Hiinlastel külas

Liisbeti üks parimaid sõpru on tema klassikaaslane Ziihan. Ta on hiinlane, tal on ema, isa, vanaema ja väike vend. Ziihan on vististi käinud poola lasteaias, kuna räägib poola keelt ja seega on nad vähemalt aasta enne meid juba Poola tulnud. Ziihan on hästi lahke ja positiivne. Tema emale olen ma ainult tere öelnud ja ega ma Ziihanist tegelikult palju muud teadnudki. Aga mul on sügisest saadik lihtsalt nii hea meel olnud selle üle, et Liisbetil on temasugune sõber.
Ziihanil oli märtsis sünnipäev. Ja ehkki Liisbet koguaeg õhinaga rääkis, et Ziihan kohe-kohe toob ka peokutse, siis seda kutset ikkagi ei tulnud. Arutasime Liisbetiga, et milliseid asju võib ette tulla, et vahel juhtub, et ikkagi ei saa pidu pidada, kuigi ta tahab, ja Liisbet  mõistis ning püüdis mitte kurb olla. 
Aga eelmisel kolmapäeval, kui ma Liisbetile kooli järele läksin, siis olid Liisbet ja Ziihan õige rõõmsate nägudega mul vastas ja Ziihan andis mulle ühe väikese paberi. Paberile oli käsitsi kirjutatud, et soovime Liisbeti laupäeval enda koju külla kutsuda ja palun võtke ühendust Ziihani emaga sellel telefoninumbril. Tänasin ja lubasin Liisbetile, et muidugi me helistame Ziihani emale ja muidugi ta saab laupäeval külla minna.
Meelis siis helistaski õhtul. Selgus, et laupäeval peetakse hilinenult Ziihani sünnipäeva ja nemad tahavad meid kogu perega külla kutsuda. Me jäime veidi tummaks ja lubasime natuke mõelda, kas me saame tulla ning teada anda. Kui nüüd aus olla, siis olime üsna imestunud, et me peaks kogu perega minema ja püüdisme selle mõttega harjuda. Me oleme ikka natuke sotsiaalfoobid ka, sest mõte võõrastele inimestele külla minekust ja nendega jutu rääkimisest tundus veidi hirmutav ja pisut ebameeldiv. Hirmutav tundus ka see, et lahked kutsujad on niivõrd teisest kultuuriruumist, et me ei oska kindlasti õigesti käituda ja eksime mingite reeglite vastu. 
Ma ei tea küll väga palju hiina reeglitest, aga nt Jaapani osas olen ma küll lugenud, vaadanud ja kuulnud, kuidas tegelikult iga elupisidetail allub mingile ainult sellele rahvusele teada olevale reeglile ja oi kui lihtne on sellel maal tublisti eksida lähtudes oma talupoja mõistusest ja Euroopa moraalikoodeksist.
Aga samas tundus ekstraebaviisakas öelda, et me ei tule üldse külla ja no mis seal salata, väike põnevus oli hinges ka, et tegelikult ju tahaks ikkagi näha ja kogeda, kuidas on hiinlaste külaline olla.
Nii me siis ikkagi andsime teada, et täname väga kutse eest ja tuleme neljakesi. Luise nimelt arvas, et tema ei taha mingil juhul tulla ning tegeleb parem majapidamise ja õppimisega. Olgu nii.
Siis murdsime pead, mida kaasa viia, tühja käega nagu ei sobi minna. Murdsime pead ja pidasime plaani ning lõpuks otsustasime, et võtame Ziihanile ja tema vennale mõlemale väikesed kingitused, sest Liisbet tegelikult viis Ziihanile sünnipäevakingi kooli juba siis, kui tal pärissünnipäev oli. Need väikesed kingitused said siis olema väikesed legod. Lisaks viisime eesti kommi ja ma tegin juustukoogi, millele hästi palju marju peale panin. 
Sest meie peres on küll vähemalt nii, et 2 last eriti kooki ei armasta, aga kui on palju marju peal, siis nad juba marjade pärast vähemasti proovivad kooki:D.
Liisbet tegi Ziihanile ka kaardi, kuhu ta hiina keeles head soovid peale kirjutas. Sõnum nägi välja küll nagu hiina keel, aga kas see oli hiina keel või "hiina keel" mina tegelikult ei tea. Aga Liisbet on jube tubli infootsija ja järgijoonistaja, seega ma tegelikult usun tema võimesse hiina keeles kirjutada küll.
Kui Ziihani ema seda kaarti hiljem nägi, siis ta oli positiivselt hämmastnud ja uuris Liisbetilt, et kuidas ta oskas seda kirjutada. Ma ei tihanud küsida, kas kõik oli ka õige või mis seal üldse kirjas oli.
