Lapi kuld

Seega sai meie sihiks ja ka seekordseks kõige põhjapoolsemaks paigaks, kuhu me jõudsime, Tankavaara. See on väike asula pisut enam põhja pool, kui me varem kunagi käinud oleme. Kuna Tankavaara asub Urho Kekkose rahvuspargis, kus kulgeb otsatul hulgal matkaradasid, siis oli meil hommikul autonina kullaküla poole pöörates mõte, et me tahame kindlasti käia ära Kullamuuseumis, kindlasti ise kulda otsida ning kui jääb aega ja energiat, siis minna ja matkata ka väheke. Mõeldud, tehtud.

Lapimaalt leiti kulda juba 16. sajandil, aga selle olemasolu oli pikka aega siiski vähe teada. Tõeline kullapalavik tabas Lapimaad 1870.ndatel ja seda nimetatakse Ivalo kullapalavikuks. Soome oli tollal suurhertsogiriik, mis kuulus keiserliku Venemaa koosseisu. Ivalo kullapalavik pole oma mõõtmetelt võrreldav 19. sajandi suure kullapalavikuga mujal maailma paikades, aga kogu Soome ja eriti Lapimaa jaoks oli see siiski väga olulise tähtsusega.

1870. aastal kullaotsimine legaliseeriti ja juba esimesel kevadel-suvel kogunes Lapimaale kulda kaevates oma õnne otsima üle 500 inimese. Valitsus rajas Lapimaale lausa eraldi staabi, et kaevamist reguleerida ja ohjes hoida ning kaevamislitsentse väljastada. Kullakülla ehitati väikesed hütid kullaotsijatele elamiseks, rajati postimaja, kõrts ja muu esmaseks eluks vajalik. Tipphetkedel kerkis kullaküla elanike arv 600ni, mis oli tavaliste Lapi väikekülade elanikkonnaga võrreldes väga suur hulk inimesi. Siiani olid põhjas suurimad asustatud kohad maksimaalselt paarisaja inimeselised olnud.

Kuna valitsuse määratud tasud ja maksud olid väga kõrged, siis enamik õnneotsijaid ei jaksanudki endale ise kaevamisluba soetada. 19 jõukamat inimest omandas kaevandamisloa ja palkas ülejäänud kaevandushuvilised oma alluvusse tööle. Kullakaevajad tegutsesid 11 tundi päevas, 6 päeva nädalas ning see polnud teps mitte kerge töö. Kulda leiti küll ja mõni suurkaevandaja kogus lausa üle 10 kilogrammi kulda aastas, AGA kuld hakkas paari aastaga tasapisi otsa saama ja kullapalavik jäi seega üsna lühikeseks. Juba kolm aastat peale kaevandamise algust, lasti maksud ja litsentside hinnad poole peale, kümne aasta pärast oli Ivalojoki ümbrus kullaotsijate poolt täiesti hüljatud.

1934. aastal leidsid saamid kulda juba uuest kohast – Tankavaarast. Leid meelitas kohale nii mõnedki kullaotsijad sh kaevandusettevõtted. Teise Maailmasõja käigus hävines enamik Tankavaara kaevandusrajatisi. Alates 1970.ndatest on Tankavaara kullakülast saanud turismimagnet. See on siis seesama koht, kus asub ka Kullamuuseum ja kuhu meiegi oma sammud seadsime.

1945. aastal leiti Lapimaal kulda veel Lemmenjoki jõest. Tänapäeval on Lemmenjoki rahvuspargis endiselt umbes 20 kullaotsijat ja 50 kaevanduskohta, mis toodavad igal aastal üle 20 kilogrammi kulda. Seaduse järgi on mehaaniline kullakaevandamine Lapimaal keelatud, aga vanal heal viisil käsitsi kulla loputamine on lubatud.

Tankavaara küla ongi sündinud täna kullaotsijatele. Uue ideena peale kulla leide 1930.ndatel, otsustasid 1960.ndatel kaks meest, härrad Raumala ja Korhonen, hakata kulda otsima hoopis turistide taskutest. Nii rajati 1970. aastal mugavalt otse riigimaantee äärde Tankavaara kullaküla turistide jaoks.

