Palle üksinda Lapimaal

Ja nüüd me siis tegimegi seda. Tahaks lisada, et niisama lihtsalt, aga no see siiski polnud nii kerge nagu ette võib kujutada. Soome on põnevaid paiku täis ja tahaks ju igale poole minna. Kuna ajaraam ja ressursid on piiratud, siis tuleb teha valikuid, palju valikuid. Ja oi kui raske on valida. Tahaks ju et kui ükskord üle pika aja sellele imelisele maale minna, siis me saame ikka ka need kõige ägedamad kogemused ja kõige paremates kohtades käidud ja muidugi, et iga reisisell saab mõnes just tema unistuste kohas käidud. Ja nii ma tegin plaane ja uurisin ja arvutasin ja rääkisin perega ja siis tegin uusi plaane, uurisin jälle ja arvutasin jälle. Ja nii tekkisid plaan A, B, C ja D. Kõik natuke sarnased ja ometi erinevad. Suurim erinevus oli selles, et kas sõita Nordkappi, kus meist keegi käinud polnud, aga kuhu me kõik tahtsime minna, või loobuda Nordkapist ka seekord ja nautida natuke rohkem kohal olemist ja vähem sõitmist. Veel 2 päeva enne sõitu polnud meil ei laevapileteid ega ka otsust, milline plaan käiku läheb.

Kaheteistkümnendal tunnil otsustasime küll suure kahjutundega, aga siiski endale omaselt natuke rohkem kohal olla ja vähem sõita. Noh sõitu oli igas plaanis niigi rohkem kui rubla eest, sest Soome on üks äraütlemata pikk riik. Aga igal juhul võtsime meie käiku plaani C, mis tähendas, et Nordkapp väljas, aga matkamine, jõuluvana, panda ja Särkanniemi sees.

Kui raske otsus tehtud, asusime praktilisi asju planeerima ja igal juhul olimegi me nii umbes päevaga jälle valmis teele asuma. Kuna Luise oleks küll väga Lapimaale tahtnud, aga ei tahtnud peale Poolast tulekut enam kilomeetritki autoga sõita, siis taaskord raske südamega jätsime kõrvale ka soovi kogu perega reisima minna ning ohkasime ja lubasime Luisel ja kutsadel Eestisse jääda. Reisiseltskond sai seekord siis selline: mina, Meelis, Lisete, Liisbet ja minu vend Mehis.

Muidugi mõista algas reis hommikul Märjamaalt A-terminali suunas ja jätkus juba Viking Xprs-i pardal. Väljas oli nii tuuline, et mul oli hirm, et sellest võib üks oksereis tulla, aga õnneks oli vaid veidi imelik käia, aga muud ei miskit. Keegi oksedoominod ei alustanud ja keegi ei paistnud ennast ka halvasti tundvat, seega väga õnnelik reis siiski. Kuuldavasti olla vastassuunas ehk samal hommikul Helsingist Tallinna suundunud laeval asjalood palju kehvemad olnud.

Seekord avanes meil ka võimalus pista oma nina laeva sisemuses nendesse osadesse, mis reisijate eest tavaliselt varjatuks jäävad. Ka sellest varjatuks jäävast osast käisime me vaid väikeses osas, mis oli päris-päris suur. Aga siiski nägime ja kuulsime me sellest, kuidas laev töötab ja mis süsteemid ta kõhus peidus on, piisavalt, et mõista, milline hullult suur süsteem see ikka on ja kui palju näidikuid, mõõdikuid, numbreid, klappe ja kraane seal on. Ja kui pädev peab olema meeskond, kes kõiki neid süsteeme lugeda ja juhtida mõistab!

Muid üllatusi laevasõidul seekord polnud. Kui Helsingist välja saime, algas suur sõidupäev. Eesmärgiks oli meil muidugi võimalikult kiiresti, aga siiski inimlikult, põhja poole jõuda. Igaüks tegeles siis autos sellega, mis ta aga paremaks pidas, kes luges, kes kuulas muusikat, kes mängis telefonis. Kuulasime taaskord algusest „Jälgi gloobusel“, mis on endiselt meie kõige põnevam autosõidu kuulamine. Mina vaatasin palju ka aknast välja. Mulle väga meeldib sõidu ajal aknast mööduvat maailma jälgida.