Ziihan elab Gdynias, mis on Trojmiasto kolmas linn lisaks Gdanskile ja Sopotile. Meie ei olnudki varem Gdyniasse sattunud. 
Lisetel on varsti draamaklubiga etendus tulemas ja nad teevad nüüd laupäeviti ka koolis näidendiproove. Seega läksime kõigepealt Gdanski ja viisime Lisete kooli ning seejärel sõitsime Ziihani juurde Gdyniasse. 
Ta elab oma majas mõnusal rahulikul tänaval ja nende aeda ümbritseb kõrge elupuuhekk, seega on sees ikka päris privaatne. 
Ziihani ema tegi meile värava lahti ja kutsus meid sisse. Esimese asjana ootasid meid kõiki trepile valmispandud sussid. No nii, hakkab pihta, mõtlesin ma. Sest jällegi, ma ei ole ise kogenud, aga Jaapani sussireeglitest olen ma küll korduvalt kuulnud, et kuidas kodus kantakse susse ja külalistele on oma sussid ja WC-s on oma sussid ja sussidega vaiba ega tatami peal ei käida jne jne. Tõmbasin kahtlevalt sussid jalga, aga hiljem siiski aru saades, et sussireegleid pole ja põrandad on lihtsalt külmad, rahunesin.
Tegime tutvust ja andsime oma kaasatoodud kraami üle ning siis läks Meelis juba tagasi Gdanski Lisetet ära tooma. Liisbet oli juba eraldunud Ziihani ja tema vennaga mängima ja ma jäin üksi. 
Ziihani ema rääkis inglise keelt enamvähem, isa mitte nii hästi ja vanaema ei rääkinud vist üldse. Aga vanaema oli pesuehtne selline vanaema nagu nad kõigis aasia peredest rääkivates seriaalides on, no nagu näiteks "Kaldale uhutud" ja "Never have I ever" vanaemad:). 
Mind paluti kohe diivanile istuma ja toodi mulle klaas teed pihku. Ma siis vaikselt jõin seda ja rääkisin Ziihani isaga. Minu suureks üllatuseks selgus, et nemad elavad Poolas juba 17 aastat. Et nad mõlemad Ziihani emaga tulid algul Varssavi ülikooli õppima ja siis jäidki siia. Nad räägivad praeguseks ka väga hästi poola keelt. Omavahel suhtleb pere ikkagi hiina keeles või no selles, mis kõlab minu kõrvale nagu hiina keel. Neil on aastate jooksul Gdanskis tekkinud palju nii poolakatest kui hiinlastest sõpru. Ziihani isa tegeleb logistikaga ja ta on mitmel korral Tallinnas ka käinud.
Sain oma klaasitäie teed joodud ja siis tuli ka Liisbeti ja Ziihani kolmanda sõbra Kaja pere - ema, isa, Kaja ja kaksikutsest väiksemad õed. Nemad on kõik poolakad. Kui tutvused ja tervitused tehtud, siis sai peamiselt kasutatavaks keeles kohe poola keel ja ma kuulasin huviga, kas ja mida ma aru saan. Enamvähem sain aru, millest üldjoontes räägiti. No sekka rääkisime vahepeal inglise keelt ka ikkagi. 
Ja siis ma magasin maha või ei saanud üldse aru hetkest, aga korraga tõusid täiskasvanud püsti ja siirdusid õueukse poole. Ma ei teadnud, kas peaksin järgi lippama või mitte ja nii läksin päästerõngana Liisbetiga rääkima, et teha nägu, et mul on oma lapsega tähtsaid asju arutada. Mul muidugi ongi oma lapsega alati tähtsaid asju, mida arutada. Aga siis tuli Ziihani ema tagasi ja kutsus ikkagi mind ka õue. 
Läksime üle hoovi väikesesse aiamajakesse. See oli selline pisike majake, et sinna mahtuski täpselt keset tuba olev suur laud ja toolid selle ümber. Keset lauda oli üks puidust alus, mis oli pealt kaetud uuristatud ornamentidega. Ornamedi vahed olid tühjad. Alusest jooksis üsna varjatult läbipaistev väike voolik kuhugi laua alla. Aluse peal oli paar erinevat imepisikest kannukest ja imepisikesed kausikesed. Ühes kannukeses olid teelehed. Peremees valas sinna veekeetjast kuuma vee peale ja ootas natuke ning siis valas selle vee nendesse pisikestesse kausikestesse. Siis valas omakorda teed ühest kausist teise ja siis valas ootamatult kõik kausikesed sinna alusele tühjaks. See tee voolas siis ornamendi vahelt alla ja mööda juhet kuhugi (arvan, et õue) ning täitis ilmselgelt sellist teekanalisatsiooni otstarvet. 
