Piilume Kašuubiasse

1. mai on Töörahvapäev. Nagu ta meilgi kunagi oli. Ja siin olid ka varasematel aegadel suured paraadid ja plakatid jmt nagu me omast käest ähmaselt mäletame. Need ajad on möödas. Tänapäeval nauditakse Töörahvapäeval vaba päeva ja harva korraldab mõni ametühing vmt kusagil mõne ürituse. Lisaks on 1. mai Poola Euroopa Liiduga liitumise päev. Poola sai Euroopa Liidu liikmeks 1. mail 2004 ja seega oli sel aastal lausa liitumise 20. aastapäev. 
Kui ma olen varemalt rääkinud, et lippe pannakse siin välja nii nagu igaüks ise soovib, siis seekordse majowka ajal, pean ma ütlema, et avalikus ruumis a la elektripostide küljes jmt on päris palju Poola ja Euroopa Liidu lippe näha. Ilmselt on need kohaliku omavalitsuse poolt organiseetitud ja no väga ilus on. Mulle ikkagi meeldivad need päevad, kui asulad on lipuehtes.
2. mai on Lipupäev ehk siis Poola lipu päev. Seda tähistatakse aastast 2004 ja see siis ei ole riigipüha ega vaba päev. Aga see on päev, kus mõeldakse Poola lipu au sees hoidmisele, värvide tähendusele ja ajaloole. Lipu osas olen ma vahepeal ka nii palju targemaks saanud, et Poolas tõesti ei ole selliseid ametlikke lipupäevi, kus kõikide majade küljes peaks lipud olema, aga on mõned pühad, mil on nö soovituslik lippe lehvitada. Ja muidu võivad lipud väljas olla iga päev ja öösel ka. Poola lipp on valgepunane. Valge sümboliseerib hingelist puhtust ning punane tuld ja verd.
3. mai on Poolas Põhiseaduse päev. Sel päeval tähistatakse põhiseaduse välja kuulutamist 3. mail aastal 1791. 
Liisbet on juba mitu päeva ohanud, et tahaks nii väga Poola laulu ehk siis poola hümni laulda, aga tema õpetaja ütles, et seda niisama ei laulda, kuidas aga tahan ja millal tahan. Et seda laulu lauldakse tõsiselt, kui sa seda mõtled.
Majowka on reisimise ja maal käimise aeg, perega koos olemise aeg.

Ka meie lastel on majowka koolivaba ja seega mõtlesime ise ka natuke väljapoole oma tavalist trajektoori vaadata. Kuna Luisel on veel ka järgmine nädal koolivaba ja teda ootab ees oma reis, siis meie majowkaaegne reisiseltskond on taas neljaliikmeline.
Seekord otsustasime vaadata Gdanskist lääne poole, kuhu jääb piirkond, mida kutsutakse Kašuubiaks. Tegelikult olen ma muidugi teada saanud, et Gdansk ise ja kogu Trojmiasto on ka ajalooliselt Kašuubia ja Gdanskis elab palju kašuube, aga ilmselgelt on suurlinnades kašuubia hõng asendunud modernsuse ja linnalõhnaga. Ehkki, tõsi, esimest korda teadvustasin ma enda jaoks sügavamalt, et Kašuubia on olemas ja ta on natuke teistsugune kui muu Poola, just Gdanskis. 
Kui me Meelise ja Mehisega märtsis Gdanski vanalinnas ekskursioonil käisime, siis küsis keegi ühe maja sissepääsu kohal lehviva lipu kohta, et mis lipp see mustkollane on. Giid siis rääkis, et see on Kašuubia lipp. Sellest enda jaoks teadvustamisest saadik olen ma hakanud Gdanskis palju rohkem Kašuubia lippe nägema.