Ja no kohe, kui üle lahe saad, on teeääred tihti mõnusalt kaljused ja mulle meeldib see väga ning see vaatepilt toob koheselt ka mõnusa reisitunde sisse. Mis minu pilku veel kohe Lõuna-Soomest alates ja pea polaaraladeni köitsid olid teeääri lõputult palistavad lupiinid – peamiselt sinised, aga sekka ka roosasid. Polaarjoonele lähenedes lupiinid vähenesid ja ühel hetkel ka kadusid, aga no imetlemiseks jätkus neid siiski pikalt. Võiks ju arvata, et Tuhande järve maaks nimetatud Soomes, kus on tegelikult üle 187 000 järve, on just ohtrad veekogud need, mida läbi riigi kulgedes imetleda, aga nagu te ilmselt isegi teate, see päris nii ei ole. Järvi vilksatab innuka vaatleja silma harva ja seda ka peamiselt siis, kui ta navigatsiooniseadmest näeb, et siin peab suur järv olema ja eriti tähelepanelikult läbi teeäärsete puude vaatab. Jah suur osa tuhandesest ja tuhandetest järvedes on puude taga peidus. Teeääred on rohelised ja kogu Soome oli hästi roheline.

Ja muidugi hakkas ühel hetkel ilmuma tee äärde ja teele ka põhjapõtru. Nagu esimest korda põhjas käies oli ka seekord hinges väike ärevus, et äkki me ei näegi neid. Aga no nägime, palju ja lähedalt ning iga päev. Põhjapõdrad olid endiselt ühed äraütlemata armsad tegelased ja meil vähemasti ei saanud neist ka sel korral kõrini, vaid rõõmustasime endiselt iga kord, kui nad jälle teel olid.

Ilma poolest oli põhjas meie käigu ajal külm, selline 8-11 kraadi sooja. Enne meid olla lausa 5 kraadi olnud ja peale meid läks soojaks. Seega sattusime täpselt väga mõnusal ja põhjale omaselt jahedal ajal. Olime valmistunud metsikuks sääsereisiks, sest põhjas neid sääski juba jagub ja juuli pidi eriti hull sääsekuu olema. Aga ei tea, kas tulenevalt jahedast ilmast või oli tähtede seis meile soodne, aga sääski peaaegu ei olnudki. Nii tore!!! Selle eest oleme me küll siiani tänulikud.

Meie esimene tegevus Lapimaal oli, jah kujutage ette, rafting. See on üks asi, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee, sest see on ikka jube hirmus. No vaadake vaid neid videoid mässavast veest, suurtest kividest ja inimestest, kes on iga hetk paadist välja kukkumas, ei, ei ei. Aga seekord, ma ei teagi miks, aga kui ma siis uurisin, et mida Ruka ja Kuusamo kandis tegema ja nägema peaks, siis ma panin raftingu võimalike tegevuste nimekirja ning sinna ta jäi. Tõsi, ma muidugi uurisin enne ka korralikult, et on olemas ka selline perega sh väikeste lastega koos raftimise võimalus, mis ongi mõeldud algajatele ja kujutades ette, kui palju see perele rõõmu võib teha, lootsin ma, et no kui viie aastased hakkama saavad, siis ma võiks ju ka saada. Mehis võttis sellest raftingu mõttest kohe kinni ja ei lasknud meil seda enam hüljata. Esimest korda raftimine sai tema reisi oodatuimaks hetkeks.

Õigel päeval ja õigel kellaajal õiges kohas olles, olime me kõik ootusärevad ja eks igaüks, kas natuke rohkem või täitsa palju, kartis ka. Ma nägin, kuidas Liisbet oli tegelikult nii innukas ja elevil ning valmistas ennast raftima minekuks ette, aga ta silmades läikis hirm.

