudes ja täiel määral vaadetele keskendudes pargis kolm tundi. 
Kokkuvõtvalt ütlen, et me kiitsime Meelisega mõlemad Tisa labürindi kolmest külastatud kivikohast kõige ägedamaks, mitmekülgsemaks ning ka kõndimise ja avastamise osas kõige põnevamaks kogemuseks. Sinna soovitame kindlasti minna. Sinna soovitame kindlasti ka koos lastega minna. Seal kaljuseina peal kõndimise osas on kindlasti lastega väheke kõhe ja neil peab koguaeg kraest kinni hoidma, aga ülejäänud osas saavad nad see eest ringi ronida ja avastada nii palju, kui süda lustib.
Täna siis sellised kivikogeused, ohh, kui ägedad!