Kašuubid (kaszëbi) on lääneslaavi rahvas Põhja-Poolas. Kašuubid räägivad kašuubi keelt. Kašuubi keel on enamvähem nagu poola keel ja ega meie ilmselt kuulates vahet ei tabagi, aga kirjapildis näen ma küll suurt vahet. Puhtalt minu märkamine ja tundmus mitte kinnitatud fakt on see, et kašuubi keeles on enamikel täishäälikutel võrreldes poola keelega peal ekstratäpid või ekstrakriipsukesed. Peale vaadates tundub nagu kõik täishäälikud võiks olla midagi ö sarnast:D. Poolakad ütlevad, et kašuubi keel ka kõlab täitsa teistmoodi kui poola kirjakeel. Muideks Kašuubias on paljud sildid kakskeelsed (poola ja kašuubi), näiteks asulate sildid, nii nagu meil rannarootslaste asualadel.
Kašuubia piirkond on ajajooksul käinud käest kätte ning elanud üle ka suure saksastamise ja mis seal salata ka suure poolastamise. Olid ajad kui kašuubi nimed tuli poolapäraseks muuta ja koolides ei saanud kašuubikeelsest õpetamisest juttugi olla. Alles 1980.ndate lõpus hakati uuesti kašuube eraldi rahvakilluna väärtustama.

Lugesin, et kašuubid ise ütlevad, et nad on liiga palju sakslased, et olla poolakad ja liiga palju poolakad, et olla sakslased. Arvatakse, et Poolas on umbes 100000 inimest, kes ennast kašuubina määratleb, aga kašuubi keelt räägib neist vast 3000. Teised räägivad pigem Põhja-Poola keelt või mingit segu.

Kuidagi on neil siiski õnnestunud oma pärand ja identiteet säilitada ning saan aru, et kašuublased mitte lihtsalt ei olda, vaid ollakse uhkusega. Tõsi nagu see ikka kipub olema, siis noored inimesed enam väga oma keelt ei oska ja nii hakkab see pärand ilmselt ajas järjest enam hääbuma. Kašuubiast on pärit näiteks ka praegune Poola peaminister Donald Tusk. Kašuub oli ka hiljem Saksamaale kolinud ja seega eelkõige saksa kirjanikuna tuntud nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass.
Kašuubia öeldakse olevat mee- ja piimamaa, sest väljaspool suurlinnu tegeletakse seal eelkõige põllumajandusega. Seda kutsutakse ka Poola Šveitsiks ohtrate imeilusate järvede pärast. Kašuubia on tuntud oma eriliste loodusest inspireeritud mustrite ja imeilusate tikandite poolest. Neid mustreid näeb Kašuubias ja kaugemalgi.
Ja vot seda Kašuubiat väljaspool suurlinnu me siis avastama läksimegi. Tõsi, natuke põikasime isegi Kašuubiast välja veelgi enam lääne poole.

Plaanisime neljapäevase väikese väljasõidu ja kohe oli selge, et kahjuks ei pigista kõiki kohti, mida tahaks külastada ja näha, mitte kuidagi nelja päeva sisse. Tegime siis reha ja läksime kolmapäeva hommikul Elblagist teele plaan taskus, kuhu minna ja mida näha. Ilmad on majowka ajal ikkagi korralikud pühade ilmad olnud - juba, kui hommikul ärkad, on väljas +18 kraadi ja päeva peale läheb aina soojemaks ja soojemaks.
Meie esimene peatus oli Lapalice loss. See on üks imelik ja hämmastav koht, mis on iseenesest vaatamisväärsuseks kujunenud. Ausalt öeldes, kui ma selle koha avastasin ja seda uurisin, siis olin veidi kahtlevgi, et mis vaatamisväärsus see nüüd on ja kas sinna üldse ligi saab, aga no mõtlesin, et käime ära.
Lossi, mis ametlikult ei olegi loss, peetakse piirkonna ja vahel isegi kogu Poola kõige veidramaks vaatamisväärsuseks. Tegu on lossivaremetega, mis tegelikult veel väga varemed polegi. See on loss, mis pole kunagi kasutuses olnud ja loss, mis ei olegi lossiks ehitatud.