Kullamuuseum sai alguse soovist säilitada kullaotsingu traditsiooni tulevastele põlvedele ning muuseumi rajamise idee käis välja Inkeri Syrjänen 1973. aastal Kullaotsjate Ühingu koosolekul. Muuseumi käivitasid vabatahtlikud töötajad ja tänapäeval haldab kullamuuseumi eraõiguslik Kullamuuseumi Sihtasutus. Kullamuuseum Tankavaaras on ainus rahvusvaheline muuseum maailmas, mis tutvustab kulla otsimise minevikku ja olevikku.

Tankavaara, kui põnev sihtkoht Lapimaa kullaväljadel, meelitab külastajaid sinna igal aastal. Kogu Tankavaara piirkond on üles ehitatud suuresti vabatahtliku töö abil, pelgamata ka hullumeelseid ideid. Tankavaaras toimuvad nii Soome meistrivõistlused kui ka maailmameistrivõistlused kullaloputamises, samuti toimub džässifestival Kaamosjazz ning küla läbib ka Soome põhjapoolseim raudtee.

Kullamuuseumile olid mul suured ootused, sest olin eelnevalt lugenud, telekast näinud ja kogemusi kuulnud, et inimesed lülitavad Lapimaad külastades tavaliselt ka selle muuseumi oma plaanidesse ja jäävad ka igati rahule oma käiguga.

Muuseumi juurde jõudes parkisime auto ära ja ma nentisin rahulolevalt, et kõik oli nii nagu mõeldud ehk sellest parklast oli tõesti vaid paar sammu muuseumisse, paar sammu kullaloputamise kohta ja sealt samast algasid ka mitmed Urho Kekkose rahvuspargi matkarajad.

Jõudsime kohale täpselt sellisel kellajal, et kogu kullamuuseumi läbi uurimiseks jäi aega pisut väheks, aga selleks, et niisama oodata, millal meie broneeritud kullaloputamise aeg tuleb, oli aega liiga palju. Läksime siis uurisime Kullamuuseumist, et kas neid on ka niimoodi võimalik külastada, et vaatad mingi osa näitusest ära, siis käid ära ja pärast tuled vaatad edasi. Muuseum sai kohe esimese tugeva plussi, sest neil oligi päevapilet ja käi sellega sisse ja välja palju tahad.

Ma ilmselt olen varem ka arutlenud või kurtnud selle üle, et mulle meeldivad loogilised muuseumid, kus on selgelt aru saada, millises suunas peaks muuseumis liikuma, kust alustama, kuhu edasi minema, et räägitavat lugu võimalikult hästi tabada. Kullamuuseumis kahjuks taaskord seda vihjet ei olnud, et mis järjekorras peaks asju vaatama ja mis pidi liikuma. Kahju.

Igal juhul käisime me osa muuseumist läbi, siis lippasimegi vahepeal ise kullakaevamist praktiseerima ja seejärel uurisime muuseumi lõpuni. Kui alguses olid muuseumis mõned inimesed peale meie ka, siis hiljem olime me seal täiesti üksi. Jätkus see Palle-üksinda-Lapimaal tunne. Peamiselt oli muuseumis palju lugemist, aga täitsa palju oli ka vaatamist. Üks suur osa oli Lapimaa kulla kaevamise ajaloost ja tänapäevast. Põhjalikult oli tutvustatud kõiki Lapimaa tänapäeva kullaotsijaid, kullamaardlate uurijaid, muuseumiga seotud inimesi jne. kogu see näituse osa oli ikka väga põhjalik ja näha oli, et materjali on innuga kogutud.

Teine näituse osa rääkis rahvusvahelistest tegudest ja võimalustest kulla kaevadamisel. Riikide ja piirkondade kaupa sai lugeda ja pilte vaadata, et kus ja millal kulda on leitud ning kuidas ja kui palju seda kaevandatud. Lisaks lugemisele ja fotode vaatamisele oli mõningaid videoid ja palju lavastatud stseene. Viimase all mõtlen ma nt kullaotsijate erinevaid elamuid koos tarvilike vahenditega jmt. Kuna me lõpuks olimegi täiesti üksi oma seltskonnaga muuseumis, siis võis seal erinevate stendide vahele kadudes suurepäraselt ette kujutada, kuidas kohe algab „öö muuseumis“ ja kõik tegelased ärkavad ellu. Kui aga muuseumivaikuses oli kusagilt itsitamist ja kiireid samme kuulda, siis tegelikult olid need meie lapsed. Aga kui nemad parajasti ei itsitanud, siis oli täis vaikus igal pool. Selline vaikus, mis sunnib sind ennast ka sosistama, ehkki, kuna kedagi teist muuseumis pole, võiks ju ka tavalisel häälel rääkida.

