Łeba - nagu unistus

Kui veel mere kutsest rääkida, siis siin, Läänemere lõunakaldal ei ole kummalisel kombel merel mere lõhna. Oleme Meelisega arutanud ka, et eks see peab tulenema sellest, et mere lõhn on tegelikult ilmselt adru lõhn, mille olemasoluga igas rannas me nii harjunud oleme. Siin aga sellist adrut pole ja merel ei olegi lõhna. Ma armastasin seda, kui ma peale pikka bussisõitu Tartust lõpuks Haapsalus bussist välja astusin ja mind tervitasid alati värske õhk ja mere lõhn. Ma tõmbasin seda kohe mitu korda kõvasti ninna ja kopsudesse, olin kodus.
Aga tagasi reisi juurde. Łeba on väike 3500 elanikuga linnake Läänemere lõunakaldal. Kuna meil otseselt kiire kuskile ei olnud, siis sõitsime Slupskist Łebasse, otsisime autole parkimiskoha ja suundusime ühte google'i soovitatud hommikusöögikohta. Parkimiskohtadega oli juba praegu kasin, ei tea, mis veel suvel olla võib. 
Söögikoha nimi oli Checz, ainult et e-l on täpid peal. Kuna poola keeles sellist täppidega e-d pole, siis minu asjatundmatule silmale tundub, et see võiks kašuubia keeles "tere" tähendada. Aga Łeba ise ei asu enam päris Kašuubias, vaid sealt juba veidi väljas. Hommikusöögi üle ei saanud kurta, kõht sai täis ja maitse ol hea. Kõige huvitavama toidu valis Meelis. Selle nimi kõlas eesti keeles nagu "veevorstid". Ma olin rõõmus, et Meelis need tellis, sest ma ei mõelnud kuidagi välja, mis need veevorstid küll olla võiks. Kui söögid saabusid, olime pisut üllatunud, aga samas oli see selline endale vastu laupa löömise hetk, et ahhaa, no muidugi, kuidas ma selle peale ei tulnud. Meelise veevorstid olid nimelt kaks vee sees keedetud viinerit.

Łeba ise oli täis imeilusaid pisikesi tänavaid. Igast teisest majast oleks tahtnud pilti teha, sest ühel oli imeline aed, teisel rõdu ja kolmandal aknad, neljas oli üleni armas jne jne. See on üks ühtlaselt ilus linn. Ja see asub kohe mere ääres, seega juba hommikust saadik näeb linnas rannakottidega inimesi, kelle paunast paistab muuhulgas kindlasti ka üks riidest kokkurullitud rannatool. 
Me kiikasime ka järgmisel hommikul korra randa, et lihtsalt teada, milline see on. Rand asus kaks sammu läbi pargi ja oli liivarand nagu ikka need rannad siin on. Kaugemal ranna ääres paistis üks loss, mis siis hilisemal lähemal uurimisel osutus hotelliks. Ja üks veider asi oli rannas ka. Piki randa jooksis mööda liiva mõlemale poole nii kaugele kui silm ulatus üks toru. Umbes selline nagu meil on ka nt Alu poe juures. Aga see oli otse liiva peal. Ma ei ole sügavamalt uurinud, aga huvi tekitas küll, et mis toru see siin rannas on niimoodi.

Aga teise reisipäeva suursündmus ja käik, mida ma meie reisil kõige rohkem ootasin, pidi olema siiski düünides matkamine. Ma olin väga paljudest kohtadest lugenud ja uurinud, et kuidas ikkagi düünidesse saab. Kõik räägivad natuke erinevat juttu ja seega mul täit selgust polnudki. Teadsin, et sealt, kuhu maani autoga sõita saab, on võimalus edasi jala kõndida. Või on võimalus lähemale sõita melexiga ehk elektribussiga. Neid melexeid sõitis Leba vahel päris palju. Mõne puhul oli kohe kaugelt aru saada, et see viib dinosauruste parki, teiste puhul ei saanud jälle üldse aru, kuhu need sõidavad. 