Kohalik kunstnik, kuskilt jäi silma, et täpsemalt skulptor, Piotr Kazimierczak sai 1979. aastal loa ehitada mäe otsa ja vaatega järvele oma perele 170 ruutmeetrine elamu koos kunstistuudioga. No ja 1983. aastal läks ehitus käima ning 1991. aastaks sai pereelamu, mille nägemisest võib pikali kukkuda, peaaegu valmis. Ühe pere kodu sai pisut suurem kui plaanitud ehk 5000 ruutmeetrine. Majas on 52 tuba, 365 akent, suur balliruum ja ujumisbassein. Majal on 12 apostli järgi 12 torni.
1991. aastaks said võimud haisu ninna, et valmimas on midagi muud, kui kokku lepitud sai, ja ehitustegevus katkestati. Samal ajal sattus Piotr ka majanduslikesse raskustesse ja hiiglasliku kodu projekt jäi pooleli. 
Piotr tõusis aga uuesti jalgele ja proovis 2002. aastal taas maja ehituseks luba saada, mis lõppes keeldumisega ja samuti ei saanud ta seda luba 2013. aastal. Piotr pole oma unistust maja valmis saada, siiski veel maha matnud ja on lubanud selle eest võidelda.
Praegu on maja siis juba aastakümneid lihtsalt seismas. Ala ei ole kuidagi piiratud ega midagi. See täiesti hull loss, tegelikult hullu idee imeline teostus, meelitab ligi hulganisti turiste ja näha oli, et ka muud sorti rahvast. Ja no eks seal oli ka, mida vaadata.

Kašuubia maastikud on praegusel kevadisel roheluse ja õitsemise ajal lihtsalt imelised - kollased rapsipõllud, küntud mustavad vaod, valgetes õites puud ja põõsad, järvekesed igal pool ja muidugi see hingemattev ja veel värske rohelus kõikjal. Lapalice lossi lähedal tundus, et kõik talud tegelesid ka turismiga. Ja no miks ei peaks, kui sealt kandist nii ehk nii turistivoorid läbi käivad, siis tuleb sellest parim võtta. Olid niidud täis alpakasid ja koplid täis hobuseid, oli palju suuri plakateid, mis erinevatele põnevatele seiklustele ja toredatesse kohtadesse kutsusid. 
Jätsime auto parklasse, mis oli ka rajatud ühe talu õuele. Hetkel oli parklas paar autot, aga peremees juhatas meid ikka teisele autole võmaliult lähemale parkima ja hiljem jutu käigus selgus, et lossi käib praegusel ajal igapäevaselt ikka väga palju inimesi vaatamas ning sageli ei mahu tema parklasse autod äragi, vaid ka teeääred on masinaid täis.
Parklast on natukene mööda ilusat külateed jalutada ja oledki kohal. Loss on mäe otsas aga nii hästi metsa sees varjus, et sul jõuab juba kahtlus tekkida, et äkki läksime ikka valet teed pidi, kui sa hops oledki lossi väravate juures. 

Väravad pole ka mingid lihtsad väravad, vaid see on mitmekordne ja mitme toaline väravamajake. Tõsi, keegi kutsustamata külalistest on otsustanud, et see sobib hästi ka prügimajaks ja seega oli seal kohutavalt igasugust rämpsu. Aga kui sealt juba läbi sai, siis ülejäänud territooriumil oli prügi hulk selline tavapärane - siinseal pudelid ja pakendid, aga õnneks ei mingeid suuri prügimägesid enam.
Ilmselgelt on lossi ajajooksul külastanud ka hulk graffitykunstnikke ja niisama sodijaid, sest puhtaid seinu on majja üsna vähe jäänud.
Ja vaatamata sellele, et ma olin seda lossi varem fotodelt näinud, siis hingetuks võtab see vaatepilt ikkagi. Sa ei mõtlegi muud, kui et päriselt? Päriselt? Päriselt???
Vaatamata sellele, et majja ei ole soovitatav ohutuse mõttes siseneda, siis tegelikult seal ikkagi oli inimesi, kes käisid korruselt korrusele ja tornist torni. Õnneks olime meie seal piisavalt vara hommikul, et rahvast oli vähe ja uudistavad seltskonnad meie elamust kuidagi ei häirinud. Vaatamata sellele, et me olime oma lastele korduvalt kinnitanud, et meie majja sisse ei lähe, vaid vaatame väljast, sai uudishimu ikkagi võitu ja me ikka läksime natuke sisse ka. 