Meie, täiskasvanud külalised, sest lapsed olid tuppa mängima jäetud vanaema hoolsa pilgu all, vaatasime suu lahti kogu seda tegevust ja keegi julges küsida, et miks sa praegu kõik ära valasid. Selgus, et esimene teeloputusvesi ei ole liiga tervislik ja seepärast see valatakse ära. Et see kõigist kausikestest läbi käis, oli ilmselt kausside soojendamiseks, arvan ma. 
Siis läks kannukesse uus kuum vesi peale ja varsti valati see jälle kausikestesse ning seekord saime me kõik ühe kausikese enda ette. Taaskord keegi küsis, kas on ka mingi eriline tseremonia, kuidas seda jooma peab, aga ei olunud, joo nagu teed.
Ja meie siis jõime. Huvitav oli see, et meie muudkui lonksasime ja siis rääkisime juttu ja siis jälle lonksasime, aga peremees hoidis meie kausid pidevalt täis. Ta tegi kannukesse koguaeg teed juurde ja kohe, kui sa oma kausi pealt lonksasid, valas tema sinna teed juurde. Ja see kannuke, millest kogu seltskond joodetud sai, oli selline meie tavapärase kohvitassi suurune. 
Mina vaatasin ja imestasin ning tundsin ennast nagu muinasjutus aga ei suutnud otsustada, kas mina olen see täitmatu naine, kes on lõppematusse teeringi sattunud või on minu teekauss nagu "potike keeda". Aga muudkui lonksasime edasi ja rääkisime juttu ja mulle hakkas see pidu juba täitsa meeldima. Ahjaa, sihvkasid sõime ka. No päevalilleseemneid siis, aga need oid hoopis teistsugused, kujult nagu suur päevalilleseeme, aga värvilt hoopis helebeež ja maitselt kergelt magus. Aga pererahvas kinnitas, et tegu on päevalilleseemnetega ja seega ma pean arvama, et tegu on mingi hiina päevalillega.
Meelis jõudis ka Lisetega tagasi ning Lisete suunati kohe laste juurde ja mina viisin Meelise kurssi, kuidas teed juua ja kuidas sihvkat süüa ning ta asus ka seltskonda sisse elama.
Meelis aga ei saanudki kuigi kaua teed juua, kui juba öeldi meile, et nüüd läheme tuppa, sest söök on valmis.
Läksimegi siis elumajja tagasi, kus kõigepealt ootasid meid köögis küpsetatud hiidkrevetid, kanakoivad ja sealihatükid. Ma kana ei proovinud, aga krevetid ja sealiha maitsesid imeliselt. Neid me sõime niimoodi püstijalu väikeste taldrikute pealt. Lapsed sõid ka.
Ja siis meid suunati söögituppa, kus oli suur laud. Keset lauda mulises midagi ja laud ise oli täis vaagnaid, millel paistis igasuguseid erinevaid toiduaineid olevat. Mina olen nii suur hiina toidu fänn, et ma olin juba ette õhinas, et ohhooo, nüüd saab midagi põnevat juhtuma. 
Laua taga oli kuus istekohta ning igale sööjale oli kauss ja pulgad ning joogiklaasid. Ma muidugi imestasin, et ainult kuus kohta, aga no üsna varsti jõudsime Meelisega kiirelt sosistades ühele nõule, et lapsed on siin kultuuris ikkagi lapsed ja nad ei ole täiskasvanutega päris võrdsed. 
Need kuus kohta olid siis meile Meelisega, Kaja vanematele ja Ziihani vanematele. Vanaema tegi samal ajal köögis, mis on ühendatud elutoaga, kus lapsed mängisid, lastele süüa. Ma nägin, et ta praadis kalmaarirõngaid neid osavalt pulkadega pannil pöörates ja friikartulid paistsid ka. Lapsed siis sõidki omaette elutoas ja mida vanaema sõi, ma ei tea. 
Aga meie jõudsime vaevu endale koha valida ja lauda istuda ning uudistama hakata, kui paluti, et võtke nüüd igaüks oma kauss ja tulge kööki. Köögis pani igaüks endale kausipõhja erinevaid maitseaineid nii palju ku ta soovis. Seda on muidugi üsna raske teha, kui sa ei tea, mis asjad need on ja kuidas maistevad:). Aga igal juhul oli seal hakitud punane sibul, hakitud küüslauk, hakitud värsked koriandrilehed ning mingi beez asi, mis lõhna järgi oli maapähklivõi. Ja siis olid erinevad kastmed, mida kas purgist lusikaga tõsteti või pudelist valati. Ma võtsin kõigest natuke. Nad selgitasid juurde küll, kas see asi on hästi vürtsikas või mis too asi on, aga no ega sellest ju mingit aimu ikka ei saanud, kuidas mu kooslus maitsma saab. Kui kõik olid oma kausi põhja maitseid kuhjanud läksime tagasi lauda ja segasime pulkadega oma maitsesegu ühtlaseks.