Meil oli alguses ikka mõte ise autoga sinna külla sõita, kust saab düünide poole jalutama hakata, aga vaatsime, kuidas need melexid sõidavad ja autol oli parkimiskoht Łebas olemas ja no nii me siis läksime melexite juurde uurima, kas düünidele saab. Sai küll ja veel nii hästi, et sama raha ees sai tagasi ka. Tuli vaid siis, kui hakkad tagasi Łebasse tahtma, oma bussijuhile helistada ja ta lubas järgi tulla. 
Hakkasime siis sõitma ja bussijuht peatus teel ka kõigi turistina näivate inimeste juures ja uuris, kas nad tahaks ka düünidele minna, sest ruumi meil bussis oli. Ühed hüppasidki teepealt peale, lahe. Minu jaoks tundus see nagu telekast nähtud Lõuna-Ameerika, et muudkui hüütakse, et hüpake aga bussile, sõidame nüüd sinna!

Buss peatus, saime aru, et nüüd tuleb maha minna. Ütlesime aitäh ja astusime sinna poole, kuhu inimmassid läksid. Inimmassid läksid rahvuspargi pileti järjekorda, kas putkade juurde või siis õpetuse juurde, kuidas onlainis piletit osta. Proovisin ka onlainis osta. See võttis aega, aga tulemust ei toonud, kuna lõpus selgus et maksta saab ainult, kas blikiga või poola krediitkaardiga ja mul neid kumbagi pole. Oehh, ajaraisk! Läksime putkajärjekorda. 
Õnneks pileti järjekord väga pikk polnud, aga no veidi tuli ikka oodata. Ma ju tean küll, et Poolas soovitatakse igasse nö turistikamasse kohta kohe väga vara hommikul minna, et muidu on juba suured massid kohal. Aga tänaseks tean ma ka, et kõik teavad seda, et kohe hommikul tuleb minna ja seega ei olegi väga vahet, mis kell sa lähed. 
Nägime veel ühte väga pikka järjekorda, kus oodati melexit. Hmmm, ma järeldasin, et siis saab järelikult veel lähemale sõita, kui meie melex meid tõi. Kas rahvuspargis on veel eraldi melexid? Seda ma ei teadnud.
Saime rahvuspargi piletid kätte ja hakkasime matkama, kuhu viidad näitasid ja kaart viitas. Tee kulges läbi varjulise metsa ja teisi kõndijaid mõlemas suunas oli seal ikka peale meie päris palju. Kõndides oli hea see, et läbi metsa kulgeski ainult jalakäijate rada. Melexid ja jalgrattad sõitsid veidi eemal oleval teisel teel ja seal oli küll jubedalt sebimist. 
Ehkki meie viimane plaan oli olnud see, et sõidame melexiga düünidele võimalikult lähedale, siis matkame düünides nii kaua, kui aga süda lustib ja siis vaatame, kas jaksame tagasi matkata või sõidame melexiga, hakkas mulle kõndides tunduma, et me oleme siiski sattunud sellele 6 kilomeetrisele matkarajale. Kiire arvutus ütles, et läheme seda oma poolteist tundi. Vaatasin kella ja mõtlesin sellele, kui palav meil kõigil on ning nii me otsustasime ringi, mida me just väga tihti ei tee, et jalutame ikka putkade juurde tagasi ja seisame selle üüratu melexi järjekorra ära, et äkki läheb ikka kiiremini, kui me jala kõndides jõuaks. 
Ja siinkohal saabki etteruttavalt öelda, et ma võtsin märgiks düünide poole meie taga kõndinud või õigupoolest kärus olnud väikese roosade riietega beebi. Kui me lõpuks peale tagasi kõndimist ja pikka ootamist melexiga düünidele lähemale tuhisesime, siis oli beebi ikka veel rajal ja tal oli ikka veel tükk maad düünideni. Seega me vist ikka jõudsime melexiga kiiremini.
Olge teavitatud selle erineva info rohkuses, et sealt maalt, kus saab osta rahvuspargi pileti, on düünideni 6 kilomeetrit matkata, või ratta või melexiga sõita. Ja rahvuspargis tõesti on eraldi melexid. Need linna omad viivad sind ainult rahvuspargi väravasse, kuhu saab tegelikult ka ise autoga sõita.
See melexiga sõit oli natuke naljakas ka. Melexid sõidavad aeglaselt, aga nagu ma ennist mainisin, siis sellel teel, kus melexid sõitsid, olid lisaks kahes suunas liikuvatele bussidele veel ka kahes suunas sõitvad jalgrattad. See oli tõeline tohuvapohu ja mina ei tahaks kindlasti see melexi juht olla, ja veel vähem oleks ma tahtnud olla rattur sellel teel. Mina vaataisn välja metsa poole, kus inimesed kõndisid, et roosat beebit märgata, kui äkki käis mingi hädine piiks mitu korda. See kõlas nagu mingi nõrgema häälega piiksumänguasi. Mõtlesin, et mõni laps piiksutas oma kanniga. Lisete, Liisbet ja Meelis hakkasid aga kõik naerma ja selgus, et nemad nägid, kuna nemad ei kiiganud metsa poole, et see oligi laste mänguasi, aga bussijuht andis sellega nö signaali ratastele. 
Aga tegelikult on see melexi sõit tore, tuul tuhiseb värskelt, ei ole palav ja samas saab ringi vaadata, mis tee äärde jääb. Ja ühtlasi on sul kohale jõudes veel jaksu kohapeal liivamatka hakata tegema. 

Ja siis me jõudsime päriselt düünideni. Ise oma silmaga nägime, et nüüd on düünid. Seal oli selline rahvamass koos, et polnud vaja ise vaadatagi, et kuhu poole see Łącka düün jääb, sest inimjõgi liikus ühtlase vooluna mööda liiva kusagile üles poole. 
Łącka düün on 42 meetrit kõrge ja see nihkub aastas mitu meetrit edasi. Düün on saanud nime Łącka küla järgi, mille ta umbes 300 aastat tagasi lõplikult enda alla mattis. Sinna düüni otsa siis kõik läksidki. Ma olen lugenud, et seal düünides on tunne nagu kõrbes. Hmmm, mina vaatsin suu lahti seda kõike ja minu jaoks meenutas see väga väga hoopis seda, et inimesed on lõpuks Kuule lastud, ja kõik need miljonid, kes seda aastakümneid oodanud on, on nüüd kohal. 
See kuuma ilmaga liivadüüni otsa rassimine oli tegelikult päris vaevarikas. Tegime Liisbetiga lõpuosas juba nii, et 10 sammu korraga üles poole ja siis võis ta jälle liivale istuma või kõhuli visata. Ja siis jälle 10 sammu edasi. Aga no sinna düüni otsa me igatahes jõudsime. See ala, mis peks olema puutumatu ja kus inimese jalad tatsuda ei tohiks, on piiratud köiega ja aegajalt on ka sildid, et ikka igaüks aru saaks. Aga no sellegipoolest kõik ei saa aru. Päris mitmed tegid oma kaaslastest liiva taustal pilte nii, et pildistatavad olid teisele poole köit läinud. Ja no üks perekond mängis köietagusel alal isegi jalgpalli. Ma endiselt imestan sellise käitumise üle. Ütlen ausalt, et mind küll köis ei sega, et loodusest elamus saada, aga palju rahvast segab küll veidi.
Liivade laulmist me ei kuulnud, ilmselt võib seda tabada siis, kui kõik vaikne on. Küll aga oli vaadeldes näha, kuidas düünid on metsale peale liikunud. Liiva seest ulatusid välja kuivanud püstised puurondid ja sealt edasi kuivanud puud ja sealt edasi tuli juba roheline mets. Varsti on need rondid täiesti liiva all ja kuivanud puudest saavad omakorda rondid ja rohelised puud kuivavad.
Inimesed düünidel olid valdavalt poolakad, aga me polnud siiski ainsad välismaalased seal. Suur hulk inimesi oligi sinna ilmselgelt terveks päevaks tulnud, neil oli ranna- ja piknikukraam kaasas ning nad päevitasid ja pikutasid ja nautisid kaasavõetud einet ja joogipoolist. Selle peale ma eelnevalt isegi ei tulnud, et see võiks ka olla koht, kuhu minna nö randa. 

Ma käisin ka nii köie ääres kui sai, tegin pilti ja vaatasin kaugusse. Düün asub mere ja järve vahel. Tegelikult on seal ilus, kui sinna tühjusesse vaadata, aga sellist üksinda üüratus kõrbes tunnet siiski ei teki. Ja no kui siis oma seljataha või küljele vaadata, on lihtsalt põnev - kõik need Kuu asunikud omas mullis.
Lapsed rohkem kõndida ei tahtnud ja lubasid ennast düüni otsast alla veeretada ning varju minna, aga meie Meelisega võtsime ette ja rühkisime läbi liiva ikkagi mere äärde ka. Äge oli see, et ühel hetkel, kui merele piisavalt lähedal olid, hakkas kuuma õhu sisse üksikuid jäiseid tuulepuhanguid tulema. Ja kui me siis düünide vahelt välja jõudsime, võis öelda, et mere ääres oligi täiesti jäine õhk. See muidugi ei takistanud sugugi inimestel ka rannas päikese võtmist ja lastel aluspükste väel vees silkamist. Lained olid korralikud ja vahused. See kontrast oli täiesti hämmastav, et düünide vahel oli tõesti kuum nagu Aafrikas ja sealt paarkümmend meetrit eemal rannas oli näpistavalt jäine. 
Aga rassisime ennast jälle läbi liiva düünide vahele tagasi ja kiikasime laste järgi ka ringi, ja ohhooo, selle asemel, et nagu kokku lepitud varju minna, olid nemad terve aja düünide vahel üksteist liiva sisse kaevanud, inimesi pildistanud, kes seda palusid, ja muidu lustinud. Kaevasime nad liivast välja ja lootsime, et keegi pole peast päris soojaks läinud selle kuuma käes. Lohistasime ennast melexite peatusesse, sest kui aus olla, siis sellist energilist tunnet küll kehas piolnud, et nüüd matkaks õige linna tagasi. 
Ilmselgelt polnud seda tunnet kellelgi, sest taaskord oli mega rahvamass melexit ootamas - selline pikk-pikk ja nii umbes 5-6 iniemse laiune saba. Seal järjekorras raputasime siis, kes oma tossud liivast tühjaks, kes sokid, või kes lihtsalt puhastas oma varbavahed ära ja panime jalanõud jalga tagasi. Tergelikult on selle liiva jäägid muidugi siiani jalanõudes ja selles mõttes kiidan ennast, et ma käskisin kõigil matka jaoks vanad tossud jalga panna. Ootasime ja ootasime, aga no lõpuks oli ikkagi nii mõnus melexiga vuhiseda ja mitte ise kõnida. 
Ja siis väheke ootasime me ka oma teist melexi juhti, kellele pidi helistama, et ta meid Łebasse tagasi viiks. Aga no lõpuks olime tagasi seal, kust me alustasime. Düünid, minu ammune unistus ja selle reisi oodatuim käik - mida ma neist siis kokkuvõttes arvan? Tegelikult olid need ju toredad ja tasus käia, aga ma kujutasin ette midagi palju ägedamat, suursugusemat ja kindlasti üksildasemat. Selles mõttes olid düünid justkui väheke pettumust valmistavad. Kogu seda sebimst, järjekordi ja rahvast oleks võinud ka palju vähem olla. Ilmselt on mõistlik Slowinski rahvusparki hoopis külmal ajal külastada. Aga, kas siis saab selle liivaelamuse kätte? Kui lund ja jääd pole, äkki siis ikka saab. Igal juhul võib öelda, et vaatamata eeldustele polnud see reisi tippelamus. 

Meie tihe plaan nägi, ette, et jõuda samal päeval veel Łeba dinosauruste parki ka. Aga kuna me oime hommiku poole vabalt võtnud ja düünides käimine võttis kokku ikka päris palju aega, siis saime aru, et sinna me enam kuidagi ei jõua ning otsustasime lihtsalt  Łebas ringi vaadata ja hiljem oma reisiplaan ümber mõelda. 
Łebas on palju kohvikuid, restorane ja müügiputkasid. Lisaks on väga palju majutuskohti. See kõik ei tähenda aga üldse seda, et meil oleks kuidgi lihtne olnud leida, kus me ööbime. Paar päeva enne  Łebasse jõudmist, olid ööbimisvalikud juba ikkagi pea olematud. Me saime vannitoa ja wc-ga toa ühes külalsikorterite majas. See oli puhas, perenaine rõõmus ja kõik hästi. Asukoht oli lausa perfektne. Küll aga oli selles elamises üks seninägematu ja ekstranaljakas kogemus. Meil oli viilkatuse alune tuba, teate ju küll, kus pool seina on kaldus. Meil on kodus ka ülemisel korrusel väheke viilualune. Selles majutuses oli viilualune ka vannituba. Vannituba oli mudiu nagu vannituba ikka - wc pott, kraanikauss ja vann, kus sai ka duššiall käia. Ja ehkki ma käisin vannitoas päris mitu korda, siis ega ma naljast enne aru saanudki kui oli aeg dušsi alla mina. Nimelt oli ka vann, kus dušši võttes seista tuli viilu all ja kaldus seinaga. Vannis ei mahtunud seisma ja tegelikult isegi, kui ma põlvitasin, oli mul pea laes kinni. Nii ma siis põlvitasin ja kummardasin samal ajal ja püüdisn pead peasta. See oli lihtsalt nii hirmnaljakas, et ma naersin ja naersin, aga no pestud ma sain. 
Kui ma siis vannitoast väljusin, uurisid teised, et mis juhtus, miks ma nii palju naersin ja imelikke hääli tegin. Ma siis seletasin ja kõik jooksid vannituppa vaatama, sest ka nemad polnud märganud, et seal midagi valesti võiks olla. Kui Meelis pesus käis, siis tema näiteks oli üldse pikali vannis dušši all, sest muud moodi ei mahtunud :D.

Łeba oli elu täis. Sest lisaks sellele, et majutust oli raske leida, ei olnud kerge ka ülesanne õhtul kusagile vähegi mõnusamasse kohta sööma saada. Kõik kohad olid lihtsalt sööjaid juba täis. Ja nii me käisime siia ja sinna ja jälle siia ja sinna, aga lõpuks õnnestus ühes restos ikkagi üks vaba laud leida ja me saime süüa. Ja kogu see vahepel tekkida jõudnud väsimus, nälg, frustratsioon ja külm, kadus nagu imeväel. 
Seda, et  Łeba elab, oli aknast kuulda pea terve öö. Ei, me ei olnud sellepärast üleval ega midagi, et lärm poleks magada lasknud. Lihstalt, kui ma öösel paar korda ärkasin, olid väljas ikka veel hääled, isegi siis, kui juba valgeks oli läinud. 
Aga õhtul jõudsime veel väikesest lõbustuspargist läbi astuda, mis Łebas üsna ranna lähedal on. Tõsi, see ei olnud midagi ekstra ägedat ega põnevat, aga no lapsed said siiski natuke tiirutada ja olid väga rahul.
Üks veider nähtus meie jaoks oli see, et Łeba on äärest ääreni täis mänguautomaate - nii neid, kus siis reaalselt mingit mängu mängida sai, kui ka neid, kust lihstalt midagi võita või osta sai. Teate ju küll neid automaate, kus on ahvatlev mänguasjahunnik sees ja siis, kui sa autiomaadile raha annad, saad sa ühte käppa liigutada ja proovida sellega mõnda mänguasja haarata. Sellega ei võida peaaegu kunagi midagi. Meie jaoks uudsed olid automaadid, kus sees oli ainult üks hiiglaslik mänguasi, suurem kui Liisbet. Selle mänguasja sai endale võita, kui õnnestus läbi lõigata mänguasja küljes olev nöör. No igal juhul olid meie lapsed suured automaadihuvilised ja uudistasid igal pool ning teoretiseerisid, kuidas saaks midagi võita ja kui lihtne see ikka oleks ning mida nad kõige rohkem tahaks võita. 

Aga mäletatavasti pidime me ju oma reisiplaanid ümber mõtlema ja mõtlesimegi. Otsustasime, et kogu Heli poolsaar jääb teiseks korraks ning kolmanda reisipäeva veedame veel Łebas. Kavatsesime kohe hommikul dinosauruste parki minna ja siis lihtsalt vaadata, et kui kaua meil seal läheb ning kas peale seda jõuame Łebas veel midagi vaadata või sõidame juba järgmisesse ööbimiskohta.  Łebas nimelt teiseks ööks enam ööbimist ei õnnestunudki saada. 
Kolmandal reisipäeval käisime taas samas tuttavas kohas hommikust söömas ja siis pakkisime oma asjad kokku ning suundusime kerge nukrustundega dinopargi poole. Nukrustundega just selles mõttes, et Łebas oleks tahtnud ka kauem olla ja avastamata kohti jäi sinna küll ja veel.
Dinosauruste parki meie reisikavva lülitades olin ma veidi kahtlev, aga no meile on ikkagi alati dinosaurused väga meeldinud. Lapsed on täpselt sellises eas, et neile natuke meeldivad veel laste tegevused, aga liiga lastekad enam ei meeldi ka. Parklas oligi näha dinosauruste pargi poole minevaid peresid, kelle lapsed olid eranditult kõik palju väiksemad, kui meie lapsed. Ups, ongi vist titade koht, mõtlesin ma, aga no vaatame ikka ära. 
Olles sees juba väheke ringi uudistanud, saime aru, et dinosaurused on selles pargis ainult üks ja mitte kõige tähtsam osa. Nad lihtsalt olid siinseal ja ilmestasid maastikku. Me vaatasime nad üle, aga rohkem nagu näituse, kui et oleks midagi arutanud või rohkem uurinud nende kohta. 

Küll aga oli pargis nii palju muud põnevat, et isegi kui alguses oli hirm, et äkki on titekas, siis tegelikult oli neid atraktsioone, mis suurematele lastele meeldisid ikka ka päris palju. Näiteks oli seal mitmeid kõrgeid liumägesid, kus voolas veidi vett, aga liugu lasti siiski riietega ja tuubidel. Seal oli hiigelsuur võrgulinnak, kuhu lapsed kadusid pikaks ajaks teadmata tegudele. Samuti oli batuudilinnak, kus meie lapsed ka päris tublisti hüppasid ja parkuurisid ja mida kõike veel. Olid põrkeautod ja mingi Ränirahnude sektsioon ja peeglimaja ja no veel asju, mis mul juba meelest läinud on. Sõime vahepeal jäätist ja siis lustiti edasi ja siis jälle väike jäätis ja jälle lustimine. Kokkuvõttes oli see üks hiiglama vahva päev ja kel lapsed meie omadega sama vanad või nooremad, soovitame küll.
Igal juhul, kui me ühel hetkel otsustasime, et nüüd peame küll minema hakkama, oligi tegelikult pargi sulgemise aeg juba lähedal. Vantsisime väsinult, aga rahulolevatena, autosse ja siis avastas Lisete, et ta ei leia oma telefoni. Ta oli üsna kindel, et parki ta seda siiski kaasa ei võtnud ja seega otsisime me alustuseks autost. Lisete ise otsis ja siis mina ja siis Meelis ja siis jälle, Lisete, siis mina ja siis Meelis. Ma vaatsin auto alla ja igale poole. Meelis käis piletikassas, aga see oli juba kinni. Meelis käis parkimiskorraldaja juures, aga see ei saanud midagi aru ja soovitas piletikassast küsida. Lõpuks olid juba pea kõik autod parklast lahkunud, kui me nentisime, et autos ega selle läheduses telefoni suhteliselt kindlasti ei ole. Ahjaa, helistades telefon kutsus, aga me ei kuulnud mingit heli ja keegi vastu ka ei võtnud.
Kellelgi tuli mõte, et äkki jäi hommikusöögi kohta. Tundus küll veidi ebatõenäoline, et see juba nii ammu maha jäi ja Lisete pole sellest puudust tundnud, aga igaks juhuks sõitsime Łeba keskusesse tagasi ja me läksime Meelisega sinna restorani uurima. Õnneks sattus meile vastu ka just üks kenasti inglise keelt rääkiv neiu, kes läkski uurima, kas mõni telefon on maha unustatud. Ja ohhooooooooo, seal ta oligi!!!! Peale mõningat tõestamist, et jah, see just ongi meie lapse telefon, saime me selle kätte ja ohh kui kergendunud me olime. See oleks jälle üks kohutav tüli olnud, kui see telefon oleks kaduma jäänudki. Lisaks oli tal telefoni kaante vahel veel ka pangakaart.
Just selle tundega, et aitäh, Łeba, olid meie vastu armuline, ja meil, oli siin jube vahva aeg, saime me siis lõpuks päris õhtul oma teekonda jätkata ning ees ootas Wejherowo.