Sisse läksime me eelkõige sellepärast, et tundus, et vot just selles kohas võiks bassein olla ja oli ka. Bassein oli ekstrasügav. Mul silmamõõt on kehv, aga ma arvan selline 3-4 meetri sügavune pidi see bassein saama. 
Arutasime veel, et mis võiks juhtuda, kui keegi sinna basseiniauku sisse kukuks ja kas sealt august oleks ka võimalik kuidagi üldse välja saada. Keegi oli basseininurka vanade rehvide hunniku kuhjanud ehk siis keegi oli pidanud sealt millalgi välja saama igatahes.
Luusisime alumisel tasandil veel ringi ja leidsime näiteks purskkaevu ja ka ilmselt ballisaali. Meile küll tundus, et see ballisaal oli rohkem nagu kiriku või kabeli moodi. Aga kuna ma pole kusagilt lugenud, et majja oleks pidanud ka kirik tulema, siis oli see ikkagi ilmselt ballisaal, mille me avastasime. Õuest leidsime veel koha, mis pidi ilmselt saama välilavaks. 
Tegelikult mingit varisemisohtu silmaga nähtavalt kuskilt ei paistnud ja ka ei olnud kusagilt juba varisenud. Minu, kui absoluutselt mitte eksperdi hinnangul, kannataks praegu maja veel lõpuni ehitada küll. 
Olime selle lossi külastusega ülimalt rahul ja no mõtted keerlevad siiani, et miks peaks keegi oma perele sellise hiiglasliku kodu ehitama? Mida oli mõeldud kõigi nende tubadega teha? Kuidas oli plaanitud selle maja koristamine? Miks bassein nii sügav pidi olema? Kas tornid olid lihtsalt ilu pärast ehitatud? Kuna tornides paistsid vaid trepid ja ei mingeid tornikambreid vmt. Mis tunne see on, kui sa vaatad iga päev ühest oma maja erinevast aknast välja ja sa saad majale niimoodi aastaga ringi peale? Kas millalgi võetakse midagi ette, et see kõik ära ei laguneks?
Lapalice lossi juurest soovitame teil kindlasti läbi käia, kui te sealt kandist mööda juhtute minema, asi on seda väärt!

Kui me oma auto juurde tagasi jõudsime, siis oli tõesti parklas juba märgatavalt rohkem autosid ja kujutasin ette küll, kuidas parkla peagi ääreni täis on ja teeääred käiku lähevad. 
Maja- ja parklaperemees tuli meiega veel rääkima ja soovitas kindlasti minna lähedal asuvas Smetowo Chmielenskie külas asuvasse söögikohta Kuchnjo ja ühte vana tuuleveskit vaatama. Ta rääkis inglise keelt nii nagu mina poola keelt, et tahaks öelda ja endale tundub, et oskaks justkui öelda ka, aga no välja ei tule, tahab, aga ei tule. Ja siis ta kasutas googlit ja kirjutas meie autoakent katva õietolmu sisse kohanimesid.
Meie siis mõtlesime, et hmmm, meil küll selliseid plaane polnud, aga oleme spontaansed ja läheme vaatame üle. Kuchnjos sõime varajast lõunat. Me küll eeldasime vana palkhoonet, kus pakutakse õigeid poola maitseid, aga pigem oli tegu tanklalaadse uusehitisega, kus sai igasugust süüa. Küll oli seal tõesti ka poeosa, kust sai kaasa osta erinevaid poola delikatesse, see vist oligi asja võlu, miks peremees meile seda soovitas.
Söögikohas juhtus siiski üks halenaljakas äpardus ka. Menüüd olid mõistagi poolakeelsed, aga no menüüdest ma saan enamvähem juba aru ka ja ma ei hakanudki translatoriga kontrollima, mida tähendab minu jaoks tundmatu sõna "flaki". Ma teadsin, et ma tahaks suppi süüa ja vaatasin, et ma teisi supivalikuid pigem ei taha, aga vot see flaki staroploska, mis on ilmselgelt mingi supp, mida juba vanad poolakad sõid, võiks ju põnev olla. Tellisin hoobilt ära ja siis toitu oodates vaatasin järgi, mis see flaki ikka on. Noh selgus, et see on sisikond. Juba ette tekkis veidi kahtlane ja ohhoooo, millega ma nüüd hakkama sain tunne, aga no anname supile ikka võimaluse.
Kui supp toodi, siis ma ei tea, kas see oli minu juba tekkinud eelarvamus või see ei näinudki isuäratav välja, aga no see oli selline lihaline ollus ja selle olluse tükid olid kaetud väikeste lihaliste karvakestega ja no iuuuu. Ma proovisin vedelikku, ausõna, ja otsustasin kohe, et ei, ma seda küll ei söö. Mis siis Meelisel muud üle jäi, kui ta pidi ise selle flakisupi elamuse saama seekord, kuigi puhtalt oma vabal tahtel, keegi ei sundinud.
Peale söömist võtsime suuna veskile ja me isegi nägime seda juba kaugel mäeotsas ning keerasime sinnapoole sisse, aga tilluke parkla mäeküljel oli sõidukeid täis ja me nägime korralikku vaeva, et sealt parklast kuidagi teele tagasi saada ilma, et me oleks lihtsalt mööda mäekülge alla veerenud. Ühesõnaga veskit vaatasime ainult kaugelt ja autoaknast.