Selle muuseumi puhul oli huvitav see, et ma ei oskagi öelda mitmekeelne see oli. Suur osa tekstidest olid soome keeles ja seal samas kõrval ka inglise keeles. Kui aga juttu oli hoopis Saksamaast või sakslastest kullaotsijatest näiteks, siis oli tekst üldjuhul ka saksa keeles. Seega oli seal päris paljudes keeltes tekste ja vahel polnud isegi soome keelset tõlget. See oli tegelikult hästi vahva ja uudne kogemus, et keeled niimoodi hüppasid, et edasi liikudes tuli alustuseks natuke vaadata, et mis keelt ma nüüd siit seinalt lugeda mõistan.

Kokkuvõttes võib öelda, et muidugi ei jõudnud ma kõike läbi lugeda ja päris kõike ei tahtnudki. Muuseumil oli palju positiivseid külgi, aga ma ootasin pisut rohkem. Ma mõistan, et see on hästi väärtuslik andmekogu just kohaliku ajaloo mõttes ja ka maailma mõttes, aga ma ei ole nii spetsiifilise huviga, et ma tegelikult tahaks või jaksaks iga Lapimaa kullaotsija elulugu teada ja iga kullamaardlat maailmas teada. Võtsin muuseumist kontsentraadi. Hiljem, kui ma lugesin ja süvenedes aru sain, et muuseum ongi üsna suures osa vabatahtlike rajatud, siis ma hakkasin palju paremini aru saama, miks see muuseum just selline oli ja tema väärtus kasvas minu silmis veel oluliselt. Igal juhul, kui te Lapi kulda ja selle olemust otsite, siis Kullamuuseumist selle leiab ja huvilistele soovitame seda muuseumit küll. Kui teil on tempo peal ja te liiga suured kulla-ajaloo huvilised pole, siis võib selle koha vabalt ka vahele jätta.

Aga meie praktilisest omal nahal omandatud kogemusest ka veidike. Kulla pesemise aja saab ette broneerida ja mulle tundus seda ka hästi mõistlik teha. Ma ilmselgelt võtan kõiki asju nüüd poola kogemuse pealt ja ei osanud ettegi kujutada seda otsatut Lapimaa tühjust. Igatahes läksime me määratud kellaajaks kulla loputamise basseini juurde ja jäime ootama, et millal tulevad kõik teised selleks ajaks pileti ostnud inimesed, aga kedagi ei tulnud. Paar inimest juba loputas seal basseini ääres, aga nende osas me arvasime, et nemad on eelmisest grupist alles. Keegi ei tulnud uurima ka, et mida meie seal ootame. Meelis läks siis uuris ise ja meile öeldi, et muidugi tulge aga edasi. Saime endale suured kummikud jalga valida ja üks instruktor näitas ette, kuidas see kulla loputamine siis käib. Pealt näha seal midagi keerulist polnudki – lähed aga kaevad metsa alt endale labidatäie kruusa, paned selle taldriku moodi loputuskaussi ja hakkad aga seda kaussi vee all raputama ja solgutama ning siis valad muudkui paksema kraami pealt ära. Aga sa teed seda hoolikalt ja tundega. Instruktoril võttis see paar solgutust ja juba tal oligi kausis ainult peenike tolm järgi ja kui ta sõrmega osutas, siis ma tõesti nägin, et jah seal oli ka paar imepisikest pea nähtamatut säravat terakest (no tera on liiga palju öeldud, nanotera pigem, kükitav mannatera või muu taoline). Kui poleks sõrmega osutatud, poleks seda küll näha osanud.

Siis käärisime aga käised üles ja hakkasime ise peale. Loputasime ja loputasime. Hmmm, niimoodi ise tehes oli see üsna keeruline. Suured kivid ja kraam ei tahtnud kuidagi kausist välja minna ning peen kraam läks lupsti vette. Oleks tahtnud veel õpetust saada, aga no me olime üsna omapead jäetud. Loputasime veel ja veel ja nii mitmedki meist nentisid, et taldrikus polnud kulda ja võtsid uue labidatäie. Ka mina võtsin uue portsu kruusa ja proovisin ekstra hoolikalt loputada. Piilusin kõrvalt, kuidas teisi hiljem liitunuid õpetati ja proovisin järgi teha. Lõpuks hakkas meie aeg täis saama ja nii mõnedki meie kambast olid piirdunud lihtsalt ilusate kivide kogumisega ja juba basseinist lahkunud ning kummikud kõrvale heitnud. Ma ikka loputasin ja loputasin, kuni ka mul oli mingi suurema tolmu laadne sade vaid kausis alles. Vaatasin, mis ma vaatasin, no mitte midagi säravat ma seal ei näinud. Mõtlesin juba oma kausi ära loputada ja nentida, et ei, kulda ma ei leidnud, kui instruktor juhtus mööda minema ja ütles, et näita, mis sul seal on. Tema lasi veel mu kausi umbes kaks korda veest läbi ja siis näitas mulle kaht säravat terakest. Hmmm, nüüd ma sain aru küll, et tegelikult oli ilmselt kõigi meie kaussides igast labidatäiest paar terakest olnud, aga me lihtsalt ei loputanud kraami piisavalt peeneks ja ei näinud seda nähtamatut kulda.

Me olime kohe alguses kõik saanud väikesed veega täidetud tuubid. Nüüd ma eemaldasin selle tuubi korgi. Siis ma võtsin oma loputuskausist sõrmeotsaga selle särava tüki koos muu tolmuga mis sõrme külge jäi ja siis panin selle mudase sõrme otsa tuubi kohale ja keerasin tuubi teistpidi. See tuubis olev vesi pesi sõrmelt kullatükikese ja muu mudru tuubi sisse. Toimisin teise terakesega sama moodi. Siis ma veendusin, et neid terakesi enam loputuskausis pole ja veendusin, et neid ka sõrme otsas ei ole. Siit on lihtne järeldus, et need kaks nähtamatut kullatera on minu tuubis. Aga ma ei näe neid :D. Tuubis on veidi liiva ja muud mudru ka ja no ma tõesti ei näe seda kulda seal, aga eks teadmine ongi tähtsam kui nägemineJ.

Ütleme nii, et tunni ajaga, mis meie seal ennast kullaotsijateks kujutasime, seda õiget võtet ikkagi hästi kätte ei saa, aga see tund aega oli ma maksimum, mis me seal olla oleksime tahtnud. Kes muutus kärsituks, kellel kadus motivatsioon ja keda häirisid need vähesed sääsed, mis seal olid. Hea, et sai kogemuse ja üks uus asi jälle ära proovitud ning müts maha kõigi päris kullaotsijate püsivuse ees, aga meie uut hobi sellest ei saa ja kullapalavikku me ei jäänud.

Ahjaa, ma tegin ühe käki ka. Kui ma viimasena basseinis olles oma terakesed tuubi olin ajanud, siis loputasin ma oma kausi puhtaks ja vaatasin, et Meelis oli enda kausi basseini äärde vedelema jätnud ja see oli veidi liivane. Võtsin ja loputasin selle ka peaaegu puhtaks, aga enne kui see päris puhtaks sai, hüüdis instruktor, et ära seda loputa, seal oli kulda. Oihhhh! Meelis oli lubanud instruktoril oma kausi põhja endale võtta, kui seal peaks midagi olema. Veel suurem oihhh!!! No igal juhul ütlesin viisakalt vabandust ja rohkem ühtki kaussi ei pesnud.

Kullapesu kogemuse kohta me arvame, et kui teil on Lapimaale minek ja te pole ei kulda pesemas ega ametüstikaevanduses käinud, aga tahaks toredat kogemust saada, siis meie soovitus on igatahes ametüstid :D

Suurem osa meist ehk viiest kolm tundis peale kullaga veedetud tunde, et võiks veel matkata küll, aga väikesed inimesed protestisid, et nemad on nii hirmus väsinud, et mitte kuidagi enam sammukestki astuda ei jõua. Ega siis muud kui et jätsime lapsed auto juurde ja mõtlesime kolmekesi tiiru kiirelt ära teha. Igaks juhuks ütlen, et ei see polnud laste piinamine. Sooja oli 8 kraadi ning neil oli võimalus olla kas autos sees või väljas istuda ning neil oli ka süüa, juua ja telefonid:).

Olin eelnevalt välja valinud 6-kilomeetrise Kuukkelilenkki raja ning sinna me suundusimegi. Rada kulges ringselt ja käis läbi Pikku Tankavaara tipust. Hea oli see, et ühel hetkel sai rajal ka lühemale teele keerata ja mõtlesimegi, et kui aga keerukohas on tunne, et tegelikult ikka nii palju matkata ei viitsi, siis valime lühema raja ja mäe otsa turnima ei hakka. Selgelt tähistatud rada hakkaski kohe kergelt, aga siiski tuntavalt üles poole tõusma. Seal oli kindlasti ka kogu Lapimaa reisi kõige sääsesem koht, aga ka seal polnud neid vereimejaid siiski õnneks ülemäära palju.

Kuukkelilenkki rada oli ka sõjaajalooline rada ehk siis tee ääres olid viidad, mis aitasid märgata, kust jookseb vana kaevikuliin, kus on olnud punkrid jmt. Kõndisin seal, vaatasin kõik need sõjajäljed üle ja mõtisklesin, et kas pole ikka imelik, et sõda tuli isegi siia, otsatusse inimtühja põhja. Siia, kus pole mitte midagi, siia, kus ainuüksi elus püsimine on raske ja kust pole midagi võtta (no hea küll, natuke kulda siiski on:)). No miks ometi peab siin sõdima? Maastik jääb põhjas ilmselt veel kauaks haavatuks, aga kas see minevikusõda siinsete inimeste ja põhjapõtrade igapäevaelu häirib? Ilmselt mitte.

Rada kulges algul läbi korraliku metsa, aga Pikku Tankavaara tipp oli üsna lage ja sealt avanes imeline vaade ümbritsevale maastikule, mis omakorda oli täis teisi vaarasid. No lihtsalt imeilus! Seal oleks võinud istuda ja imetleda, aga meil olid ju väsinumad pereliikmed autosse jäänud ja seega kiirustasime alla tagasi. Kui te Tankavaaras mõnda mõnusat matkarada otsite, mis pakuks ka midagi muud, kui tavapärast Eesti metsa, siis julgeme lahkesti Kuukkelilenkki rada soovitada. Konti ei murra ja raske ei ole, võtab vahepeal hingeldama küll, aga no saab hakkama. Ja vaade on seda väikest ähkimist enam kui väärt. Seega saime ühe linnukese Urho Kekkose rahvuspargis matkamises kirja.

Auto juurde tagasi jõudes selgus, et lapsed olid mõelnud ikka ka meile järgi tulla ja tegid omapead selle lühema kolmekilomeetrise raja läbi. Lisaks olid nad jõudnud ka pagasniku tühjaks süüa ning olid rõõmsad ja roosad.

Muideks, peale meie ei matkanud seal rajal mitte kedagi. Mitte ühtegi häält peale vähese linnulaulu ja meie enda ähkimise ning jutupomina. See oli jälle täiesti Palle hetk. Ja meie olime taaskord üsna imestunud, et kuidas nii – muuseum oli tühi, kulda oli otsimas vaid paar inimest ja mitte keegi matkanud. Kui tühi saab põhi suvel olla?

Selline oli meie Tankavaara kandi kogemus ja sealt edasi me enam kaugemale põhja ei läinud, vaid liikusime hoopis läände. Kuna ilmselt ei tule ka sobivamat kohta, siis mainin siinsamas krimiseriaali huvilistele ära, et Lapist tagasi tulles ja mõtetega ikka veel põhjas olles, jäi meile Meelisega ette krimiseriaal „Ivalo“. Meie kui suured krimisõbrad ja Lapimaa fännid võtsime selle muidugi kohe ette ja vaatasime kõik hetkel olemas olevad neli hooaega ära. Seriaali tegevus toimub Põhja-Soomes ja räägitakse segamini soome ja inglise keeles. Mulle tundub, et üsna palju näeb seal ka sellist tavapärast põhja elu – otsatu lumi, mootorsaanid, üle piiri tilpnevad vene kriminaalid, pikad vahemaad, karmid inimesed, üksteise aitamine ja  igas olukorras ja iga kell ropendamine. Hea, aga mitte liiga kergekoelise krimi fännidele julgen igati soovitada. Inglise keeles on sarja nimi „Arctic Circle“.

Ma hakkasin peale reisi Duolingos soome keelt ka õppima, sest tundus kuidagi, et „No mitä? Miksi minä en voi puhua?“ või midagi sellist :D.
Veel väärib ära märkimist, et samal õhtul tegid Liisbet ja Lisete ka oma esimese ujumise põhjapolaarjoonest põhja pool. Olla üsna soe olnud:D