Me ei olnud ju üldse päris kindlad, kuidas see raftimine kulgeb ja võtsime kõigile varuriided kaasa ning valisime oma reisile kaasa võetud kahest paarist jalanõudest need, mis pigem oleks võinud sel päeval märjaks saada.

Kohale jõudes ootasid mõned teised seltskonnad ka juba ees ja nad kõik olid juba raftimiseks valmis. Hmmmm, me ei jäänud hiljaks ja kuskil polnud kirjas, et oleks vaja varem kohale ilmuda. Aga hakkasime siis kibekiiresti tegutsema – saime kummikud, kummipüksid ja kummijope, kiivri ning päästevesti. Uskuge, see pole liiga lihtne töö ennast samal ajal lapsi aidates ahvi kiirusel kummiriietesse üritada toppida. Aga me saime üsna kiirelt hakkama ja olime sama valmis kui teised. Sõitsime mikrobussiga järve äärde, kus paate juba vette lasti.

Selgus, et meie kamp oligi üks paat ehk siis teised kambad olid teistel paatidel. See oli vahva, sest oma seltskonnaga on ikka kuidagi julgem ennast tundmatusse olukorda panna. Ja läks lahti. Ronisime meile osutatud järjekorras paati ja istusime sinna, kuhu näidati. See tähendas siis seda, et paremal pool oli ees Meelis ja tema taga Liisbet ning vasakul pool oli ees Mehis, tema taga Lisete ja siis mina. Meie instruktoriks oli Henri, kes tegi nalja ja oli rõõmus sell. Henri siis rääkis juba paadis olles üle, et kuidas peab istuma, kuhu jalad toppima ja mis meid ees ootab ning mida teha juhul, kui keegi meist peaks vette kukkuma. Kui me küsisime, et kui tihti mõni inimene vette kukub, vastas Henri et mitte päris iga kärestiku juures. Harjutasime  väheke aega käsklustele vastavalt toimima ja siis me läksimegi. Hingasime korra sügavalt sisse ja esimene kerge kärestik ootas. Sõudsime-sõudsime-sõudsime ja see oligi möödas. Kõigi nägudelt peegeldus vastu rahulolu – see polnud üldse hull, see oli väga äge.

Kärestike vahel oli tükk maad minna ja sel ajal pandi paadimootor käima ning meie ülesandeks jäi istuda ja ümbrust nautida. Vähemalt mina vaatasin seda vaikset Lapimaad möödumas ja tundsin peale esimest kärestikku, et ma olen juba rahul, sest ma olen lisaks ka imelise loodusmatka saanud. Maastik oli üldiselt pigem ühetaoliselt metsane, aga sekka juhtus ka kaldapealseid majakesi, kalastajaid ja muidugi palju linde. Peale paadimootoripopsumise polnudki aegajalt ainsatki muud häält kosta. Ma lihtsalt istusin ja nautisin kuni Henri jälle paadimootori seiskas ja küsis, kas me oleme valmis. Muidugi me olime!

Ja nii me sõudsime ennast läbi kuue või seitsme kärestiku, iga korraga järjest enam nautides ja lootes, et oleks see kärestik veidi pikem. Üks kärestik oli ka selline, kus meid ootas keset sõudmist selline langus, et me pidime toimima käskluse „hold on“ järgi ehk siis ennast võimalikult madalale suruma ja elu eest nöörist kinni hoidma ja kohe kui langus üle elatud, jälle kiirelt sõudma hakkama.

Kärestikud said läbi kiiremini, kui me lugeda jõudsime ja kui me oleksime tahtnud. Ah juba oligi kõik? See, mis kujutluses tundus hiiglama hirmus, sai läbi kiiremini, kui oleks tahtnud. Siis sõitsime paadiga mootori popsudes sinna, kuhu meie auto jäi. Kui ma alguses väga nautisin seda vaikset paadisõitu, siis see viimane ots läks küll pigem liiga pikaks. Ma koguaeg vaatasin, et kas nüüd juba finiš paistab? Kas nüüd? Oleks juba kaldale tahtnud, et kogetut ja emotsioone, kuni need veel värsked on, teistega arutada. Aga ma mõistan ka, et kärestik on seal, kus ta on ja eks korraldajad on andnud oma parima, et olemasolevatest kärestikest erineva raskusastmega rajad kokku panna.

Kogu meie reisiseltskond jäi esimese raftingu kogemusega vägagi rahule ja kõik olid valmis edaspidigi raftima minema. Vahetusriideid me ei vajanud, sest vett said osad meist sisse vaid varukast. Isiklikud jalanõud jäid ka kuivaks, sest need ootasid meid hoopistükkis paadikuuris ja kohapealt antud kummikutega jäid isegi sokid kuivaks.

Peale raftimist luusisime Rukal ringi ja esimese prioriteedina otsisime mõnda mõnusat söögikohta. Suusakeskuses oli natuke elu, aga pigem vähe. Suusaliftid ja gondlid sõitsid päevasel ajal mäe otsa, aga kella kuuest läks kõik kinni. Suur hulk söögikohti oli suveks suletud ja nüüd hakkasin ma vaikselt mõistma, miks oli nii raske ka sinna kanti majutust leida olnud. Kuidagi loomulikult mõtlesime, et nagu Poola mägedes asuvates suusakeskustes kestab hooaeg terve aasta, on see nii ka Soomes. Et kui lumi on maas, siis on suusahooaeg ja kui lund ei ole, on matkahooaeg. Rahvast on nii suvel kui talvel üle pea. Nagu me asja käigus aru saime, on aga Lapimaal, kas siis juulis või kogu suve madalhooaeg, kus majutuskohad ja toitlustusasutused on puhkusel. Nojah, eks millalgi peavad inimesed ka puhkama ja kui talvel käib hull andmine, siis on mõistlik suvel see pisike puhkus võtta, aga me olime ikka täitsa üllatunud sellise asjaolu üle.

Nautisime Rukal siiski seda mägiküla hõngu ja kujutasime ette, kuidas seal küll talvel võib olla. Külavahel jalutas kohusetundlikult ringi põhjapõder. Jällegi aja jooksul ja vaatluste põhjal hakkasime arvama, et igal korralikul hotellil või suusakeskusel on oma põhjapõder palgal, kelle töö on lähiümbruses ringi tiirutada. Ja enamasti just üks põhjapõder. Võimalik muidugi, et see on vahetustega töö :D.

Söögikoha otsimine osutuski sel korral ja ka edaspidi parajaks väljakutseks. Kolistasime kõikide vähegi söögikoha moodi asutuste uksetagused läbi ja mõni üksik neist oli mingi kellani lahti ka. Kahjuks olid need enamasti burksikohad või pizzakad. Meil tekkisid üsna kiiresti naljad, et iga päev üks burks või et täna polegi veel burksi söönud. Sest no mis sa teed, kui süüa tahaks, aga mitte midagi muud polegi võtta kui burgerit. Aga burksi isu pole meil peale reisi vist kellelgi nüüd päris tükk aega.

Isegi avatud söögikohad töötasid ilmselgelt minimaalse võimaliku personaliga. Näiteks Rukas ühes pubis oli mitu letti – üks söögi tellimiseks, üks alkoholi jaoks ja hmmm, mingi lett oli seal minu meelest veel. Kogu suure saali peale oli üks mees, kes kõmpis aga selle leti juurde, kuhu sul asja oli, võttis tellimuse ja kandis pärast toidu ette ka. See jäi mul kahjuks märkamata, kas ta ka vahepeal köögis ise neid tellitud burkse valmistamas käis.

Ka järgnevates lugudes saab veel sellest rääkida, kuidas Lapimaa oli keset suve üsna inimtühi. Võibolla on see Poolast kaasa tulnud tunnetus, et normaalne on see, kui igal pool on palju rahvast, aga no tõesti. Päris tihti olime me kas külavahel, matkarajal või muuseumis oma seltskonnaga täitsa üksi. Imestama panevalt üksi. Lapimaal võis igatahes ennast Pallena, kes on üksi maailmas, tunda.