Järgmine plaanitud käik oli Kašuubia miniatuuride parki. Me pole kunagi üheski miniatuuride pargis käinud ja seepärast ka otsustasime seekord selle käigu ette võtta. Koos miniatuuride pargiga on võimalik külastada veel ka autode parki ja hiiglaste parki, aga need me jätsime seekord vahele. Miniatuuride pargis olid minimõõtmetes kuulsad majad nii välismaalt kui ka Poolast. Tegime nii, et vaatasime eemalt ja arvasime, mis majaga tegu on ja siis läksime lähemale ja kontrollisime sildi pealt. Päris mitmed tundsime ära ka ikka.
Lisaks miniatuuridele oli pargis ka väike minizoo ja multikategelaste figuurid. Vaatasime asjad üle ja nentisime, et täitsa tore park, hea et käisime, aga teist korda pigem ei läheks, kuna ümbruskonnas on ka palju kohti avastada, kus me veel käinud pole.

Järgmine sihtpunkt oli 700 aastane linn nimega Slupsk. See on kunagine hansalinn, mis tänapäeval asub Gdynia- Szczecini raudtee ääres. Lisaks asub ta veel jõe ääres ja rannikuni on sealt vaid 18 kilomeetrit. Slupskis endas ja ümber selle on tegelikult päris palju vaadata ja kogeda, aga seekord jäi meil selleks üsna vähe aega. 
Slupskis võtsime suuna veepargile nimega "Trzy Fale" ehk Kolm Lainet. Kuna ümberkaudu on suuremaid ja ägedamaid veeparke, siis õnneks Kolmes Laines oli meie maitsele täitsa parajalt rahvast. Autosid oli parklas vaid paarkümmend ja kahtlustasime juba, et park on ehk üldse kinni. Seda kinni olemist pidi sel reisil koguaeg kahtlustama ja kontrollima, sest oli ju pühade aeg. Marssisime otsejoones administraatori laua juurde, kus meil ootas kolm naeratavat noort inimest ja küsisime, kas nad ka inglise keelt räägivad. Nagu see hästi mitmes kohas on ka varem juhtunud, hakkasid nad kõik itsitama ja üksteist ette poole lükkama. Lõpuks noormees võttis neiude eest tule enda peale ja ütles, et ta natuke räägib. Natukese rääkimise tulemusena õnnestus meil lõpuks aru saada, et meie soovitud saunamaailma lapsed ei saa, miks ei saa, jäigi selgusetuks. Aga no saime siis Veemaailma osasse minna ja seal oli täitsa mõnus. Kuna polnud megarahvast, siis ei pidanud torude järjekorras kaua ootama jmt.

Peale ujumist käisime söömas ja taaskord õnnestus valida üks igati mõnusaks ja hea toiduga kohaks osutunud itaalia restoran. Juba hämaras vaatasime õige pisut ka linnas endas ringi, no et saaks nö tunde kätte, et mis linn see on. No väga mõnus linn tundus olevat - kunst majadel, vaikne, rahvast täis, aga ikkagi rahulik. Oleks tahtnud rohkem seda linna nuusutada, aga meid ootas varahommikul sõit edasi ja seega me liiga pikalt linnauudistamist endale kahjuks lubada ei saanud. 
Sellegipoolest oli olndu seikluste ja imeliste paikade rohke esimene reisipäev.