Keset lauda oli suur kaheosaline pott, kust läks ka salajane juhe laua alla ja mis selle juhtme kaudu oli elektrivõrku ühendatud. Poti mõlemas osas mulises erinev vedelik, kuhu oli ka silmnähtavalt juba erinevaid maitseid lisatud. Aga suures plaanis võib öelda, et need, mis seal keesid, olid erinevad puljongid - üks vürtsikas ja teine mitte. 
Edasi läks niimoodi, et peremees pani pottidesse laual olevalt vaagnalt veiseliha imeõhukesed viilud ja varsti lisas ta sinna ka kanaviilud ja krevetid. Ja siis üsna pea hakkas ta potist meie kaussidesse pulkadega liha ja krevette panema. Ja kui potis kraami vähemaks jäi, siis ta muudkui lisas vaagnatelt juurde. Ja siis ta muudkui tõstis meile kaussidesse juurde ja julgustas meid ennast ka pottidest kraami õngitsema. Ja meie siis muudkui sõime, ja ooo, kui hea see oli. Kogu see kraam sai kokku selle enne kausipõhja segatud kastmeollusega ja potist sai veel leent lisaks tõsta. Ja me rääkisime juttu ja sõime ja sõime. 

Ilmselt siis, kui tundus, et meil on kõht lihast täis, hakkasid potti minema peekoniviilud ja viineripoolikud ja muidugi nuudlid ja peale neid seened ja juurviljad. Nii pidigi asi käima, et suur kamp tuleb kokku ja tuntakse ennast hästi ja muudkui visatakse asju potti ja nauditakse toitu. Ja et kõigepealt keedetakse liha, siis juurvilju ja seeni. Seal oli mingi mahlasuse põhjus. 
Pean ütlema, et peamiselt me ikkagi sõime liha ja paljud asjad, mis olid küll vaagnatel, ei läinudki potti, sest meil, olid kõhud juba nii täis, et me ainult mõmisesime mõnust. Aga ma nägin et seal oli veel vähemalt 3 sorti seeni ja bataadilõigud nt. 
Vahepeal kiikasin, mida lapsed teevad ja kutsusin Lisetet ja Liisbeti, et tulge kiigake korra, kuidas siin teises toas söömine on. Nad tulid ja piilusidki ja ohhootasid ja siis me andsime neile ühtteist maitsta ka ning Ziihani isa küsis, kas Lisete äkki tahaks ka siin süüa. Lisete tahtiski ja siis ta sai ka kausi ning proovis erinevaid maitseid, aga läks siis pärast ikka laste juurde tagasi. 
Ma pean ütlema, et mind üldse ei häirinud, et kõik sobrasid oma pulkade ja kahvlitega ühises potis, ehkki ma tavaliselt olen üsna sallimatu selle "oma suust läbi käinud kahvliga ühises kurgipurgis" või juba hammustatud porgandiga dipikausis" teema osas. Kui võõra inimese porgand dipikaussi läheb, siis ei aitäh, mina söön midagi muud. Aga seekord oli see kõik nii normaalne, et ma ise ka imestasin enda üle. 
Ja see oli ka nii mõnus protsessi osa, et seda leent aegajalt pritsis igale poole, kui keegi jälle poti kallal oli, pärast oli riietel üsna palju pisikesi leemetäpikesi. 
Ja siis me olime vahepeal aias ja lapsed mängisid erinevaid mänge ja siis me vaatasime toas, kuidas lapsed hiina youtube'i videote järgi tantsisid ja kogu see õhkkond oli nii rõõmus ja positiivne. Ja nmudiugi me sõime veel minu tehtud kooki ja Kaja ema toodud kooki ka. Ja siis me otsustasime lõpuks peale mitmeid tunde külas, et nüüd on aeg koju minna. Tänasime südamest kohe mitu mitu korda ja tulimegi ära.
Nentisime kõik, et jube vahva oli ja Liisbet arvas, et kohe homme võiks jälle külla minna. Lisete arvas, et nüüd, kui me teame, kuidas seda hiina sööki teha, peaks me seda kõike kodus järgi tegema. Selle viimase osas ma olen kahtlev. 
Veeretame aga mõtet, et äkki oleks meil Liisbeti sõpradele ka mõni äge kogemus pakkuda. Aga me veel mõtleme, liiga head mõtet pole veel tulnud.
Ma oleks muidugi kogu ürituse tahtnud otsast otsani üles pildistada, aga no väga kohatu tundus ja nii mul on ainult ilus mälestus sellest käigust ja teie ehk saate oma kujutluspildi luua minu kirjelduse põhjal. 
Eelmine
Mina sinna enam ei lähe - II MS muuseum
Järgmine
Piilume Kašuubiasse

Lisa kommentaar

Email again: